Globaliseerumisest mustades toonides

Üldiselt mulle ei meeldi inimesed, kes räägivad millestki, mis on halb ja mõtlematu, kui millestki heast ja ideaalsest. Aga noh, eks see asjale lähenemine sõltub suuresti vaatenurgast. Igal juhul muutub kogu vaadeldava probleemi olustik täiesti tobedaks, kui mitmest vaatenurgast valitakse üks, mis peaks nagu sobima, ent mis satub vägivaldsesse vastuollu teiste vaatenurkadega.

Globaliseerumine teeb lõpu kohalikule piirkondlikule eripärale, kultuuride rohkusele ja omanäolisusele, samuti kannatavad selle all inimesed, kes jäävad karmis olelusvõitluses lihtsalt vähemusse olukorras, kus nad on olnud aastatuhandeid enamuses.

Viimane väide, mida kuulsin globaliseerumise kaitseks, väitis et ainult nii suudavad inimesed hakata hoolima oma planeedist ja ei hävita seda enam. Et inimesed mõtlevad endast siis suuremalt ja laiemalt ning ei oma enam kindla ja kitsa piirkonna mõjusfäärist tingitud põhimõtteid. Samas tekib küsimus - mis siis muutuks reaalselt inimese elus? Kui kindel piirkondlik energeetika kontrollib inimese käitumist ja juba sellises olukorras on Maa viidud lagastamisega viimse piirini, siis mis saab veel siis, kui need vähesedki juured läbi raiutakse, mis meid veel oma maa küljes kinni hoiavad? Mis saab siis, kui ühel päeval ületatakse olemuslik horisondipunkt looduse tasakaalu teljel ja looduslik harmoonia tahab ennast taastada? Kuskil tuleb piir ette ning selel piirini on inimesed viimased 100 aastat jõudsalt rühkinud. Ja mis iseloomustab seda aega? Puhtalt globaliseerumine, mis lahtimõtestatult ei ole mitte mingil moel kasulik mitte ühelegi inimesele.

Inimene pole võimeline suunama loodust, pole vastutav haiguste, nälja ja sõdade eest - sellised mõtted tiirlevad globaliseeritu peas. Soovunelm olla osa millestki suurest ja kontrollimatust annab märku sellest, et kardetakse iseenda kohustusi oma kodu ees. Kodu algab siiski sinu aiatagusest, sellestsamast looduslikust keskkonnast, mis meid ümbritseb. Kunagi sai siin kirjutatud koduta inimestest, kes lõhuvad ja laamendavad, lagastavad enese ümber kõik ja seda kõike vaid seepärast, et nende teadvuses puudub kodu mõiste. See pole nende kodu, nad on vaid külalised. Ja kahjuks mõtlevad üha enam ja enam inimesi nii - maa pole meie kodu, me oleme vaid külalised. Ent kas külalised siis ei pea end väärikalt ülal pidama? Tundub et mitte.

Miks on maailmas erinevad rassid, erinevad kultuurid ja erinevad rahvused? Miks on erinevad näod ja erinevad kehad? Kui inimesed ei peaks üksteisest eristuma, siis pole mõtet meil kõigil, meie ülesannetega saaks hakkama ka kloonid. Ent tera seisnebki selles, et erinevusi on tarvis. Igal inimrühmal on suuremas plaanis oma ülesanne ja oma osa täita. Selleks, et toimuks evolutsioon, on tarvis kõikide osapoolte koostööd. See aga ei õnnestu, kui igast hammasrattast, mis täidab oma kindlat rolli, tahetakse teha üht suurt, mis ei saa lõppkokkuvõttes millegagi hakkama.

Tsitaat:See aga ei õnnestu, kui igast hammasrattast, mis täidab oma kindlat rolli, tahetakse teha üht suurt, mis ei saa lõppkokkuvõttes millegagi hakkama.

Globaliseerumine on niivõrd laialdane ja kõikehaarav mõiste, et on raske seda üheselt hukka mõista...eks internetki ole mingis mõttes globaliseerumise tulemus ja sellele kaasa aitav nähtus...

Miks võtta üksikud hammasrattad ja need lihtsalt üheks teha - võtaks need enamuse ajast tühja käivad hammasrattad ja ühendaks omavahel kokku...

Võib-olla on globaliseerumine ette määratud ning võib-olla see ongi evolutsioon. Need on muudatused ( millega paljud ei suuda kaasa minna ) kuid mis lõppkokkuvõttes teenivad võib-olla mingit meile mõistetamatut eesmärki. See on puhtalt minu arvamus ( ja võib-olla aasta pärast ma enam ei mõtle nii )...ärge nüüd paanikasse sattuge

Muideks, Celtic oma põletage keha teemas on sul selline lause :

....võimalust pääseda edasi, järgmisesse etappi oma pikal teel. Iga võit on sammuke lähemale meie eesmärgile, eesmärgile, mida minu arust me ise alles loome.

See mida me loome...võib-olla ka maise elu stsenaarium ja tõenäoliselt näeb stsenaarium siis globaliseerumist ette...et me ikka kõiksuguseid situatsioone ja elukeskondi saaksime kogeda

[Muudetud: 3-26-2009 Aerling]

Kui on näha, et esialgne plaan arendada üldist energeetikat läbi eraldi paikkondlike energiate, ei ole täiesti töökorras siis ei ole ainuvõimalik lahendus kogu kupatus maha jätta ja tõtata kohe edasi kuhugi mujale.

Multikultuursus ja üleilmastumine
AARNE RUGA

Aastal 2005 hakati Norra firma omanike poolt juurutama Tallinnasse roostevaba terase keemilise passiveerimise tehast. Passiveerimist kasutatakse korrosioonikindluse tõstmiseks töötamisel korrodeerivas keskkonnas. Tootmine toimub terase töötlemisel kangete hapete seguga, mille käigus eraldub aga keemilise reaktsiooni tulemusel tootmisruumi märgatavas koguses lämmastikoksiide, mis on silmaga nähtav, kuna NO2 on punakaspruun ja survepesul erinevate vannide vahelistes operatsioonides paiskub õhku vesinikfluoriidhape, mille surmav kogus inimesele on 0,05 grammi. Hape tungib ka läbi naha. Sisse jäeti ostmata happeliste lahuste utiliseerimise tehnoloogia, mis oleks pidanud muutma ohutuks vee juhtimise kanalisatsiooni. Valede andmete esitamine õhusaasteloa taotluse rahuldamiseks võimaldas tootmist ajutiselt korraldada, kuid ei arvestanud tootmise pikaajalist mõju töötajate tervisele ega keskkonnale. Et tootmist käigus hoida, varjati ohu kategooriat (suurõnnetuse ohuga ettevõtete A-kategooria) ning ei taotletud keskkonnakompleksluba, mis näeb ette kõige rangema arvestuse kõikide kontrollorganite poolt.
Nõukogude Liidu lagunemise lõppfaasis algasid suurte tootmisettevõtete erastamised nende direktoritele põhiliselt enamaktsiate abil, kus A-aktsiaid sai osta ainult valitud seltskond. Raha ostmiseks saadi ettevõtte enda vahenditest. Peale NL lagunemist ja uue Eesti Vabariigi moodustamist lõpetasid mitmete suurettevõtete juhid tootmistegevuse, rentisid ruumid välja ja müüsid tootmisseadmed maha. Lihtaktsionäridelt osteti ära nende aktsiad ning uueks omanikuks said endised ettevõtte funktsionärid ning neist said nüüd suuraktsionärid. Tootmistegevuse mahuka vähenemise tulemusel hakati Eestisse looma väikeettevõtteid, et uuesti täita kaupade turunišši. Kuid need ettevõtted pidid andma importtoodetest odavamat toodangut. See sai võimalikuks kohaliku odava tööjõu, sissetoodava odava tööjõu või tööohutuse- ja töötervishoiu- või keskkonnakaitseliste küsimuste lahendamata jätmises. Odava tööjõu kasutamine tasus ära siis, kui töötajaid oli palju, keskkonnaalaseid kokkuhoide sai teha ohtliku tootmise (mürgine, tule- või plahvatusoht, kiirgusoht) kulutuste eiramisel. Uued tootmisrajoonid on tekkinud Tallinnas Suur-Sõjamäele, Vana-Narva maanteele ja neid tekib juurde tööstusparkidena Jürisse (Rae vald), Tänassilma (Saku), Dvigateli (Suur-Sõjamäe) ja Tondirabasse (Lasnamäe).

Ettevõtete erastamine riigi rahadega sai toimuda, kuna sotsialistlikus riigis loodi eraomand, mida seal enne ei olnud ning sellist ajutist moodustist nimetati sotsialistlikuks turumajanduseks. Keskkonnakaitse küsimustega hakati tegelema põhjalikult ENSV lõpuaastatel. EV ajal tuli vastu võtta ka uued seadused, kuna NSVL-aegsed olid juba oma aja ära elanud ning see võttis aega. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus hakkas kehtima 1999. aastal ning seda on pidevalt täiendatud määruste ja muudatuste näol. Kuna aga üksnes keskkonnakaitsealaseid seadusakte antakse igal aastal välja ca 100, siis ei jõua kontrollorganid kõigil ettevõtetel silma peal hoida. Inspektoreid nendes valdkondades ei jätku ning nende kvalifi katsioon on mõnes valdkonnas ebapiisav.

Siit on tekkinud ka mitmetel välisfirmadel mulje, et Eesti puhul on tegemist arengumaaga, kus tööjõud on odav, töötervishoid ja töökaitse ning keskkonnakaitse olematud. Kui lagunesid suurettevõtted, lõpetati ka uute tootmiste loomiseks oluliste spetsialistide koolitamine. Selle tulemusel lasti ebakompetentsuse tõttu läbirääkimistel ennast välisfi rmadel petta, jättes näiteks sisse ostmata veepuhastustehnoloogia galvaanikatööstusesse. Astumisel Euroopa Liidu liikmeks, muutus olukord jällegi. Paljud nõudmised karmistusid seoses EL seaduste ja määrustega. Tuli hakata neid kohandama Eesti Vabariigi seadustega, mis on aga pikaajaline protsess, kuna kõik seadusandlikud aktid tulevad vandetõlkide poolt tõlkida. Euroopa Liidu uue kemikaalipoliitika rakendamiseks töötati välja uus määrus, mida tuntakse nime all REACHmäärus - Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1907/2006, 18. detsember 2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist. Seda loetakse kõige keerukamaks siiani vastuvõetud seadusandlikuks aktiks EL ajaloos. REACH rakendamine toimub 11 aasta jooksul etapiviisiliselt, suur osa kasutuses olevatest keemilistest ainetest keelustatakse ning paljud ettevõtted peavad tegevuse lõpetama või lahkuma EL majandustsoonist. See suurendab omakorda tööpuudust ning kohalike inimeste väljarännet ning asendustöötajate sisserännet riikidest, kus vaesus on suurem. Suureneb vaesus, mis on võimaluste ja valikuvabaduse puudumine. Näeme, milliste protsesside tulemusel oleme jõudnud teatud tasemele, et end toita, saada arstiabi ning elus hoida. Enam kannatavad vähese haridusega ja keelteoskuseta ning vanemad inimesed. Maailma kõige vaesematest inimestest elavad umbes pooled Indias ja Hiinas. Seetõttu on seal toimuv väga oluline. 1970. aastate lõpus saadi kommunistlikus Hiinas lõpuks aru, et kollektiviseerimine on riigi majanduse arengu takistaja. Kaks aastat peale suure juhi Mao surma algatas Deng Xiaoping 1978. aasta detsembris liberaliseerimisprogrammi, kus lõpuks läks kogu maa erakätesse. Riik, mis kahekümne aasta eest oli kannatanud ajaloo suurima näljahäda käes, tootis nüüd rohkem kui suutis tarbida.

Väga rangelt reguleeritud majandussuhted Indias osutusid ülikalliks läbikukkumiseks, riik investeeris ainult suuremahulisse tööstusse. Eesmärgiks oli isemajandamine ning seetõttu olid kehtestatud tugevad impordi- ja eksporditõkked. 1991. aastal said vabakaubandus ja välisinvesteeringud riigipoolse jah-sõna, ergutati vaba konkurentsi ja ettevõtlust, tänu millele on välisinvesteeringute juurdekasv igal aastal 5-7 %. Nende riikide probleem oli suurim rahvaarv maailmas. Sellised arengukavad aga on meil juba läbikäidud etapp. Kollektiviseerimisega loodi sotsialism ja sotsialistlikus turumajanduses toimus samasugune rikkuse ebaühtlane jagunemine nagu oli enne sotsialismi. Kuid nüüd voolas kapital Eestist välja, mis põhjustas vaesuse suurenemist. Oluline on Eestis iseseisva energiasüsteemi loomine, et vähendada välismaiste energiatootjate survet meie majandusele. Ei tohi kaotada ära riigipiiri ega põhiseadust, mida praegu püütakse kangekaelselt teha EL seaduste kaudu. Piirideta maailma koloniseerimise ajastul võib nii alata uus etapp, kuna äärealad on ära kasutatud ning püütakse luua uusi piirideta alasid. Elukvaliteedi parandamiseks tuleb luua uusi töökohti, leida võimalused kapitali väljavoolu vähendamiseks ja sissevoolu suurendamiseks. Üks variant on arendada kõrgtehnoloogilist tootmist (nano- ja biotehnoloogia) ning kiirendada alternatiivenergiaallikate kasutuselevõtmist.


[Muudetud: 6.4.09 Celtic]

Kõik oleneb sellest, mida globaliseerumise all silmas peetakse. Vaevalt vähegi mõistlik inimene peab heaks asjaks n.ö. majanduslikku globalisatsiooni..... et ei tasuks pahaks panna, kui keegi räägib, et globaliseerumine võib olla kasulik inimkonnale. Terminite ebatäpsus on siin see, mis segadust tekitab. Praegused riigid on sisuliselt ettevõtted, kes konkureerivad üksteisega maailmaturul -ehk, nagu äris - ei ole ka selles situatsioonis tegelikke sõprussuhteid ega vendlust. Kõik on tegelikult konkurendid, kelle lõppeesmärk on olla teistest üle.
Igasugune proportsioonitu rahvaränne on selle ärimudelipõhise maailma loogiline tagajärg - ikka liigutakse sinna, kus raha liigub, nagu otsitakse paremat tööd, kui praegune on halvasti tasustatud jne. Loomulikult - kui on olemas piisavad teadmised ja oskused, on ka selles maailmas võimalik toime tulla - mõtlen siin oskust rahaga ümber käia ning ärivaistu. Kuid sellega ei paranda reaalselt midagi, lihtsalt toimub sama süsteemi veelgi sügavam juurutamine.
Aina enam hakatakse aru saama, kui anakronistlik see süsteem on - eriti praegusel ajaeteapil. Võiks öelda, et inimeste teadlikkus kasvab praktiliselt iga päevaga. Jutud, mida varem rääkisid ehk mõned "vandenõuteoreetikud" või "anarhist-kommunistid", võib nüüd leida praktiliselt igast majandusväljaandest. Inimkonnal ei ole tegelikult enam tükk aega põhjust võidelda ressursside ja elatise nimel - umbes sellest ajast saadik, kui leiutati moodused elektrienergia tekitamiseks, kogumiseks ja selle rakendamiseks. Ehk siis võiks öelda, et juba viimased 100 aastat on käimas üleminekuprotsess.
Peaks vahet tegema heal ja halval globaliseerumisel:


Kahjulik globaliseerumine:
Rahalisel ülemvõimul ja totalitaarkontrollil põhinev maailmakord. Elatakse raha nimel, mis kaalub üle kultuuri, elukeskkonna, inimese-looduse suhted, teadmised. Väikese osa inimkonna võim suure massi üle.

Positiivne globaliseerumine:
Teadmistepõhine maailm. Üksteisega võitlemise asemel toimub jõudude ühendamine ühiste huvide nimel. Puudub põhjus püüda allutada teisi inimesi nii kultuuriliselt kui rahaliselt.





Ise olen veel mõelnud-teoretiseerinud, et isegi, kui saaks reaalsuseks totalitaar-monetaarne ühiskond.....kas siis ikkagi lõpuks ei jõuaks süsteem omadega nullpunkti?
Kui äris kaob konkurents, võlg, ebavõrdsus.....siis süsteem peaks ju teoreetiliselt seiskuma? Et kas mitte totalitaarset - ehk siis monopoolset ühiskonda sooviv kontingent kokkuvõttes ei sae seda sama oksa, millel istub?
Iseküsimus on, et milleks peaks selle kadalipu läbi käima?

Ei sae oksa - kui kaob konkurents kaob vajadus raisata sellele ka vahendeid - need saab paista süsteemi ülevalhoidmisse ja arengusse.