Mitte, et neid parauskumustega teadlasi poleks, aga nad on nagu natuke teisel pool joont. Vähemalt minu subjektiivse arvamuse põhjal
Ja tänan konstruktiivse märkuse eest, eks ma üritan tasapisi siin ennast harida, et postitused enamvähem õigesti vormistatud oleks.
Seniks artiklist. Kuna mul ei ole seda kuskile kodulehele üles riputada, siis tegin ta natuke (poole) lühemaks ja kopipeistin ikkagi siia. Tõlke aineks aineks oli, Humberto Marriotti ingliskeelne artikkel, kus ta püüdis vastuseid leida Humberto Maturana ja Francisco Varela poolt püstitatud küsimusele. Artiklis juttu autopoiesisest, korrastatusest, evolutsiooniteooriast jne.
Loodan, et artikli pikkus kannatab nüüd kriitikat (kui ei kannata, võib vabalt ära kustutada)....
Kuna autopoiesise kontseptsioon on ammugi ületanud bioloogia valdkonna ja, et seda on kasutatud juba vägagi laialdaselt (sotsioloogias, psühholoogias, juhtimises, antropoloogias, organisatsioonikultuuris ning mujal), siis antud mõiste on muutunud tähtsaks ja kasulikuks vahendiks reaalsuse uuringutel.
Aastaid tagasi püstitasid Tšiili teadlased Humberto Maturana ja Francisco Varela küsimuse, et mil määral võib inimeste sotsiaalset fenomeni vaadelda kui bioloogilist fenomeni? Humberto Marriotti võttiski eesmärgiks otsida sellele küsimusele vastust. Samas, pidas ta vajalikuks vaadelda üle mõned Maturana ja Varela poolt esitatud aluspõhimõtted.
Termin ”autopoiesis” ilmnes esimest korda rahvusvahelises kirjanduses 1974. a., Varela, Maturana ja Uribe avaldatud artiklis, kus elavaid olendeid on vaadeldud kui süsteeme, mis toodavad iseendid lakkamatult, kus autopoieetiline süsteem, on samal ajal nii tootja kui ka toode.
Maturana vaatepunktist, termin ”autopoiesis” väljendab “elavate süsteemide keskset olemuslikku dünaamikat” ning, et selles dünaamilisuses iseseisvalt elada, peavad elus- süsteemid keskkonnast, kus nad elavad, ammutama ressursse. Teisisõnu, nad on samaaegselt nii iseseisvad kui ka sõltuvad süsteemid. Seda paradoksaalset, enesele vasturääkivat olukorda ei saa, aga adekvaatselt mõista lineaarse mõtlemisega, sest kui tegemist on elavate olenditega, asjade ja sündmustega, siis sirgjooneline mõtlemine hakkab neid lahutama ja eraldama ning eraldatud osi analüüsima. Kuid nende vahelisi dünaamilisi suhteid, mis on ju äärmiselt olulised kõikide asjade ning elusolendite puhul ja vahel, ei uurita.
Maturana ja Varela pakkusid välja metafoori, mis on siinkohal väärt meenutamist. Nimelt nende nägemuse järgi, on elavad süsteemid iseendid loovad masinad.
Kuna autopoieetiline süsteem on samaaegselt nii tootja kui ka toodang, siis võib öelda, et see on ringikujuline süsteem, mis töötab produktiivse ringtootlikkuse tingimustel.
Maturana väidab, et senikaua, kuni me ei ole võimelised mõistma elus rakkude süsteemset iseloomu, ei ole me võimelised adekvaatselt mõistma ka elus organisme. Sellest arusaamiseks, peab tõepoolest olema tagatud kompleksne mõtlemine, mitte sügavalt juurdunud sirgjooneline mõtlemine, nagu meie kultuurile kohane.
Maturana ja Varela sõnade kohaselt, on elavad olendid struktuuripõhised süsteemid. Mis meiega (süsteemiga) antud hetkel juhtub, sõltub meie (süsteemi) selle sama hetke struktuurist. Autorid kutsuvad seda kontseptsiooni struktuuriliseks determinismiks.
Antud süsteemi struktuur on viis, milles nende osad lahutatakse ilma muutusteta nende talitluses. Vaadates näidet, mis on seotud mitte elava süsteemiga- lauaga, kus ükskõik milline ta osa võib olla erinevalt kujundatud, jääb ta ikkagi lauaks senikaua, kuni ta osad on eristatavad ja liigendatud. Kui me lahutame ja eraldame neid osi, siis see süsteem enam lauana ära tuntav ei ole, sest tema korraldatus on kadunud. Seega saab öelda, et antud süsteem on lõhutud. Ka elus süsteemide struktuur muutub kogu aeg, mis näitab, et nad kohandavad endid pidevalt vastavalt keskkonnamuutustele.
Struktuur määrab selle, kuidas osad on omavahel füüsiliselt ühendatud või liigendatud.
Korraldatus tuvastab süsteemi ja vastab selle üldisele ülesehitusele.
Seega korraldatus määrab süsteemi olemuse ja selle kadumine põhjustab süsteemi surma. Teisisõnu, hetk, mil süsteem kaotab oma korraldatuse, vastab tema struktuurimuutuste taluvuspiirile.
Fakt, et elavad süsteemid on struktuuri põhised, tähendab, et nende käitumist on võimalik kindlaks teha, aga mitte ette aimata. Kuna nende struktuur pidevalt muutub ja kohaneb tänu keskkonnamõjudele, siis ei ole ju adekvaatne rääkida ette aimatavusest.
Maailm, milles me elame, on maailm, mille me oleme loonud vastavalt oma tunnetusele ning meie endi struktuur ei lase meil seda tegelikult näha.
Kuna meie maailm, on maailm, millest meil on teadmisi ja reaalsus, mida tajume, sõltub meie struktuurist (mis on individuaalne), siis on täpselt niimitu reaalsust kui on tajuvaid inimesi.
See käsitlus seletab autorite meelest olukorda, miks niinimetatud ülim tõde on võimatu, vaatleja ei ole eraldiseisev fenomenist mida ta vaatleb.
Kuna oleme kindlaks tehtavad viisist, kuidas meie osad koos töötavad ja omavahel seoses on (meie struktuuri järgi), siis keskkond saab ainult käivitada muutused, mis on organismide struktuuris juba määratud.
Kass võib ainult tajuda maailma ning suhelda sellega oma kassiliku struktuuri põhiselt, mitte ülesehituses, mis on omane inimesele.
Sama tunnuse põhjal, meie inimestena, ei näe maailma samaoodi nagu kassid.
Maturana meelest, kui keegi ütleb, et ta on objektiivne, tähendab see, et tal on ligipääs eelistatud maailmavaatele ja, et see privileeg mõnel määral võimaldab tal praktiseerida võimu, mis peab iseenesestmõistetavaks kõikide teiste kuulekust, kes ei ole objektiivsed.
See olevat üks niinimetatud loogilise mõtlemise aluseid.
Meie olemus, laseb meil näha maailma kui objekti. Seega, näeme endid maailmast eraldi ja omakorda läbi ego, näeme endid kui vaatajaid, eraldi enda psüühikast. Kuni me oleme eraldatud, juhtub sama meie teadmisega, mis samuti lõpeb eraldatuna ja limiteerituna.
Väidetava objektiivsuse lõpptulemus on ” killustunud ja piiratud maailmavaade”.
See on seisukoht, kus mõtleme endist kui piisavalt pädevatest hindama kõiki, kes meiega nõus ei ole, mõistma neid hukka kui mitte objektiivseid ja intuitiivseid inimesi. Lähtudes killustunud ja piiratud arvamusest, leiame, et on võimalik jõuda tõeni ning näidata seda teistele- ülimat tõde, mis arvame, et on kõigi jaoks üks.
Maturana ja Varela järgi elusad süsteemid ja keskkond muutuvad üksteisest sõltuvalt. Võrdluseks toovad nad jala, mis kohaneb alati kingaga ja vastupidi, kuna see on hea moodus seletada, kuidas keskkond kutsub esile muutusi süsteemi struktuuris ja süsteem kutsub esile muutusi keskkonnas.
Kui üks süsteem mõjutab teist, siis mõjutatav vastab tagasi mõjutamisega, see tähendab, arendab endas tasakaalustava käitumise– ja nii ringiratast, seni kuni kaks süsteemi jätkavad koostöötingimustes.
Selle suhte antud momendil, neist ühe käitumine, on teise jaoks tasakaalustava vastuse pidev stiimuliallikas.
Need on järelikult ülekantavad ja korduvad sündmused. Kui süsteem mõjutab teist, siis mõjutatav hoiab alles struktuurilise muutuse- deformatsiooni. Mõjutatud süsteem annab mõjutajale tagasisidet sellest, kuidas antud mõjutust tajuti. Dialoog on seega asutatud ja konsensuse alusel sündinud kontekst on alanud (siinkohal autorid toonitavad, et see olevat keeleteaduse ampluaa).
Käesolevas ülekande tegevuses, iga organismi käitumine, vastab tema partneri käitumise kirjeldusele. Igaüks ”räägib” teisele, kuidas tema sõnumit tajuti. See seletab, miks ei ole võistlust looduslike süsteemide vahel. On vaid koostöö.
Aga kui kultuur kohtub loodusega, nagu juhtub inimolenditega, siis olukord muutub.
Sest teiste elusolendite vahel, peale inimeste, ei ole võistlust, seda selle sõna kiskjalikus mõistes. Kui inimesed viitavad mõnele loomale kui kiskjale, siis nad kannavad talle üle inimlikke omadusi.
Mitte inimlikud elus süsteemid, ei dikteeri üksteisele vastastikuseid käitumisnorme. Kui loomulikud tingimused ei muutu, siis pole nende vahel ei autoritaarseid käske ega ka tingimusteta kuulekust.
Elus olendid on iseseisvad süsteemid, kellede käitumine, on määratud vastavalt nende endi struktuurile, selle järgi kuidas nad tõlgendavad mõjusid, mis tulevad keskkonnast.
Nad ei ole tingimusteta kuulekad välismõjudele.
Marketingi ja teiste massi ajuloputus vahendite abil üritatakse öelda, et ainukesed eluks vajalikud tingimused, ei ole mitte ainult looduslikud. Paljudel juhtudel see ka õnnestub, sest massitootmise stiimulid on laialdased ja püsivad ning inimesed alistatavad. Psühhoanalüütik Felix Guattari, kutsub seda subjektiivseks tootmiseks. Antud mõistega tutvustab ta masstoodangu ja kapitalismi poolt vormindatud subjektiivsuse ideed. See on suurte ajupesu süsteemide kasutamise tulemus, mille abil kapital (praegu oma võidutsevas faasis) ehitab ja hoiab alles oma üüratut energiaturgu. Ühesõnaga, kõik need pingutused, on suunatud vägivalla tugevdamisele ja jätkuvale kasutamisele, vastu elusate süsteemide kõige iseloomulikumat omadust- autopoiesist.
Tähelepanekul, et elusad süsteemid, on oma struktuuri poolt määratud, on ülim tähtsus ka näiteks psühholoogias, kus ülekannet ja vastuülekannet võib mõista kui struktuurilise ühildumise ilmingut, kus kliendi poolsed püsivad muutused on määratud tema struktuurist, mitte kui terapeudi poolt mingil moel põhjustatut või toodetut.
Maturana ja Varela osutasid tähelepanu sellele, et Darwini evolutsiooniteooria oli edukas lihtsas elusolendite mitmekülgsuse ja nende päritolu uurimisel, aga praeguseks, on seda liigselt laiendatud kultuurile. Teadaolevalt rõhutab too teooria liikide mõõtmeid, võimet ja looduslikku valikut, mis on tänapäeva sotsiaalse darvinismi aluseks, aga neid tõekspidamisi paraku kuritarvitatakse, õigustamaks kiskjalikku võitlust inimeste endi vahel.
Samuti, on seda ideed kasutatud, et õigustada sotsiaalset kõrvalejäetust ja ühinenud fenomeni poliitilisest ja majanduslikust ekspluatatsioonist.
Darvinismi järgi, on indiviidil väga väike tähendus ja väärtus võrreldes liikidega. Inimesed, peaksid andma kõik (kaasa arvatud oma elud), liigi alalhoidmise hüvanguks.
Käsitledes antud teemat, meenutavad Maturana ja Varela järgmisi argumente, mida on meie ühiskonnas laialdaselt rakendatud:
* evolutsioon on inimliikide evolutsioon
* loodusliku valiku seaduse järgi, jääb ellu see, kes rohkem mugandub
* võistlus viib evolutsioonini ja see kehtib ka inimeste puhul
* need kes elama ei jäänud ei suutnud oma panust inimliikide ajaloole anda
Siiski, need kaks autorit väidavad, et ülaltoodud argumendid, ei tohiks kehtida kui neid kasutada õigustusena individuaali allutamisel liikidele. Sest bioloogiline fenomen ilmneb indiviididel, mitte liikidel ja bioloogiline fenomen kuulub osale, mitte tervikule. Kuna antud indiviidi olelusviis, on määratud tema struktuuri järgi, mis on autopieetiline, siis ei peaks eksisteerima kõrvale heidetud indiviide, ka mitte suhetes liikidega ja ühiskonnaga.
Looduses, nagu teatasid Maturana ja Varela, on kalduvus aina kasvavalt moodustada keerulisi autopoieetilisi süsteeme. See ilmneb lihtsamate autopoieetiliste osakeste ühildumises, ehitamaks üles keerukamaid organisatsioone, kus hierarhia printsiip on reegel- süsteem on seestpoolt teine, mis on ülim, see on jälle omakorda seestpoolt teine, mis ülim ja nii edasi. Nii juhtub mitmeraksetel organismidel ja Maturana ning Varela järgi ka rakus eneses.
Tšiili teadlaste jaoks on põhiline teada, et kas see asjaolu, on kohaldatav ka inimühiskonnale. Kui nii, siis neid võiks vaadelda kui esmaseid autopoieetilisi süsteeme. Selle arutluskäigu lainel, inimeste autopoiesis oleks, siis teisejärguline nende ühiskonna autopoiesisest, kus nad elavad. Seega, oleks indiviidide ohverdamine ühiskonna hüvanguks eetiliselt õigustatud. Selle järgi, nagu Maturana ja Varela ütlevad, oleks inimolendil väga raske käituda autopieetiliselt ja dünaamiliselt ühiskondades, kuhu nad kuuluvad.
Kui autopoieetiline süsteem taastoodab ennast, kasutades ressursse keskkonnast, siis selle protsessi jätkamiseks, inimorganism, näiteks, viskab ära oma läbipõlenud rakke. Need surnud osad, asendatakse jätkuvalt uutega, nii kaua, kuni organism elab. Siiski, seni, kuni ta on elus, ei viska ükski autopoieetiline süsteem ära, mitte ühtegi oma elavat osakest. Looduslikes süsteemides nii ei ole.
Artiklis üritatakse fookus hoida bioloogilisel kontekstil, kus ühiskond, on mõeldav autopoieetilisena ainult juhul kui rahuldada kõikide indiviidide autopoiesis, kes selle moodustavad. Seega ühiskond, kes viskab ära noori ja produktiivseid indiviide (sõjad, genotsiidid, sotsiaalne kõrvalejäetus, ja teised vägivalla vormid) on iseend köndistav ning seega patoloogiline süsteem.
Kui inimesed oleksid ainult looduse olendid, siis nende autopoiesis tegutseks ilmselt loomulikult. Fakt, et inimesed on ka kultuurilised olendid, juhib nende autopoiesist tegutsema teistviisi. Patoloogiliselt. Seda seepärast, et too erinevus, ilmneb agressiivsuses iseenda vastu.
Looduses ei ole üksikult põhjustatud fenomene ja käesolev teema pole erand.
Kui nii, siis saaks kinnitada, et me oleme ühiskonna patoloogilised elavad süsteemid, kellede väärtalitluse peamine põhjus, on meie kultuuri valdav vaimulaad, sirgjooneline mõtlemine. Me oleme sügavalt vormindatud selle mudeli järgi, mis stimuleerib operatiivsust ja määrab suure väärtuse sõjale ning võistlusele.
Mitte kultuuriline dimensioon iseenesest, ei sunni meie ühiskonda vastavalt käituma, vaid just selline kultuur, mille olustikes meie elame, mis rõhutab usku, et kiskjalik võistlus on hea, tervislik ja eetiliselt õigustatud eluviis. Selle kõige nähtavam ilming on võistlus, kus meil on sundus mitte ainult võita, vaid ka vastane elimineerida, vastupandamatu soov, mis on ajendatud agressiivsusest, vaigistamatusest ja välja praakimise vajadusest.
Me kõik, oleme kuhugi maani mõjutatud üldlevinud lineaarsest mõtlemisest, mis suunab järeldusele, et ülim asi võidu juures, on kellegi lüüasaamine. Niinimetatud nullsumma mäng, kus, selleks, et kellegi võit oleks magus ja rahuldav, on asendamatu tingimus vastase põrmustamine.
Sellises kliimas, inimesed, asjad ja sündmused, ei saagi olla üksteist täiendavad, midagi peab tingimata olema eemaldatud ja ära visatud, et midagi muud saaks panna selle asemele. Antud situatsioon, võib isegi mingites kindlates kontekstides paratamatu olla, kuid kohe päris kindlasti, ei ole tal sellist laiahaardelisust, mida meie arvame olevat.
Idee teistest kui vältimatutest vastastest, vaenlastest, keda on vaja hävitada, on meie kultuuri üks fundamentaalseid tunnusjooni. Meie jaoks täiuslik variant on see, kus võitja, saaks olla alati võitja, üks ja ainus, nagu oleks kuidagi võimalik eksisteerida ilma oma kaaskodaniketa. Veel hullem, nagu keegi suudaks olla esimene ehk üks ja ainus, olemata samal ajal ka viimane.
See on maailmavaade, mis jätab välja valiku, et teist on küll võimalik koheselt võita, kuid ta siiski säilitatakse selle nimel, et teda tulevikus võitma õppida, see tähendab, õppust võtta, et kuidas saada pädevaks. Et toimiks koostöö, nagu looduseski, kus ei ole võistlust, on vaid koostöö ja kompetentsus.
Nagu Maturana poolt tähele pandud olukord, kus kaks looma kohtuvad lihatüki ees ja ainult üks sööb. Nii juhtub seepärast, et antud hetkel, oli üks neist lihtsalt pädevam seda tegema. Aga, see ei tähenda üldsegi mitte, et loom, kes parasjagu süüa ei saanud, on antud hetkest hukule määratud, et tal on alates sellest momendist alatiseks keelatud süüa, kuni saabub surm... Niimoodi looduses ei juhtu.
Nüüd, kui kanda sama näide üle inimkultuuri, siis indiviid, kellel õnnestub süüa, ei rahuldu ainult selle fakti ja täis kõhuga, vaid, ta peab ka kindel olema, et teine, kes süüa ei suutnud, ei oleks talle enam mitte kunagi konkurentsiks, järelikult, hädaohuks.
Võistlevad inimesed, ei ole tavaliselt oma kompetentsuses nii kindlad, seega neil on vajadus klaarida arveid igaühega, kes iganes peaks neid ohustama. Teisisõnu, kui inimesed ei suuda usaldada endid kui elavaid olendeid, peavad nendega heitlejad olema elimineeritud niipea kui võimalik.
See mängib suurt rolli kultuuris nagu meil, mis ei tea, kuidas suhtuda juhusest sõltuvate ja lakkamatute muutustega. Kuid, need tingimused, nagu siin juba korduvalt öeldud, moodustavad kogu elu iva. Ühesõnaga, me ei tea, kuidas suhtuda autopoiesisesse, seepärast tunnemegi, et tahaksime selle mõistega tüli norida ning selle olemasolu eitada.
Meenutagem nüüd Maturana ja Varela poolt püstitatud küsimust, et kuhu maani inimeste sotsiaalset fenomeni võib vaadelda kui bioloogilist fenomeni?
Ülaltoodu on sellele tegelikult juba vastanud, sotsiaalset fenomeni võib loomulikult vaadelda kui bioloogilist fenomeni, kuid see, on sellisel juhul patoloogiline nähtus.
Abi
).
Nielander
inimkond on universumikallal uurinud ytleme 5000-6000 aastat (filosoofia/matemaatika). Nyydisaegne teadus on oma vormi saanud 200 aasta jooksul. Aatom avastati 98 aastat tagasi. 1960 võeti esimesed sammud siiani ebatäpse standardmudeli loomiseni. Kui LHC ykskord käima saadakse, võib standardmudel täiendust saada, või siis tuleb algusest peale hakata! Need uuringud käivad siis 4,6 protsendi hulga kohta (aatomid / baryonic matter).