http://www.e24.ee/607166/zygmunt-bauman-...organisme/
Zygmunt Bauman: kapitalism on õppinud
looma peremeesorganisme
Sotsioloog Zygmunt Bauman leiab, et kapitalism ei sure, sest see on
sarnane parasiitidega – organismidega, mis toituvad sootuks teisest
liigist organismidest.
Finantskriisi tingimustes on liiast loota, et parasiit sureb, kui tal
enam toitu ei jagu – ka kapitalism on arenenud päris nutikaks.
Kui parafraseerida Mark Twaini, siis kuuldused kapitalismi surmast
on tagasihoidlikult öeldes liialdatud. Kapitalismile on seesmiselt
omane imeline taaselustumis- ja taastärkamisvõime, kuigi tuleb
nentida, et see on sarnane parasiitidega ehk organismidega, mis toituvad sootuks teisest liigist
organismidest.
Olles ühe peremeesorganismi täielikult või pea aegu täielikult välja kurnanud, kipuvad parasiidid
otsima uut peremeest, ja enamasti nad leiavadki sellise, kes varustab neid taas tükk aega – kuigi
mitte lõpmatult – elumahladega, mis võimaldavad parasiidil edukalt edasi elada.
Sadakonna aasta eest mõistis Rosa Luxemburg kapitalismi kõhedust tekitavat fööniksilaadset võimet
tõusta ikka ja jälle uuesti tuhast – võimet, mis jätab endast maha tühermaade laine: kapitalismi
ajalugu on pilgeni täidetud elusorganismide jäänustega, millest imeti lõplikult välja viimasedki
elumahlad.
Ent Luxemburg arvas, et organismid, mis on valmis vastu võtma parasiidi külaskäike, on omased vaid
«kapitalismieelsele majandusele», mille hulk oli piiratud ja vähenes pidevalt sedamööda, kuidas
kapitalism aina oma haaret laiendas.
Iga uue peremeesorganismi leidmisega sai mõni senistest «uudismaadest» viljakaks kapitalistliku
ekspluateerimise väljaks ning muutus seetõttu enamasti üsna kiiresti kõlbmatuks kapitalistlikule
«laiendatud taastootmisele», sest ei tõotanud enam piisavalt kasumit, mida niisugune laienemine
nõuab.
Niimoodi mõeldes – mida ei tasu imeks panna, sest sadakond aastat tagasi mõistetigi laienemist
eelkõige territoriaalselt, pigem ekstensiivse kui intensiivsena, pigem horisontaalse kui vertikaalsena
– pidigi Luxemburg jõudma järeldusele, et kapitalistlikul süsteemil on oma kindlad «looduslikud» piirid
nii ruumis kui ka ajas: kui kogu maailma «uudismaad» on hõivatud ja kapitalistliku taaskasutuse
veskikivide vahel pulbriks jahvatatud, tõkestab uute maade puudumine süsteemi edasist kasvu ja
toob lõpuks kaasa selle kokkuvarisemise. Parasiit kõngeb, kuna pole enam väljakurnamata
peremeesorganisme, keda ta enda huvides ära kasutada saaks.
Praeguseks on kapitalism levinud juba üle maailma või vähemalt jõudnud sellele väga lähedale.
Niisiis hirm, mis Luxemburgi arvates pidi ees seisma alles kauges tulevikus, on täitunud. Kas on
seepärast kätte jõudnud ka Luxemburgi ennustuse täitumise aeg? Mina seda ei usu. Viimasel poolel
sajandil on kapitalism ära õppinud uute «uudismaade» loomise varem tundmatul ja isegi
kujutletamatul viisil ega pea seepärast piirduma ainult juba olemasolevate peremeesorganismide
edasise kurnamisega.
Selle uue oskuse puhul, mille on muutnud võimalikuks üleminek «tootmisühiskonnalt»
«tarbimisühiskonnale» ning kapitali ja tööjõu interaktsioonilt tarbekauba ja kliendi interaktsioonile
«lisaväärtuse» peamise loomise vahendina, koosneb kasum ja akumulatsioon eelkõige eluliste
funktsioonide aina süvenevast tarbekaubastumisest, aina uute vajaduste rahuldamise pidevast
turustamisest ning vajaduste asendamises ihadega kasumile orienteeritud majandust käimas hoidva
oravaratta rollis.
Praegune kriis tuleneb sellest, et välja kurnatud ja otsakorral on ka see kunstlikult loodud
«uudismaa», mille aluseks olid miljonid inimesed, kes «krediitkaardikultuuri» asemel püsisid
«hoiuraamatukultuuri» juures, niisiis inimesed, kes olid liiga ettevaatlikud, et kulutada veel teenimata
raha, elada võlgu, võtta laenu ja maksa intresse.
Selle «uudismaa» ekspluateerimine on nüüd läbi saanud ja poliitikud peavad lihtsalt tagantjärele ära
koristama pankurite pidusöögi jäänused. Enam ei vastuta selle eest pankurid, vaid see on asetatud
kenasti «poliitiliste probleemide» jäätmekasti ning muudetud just viimasel ajal majanduslikust
probleemist «poliitilise tahte» probleemiks, kui kasutada Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli
sõnu.
Aga pole vähimatki põhjust kahelda, et kapitalismi töötubades nähakse tõsist vaeva uute
«uudismaade» loomiseks – tõsi, ka neid ootab mõistagi ees suhteliselt piiratud eluea needus, mis on
omane kapitalismi parasiitlikule eluviisile tervikuna.
Kapitalism liigubki edasi loova hävingu saatel. Loomisel on kapitalismi «uus, paremaks muudetud»
vorm, hävimas on aga selle loendamatute ja paljunenud «peremeesorganismide» võime ennast ise
ülal pidada, kõigi nende elujärg ja väärikus, kelle kapitalism jõu või meelitusega enda peremeheks
võttis.
Mulle tundub päris tõsiselt, et üks kapitalismi tähtsamaid väärtusi seisneb tõigas, et
majandusteadlaste, isegi kapitalismi kriitikute kujutlusvõime jääb tublisti maha kapitalismi enda
leidlikkusest, arengusuundade meelevaldsusest ja halastamatusest valitud teel edasiliikumisel.
© Social Europe Journal
Zygmunt Bauman on Inglismaal resideeruv Poola sotsioloog, Leedsi ülikooli professor,
tarbimisühiskonna ja globaliseerumiskriitik, ligi 60 raamatu autor.
Zygmunt Bauman
