24-08-2008, 11:12
Artikkel ise veidi lühendatud kujul Delfis: LINK
Vastuseks Lauri Viirandi kirjale Delfis: LINK
Toon siin ära ka meiepoolse kirja täispikkuses:
Lauri Viirand suutis 11. jaanuari Delfis ilmunud kirjas lahata nii tänapäevaste netipaganate vääraid uskumusi kui ka üleüldist vaimupimedust eestlaste hulgas selle ajajärgu kohta, mida Keskajaks kutsutakse. Tuues oma sõnavõtu põhjuseks viimastel aegadel levima hakanud müüdi ärkamisaja venestajatest ning nende salaplaanist meie rahvus viia vaimse ja ajaloolise mälu kustutamisele. Samas aga jätab ta eneselt küsimata ja meile vastamata - mis siis ikkagi toimus selle 700. aastase orjaaja jooksul, mida tema orjaajaks ei kutsu.
Jah tõesti, me ei saa kutsuda ametlikult Maavalla aladel elanuid eestlasteks, sest eestlased, kui rahvus leidis märkimist alles 19. sajandil, ent kuidas me siis peaks neid esivanemaid kutsuma? Liivlasteks? Aestiteks? Kui Rooma ajaloolane Tacitus oma Germanias esmakordselt meid ära mainis ja aestiteks kutsuma hakkas, siis tegelikult mõtles ta selle hõimu all hoopis kuramaalasi. Siia põhja poole jõudsid ajaloolased ja maadeavastajad alles hiljem, Bremeni Adam mainib Askala elanikke, kes kõvad meresõitjad ja viikingid olivat. Askala võib tänapäevase kaardi järgi kuhugi Harjumaa ja Lääne-Viru piirile asetada.
Ent kõigele vaatamata kutsume end siiski eestlasteks. Ja tõsi ta ju on, et saime sellisteks alles hiljuti, enne seda kutsusime iseendit lihtsalt Maavalla elanikeks, samuti eristati kohalikke nende maakondade järgi ja külade järgi, kus elati. Ent ühe paikkonna rahvaste ajalooline mälu on märksa sügavam, kui pealtnäha arvata võib. Kirjutas ju meie seast lahkunud Lennart Merigi oma raamatus "Hõbevalge," maailmas on väga vähe selliseid rahvuseid, kes pea 10000 aastat on paiksed olnud, nii paiksed, et tunnevad iga küngast ja orgu, allikat ja järve nimepidi ning kelledel iga koha mälestusega käib kaasas oma saamismüüt. Mingil kummalisel põhjusel aga on sellele kõigele selg keeratud ning võetud pimesi omaks võõrad kombed ja võõrad teadmised. Nii tekivadki meie ajaloolise mälu keskmesse uutsorti mälupildid - mittekodused ja vastuvõetamatud. Võibolla tõesti juhtuski kõik nii nagu Kivirähk kirjeldab oma raamatus "Mees, kes teadis ussisõnu," me ju ei tea, Lauri Viirandi sõnade järgi ei saa me üldse milleski kindlad olla.
Ent üks asi, mis tema jutust selgelt läbi kumab, on see, et kristlus, mida sootuks ei toodud tule ja mõõgaga ning millele ei järgnenud orjaaega, et seesama kristlus meile ikkagi selle va kultuuri tõi. Miks muidu oleks ta oma kirjutises ära maininud idanaabrite suure soovi kultuuritoomine endi kahasse kirjutada. Selleks, et salata maha varasem kultuuri toomine ja tekitada nö. müüt kristluse vägivaldsusest, pidid ju slaavid-tatarlased ometi teadma, et millegi omandamiseks tuleb eelnev omanik lömastada. Järeldus sellest on aga nutune - Lauri Viirand liitub nende teiste tuhandete inimestega, kelle arvates ongi kristliku elukorralduse aluseks monopoliseeritud käitumis- ja moraalinormid. Meie alade elanikud olid enne raudmeeste tulekut ju suisa metslased, kristlik pärimus on täis paganarahvaste kirjeldusi, milledes ohverdati inimesi, peeti vereriituseid ning suisa tegeleti kannibalismiga. Kurb tõsiasi on aga see, et veel tänapäevalgi on teatud osa kristlastest seda meelt, et paganlus tähendab alati nõidust ja koledaid asju, mis tuleks viimseni hävitada. Kristlased, kes õhinal räägivad vabadusest ja kommunismiikke lõppemisest, räägivad ka kultuuritoomisest ordumeeste poolt. Harri Kingo, tuntud kristluse ja budismi ideoloog, nimetab seda va kultuuritoomist kristlaste poolt suisa tähtsaimaks sündmuseks üldse meie ajaloos. Iseenesest huvitav on mõelda, mida arvavad kristlastest kommunismivastased. Kas siis, kui kommunism poleks langenud ja oleks 700 aastat siinsetel aladel püsinud, oleks samuti tulevikus räägitud kommunistidest, kui vabaduse ja kultuuri toojatest? Ideoloogia ja põhialused on ju nii kristlusel kui ka kommunismil sarnased...
Usk usuks, eks iga inimene valib enese tee ning kõnnib mööda seda, kuidas oskab, ent kui ühed osapooled asuvad jõudsalt ja süstematiseeritult ajalugu ja meie rahva ajaloolist mälu ümber kirjutama, siis tuleb selle vastu seista. Kas meie ajalooarhiivides ja kirikukoguduste ajaraamatutes on vähe viiteid nendele aegadele, kus talupoegi nüpeldati hommikust õhtuni selle eest, et nad kirikus ei käinud ja pidevalt hiiteallikates suplemas käisid, pestes maha ristimärke? Kas pole meil piisavalt arhiivimaterjale selle kohta, kuidas kohalikud jumalasulased kartsid pidevalt põlisrahva vanu jumalaid, keda nood paganad olevat salaja käinud pühades kohtades austamas? Neid allikaid on ning nende sõnumit ei saa kahjuks või õnneks eirata. Ka mitte uue müüdi loojad, kes niiväga soovivad rahvuslikku ärkamisaega hoopis venestamiseks pöörata.
Ja lõpetuseks, mis puudutab üldse kogu selle teema käimalükkamist Lauri Viirandi poolt, siis oli selle aluseks tema sõnade järgi Vabadusristi küsimus ja poleemika. Kohalikel paganatel ei ole arvatavasti mitte midagi tolle risti vastu, tegemist pole ju kristliku või ühegi teise religioosse sümboliga. Tegemist on vabadusristiga, mille läbi austati Vabadussõjas osalenuid nende teenete eest Eesti vabaduse eest võitlemisel. Küll aga võiks nuriseda kaitseminister Aaviksoo sõnade üle, millest lähtuvalt saaks ka muistseid vabadusvõitlejaid tollesama ristiga austada. Aga see on hoopis teine teema ja teine aeg.
Vastuseks Lauri Viirandi kirjale Delfis: LINK
Toon siin ära ka meiepoolse kirja täispikkuses:
Lauri Viirand suutis 11. jaanuari Delfis ilmunud kirjas lahata nii tänapäevaste netipaganate vääraid uskumusi kui ka üleüldist vaimupimedust eestlaste hulgas selle ajajärgu kohta, mida Keskajaks kutsutakse. Tuues oma sõnavõtu põhjuseks viimastel aegadel levima hakanud müüdi ärkamisaja venestajatest ning nende salaplaanist meie rahvus viia vaimse ja ajaloolise mälu kustutamisele. Samas aga jätab ta eneselt küsimata ja meile vastamata - mis siis ikkagi toimus selle 700. aastase orjaaja jooksul, mida tema orjaajaks ei kutsu.
Jah tõesti, me ei saa kutsuda ametlikult Maavalla aladel elanuid eestlasteks, sest eestlased, kui rahvus leidis märkimist alles 19. sajandil, ent kuidas me siis peaks neid esivanemaid kutsuma? Liivlasteks? Aestiteks? Kui Rooma ajaloolane Tacitus oma Germanias esmakordselt meid ära mainis ja aestiteks kutsuma hakkas, siis tegelikult mõtles ta selle hõimu all hoopis kuramaalasi. Siia põhja poole jõudsid ajaloolased ja maadeavastajad alles hiljem, Bremeni Adam mainib Askala elanikke, kes kõvad meresõitjad ja viikingid olivat. Askala võib tänapäevase kaardi järgi kuhugi Harjumaa ja Lääne-Viru piirile asetada.
Ent kõigele vaatamata kutsume end siiski eestlasteks. Ja tõsi ta ju on, et saime sellisteks alles hiljuti, enne seda kutsusime iseendit lihtsalt Maavalla elanikeks, samuti eristati kohalikke nende maakondade järgi ja külade järgi, kus elati. Ent ühe paikkonna rahvaste ajalooline mälu on märksa sügavam, kui pealtnäha arvata võib. Kirjutas ju meie seast lahkunud Lennart Merigi oma raamatus "Hõbevalge," maailmas on väga vähe selliseid rahvuseid, kes pea 10000 aastat on paiksed olnud, nii paiksed, et tunnevad iga küngast ja orgu, allikat ja järve nimepidi ning kelledel iga koha mälestusega käib kaasas oma saamismüüt. Mingil kummalisel põhjusel aga on sellele kõigele selg keeratud ning võetud pimesi omaks võõrad kombed ja võõrad teadmised. Nii tekivadki meie ajaloolise mälu keskmesse uutsorti mälupildid - mittekodused ja vastuvõetamatud. Võibolla tõesti juhtuski kõik nii nagu Kivirähk kirjeldab oma raamatus "Mees, kes teadis ussisõnu," me ju ei tea, Lauri Viirandi sõnade järgi ei saa me üldse milleski kindlad olla.
Ent üks asi, mis tema jutust selgelt läbi kumab, on see, et kristlus, mida sootuks ei toodud tule ja mõõgaga ning millele ei järgnenud orjaaega, et seesama kristlus meile ikkagi selle va kultuuri tõi. Miks muidu oleks ta oma kirjutises ära maininud idanaabrite suure soovi kultuuritoomine endi kahasse kirjutada. Selleks, et salata maha varasem kultuuri toomine ja tekitada nö. müüt kristluse vägivaldsusest, pidid ju slaavid-tatarlased ometi teadma, et millegi omandamiseks tuleb eelnev omanik lömastada. Järeldus sellest on aga nutune - Lauri Viirand liitub nende teiste tuhandete inimestega, kelle arvates ongi kristliku elukorralduse aluseks monopoliseeritud käitumis- ja moraalinormid. Meie alade elanikud olid enne raudmeeste tulekut ju suisa metslased, kristlik pärimus on täis paganarahvaste kirjeldusi, milledes ohverdati inimesi, peeti vereriituseid ning suisa tegeleti kannibalismiga. Kurb tõsiasi on aga see, et veel tänapäevalgi on teatud osa kristlastest seda meelt, et paganlus tähendab alati nõidust ja koledaid asju, mis tuleks viimseni hävitada. Kristlased, kes õhinal räägivad vabadusest ja kommunismiikke lõppemisest, räägivad ka kultuuritoomisest ordumeeste poolt. Harri Kingo, tuntud kristluse ja budismi ideoloog, nimetab seda va kultuuritoomist kristlaste poolt suisa tähtsaimaks sündmuseks üldse meie ajaloos. Iseenesest huvitav on mõelda, mida arvavad kristlastest kommunismivastased. Kas siis, kui kommunism poleks langenud ja oleks 700 aastat siinsetel aladel püsinud, oleks samuti tulevikus räägitud kommunistidest, kui vabaduse ja kultuuri toojatest? Ideoloogia ja põhialused on ju nii kristlusel kui ka kommunismil sarnased...
Usk usuks, eks iga inimene valib enese tee ning kõnnib mööda seda, kuidas oskab, ent kui ühed osapooled asuvad jõudsalt ja süstematiseeritult ajalugu ja meie rahva ajaloolist mälu ümber kirjutama, siis tuleb selle vastu seista. Kas meie ajalooarhiivides ja kirikukoguduste ajaraamatutes on vähe viiteid nendele aegadele, kus talupoegi nüpeldati hommikust õhtuni selle eest, et nad kirikus ei käinud ja pidevalt hiiteallikates suplemas käisid, pestes maha ristimärke? Kas pole meil piisavalt arhiivimaterjale selle kohta, kuidas kohalikud jumalasulased kartsid pidevalt põlisrahva vanu jumalaid, keda nood paganad olevat salaja käinud pühades kohtades austamas? Neid allikaid on ning nende sõnumit ei saa kahjuks või õnneks eirata. Ka mitte uue müüdi loojad, kes niiväga soovivad rahvuslikku ärkamisaega hoopis venestamiseks pöörata.
Ja lõpetuseks, mis puudutab üldse kogu selle teema käimalükkamist Lauri Viirandi poolt, siis oli selle aluseks tema sõnade järgi Vabadusristi küsimus ja poleemika. Kohalikel paganatel ei ole arvatavasti mitte midagi tolle risti vastu, tegemist pole ju kristliku või ühegi teise religioosse sümboliga. Tegemist on vabadusristiga, mille läbi austati Vabadussõjas osalenuid nende teenete eest Eesti vabaduse eest võitlemisel. Küll aga võiks nuriseda kaitseminister Aaviksoo sõnade üle, millest lähtuvalt saaks ka muistseid vabadusvõitlejaid tollesama ristiga austada. Aga see on hoopis teine teema ja teine aeg.
