[Krt]

Surmahirm (taju, tundmus) paneb ilmselt mistahes idealistliku teooria või kaasaja kvantfüüsika viisil oma ainukordse eksistentsi surmaeitust põhjendama. Kas pidevas edasilükkamise lootuses, et küll järgmises elus olen parem inimene ja võtan oma tehtu eest vastutust, aga praegu veel mitte ma ei saa muutuda. Või kvantmehaaniliste osakeste teadvusteooriatega suht meelevaldselt mängides. Surmahirmu eitus ei lase öösel rahulikult magada ega päeval ärkvel toimetada. Elatakse kui igavesed tohmanid, kes kunagi ei sure ja pole kunagi ka sündinud? Taipamata iidset sümbolistlikku keelt sisuliselt, et iga öö minnakse „surmaunne“ (ürgteadvuse 0-i) puhkama, kus talletatakse kõik „eelmiste elude“ kogemused, ja iga hommik kas „taassünnitakse“ eelnevalt lahendamata probleemidesse, või siis „uuestisünnitakse“ uue väljakutsega. Vahest tuleks ikka oma primitiivset kehataju edasi usaldada, kes ohusituatsioonides on instinktiivselt vägagi surmateadlik, kui lasta intelektuaal-emotsionaalsetel soovunelmatel end ärapetta?