(14-12-2011, 13:59 )kage Kirjutas: ...Või selles, et suured asjad ei käitu nii nagu elementaarosakesed?
Millest koosnevad suured asjad?
Niels Bohr (kvantfüüsika Kopenhaageni interpretatsiooni rajaja) on öelnud: Kui kvantteooriad teid ei šokeeri, siis järelikult pole te neist aru saanud.
Kvantfüüsika Kopenhaageni interpretatsioon: Ei saa omistada mistahes omadust või isegi olemasolu millelegi, mida pole mõõdetud e. iga karp on tühi kuni sinna sisse pole vaadatud.
Kvantmaailm muutub arusaadavaks ja täiesti loogiliseks alles siis kui seda vaadeldes loobutakse valitsevast mehhanistlik-reduktsionistlikust paradigmast. Seni kuni me arvame, et maailm on üks njuutonlik kellavärk või kartesiaanlik vaim masinas, suudab kvantfüüsika tekitada vaid segadust.
Vastavalt kvantfüüsikalisele maailmakäsitlusele ma (ja mitte ainuüksi mina) väidan, et mulle vaid tundub, et Maal elab pea 7 miljardit inimest... See maailm on üks suur illusioon ja igaühe vaatevinklist on just igaüks selle illusiooni täielik looja. See maailm on superhologramm, mis koosneb vaid lainesupist, mille muudab NÄILISELT tahkeks vaid ÜLIM VAATLEJA ehk igaühe vaatevinklist just tema ise. Pole olemas mingit MEIE vaid on olemas ainult ÜKS/AINULINE.
Kvantfüüsika ei anna üheseid vastuseid vaid tekitab lõputul hulgal küsimusi. Alles siis kui on olemas küsimused, tekib võimalus hakata saama vastuseid. Seni kuni inimesel ei ole küsimusi on ta sunnitud leppima etteantud vastustega, mis ei baseeru küsimustel vaid on togmad. Rõhuv osa sellest AINULISEST entiteedist, mida me kutsume inimkonnaks, elab togmades, mida annab ette organiseeritud religioon, njuutonlik-kartesiaanlik teadus jne. ehk inimene tajub maailma sellisena nagu teda on õpetatud ja kaugeltki mitte sellisena nagu see universum tegelikult on.
Ei kaasaegne teadus ega ükski religioon ei anna vastuseid küsimustele vaid rakendab raamistiku, milles on olemasolevat situatsiooni kerge ohjata. Hea ohjamise vahend on hoida inimest piiratuses ehk seisundis, kus enne küsimuste pinnalekerkimist tekitatakse ummistus näiliselt õigete vastustega (togmadega). Miks nii? Aga selleks, et teadmatuses inimene on hirmutatav ja hirmul inimene on valitsetav. Mis on perfektseim hirm, mida me kõigil teadvustasandeil siinses reaalsuses kogeme? SURMAHIRM.
On olemas paljude katsetega toetustõestust pälvinud teooria, mida kutsutakse väljaresonantsi teooriaks, mis viib idee ja erinevate tõestusteni selle kohta, et teadvus pole lokaliseerunud inimkehas vaid teadvus (väli) "teeb valmis inimkeha" ja nn maine surm pole elu lõpp vaid on lihtsalt olukord, mil teadvus lõpetab kehalise illusiooni loomise.
Miks ma olen sattunud situatsiooni, kus ma ei mäleta elu enne "elu", ma veel ei tea, kuid vaadates selles illusioonis avatud pilguga ringi, saan ma pidevalt vihjeid, et elu pärast "elu" eksisteerib. Nendest "vihjetest" teen ma lihtsa järelduse, et need on tekkinud selleks, et mul tekiksid küsimused ja kui on tekkinud küsimused, siis on alust arvata, et ma leian ka vastused. Ükspäev tean ma vastust küsimusele, mis on surm ja ma kahtlustan juba praeguste teadmiste ja vastuste baasil, et see pole midagi fataalset.
Sealt edasi saan ma selgelt teada ka selle et kes ja kuidas mind sellesse idiootlikku, tihedasse ja illusoorsesse reaalsusesse sisse kudus...
Mul on küsimus, et miks tänapäeva teadus ei uuri kõigi oma teaduslike vahenditega surma olemust. Miks peetakse suremise uurimist nn ebaeetiliseks tegevuseks. Uuritakse elu enne surma ja keha pärast surma hetke, kuid suremine on nagu täielik tabuteema ja sel hetkel ei tohi inimest niiöelda torkida. Surm on ju sedavõrd orgaaniline osa meie elust. Ma kahtlustan, et suremise uurimisel saadakse teada miskit, mis purustab täielikult kehtiva paradigma ning lakkab eksisteerimast SURMAHIRM kui perfektseim valitsemisvahend siinses reaalsuses.
Kunagi keegi (kelle nime ma hetkel ei mäleta ja otsima kah ei viitsi hakata) kaalus inimesi surma hetkel ja tuvastas, et surma momendil inimese kaal väheneb keskmiselt 22 grammi ulatuses. Me teame, et mass on seotud energiaga (E=mc2) ja sellest järelduvalt peab surma hetkel kehast lahkuma teatud kogus energiat. Mis energia see on? Mõni ütleb, et see 22 grammi on hinge kaal. Mis asi see hing siis on? Vastavalt valemile E=mc2 on see hing energia. Miks me selle energia lahkumist kehast ei näe? Sellepärast, et see muutis oma olekut, mis jääb meie tajuulatusest väljapoole. Miks siis surma hetkel ei toimu midagi sellist nagu kvantfüüsika eeldab, et inimene kaob nagu seebimull - plops ja kogu moos - pole vaatlejat, pole füüsilist reaalsust? Aga sellepärast, et mina vaatlejana jään vastavalt oma uskumustele seda keha koos hoidma, sest selle kellegi surm toimub ju minu vaadeldavas reaalsuses. Mina olengi oma enese vaatevinklist ainuline vaatleja oma enese universumis. Kui mina suren, siis kaob ka minu siinne füüsiline reaalsus. Te ütlete, et ei kao ta kusagile, aga seda saate te väita vaid oma enese seisukohast ehk vaatevinklist, kus te olete oma universumi ainuline ja ülim vaatleja ja teil pole miskit pistmist minu reaalsusega, sest igaühe enese vaatevinklist pole minu reaalsust ju olemas, sest mina olin teie reaalsuse osakene, mille vaatlejana panite füüsilisena näivaks reaalsuseks kokku teie... Jne.
Vene akadeemik Pehterev ütles juba eelmise sajandi teisel kümnendil ühel teadlaste koosviibimisel lause: "Härrased, surma pole olemas!" Ma olen sügaval kaemuslikul veendumusel, et tal oli õigus.
P.S. Nielander, sa väidad oma avatari all, et sa kahtled kõiges, siis miks ei kahtle sa kunagi enese olemasolevates teadmistes? Miks sa arvad, et sinu erakordsus asub sinu kõrvade vahel? Võibolla on sinu kõrvade vahel vaid jupike füüsilist mateeriat, mille sa just siin ja praegu oled ülima vaatlejana kokku pannud ja et tegelikult oled sa väli - teadvusväli, mis ei piirdu sinu kahe kõrva vahelise distantsiga, mis on nagunii vaid näilisus, vaid et sa oled lõputu ja ainuline?
