[Mannu]

Siin on pikk lugu Vaike Lubist, pilpalosside ehitajast. Facebookis on grupp nimega "Eesti Varjupool", mis käsitleb parateemasid (ja puhtalt para ja ka krimi, kuid mitte poliitikat). Lubasid lahkelt ka siin jagada.

Pildid ja kommentaarid: https://www.facebook.com/photo?fbid=1221...0413119848
Nende FB leht: https://www.facebook.com/profile.php?id=...MyNA%3D%3D
LUBI VAIKE PILPALOSSID – "Vändra hulluke" , kes sai kuulsaks oma veidra eluviisi ja tavatute ehitistega

Kunagi asus Suure-Jaani lähistel, Navesti jõe ääres, üks paik, mida oli raske millegagi võrrelda.

Metsa vahel kõrgusid mitme meetri kõrgused ehitised, mis olid kokku pandud roigastest, vanadest laudadest ja kõikvõimalikust käepärasest materjalist. Mõni neist meenutas gooti katedraali, mõni veidrat muinasjutulossi. Kõige kõrgem neist ulatus umbes kaheksa meetrini.
Neid kutsuti pilpalossideks. Ja nende loo keskmes oli üks erakordne naine – Vaike Lubi.
1980. aastatel sõideti tema ehitisi vaatama auto- ja bussitäite kaupa. Mõnikord peatusid seal isegi bussid lihtsalt selleks, et inimesed saaksid kummalist paika uudistada.
Pilpalossidest kujunes omamoodi Eesti vaatamisväärsus ning eriti kuulsaks said need ka pulmaekskursioonide seas. Polnud haruldane, et samal päeval sattus sinna mitu pulmaseltskonda. Pruutpaarid käisid tema juures isegi õnnistust saamas.
Vaike oli selle kõige juures korraga ehitaja, giid, ravitseja ja kohalik legend - kes oma loomingu tutvustamisel rahvale lugusid rääkis. Tõepäraseid ja vähem tõepäraseid.
Uudistajaid olevat olnud omal ajal tuhandetes. Ja paljud neist ei unustanud seda paika enam kunagi.

KUIDAS KÕIK ALGAS?
Vaike Lubi sündis 1943. aasta kevadel Tassa ja Paavel Lubi tütrena Maltsaare kandis. Ka tema vanematel olevat olnud omapäraseid andeid. Ema mängis kannelt, isa aga olnud tõeline Jaan Tatika tüüpi mees – mehaanikuhingega maamees, kes mõtles välja masinaid ja liikus küla vahel kummiratastega kaherattakaarikul. Räägiti isegi, et ta sõitis juba seitsmekümnendate alguses ringi omamoodi bagiga, ammu enne seda, kui sellised masinad Eestis tavaliseks said.

? KOOLIHARIDUST SAI VAIKE NAPILT
Vaike õppis Rääka neljaklassilises koolis ja hiljem Lahmuse seitsmeklassilises koolis. Koolis ei olnud ta just eriti edukas ning jäi mõnda klassi isegi istuma. Kaasõpilased teda aga väidetavalt ei narrinud, sest tüdrukul oli silmatorkav joonistamisanne. Hiljem õppis ta mõnda aega Tallinna Invaliidide Kutsekoolis õmblemist.
Kuna vaimupuude tõttu teda tööle ei võetud, hakkas ta 70ndatel kodukandi lähedal rajama midagi, mida keegi poleks osanud temalt oodata. Maju. Aga mitte selliseid maju, mida inimesed tavaliselt ehitavad.

?️ METSA KERKISID PILPALOSSID
Navesti jõel oli kunagi Lippuse vesiveski. Selle omanik Peeter Lippus kasutas jõuallikana jõge ning veski juures jahvatati vilja ja valmistati laastu ning lauamaterjali. Saksa okupatsiooni ajal Peeter Lippus mõrvati. Tema järel võttis elamise üle vennapoeg Erich Lippus. Nõukogude võim tembeldas aga Erichi hiljem kulakuks ja saatis ta vangi. Hooned jäid tühjaks. Tulvavesi viis veskitammi minema.
Ühte säilinud hoonesse olevat Vaike Lubi elama asunud. Kuulu järgi proovis ta vanu hooneid taastada, kuid kui sellest asja ei saanud, alustas ta hoopis nullist. Tema ehitusmaterjaliks polnud korralikud palgid ega ehituspoest ostetud lauad. Ta kasutas seda, mida leidis. Ta naelutas elavate puude külge masinaõliga immutatud lepakaikaid ja vanu laudu ning ehitas nende ümber aina uusi konstruktsioone.
Aastatega kasvas metsas midagi täiesti enneolematut. Roigastest katedraalid. Mõnel ehitisel oli kolm korrust, mõnel väidetavalt koguni viis. Kõrgeim ulatus umbes 7–8 meetrini.
Eriti muljetavaldav olevat olnud peahoone, mis oma vormilt meenutas gooti katedraali. Selle „roosakendeks“ olid kasutatud vanu looreharattaid. Seinu kaunistasid pudelikildudest tehtud lillemosaiigid, mistratükkidest punutised ja kõikvõimalik muu, millel tavalise ehitusmaterjaliga vähe pistmist oli. Üks elamutest oli osaliselt kaetud alumiiniumfooliumiga. Vaikel oli selle kohta oma ehituslik teooria – foolium pidi tema sõnul toimima nii, et talvel hoiab see sooja ja suvel jahedat, umbes nagu termospudel.
Tema ehitised ei olnud projekteeritud joonestuslaual. Need sündisid tunnetuse järgi. Ja just selles nägid hiljem omaette väärtust ka kunsti- ja ehituseksperdid. Eestis ega lähiümbruses polnud midagi päriselt sarnast. Pilpalosse käsitleti isegi näitena intuitiivsest projekteerimisest ja visionaarsest arhitektuurist – ehituskunstist, mille puhul ei lähtuta niivõrd praktilisusest ja mõistuspärasusest, vaid kogemusest, tunnetusest ja sellest, mis ehitajale endale ilus tundub.

?? „NÕIAMOOR“ PUUDE VAHEL
Vaike ise muutus sama legendaarseks kui tema ehitised. Ta ehitas maju öösiti, turnides puude otsas. Kasvatas kitsi ja lambaid. Magas karusnahkade all. Pilpalosside seinad olid nii hõredad, et isegi küünlatuli ei püsinud kuigi hästi ja seetõttu olnud Vaike sageli pilkases pimeduses. Väljas keetis ta tahmunud katlas suppi, mida segas pika roikaga. Jahimeeste juttude järgi olevat ta isegi mätta alla peidetud metsloomade sisikondi söögiks keetnud.
Kui palju selles kõiges tõtt oli, on raske öelda, aga Vaike ise aitas oma müüdile kõvasti kaasa.
Ta oli suur fantaseerija ja oskas endast kujundada tegelase, kelle ümber hakkasid iseenesest tekkima lood. Ühe jutu järgi olevat ta käinud Soomes lasteaias. Teise järgi õppinud Riia ülikoolis. Mõne versiooni kohaselt kutsuti teda isegi Viljandi peaarhitektiks. Rahva seas levis ka jutt, et Riia raudteejaama peahoone olevat tema projekteeritud. Teised jälle rääkisid, et Vaike oli õppinud hoopis Sorbonne'i ülikoolis. Mõni inimene oli valmis lausa vanduma, et naisel on taskus kahe kõrgkooli diplomid.
Nii jäi Vaike Lubi ümber alati alles mingi saladus. Ja võib-olla talle endale see sobiski. Rahvas hakkas teda pidama omamoodi nõiaks või looduslapseks. Räägiti, et ta suhtles puude otsas ronides tähtede, kuu ja teiste taevaste jõududega.

„VÄNDRA HULLUKE“
Vaike oli saanud endale veidriku kuulsuse juba noorena. Kunstnikud on tavainimestele sageli tundunud natuke kummalised ja Vaike puhul süvenes see mulje aastatega. Tema kireks ja elutööks sai ehitamine. Aga mida suuremaks muutusid tema lossid, seda suuremaks kasvas ka tema kuulsus.

? PILPALOSSID, MIS JÕUDSID KA MUUSIKAVIDEOSSE
1980. aastate keskpaigas oli Vaike Lubi kuulsus ilmselt tipul. Tema juurde jõudis ka ansambel "Muusik Seif" koos Tõnis Mäega. Seal otsustati filmida muusikavideo loole „Laul sõpradest“. Video režissööriks sai Hardi Volmer, kes tundis seda paika samuti.
Tõnis Mägi oli Vaike juures varemgi käinud. Ta oli üks väheseid võõraid, kellel õnnestus isegi naise elamisse sisse pääseda. Mägi kirjeldas Vaiket kui väga kummalist, kuid samas elurõõmsat ja erilist naist. Ta rääkis Riias õppimisest, kuid mingil hetkel läksid lood juba täiesti oma rada. Mägi sõnul olid sellised värvikad inimesed need, kes Eesti kultuuri ilmestasid.

ℹ️ «Pilpalossis filmitud muusikavideo on tänini leitav YouTubest: Link all kommentaarides!» ⬇️

KUULSUS HAKKAS TEDA VÄSITAMA
Alguses oli Vaike külaliste vastu sõbralik. Ta näitas lahkelt neile oma ehitisi, rääkis pikalt arhitektuurist ja selgitas oma ehitamise põhimõtteid. Aga mida aastaid edasi, seda enam hakkas see teda ilmselt väsitama. Lõpuks ei tahtnud ta enam inimesi eriti näha, ning külaliste saabumisel hoidis pigem eemale.
Ja ilmselt oli selleks ka põhjust. Kõik uudistajad ei tulnud heade kavatsustega. Oli ka neid, kes teda kiusasid ja mõnitasid. Oli neid, kes lõhkusid tema majapidamist. Paik, mis oli kunagi pakkunud talle võimalust oma maailma ehitada, muutus ühtäkki kohaks, kuhu tungisid rahvamassid

❗PILPALOSSID OLID HÄVITAMISOHUS
1980. aasta paiku toimus ka oluline pööre. Lippuse vana veski põles maha. Pilpalossid sattusid pärast seda tuleohu tõttu tõsise küsimärgi alla. Tuletõrje ja metsamehed tahtsid ehitised maha võtta. Ent appi tuli toonane tunnustatud metsandusminister, kes mõistis pilpalossi kui turismiobjekti tähtsust. Nii jäid need vähemalt mõneks ajaks alles.
Vaike elu aga muutus järjest keerulisemaks. Ühel hetkel ta murdus. Ta elas mitmel pool ning oli kohati kodutu. Pensionipõlves jõudis ta tagasi kodukanti ja elas Suure-Jaanis sugulaste juures.

KA UAZ JA MUUD KUMMALISED LOOD
Vaike kohta räägiti uskumatuid lugusid ka väljaspool pilpalosse. Näiteks olevat ta suutnud hankida Venemaa tehasest täiesti uue kastiga UAZ-auto. Tuttavatele tõi ta väidetavalt defitsiitseid autorehve, kunstriiet ja muud nõukogude ajal raskesti kättesaadavat kraami.
Kuidas üks metsas elav ja tavapärasest elust kõrvale kaldunud naine selliste asjadeni jõudis, jäi samuti üheks tema müüdi osaks.
Vaike oli sündinud niinimetatud Musta Lamba aastal ning tema kohta öeldi, et tal oli loomulik anne kunstideks, tugev intuitsioon ja täiesti ebastandardne mõtlemine.

? MÄLESTUSI VAIKEST
Vaikest on kirjutatud palju ajakirjanduses, temast on tehtud muusikavideo ning tema lugu on jõudnud ka raamatusse.
? Üks inimene meenutab teda veel aastakümnete tagusest ajast. Hilisel õhtul korjas Vaike Olustvere allee tammede all käsikaudu tammetõrusid ja ladus neid plekkvanni. Kui temalt küsiti, mida ta teeb, vastas ta entusiastlikult: ta kogub tammetõrusid uue istanduse tarbeks.
– Kes teab. Võib-olla kasvab kusagil kõrvalises paigas tänaseni mõni võimas tammesalu, mille algus ulatub selle kummalise naise kätesse.

MIS ON SELLEST LOOST SAANUD TÄNASEKS?
Tänaseks on nendest legendaarsetest ehitistest Navesti jõe ääres metsas alles vaid riismed maapinnal – kui enam sedagi.
Küll aga on alles lood..
Lood naisest, keda ühed pidasid külahulluks, teised nõiaks, kolmandad kunstnikuks ja neljandad lihtsalt erakordselt andekaks veidrikuks. Ja võib-olla polnudki oluline, milline neist versioonidest oli õige.
Vaike Lubi ehitas endale maailma, mida keegi teine poleks osanud ehitada. Ta ei teinud seda arhitektuuribüroo jooniste järgi. Tal polnud selleks suuri masinaid ega ehitusfirmat. Tal olid roikad, vanad lauad, traadid, puujupid, utiil ja lõputu kujutlusvõime.
Ja mingil hetkel sõitsid inimesed üle Eesti bussidega sinna lihtsalt selleks, et seda oma silmaga näha.
?️ 28. mail 2019 lahkus Lõhavere hooldekeskuses 76-aastasena Vaike Lubi taevastele radadele
Aga tema nimi ja tema veider maailm on jäänud Eesti kultuurilukku.
Sest päris paljud inimesed, kes kunagi neid ehitisi nägid, mäletavad neid tänaseni. Ja võib-olla ongi see ühe inimese ehitatud kummalise maailma suurim saavutus:
See ei lasknud ennast unustada.

Eesti Varjupool