Loodetavasti leidub mõni tubli, kes läbi lugeda viitsib. Mõtlesin, et teen lühidalt, aga selles ma osav ei ole
(võiksin veelgi pikemalt kirjutada)
Veebruari lõpupoole saab täis kuus kuud minu saabumisest Austriasse. Tahtsin tulla vahetusõpilaseks, et kogeda midagi uut, õppida muidugi ka saksa keelt, aga eelkõige lõbutseda ja tunda end vabalt, saada iseseisvamaks, laiendada maailma pilti ja vb avastada endas uusi külgi jne. Praegu istun siin aga nagu vangis. Hetkel tuligi hostema töölt ja juba tema hääle kuulmine tekitab minus vastikust. Algul olid kõik väga sõbralikud jne. Veetsin aga palju aega arvutis, igatsesin muidugi oma eesti pere ja sõpru ju. Tahtsin neid jõulude aeg külastama minna. Agentuurile see aga ei meeldinud ja varsti tuli mu tugiisik meile vestlusele. Eestisse mind ei lastud. Probleemiks oli hoopis see, et ma ei integreeru, istun palju arvutis või siis omas kapslis ja ei lase kedagi ligi. Muidu ma pole üldse selline tagasihoidlik.. Eelmine arvutireegel- 1h päevas- muutus karmimaks- 1x näd,kusjuures korraga max 2h. Siis hostema veel kurtis, et ma ei abista teda majapidamistöödes üldse jne. See vestlus oli kuskil novembris. Siis pärast seda üritasin olla, justkui läksid suhted paremaks mõneks ajaks. Aastavahetuse paiku käisin hoopis hostperega Ateenas lootuses, et see ühendab meid vms. Tundsin aga end veel üksikumana kui varem. Me ei räägi omavahel pmst midagi ja seda enam ma endasse tõmbun.
Aga ma ei tunne end lihtsalt selle hostema seltsis mugavalt, ma ei saa vabalt rääkida. Temast kiirgab alati negatiivsust. Kui midagi ütlen või küsin, siis tema vastus on alati negatiivne või ennast kaitsev, justkui teda süüdistatakse ja ta peab end õigustama. Tal on endal ka selline komme, et töölt tulles hakkab inimesi taga rääkima, kui nõmedad ja ebaviisakad kliendid täna olid(ta on poemüüa) jne kõik teised teevad valesti ja teised on süüdi. Siis ta viriseb veel, et kui väsinud ta koguaeg on ja palju stressi ja pea valutab ja üle keha kõik jne. Ise üritab olla hästi perfektne ja hea. Oma ainsale lapsele(11.a tütrele) teeb kõik ette taha ära, koorib mandariinegi kooli kaasa. Kõik peab kontrolli all olema. Laps ei tee ühtki liigutust ema käest küsimata vist.
Otseseid konflikte ei olegi olnud, aga vastumeelsus kasvab. Minu viga on muidugi ka see, et ma ei taha tekitada tüli, pigem surun oma tunded alla ja teen nii nagu teised tahavad. Üleüldse ma ei ole oma tunnetest rääkija inimene, põhjamaa külm inimene nagu ikka. Pealegi olen võõras keskkonnas. Hostema, kui täiskasvanud inimene võiks ju näha kui on probleem ja püüda rääkida. Mina ise ei julge. (Ta on jugoslaaviast pärit, temperamente ja kõva häälega jne.) Aga ta käitub veel lapsikumalt kui mina, ei vaata mulle otsagi eriti.
Ükspäev ma võtsin julguse kokku ja küsisin, et mis värk on. Viskas mulle ette jälle selle, et olen oma kapsli sees ja ei lase kedagi ligi. Kusjuures tema on nii avatud inimene ja tal on nii palju sõpru, tal pole mingeid suhtlemisprobleeme, kuigi ta on välismaalane. Aga sellega ta vb tõrjubki mind just eemale. Ütlesin välja ka, et ma kardan sind. Ütles, et mul ei ole vaja üldse karta teda.
Sisendan endale ka, et ei tohi karta. Lugesin Luule Viilma "Ellujäämise õpetuse" II osa. Püüdsin andestada oma hirmudele ja lasta lahti oma viha ja stressid. Mõtlen, et oleks isegi parem kui tuleks konflikt või tüli, siis saaks probleemid päevavalgele tuua. Niisiis ükspäev mingi asi jälle häiris mind ja ütlesin talle välja, et miski asi mis ma teen, ei sobi, sul peab alati õigus olema jne. Ta ütles, et miks sa seda selliselt näed, ma olen lihtsalt vanem ja targem vms. Pärast seda ta jälle ei räägi minuga. Ise ta ütles, et ma ei tohiks teda karta, ja nüüd kui ma avameelsem olla üritasin, siis talle ei meeldi. Võiks neid väikseid näiteid jäädagi tooma..
Mingil hetkel mõtlesin, et lähen hulluks oma mõtetes. Kas viga on siis tõesti minus? Mida ma tegema pean? Tahaks pere vahetada, aga ei lasta, öeldakse, et sa pole ohus, ei saa aru, mis su probleem siis tglt on, tuleb rääkida lihstalt asjad selgeks. Aga kui inimeste keemia lihtsalt ei sobi kokku, miks sellest teile ei piisa siis? Praegu on nii, et kui mõlemad pooled aega saavad, siis tuleme kokku ja räägime ja vaatame mis edasi tehakse.
Luule Viilma kirjutab, et need probleemid, mis teises näed, on tglt sinu enda probleemid. Vb tõesti olen ise ka selline süüdistaja nagu tema. Nimelt süüdistan ka ju teda, et mul siin halb on. Samas tunnistan ka enda vigu ja püüan end iga päev parandada. Praegu on aga lootusetu juba. Lihtsalt magan ja söön siin, kedagi ei koti.
Vabasta negatiivsus ja sul hakkab hea. Andesta hirmudele ja vihale, et oled nad endasse kogunud ja pole märganud, et nad on tulnud sind õpetama, aga sina oma rumaluse tõttu pole märganud ja stress on pidanud suuremaks kasvama. Kes on Viilma-teooriaga kursis, see mõistab. Aga see hostema ei meeldi mulle, ma ei taha talle andestada ja teda armastama hakata. Olen tglt isegi mõningat saavutanud. Nimelt püüan olla koguaeg hästi positiivne, lasta see tume pilk temast mööda ja mitte ärrituda jne. Aga võib-olla just sellepärast ta enam ei suhtlegi minuga. Sarnane tõmbab sarnast. Enne olin ise ka selline negatiivne ja sellepärast tõmbasingi sellise hostema endale ligi, nüüd aga olen muutunud, tema aga mitte, ja sellepärast ei tõmbagi teda endale enam ligi. Samas on see aga äkki peidetud viha- sa ei meeldi mulle, ei taha sinuga tegemist teha.
Lugedes Viilma raamatut, tundsin, et sain targemaks. Muidugi ükski inimene ei ole teisest parem. Aga ma ei oska ikka edasi minna, et probleemi täielikult lahendada. Lugesin veel andestamisest, kirjutasin ka oma blogisse. Mõned arvatavasti mõtlesid selle jutu peale, et ma lähen lolliks siin. Mina aga usun mõttejõusse ja armastuse energiasse ja karmasse. Kõik mis tulema peab, see tuleb.
Vahel ma ei saa ikka hakkama. Nt olin nädal aega haigena kodus. Tuli selline masendus ja koduigatsus ja lootusetuse tunne. Mu hingeline seisund on täiesti kurnatud, tahaks vaid põgeneda siit.
Abi
.
