Meil on Louna-Eestis vana talumaja (ilma elektrita!) ning palju palju metsa. Olen lapsepolvest saati koik oma suved seal veetnud, metsades seenel-marjul kainud, kuid vaid harva yksi.
Umbes 5-6 aastat tagasi oli juhtum, kus laksin talust monisada meeter eemal yksinda metsa, mida ma tunnen nagu oma peopesa. Nii kui metsa sain, laksid silmad "uduseks"ning ma tammusin ringiratast nagu lollakas. Omateada laksin otse, sygavamale metsa sisse, ja ikka lopetasin tagasi tee aares. Mystika. Koju tulles motlesin, et metsavaimud voi Murueide tytred mangisid vingerpussi.
Enam-vahem samal ajaperioodil oli veel yks juhtum, kus laksin vennatytrega, kes sel ajal oli vaid mone aastane, samasse metsa marjule ja seeni korjama. Seekord laksime metsa kohe talu juurest. Laksime rahulikult sygavamale edasi, tavaparasele ringile ning lihtsalt eksisime ara. Tavaliselt jouame talu taga olevale kynklikule pollule valja aga seekord saime sinna peale tohutut ekslemist ning meeletut suurt ringi. Olime kadunud natuke yle kahe tunni, kuigi arvain, et no miskine pool tundi vast laks.
Ja peale neid kahte juhtumit mina enam yksi metsa minna ei taha. Nii kui metsa astun, lahevad silmad uduseks. Yritan korjata metsa servast peotaie marju, et silmad "metsaseks" saada, kuid enam see ei aita.
Ei tea, kas seal metsas on mingid kummalised energiad,mis mind niimoodi lollitavad, voi olen ise lihtsalt loll
(09-07-2005 23:10 )zed Kirjutas: Mets on kooslus, süsteem, organism. Minul isiklikult on kujunenud selline arvamus, et teatud keerukusega süsteemid omavad midagi hinge või teadvuselaadset. Seda nii elusa kui eluta looduse puhul.
Olen ous! Ei ole nii, et lahed kirvega ja votad. Tuleb kysida ja paluda.
Oma elu parimad seenesaagid sain ma metsast siis, kui hakkasin metsaga konelema. Kiitsin metsa, et ta on meiega seal maakohas nii pikalt olnud, meid aidanud ning palusin, et ta mind veel aitaks. Vastutasuks lubasin omalt poolt teda hoida ja kaitsta.
Ja mets juhatas mind. Ema oli seente otsimisest loobunud ning huikas, et hakkaks ara koju minema, aga mul oli vaga tugev tomme yhe koha suunas ning ytlesin, et pean seal enne ara kaima, siis tulen temaga. Ema ei saanud alguses aru, mis ma raagin, aga ta tuli minuga kaasa. Leidsime sellise koloonia kukeseeni, et vota vikat ja niida.
Mets juhatas mu sinna ning ytlesin seda emale ka. Nyyd palub ka tema metsalt abi, enne kui midagi seal toimetama hakkab. Ja tootab kyll.
Inimesed on nii harjunud "looduse krooniks" olemisega, et on ammu unustanud, kuidas toimetada loodusega kooskolas ilma seda vigastamata ja vagistamata.
Abi
