Imelik suhe/side muusikaga?

Ma olen juba üsna ammu seda tähele pannud, et mul on mingi imelik suhe/side muusikaga. Kui teised lihtsalt armastavad muusikat, sest see on mõnus jne hea ajaviide, siis mul on nõnda, et kui ma muusikat kuulan ning muusika vibreerimisele ja meloodiale keskendun sügavalt, siis ma tunnen, et ma olen kuskil teises dimensioonis. Võin silmad kinni panna ja näen, et ma olen kuskil tripi peal kuskil täiesti ulme kohas mida ma ei suudaks ega oskaks kuidagi kirjutada/joonistada ega seletada. Nt täna panin ühe loo mängima, panin toast uksed kinni, kardinad tõmbasin ette ja panin kõrvaklapid pähe ning silmad kinni ja keskendusin muusikale ning tekkis täpselt selline tunna nagu ma oleks kuskil võõra planeedi peal, pinnas oli Marsi moodi selline punane ning atmosfäär ja taevas oli oraanz ning meteoriite sadas taevast alla ning ma jalutasin ringi. See on veel tavaline asi mida ma näinud olen, osad asjad on ikka nii müstilised, et neid ei oskagi seletada. Ning sellised asjad juhtuvad just siis kui muusika meloodiale või vibreerimisele keskenduda. Äkki on muusikas mingi sõnum vms, et millisesse dimensiooni ma järgmises elus sünnin.

Oleksid võinud mõne konkreetse muusikapala nimetada, et asi paistaks selgem. Ning kas sul on päris kindel veendumus, et sünnid järgmises elus planeedil Mars?

kindel et sul üliarenenud fantaasia lihtsalt ei ole?

Muusika mõju on väga mitmetahuline. Et muusikal ja ekstaasil palju kokkuputepunte on, on ju meile teada. Eks muusika kuulamise ajal tahavad ikka palude jaoks kujutluspildid tekkida. Seisundimuutmise- ja parandamise jaoks on muusikamõju eriti sobiv. Ega ilmaasjata pole religioonid piirdunud sõnalise info edestamsiega; ikka nii, et sõna ja muusika käsikäes.
Ekstaasiliike on palju: religioosne, kunstiline, erootiline, tantsuline, looduslik...

kunagi muusikaõpetaja rääkis et osadel inimestel tekivad erinevad värvid silme ette erinevate muusika paladega. Sellel ajal ma ei saanud aru mida see tähendab, aga kuna tegelen muusikaga päevast päeva (loon elektrooniliselt muusikat), siis olen täheldanud viimase 3 aasta jooksul, et iga erineva palaga tuleb mul niiöelda "vaimusilma" erinevad värvi toonid.

minu side muusikaga, hmm, nho ilma muusikata ma eriti ei saagi. ja kui kuulan muusikat siis saan kuidagi palju palju energiat ja olen nagu duracelli jänes.

väga huvitab see teema, et kui keegi oskab veel mingeid huvitavaid fakte tuua või esitada küsimus/vastuseid/jne. siis olen avatud dialoogidele.

Minu meelest ei ole see midagi eriskummalist, võib-olla selle pärast, et olen ise samasugune. Pimedas toas üksi istudes ja muusikat kuulates avanaeb minu jaoks justkui uus maailm. Ei saaks nüüd öelda, et ma päris transis oleks, aga ma oleks justkui välja lülitatud. Tihtipeale ei pööra ma nii palju rõhku laulu sõnadele, vaid pigem akordidele, meloodiale ja helivärvidele.
Muidugi ei ole nii iga lauluga.