Ajuloputus? Ettekujutus?

Mind on viimasel ajal üha enam hakanud häirima fakt, et alati kui arutan vanematega lapsepõlve üle, siis asjad mida ma neile räägin, on asjad mida nemad väidavad, et pole kunagi juhtunud.
Ma ei pea silmas midagi üleloomulikku, vaid tavalisi igapäeva asju. Kasvõi jutuajamisi, mis on mul selgelt meelest nagu oleks need juhtunud alles eile ( mõned asjad jäävad lihtsalt nii detailselt meelde ) või käike. Mäletan tülisid ja riide, õnnelikke juhtumisi, kuid siiani mida varasemast lapsepõlvest jutt käib, seda enam ütlevad vanemad, et neid asju pole juhtunud.
Jah, muidugi võiks arvata, et see on vaid mu kujutluse vili ja olen ise ajapikku juurde pannud, kuid fakt, et nemad räägivad mulle asjadest mida ma ise tunnen, et pole KUNAGI teinud, on hirmuäratav.
Hetkel mõelda, et kogu mu lapsepõlv, nii kuidas mina seda mäletan, on tegelikult vale.
Paneb mõtlema, et ehk on minuga toimunud midagi sellist, mille tagajärjel mu aju minu "kaitsmiseks" tõrjus selle juhtumi välja ja lõi ise uue asemele?
Aga ei saa olla, kasvõi mõned mu armid, mäletan kuidas need sain, kuid vanemad räägivad hoopis teist juttu, teistest situatsioonidest, teistest kohtadest.
Ei tea ma nüüd, kas asi on nendes ( vanad inimesed ka juba ) või siis pigem minus?
Ehk oskab keegi midagi rääkida?

See on ka mulle tuttav tunne. Ma arvan, et oma töö on ka kindlasti teinud aeg. Mäletad mõnda asja teistmoodi, näiteks. Ja, äkki on mingi kindel põhjus, miks Su vanemad ei taha sinu lapsepõlvest rääkida? Mingid valusad mälestused minevikust... Näiteks nemad ei taha mäletada enda lapsepõlve ja siis ei taha ka sinuga sinu omast rääkida? Sa võiksid seda vaikselt uurida, et miks see nii on. Oleks huvitatud selle teema edasi arenemisest

Mul on väga selgelt meeles mõned päevad, see kuidas hommikul ärkan üles, mis mul on seljas, kuidas libistan varbad voodist välja külmale põrandale ja vudin vetsu poole. Pisiasjad, ning ka suuremad sündmused. Aga nii palju kui ma neid vanematega arutan, siis neid asju polegi juhtunud. Ma rääkisin oma emale üks päev sellest, kuidas ma arvan, et murdsin kord oma jalaluu. Muidugi on imelik see, et ma mäletan seda kõike kui kehast väljaspool olles, ülevalt jälgides. Ma mäletan vaid seda kuidas olen kellelgi süles, mind kisutakse trepist alla, auto poole, ja järgmisel hetkel olen ma kortermaja katuse kandis ja vaatan kuidas inimesed autosse askedavad. See on üks nendest juttudest, mis mu emaga kattub.
Aga siis jällegi on sellised hetked, kus mäletan kohutavaid tülisid, ja tagajärgi, muidugi kui neid emaga arutada, siis ta täiesti tõsimeeli ütleb, et sellist asja pole olnud, ning et ma olen ikka puhta segi keeranud.
Mäletan, kuidas kord tõusin voodist ( olin siis kahene, või kahe poolene. ) ja läksin korteri ukse taha, uks läks kinni ja lukustus. Ma tõesti ei tea kui kaua ma seal tatsasin, aluspesu väel, mäletan et mööda ei läinud ühtki inimest, mäletan et üritasin uksematti kasutada redelina, et ulatuda uksekellani, samas kui oleksin võinud koputada. Isa veel magas ja mina - tahtsin näha kas ema on juba turult tagasi tulemas.
Mina seda mäletan, hästi mäletan, aga nemad mitte.
Tihti on mõni värv või lõhn mis väga erksalt toob tagasi mingi seiga, killukese siit-sealt. Aga see on ka kõik.

Aga nii ongiju, et igaüks mäletab sündmusi erinevalt ja ei ole ka selles midagi imelikku, et vanemad ei mäleta neid asju, mida ise enda silmadega nägid ja meeltega tajusid. Samas on ka vastupidi, kui lapsevanem jutustab mingist ühisüritusest või sündmusest, siis laps ei mäleta sellest midagi. Aju on väga, väga huvitav organ ja tema talitus on just selline, milline ta parasjagu on. Miks tekivad mõnikord ajus blokid ja justkui kustutatakse ära mõni kogemus või sündmus? Seda ikka sellepärast, et kaitsta inimest!
Näiteks mõne täiesti ekstreemse olukorra puhul, lülitub aju automaatselt välja, täielik blokk. Kui toimub nt. autoavarii, siis tihtipeale inimesed ei tunne valu, see tuleb alles hiljem. Muidugi on ka erandeid, kuid üldjuhul säästab aju inimest valushokist ja laseb organismil selle sündmusega kohaneda.
Miks vanemad ei mäleta neid sündmusi, mis toimusid selliselt, kus riieldi ja sõimeldi jne, jne? Siis ka sellel on oma seletus. Kes see ikka tahab hoida meeles sündmust, mis hingeliselt traumeeris ja kindlasti ka mingi jälje maha jättis, kas või sellisel kujul, kus laps sündmust pealt juhtus nägema?. Halvad ja väga halvad sündmused püütaksegi enamasti unustada või üldse meeltest väljatõrjuda, elu tahab ju elamist.
Head sündmused see- eest hoitakse alles ja kui vahel meelde tuleb, siis teeb see tuju paremaks ja annab justkui jõudu, kas pole nii?
Ja tõsi on ka see, et ajublokeeringud kaovad siis, kui inimene selleks valmis on. Sündmus võib esile kerkida täiesti ootamatult ja tühiset asjast (esmapilgul).
Käisin mingi aeg tagasi Pärnus, oma elukillukesi otsimas, siis just lõhn tõi ühes majas sündmuse eredalt meelde. Nagu oleksin ajas tagasi rännanud ja selline tunne tekkis, et kui nüüd ukse avan, siis olen täpselt seal samas tagasi, kus lapsena ringi müttasin See oli pisikene hetk, kuid väga, väga tugev... ja nii see pidigi olema!

Inimesel on püsimälu ja lühimälu ning oskus asju unustada. Niisiis su vanemad lihtsalt ei pruugi mäletada selliseid pisiasju, nagu sina mäletad, sest neil kui kauem elanutel on tähtsamaidki asju meelde jätta. Ma arvan, et kui sa ise kunagi u. 50-aastane oled, siis on igasugused lõhnad ja uksematiredelid ja muud seigad lapsepõlvest samuti ära unustatud.

Mul endal on ka midagi samalaadset olnud. Näiteks alles hiljuti jagasin oma perekonnaringis üht mälestust, kus mu isa mulle vanaema juures kitarri ette mängis. Teised tegid aga suured silmad ja väitsid, et seal pole mitte kunagi kitarri olnud ning et ma olen selle ise välja mõelnud. Aga ma ei taha kuidagi uskuda, sest mäletan seda nii selgelt.

Muus nõustun eelmisega, enam-vähem.