Arktika ja Antarktika.

Põhjapoolus:

Kui Cook ja Peary mõlemad 1909 a. teatasid , et on põhjapoolusele jõudnud, kadus paljudel tulevastel Arktika-ekspeditsioonidel mõte ja eesmärk sinna tungida.
Väsimatu Ameerika mereväeohvitser Robert Peary oli polaaruurimisi alustanud juba ammu, enam kui kakskümmend aastat tagasi, ja polnud kunagi varjanud , et on elu eesmärgiks seadnud põhjanaba vallutamise. Peary retked Gröönimaaa siseossa ja saare varem uurimata põhjarannikule andsid rikkalikke teaduslikke tulemusi. Need võimaldasid kanda kaardile saare põhjaosa mäeahelikud , tähtsamad mäetipud ja sügavale rannikusse lõikunud fjordid. Ameeriklane elas eskimote keskel, tegi koos nendega igapäevast tööd ja rääkis nende keelt, võttis arktikasse kaasa isegi oma naise ja seal jää keskel sündis talle tütar, kellele ta pani eskimo nime Anighito - "lume laps".
Pearyt ei peatanud miski. Ühel ekspeditsioonil ambuteeris ta tavalise jahimehenoaga ise oma kaheksa külmavõetud varvast. Nälgis , seisis silm- silma vastu surmaga, mis pikki aastaid ta kannul käis. Ent seegi ei vähendanud ta indu. 1902 jõudis ta koos kuue kaaslasega kohutavas pakases kaheksakümne neljanda põhjalaius kraadini, kolm aastat hiljem kaheksakümne seitsmendani. Põhjanabani oli jäänud vaid kolmsada kilomeetrit! Ainult puht külma närviga tehtud arvestus , et proviandi puudusel tema ja ta kaaslased ei jõua , olles vallutanud põhjapooluse, elusatena tagasi lähtepunkti,sundis ta loobuma seekord edasi üritamast. Millised terasest närvid pidid sellel mehel olema!
Põhjanaba vallutamine õnnestus tal väidetavalt alles aastal 1909 aastal - samal aastal kui sama ürituse kordaminekust teatas ka kunagine Amundseni laevaarst ja reisikaaslane dr.F.A.Cook.
Suurte polaarkogemustega varustatud dr. Cook oli talvitanud Gröönimaa põhjaosas ja kevadel sealt koos mõne kaaslasega siirdunud põhjanabale.
Kopenhaagenis kokku kutsutud erikomisjon nõudis Cookilt ekspeditsiooni orginaalpäevikut ja astronoomilisi mõõtmisi. Cook aga väitis , et need on kaduma läinud postis teel Ameerikast Euroopasse. Seepeale peale kahe aastast vaidliust komisjonis tunnistati lõplikult ta rivaali Peary vöitu ja dr.Cook visati suure häbiga "Explorers Club´ist" välja
F.A.Cooki prioriteet põhjapooluse esmaavastajana on viimastel aegadel taastumas. Põhjust selleks on andnud mitmed kõrvutused Cooki jutustusest ja Põhja -Jäämere tundmaõppimise uusimad tulemused.
Alles 1925 aastal mindi jälle põhjapolusele - seekord juba lennukitega - Byrd, Amundsen, sir H.Wilkens ja Nobile...

Muudetud: 19-7-08 kell 16:54:10 villu

Lõunapoolus:

"...Polaartragöödia...tagasiteel pooluselt suri kapten R.F. Scott, vaevalt seitsmeteistkümne kilomeetri kaugusel rikkalikust toidulaost - nälga. Päästeekspeditsioon leidis ta surnukeha kõrvalt retke päeviku, mida oli peetud viimase päevani... Kõik ,kes pooluseretkes osalesid on hukkunud..." Teade oli telegraafi teel edastatud Uus-Meremaalt 12 veebruaril 1913. aastal.
See oli tõeline võiduajamine Lõunamandri lumelagendikel kahe kuulsa polaaruurija Scotti ja Amundseni vahel. Olles kuulnud Scotti üritusest vallutada Lõunanaba , kiirustas sinna ka Amundsen, et võitu endale näpsata.Kuna kuulus Loodeväila avastaja Amundsen oli aumees teavitas ta ka omapoolsest üritusest rivaali.
"Kui Amundsen pooluseni jõuab, jõuab ta sinna esimesena," oli Scott kolmekümnendal detsembril oma päevikusse kirjutanud; "Pole kahtlust , et ta asus teele varem ja liigub kiiremini kui meie ... tänu koertele."
"Neljapäev ,4.jaanuar.viiekümne seitsmes laager. Pooluseni on veel kakssada neliteist kilomeetrit. Käskisin viimasel abirühmal tagasi sõita. Raske hüvastijätt..."
Inglased liikusid mööda tasast siledat maad, kuid sattusid hambulistele, jäätanud harjadega lumeviredele. Meeleheitest võtsid nad suusad alt ja raiskasid kallist aega, kuid olid juba mõne tunni pärast sunnitud suusad uuesti alla panema.
Kuus nädalat pärast retke algust hakkavad Scotti päevikus esmakordselt läbi lööma kahtluse noodid. Päevast-päeva korduvad tema päevikus nagu kurb refrään järgmised laused:
"...Kelku on uskumatult raske tirida.
... Kirjeldamatult kohutav ala. Katsime nelja tunniga kõigest üheksa kilomeetrit...
...Teekonna iga kilomeeter tähendab kohutavaid pingutusi...
...Meid seirab ebaõnn...
...Kes võis seda ette näha?
...Kas me suudame sellisele pingutamisele vastu pidada? Sellest mõttest võib hulluks minna. Keegi meist ei ole nii rasketes tingimustes varem viibinud...
...Peab iga hinna eest tempot tõstma...
Teisipäev 16 .jaanuar. Kuuekümne kaheksas laager. Oleme jõudnud lõunalaiuseni kaheksakümend üheksa kraadi nelikümend kaks minutit. Temperatuur -31kraadi, körgus 3025 meetrit.... Asusime ülevas meeleolus teele , teades, et homme oma eesmärgile jõuame.
Kolmapäev 17. jaanuar.
...Katastroof. Umbes matka teisel tunnil märkas Bowersi terav silm midagi ,mis võib olla teetähis. Läksime edasi ja nägime kelgujalase külge seotud musta lippu. Ümberringi aga kelgu- ja suusajäljed, tulemas ja minemas ja kergesti nähtavad koerajäljed... See ütles meile kõik... Amundsen oma in imestega on meist ette jöudnud, nad jõudsid pooluseni esimestena!...
Kohutav pettumus, mul on oma ustavatest kaaslastest ääretult kahju...
..peale selliseid ebainimlikke pingutusi kohale jõuda ja mitte esimesena...
...Jää hüvasti mu unistus! Milline õudne paik!..."

Tagasitee oli täielik hullumaja. Alatoitlus ja puhuti 8-12 tunnised tööpäevad pakases ja kõrgmäestiku hõredas õhus tapavad viimase terviseraasu ja jõuvaru. Mehed veavad ise oma raskeid kelke.Ühel mehel ,Oates´el´, on külm jalalabad ära vötnud ja , et mitte teistele koormaks olla kaob ta ühel öösel telgist...roomates lumetormi...
Siis , ennem järgmise proviandi ja põletise lao ledmist (mis olid halvasti märgitud) algas päevi kestev lumetuisk, mille üleminekut järelejäänud mehed jäid viletsas telgis kesk lumekõrbe ootama ilma igasuguse toidu ja kütteta.
Nendes kohutavates tingimustes leiab Scott endas veel jöudu kirjutada naisele:
"...Tahtsin sulle ise nii väga jutustada sellest retkest, mis veetles mind rohkem kui kodune mugav elu.Milliseid lugusid mul oleks olnud meie pojale rääkida... Kes oleks ette teadnud aimata, et selle retke eest tuleb nii ränka hinda maksta..."

Scott tegi ekspeditsiooni ettevalmistades mitu ränka viga:
Koerad põlgas ta ära, aga mootorsaanid vedasid teda alt ja islandi ponid vajusid läbi jääsildade oma raskusega, tahtsid palju heina ja kaeru kaasa vedamiseks ja surid nagu kärbsed.Ta võttis kaasa viisteist meest , kellel ei olnud karusnahkseid vaid villased riided mis imbuvad higi täis on rasked ja jäätavad ära. Oma teele rajas ta liiga vähe ja liiga suurte vahemaade taha ladusid tagasipöördumise tarvis ja tähistas nad ka halvasti , et tuisuse ilmaga võis nendest mööda minna ilma neid märkamatagi.Ja veel lootis Scott, et mehed jõuavad ise kogu tee oma raskeid kelke vedada.

Amundsen , vana polaarrebane, seevastu kasutas koeri, kes ei vaja palju süia, ei karda külma nagu ponid ja on kerged ja kiired ja ei vaju läbi jääsildade. Peale selle rajas ta tagasipõõrdumiseks tee ,peale körge ridva ja lipuga märgiststatud proviandi ladusid ja väiksemate vahemaade tagant ,kui Scottil. Tal oli vähem mehi kaasas, paremini riietatud ja küllaltki mobiilsed oma suuskadel.
Hiljem on Amundsenit süüdistatud kahes asjas:
Et ta kutsus Scotti vöistlema põhjustades sellega ettevaatamatut hasarti, mis viiski Scotti nii õnnetu lõpuni...
Ja teiseks süüdistasid Inglise naisõiguslased ja hiljem ka nn.Rohelised teda oma koerte julmas kohtlemises - Amundsen tappis tagasiteel külma arvestusega järjest oma kelgukoeri kelledel ei olnud enam koormate vähenedes tööd ja söötis nende lihatükkidega teisi koeri hoides sellega veelgi kaasasveetava koeratoidu arvelt kelkude kaalu kokku.

Oma mälu olen täiendanud raamatu "Mees, keda kutsus meri." abil

Muudetud: 20-7-08 kell 07:52:57 villu

Arktika kadunud maad:

Põhjapoolusele püüeldes oldi kaardistatud miilide kaupa Arktika kõledat kõnnumaad.
Enam kui saja aasta vältel olid arvukad eri rahvusest maadeuurijad, nende seas väärikad teadlased , eskimo kütid ja rändurid, teatanud uute maade ja saarte avastamisest põhjapooluse aladel. Nende jutustusi võeti tösiselt, reisipäevikud talletasid uusi avastusi ja uued maad kant Arktika kaartidele. Aja jooksul kadusid mitmed neist nagu Arktika jäine udu. Nendest said Kaug-Põhja fantoommaastikud, Arktika kadunud saared. Nad kannavad endas lahendamata mõistatust, millele geograafia ja teadus pole veel siiani rahuldavat vastust suutnud anda.
Dr. Cook kirjutas 1908 aastal oma päevikus- Keskpäeval nägime läänes maad umbkaudu 60 miili kaugusel. Nähtav oli peaaegu sirge rannik põhjast lõunasse 30 miili ulatuses-. Ähvardasid arktilised tormid ning kahanev toiduvaru ei lubanud tal järgida kiusatust uut maad uurima minna. Ta nimetas selle maa Bradley maaks ja seda maad ei nähtud enam kunagi... Kaks aastat ennem teda teatas tema rivaal komanör Peary, et on leidnud Ellesmere maast loodes uue ja imelise maa.
Kaug-Põhja ajaloolased on talletanud palju selliseid juhtumeid. Mõned neist on hiljem osutunud ujuvateks jääsaarteks, mis paistsid eemalt maa-sarnastena, teised olid ilmselt miraa¾id, kuid osa on jäänud müsteeriumiks.
1929.a. püüdis üks sakslane, teadlane dr. H.E.Kreuger koos taanlasest abi ja kahe eskimoga Bradley maad otsima minna ja suundus mööda jääkilpi loode poole. Neid ei nähtud enam kunagi.
1871.a. juhtis kadunud Franklini otsimisekspeditsiooni ameeriklane C.F. Hall , kes avastas Lincolni meres maa , mille nimetas Presidendi Maaks. Ekspeditsioonid, kes hiljem Halli jälgedes rändasid ei leidnud enam sellest maast jälgegi.
Mõni aeg hiljem märkas kapten J. Keenan Beauforti meres kaardistsmata maad. 1917 käis Beauforti mere jääkilbil kuulus maadeuurija dr. Stefansson. Keenani maad üles ei leitud.
Vene polaaruurijad teatasid suurest maismaamassiivist põhjapool Siberi ääremaid ja nimetasid selle Sannikovi maaks.
Teised maadeuurijad, kes teatasid maadest, mille olemasolu hiljem pole kinnitust leidnud , olid veel kapten McCluire, Marcus Baker ja Dr. R.A.Harris.
Mõnele meeldib neist nähtud saartest mõelda kui kujutluspiltidest ja hallutsinatsioonist, mida põhjustasid vee, taeva ja mingite arktiliste nähtuste koosmõju, või lihtsalt võtta neid kui maadeuurijate põlevat soovi "uusi maid" avastada. Kuid nende avastajad, hoolimata pilgetest ja naerust, väitsid kangekaelselt, et see mida nad nägid on tõeline.
1934.a. lendas sir Hubert Wilkens koos kaaslasega üle paigast kust Cook oli avastanud Bradley maa. Tihenev udu sundis neid laskuma 450 meetri kõrgusele ja äkki oma hirmuks avastasid nad , et lennuki rattad on ainult mõnede meetrite kõrgusel all olevatest kaljudest. Kui nad seda kaljukilpi poleks märganud oleksid nad ennast sodiks sõitnud. Kas nad siis nägidki toda kadunud Bradley maad?
Seoses põhjaalade kaitse tugevdamisega patrullivad 1946. aastast Lääne-Arktika kohal peaaegu iga päev Kirdekomando lennukid. Ida pool teevad sama Vene lennukid.Kas sellise mitu kümnendit kestnud patrullimise juures, kui kasutada moodsaid navigatsiooniseadmeid ja radareid, on üldse võimalik , et "kadunud saared" on olemas?
Pole saladus , et moodsad lennukid ei suuda Arktikat kaardistada läbi tiheda udu, mis jäälaamade kohal peaaegu pidevalt hõljub. Jääb faktiks , et sajad ,võib-olla isegi tuhanded ruutkilomeetreid Arktika avarustest on jäänud uurimata. Mida leitud on jääb aga tihti teooriate ja oletuste valdkonda.
Kuni viimane kui ruutmiil Arktikast pole kaardistatud, me seda ei tea mis seal veel olla võib!

Siin üks teema, mida pole ammu esilehel olnud - ja mis on ka mul täiesti lugemata jäänud.
Äkki on kellegil siia mingeid omapoolseid mõtteid lisada?