Kadunud vanaisa külaskäik, miks nii selgelt?

Tere, soovin jagada teiega oma lugu, mis juhtus kuskil 1,5a tagasi. Niisiis, üks öö ärkasin selle peale üles, et keegi justkui oleks minu toas, unesegasena nägin, kuidas minu manalateel olev vanaisa kõndis ühest voodi äärest teise, püüdsin end liigutada, ei suutnud, hirm oli, püüdsin karjuda, ei suutnud, püüdsin tekki endale peale tõmmata, ei suutnud samuti, olin kui transis kus ükski mu kehaliige ei liikunud, kuigi ma väga tahtsin. Siis kõik vaibus, ärkasin üles ja tundsin kohutavat hirmu. Püüdsin ruttu uinuda, et äsja juhtunust üle olla. Pärast seda tollast juhtunut, olen kogenud samasugust asja veel paaril korral, kuid mitte vanaisaga seoses enam. Viimati, nüüd eestis tagasi olles, ärkasin öösel selle peale, et keegi katsus mind puusast. Jälle oli hirm nahas, tahtsin veel oma kõrval magavat vastsündinud poega kaissu haarata, kuid ei suutnud, jäin kohe magama.
Mida see kõik tähendab? Millest see kõik tuleb? Miks tollal mu vanaisa oli see, kes mu voodi eest läbi kõndis? Palun teadjamad, andke selgitusi.

Muudetud: 23-9-08 kell 13:04:51 YaneK

Unehalvatus - Sleep paralysis
Vanaisa koha pealt oskan ma vähe mis öelda - saan aru, et selle sündmuse ajal oli ta juba surnud. Ja ilmselt ei olnud ka mingit järgnevat olulist sündmust, mille endena seda võinuks käsitleda.

Minule jäi asjast natuke teine mulje. Ega sa oma vanaisa unustanud ei ole? Äkki soovis ta end vaid sulle meelde tuletada? Sa võiksid teinekord tema hauale lilleõie või põleva küünla viia, ehk on tema hing siis rahulikum, et ta ikka elavatel veel meeles mõlgub. Võid panna ka kandikuga kusagile lauale klaasi vett ja viilu leiba, et vanaisa (või siis ka keegi teine) tunneks, et teda ei ole unustatud ja ta on teretulnud.
Parimat soovides