Väide: Surnu hingega rääkimine kutsub kurja vaimu kallale

Kas olete kuulnud taolit väidet, kas usute sellesse ja kas see kehtib ainult sõnadega rääkimise kohta, või ka mõttelise ühenduse loomise kohta? Ja kui keegi nt surnuaial oma lähedase haual temaga räägib(kasvõi mõttes), kas see on ka siis põhimõtteliselt ohtlik?

Püha müristus, siis peaks ju kogu õigeusu maailm eesotsas meie setodega hädas olema, millegipärast ei ole, eestlastel endil võiks komme olla oma surnute juuresolekul süüa ja neilegi sööki jooki hauale kallata.
Või mida siis hingedepäevagi kutse koju sööma tähendab.
Enda jaoks surnuaed halb koht kuna meil on meeletu kogus surnuid keda omaksed ei kuula, ei suhtle ega toida, kui see kogu summ saab aru, et keegi neid kuuleb siis läheb põrguks kui paljudel oleks oma elavatele üht teist öelda. Ma ei ole vahendamisest huvitatud ja seetõttu on nad tüütud.

(Vanad)eestlased on oma vaimude ja kadunukestega ikka hästi läbi saanud. See hirmu tekitamine on rohkem uuema aja trend. Koos kristluse juurutamisega siinmail tekitatud.

Minu vanaisa rääkis surnuaial oma surnutega, ja küllap samuti teeb mu ema, kuigi ta seda mulle välja ei ütle Ma ise ei ole üldsegi kindel kas ma nii tihti surnuaial käia tahan. Eks nendega saab mujal ka juttu ajada. Küllap on see eestlaste jaoks üsna omane komme olnud.

Edit: Tshiili ranniku kõrbete indiaanlased matsid oma surnud maa-alustesse kambritesse, seal nad mumifitseerusid looduslikult. Neile pandi kaasa sööki-jooki, tarbeesemeid. Pidustuste puhul võeti nad hauast välja, pakuti head-paremat, ja ma usun, et ka räägiti nendega. Pärast jälle hauda tagasi ja värske söök-jook kaasa. Samuti tegid Andides elavad indiaanlased, kaasaarvatud inkad. Istusivad muumiad tähtsate kivist ruumide seinaorvades ja jällegi ma ei usu, et nende arvamust ei küsitud. Ja kui hispaanlased need pühad muumiad ära põletasid, siis ajasid indiaanlased muumiate tuhaga ka kuidagi läbi. Kuidas see asi energeetilises pildis välja paistis, ma ei tea. Mis mõjud sellel olid? Mulle isiklikult muumiad üldse ei meeldi, üks avatar siit foorumist häirib mind. Kas on vahet tavaliselt maetud või põletatud surnu ja muumia vahel? Ju on. Ega egiptlased ilmaasjata vaeva näinud.

[Muudetud: 8-8-2010 troodon]

See küsimus oli põhimõtteliselt esitatud, kuna vaatasin just ühte filmi mis väidetavalt oli tõsieluline. Seal oli tegemist kurjade vaimudega, kes pidevalt kimbutasid kindlaid inimesi. Kui need inimesed abi otsisid siis väideti, et mingil juhul ei tohi surnu hingega kontakti otsida ja nendega rääkida, et see pidavatki avama vaimude maailma ukse ja laskma sealt igast kolle siia maailma, ning sel juhul võivat asi lõppeda ka ohvri surmaga. Film pani mind suhteliselt muretsema, sest ei ole kuskilt leidnud viidet, et tegu oli siiski väljamõeldisega. Ja siis hakkasin mõtlema, et kas siis surnuaial ikka võib kadunukesega rääkida, ilma et see midagi halba kaasa tooks? Varem ei ole just palju surnuaedasid külastanud, kuid hiljuti hukkus autoõnnetuses mu hea sõbranna ning loodan temaga ikka vahest rääkimas käia. Tahaks kindlustunnet, et ma tema hinge sellega ei häiri kuidagimoodi.

Eestlastel (või ka Eesti aladel elanud rahvastel) on ka igasuguseid matmiskombeid olnud.

Tsitaat:Ligikaudne objekti vanus või ajavahemik: 5.-6. (7.) sajand. Lepna Katkuauk: Matusekombestik Lepnal sarnanes juba varasematest perioodidest teadaolevale. Tegemist oli nn. kahekordse matuse tavaga, mille puhul liha lastakse kõigepealt kõduneda või eemaldatakse luudelt mingil muul moel. Lõplikku matusekohta tuuakse aga üksnes üksikud väljapuhastatud luud igast surnust. Põletusmatuseid selles kalmes ei esinenud.

Ilmselt on kinnihoidmine ja vahest rääkimine sisuliselt kaks eri asja. Ja pealegi, keegi ei anna garantiid, et nii nagu eestlased uskusid olevat, et nii ka tegelikult oli. Tõenäoliselt oli see osaliselt nii.

Sethyle: Film võis olla küll tõsielul põhinev, kuid sisaldas vaatajatele põnevuse pakkumise jaoks kindlasti ohtralt liialdusi, osade asjaolude mahavaikimist ja teiste osade ülespuhumist. Niiet tõe pähe seda võtta ei tasuks. Südame rahustuseks võiks ju enne surnuaial sõbrannaga rääkimist kõigepealt küsida (omaenda kõhutundelt/infoväljalt ise sisemiselt hästi vaikne ja rahulik olles), kas on sobilik teda välja kutsuda, ja pärast ilusti tänada ja tagasi saata. Kaldun arvama, et surnu kinnihoidmine on üsna energiamahukas tegevus ja see niisama lambist (kui inimene oma normaalset OMA elu edasi elab) ei sünni.

Edit: iseasi on mõned spetsiaalselt leinamisele pühendunud inimesed. On selliseid. Eks see sõltub juba tollest leinaja isikliku kaitsekesta tugevusest kas surnu hing või mõni muu tegelane pääseb teda kahjustama või ei. Viimasel juhul võib ta ka mõne leinaja sugulase ette võtta, nii teoreetiliselt võttes. Kuid ühte sellist leinajat jälgides - ptui-ptui-ptui - pole see nii olnud. Taolisel puhul on hea omada mingeid koduloomi, toataimi, materiaalset vara - mis sageli võtavad "rünnaku oma peale", toimivad piksevardana.

No see kõik ainult minu arvamus, mitte viimse instantsi tõde

[Muudetud: 8-9-2010 troodon]

Me siiski ei tea, mida või keda me välja kutsume, kui arvame end lahkunud hingedega juttu ajavat. Võib eksisteerida ju tegelasi, kellele mingil põhjusel meeldib teeselda näiteks kellegi ammusurnud vanaema.