Kardan

Ma kardan lihtsalt probleemisest rääkida. Laused jäävad kurku kinni. Arvan, et probleemid on nii suureks kasvanud, ei tea kust alustada. Mis siis saab, mida ta minust arvab? Ma ei taha tüli tekitada, ei taha, et teised mind halvana näeksid. Tean, et rääkimiselt saab asi aint paremaks minna, ja kui lähebki halvemaks, siis mul on põgenemistee olemas. Aga ma ei suuda öelda välja, et tule istu maha, me peame rääkima, ma ei tunne end hästi vms. Pigem lukustun oma tuppa ja nutan patja. Appi.

Eks kõigil ole mingil hetkel elus tunne, et lained löövad pea peal kokku ja jalad põhja ei ulatu, aga sellistel asjadel on kalduvus lõpuks ikka laheneda...kas siis halvemal või paremal viisl...aga eks kui ikka probleem on selline rääkimise küsimus, siis ei tasuks jah patja nutta ja hakata vaikselt rääkima...kasvõi sõpradele, kellel pole asjaga midagi pistmist.

Liina-Mari! Sinu postitust lugedes, meenusid mu enda teismelise ''rasked'' aastad. Hetkel tajusin lausa deja vu tunnet. Iga sündmus või inimene, mis või kes meie ellu tuleb või satub, aitab meil arusaada mingi asja olemusest. Olgu see siis nii halb või negatiivne kuitahes, on see mingi õppetükike meie endi elus, sama kehtib ka positiivsuse kohta. Olles tundnud halba, oskame hiljem hinnata headust ja olles tundnud head, oskame selle ka teistes äratunda.
Ka mina kardsin kohutavalt oma probleemidest rääkida ja, kui seda mõnele tuttavale püüdsin teha, siis ei saanud sõnu suust, need justkui jäid kurku kinni. Tundsin end nii jõuetult ja halvasti, et ei suutnud end avada. Sulgusin osaliselt endasse ja püüdsin iseendaga toime tulla. See polnud lahendus! Kui Sul on vanemad või mõni tore sugulane, siis püüa sellest hetkest nendega rääkida, usu see aitab. Üksi oma probleemidega võid sattuda väga, väga puntrasse ja järjest sügavamale langeda oma enda tekitatud maailma. Tihti aitab ka mõni hea naabritädi või ka mõni juhuslik tuttav, kellega on palju lihtsam rääkida, sest tihti on nad erapooletud. Kui see hetkel ei ole võimalik, siis soovitan otsida endale kaustik ja sinna võid siis kõik oma asjad kirja panna, samas joonistada, luuletusi kirjutada jne, jne. Mind see aitas väga. Lõpetuseks soovin Sul vastupidada ja usu kõik laabub!

[Muudetud: 19-2-2009 yar]

jah, ma olen juba paar kaustikut täis kirjutanud Olen rääkinud emale ja mõnele sõbrale, aga mitte nendele asjaosalistele kellega peaks probleemi lahendama. Ja asja teeb veel nimelt raskeks see, et olen välismaal ja siin on raske. Aga ma püüan siis edasi. Aitäh

Ja see seostub paranormaalsusega... Kuidas?

Näiteks sedasi, et antud küsimusele võis oodata paranormaalset nõuannet. Seda pole seni tulnud.