Lõpmatuse embuses.

Olles 4-5 aastane,nägin ma korduvalt ühte ja sama unenägu.Olles voodis ,hakkasin vaikselt ülespoole hajuma,mitte tõusma,aga nimelt hajuma,haarates järjest rohkem ruumi enda ümber.Läbi atmosfäri minek käis üpris kiiresti,kui olin kosmoses piisavalt kaugel maast,tajusin ma pea tervet päikese süsteemi ja maa muutus suurest kerast järjest väikemaks siniseks helenduseks ja siis esimesel korral tekkis mul hirm,et ma ei saagi enam koju,muide mõistus töötas mul väga selgelt ,kuivõrd oli see oli võimeline 4-5 aastasel lapsel.Ja siis järsku käis kiirendus,nagu oleks pääsenud mingist kammitsast ja korraga ma tajusin lõpmatust.See oli mu tunnete kulminatsioon,kõik mu ümber tardus,aeg,ruum,mõte-oli ainult üks suur oranž valgus,mille sisse ma sulasin ja see tunne ja olek ei ole võrreldav ühegi maise asja või olekuga.Kaua see kestis ma ei tea,kuid ühel momendil käivitus kogu protsess tagurpidi kogu oma meeletu kiirusega.Kõige piinavam tunne oli,kui jõudsin maa atmosfäri,siis hakkasin kokku tõmbuma,mis oli väga ängistav tunne,kuni lõpuks olin oma voodis, MINA ISE.Ma olin üleni higine ja väga väsinud ning uinusin kohe.Hommikul ärgates ma ei osanud endale kuidagi seda seletada,mis juhtus.Mul oli kogu aeg millegipärast hirm,et see ei olnud unenägu,kuigi salaja lootsin,et see kordub.Sellest rääkida ei julgenud,või ei tahtnud ma kellelegi.See oli minu suur saladus.Iga kord kui see algas,lootsin ma,et see jääbki nii kestma,sest seda tagasi tulekut ma veidi kartsin,kuid teadmisega,mis elamus mind ees ootab, kustus see tagasituleku kartus täielikult.Mitu korda see oli,ma ei oska öelda,kuid ühel ajal oli see läbi ja ma hakkasin tasapisi kõike unustama Siis läksin kooli,kus algasid omad mured ja tegemised,kui ühel päeval tuli nagu välk selgest taevast fotode nägemine ajalehes mis oli tehtud vene sateliitidelt.Fotodel olid Maa ja kosmose vaated ja siis jõudis minuni teadmine,et ma olen seda juba ammu näinud.Kas need ei olnudki unenäod?See küsimus kummitab mind tänini.Muide,uuesti sain kogeda seda lummavat oranži nirvaanat mõned aastad tagasi aga hoopis teises olukorras,mis on muide veel suurem küsimärk mu elus.Nirvaana on ehk kõige sobilikum nime sellele elamusele. Muide seletus kõigele sellele jõudis minuni aastaid hiljem,kui veidi targemaks olin saanud.Seekord lõpetan.Kui kedagi huvitab, võin oma elamustest tulevikus veel kirjutada.

Põnev lugemine. Kui see nüüd udujutt ei olnud siis mina oma teadmiste natukesega suudan seda defineerida enda jaoks selliselt. Vastavalt Dr. Newtoni hingerännaku teooriale ja elude vahelise elu teooriale ( minu maailmavaatega sobib see ideaalselt) oled Sa üks vana hing, kes leidis, et peab millegi tundma õppimise eesmärgil siia maailma sündima ja midagi siin läbi kogema. Miks ma arvan, et sa oled vana hing siis just selliste "kosmoserännakute" pärast. Vanad hinged on tihti tugihinged teistele hingedele ja võib-olla oli sul mingeid pakilisi asjatoimetusi siis kusagil ja et mitte läbi teha "surma " sinna kusagile pääsemiseks on olemas ka siis see meditatiivne tee...Tegelikult me kõik oleme osake lõpmatusest ja kõigega meie ümber DNA kaudu seotud ( meis on natuke taime, looma, lindu, kala, inimest + lisaks mittemaised osakesed ). Teise variandina on võib-olla midagi millestki sinu mällu salvestatud ja see ujub aegajalt pinnale. No...sellised mõtted tulid praegu.