22-05-2008, 22:33
Suremine Tiibeti selgituse järgi
ENNEAEGNE SURM
Teisest küljest aga öeldakse, et kui mingi takistus ähvardab meie elu enneaegselt lõpetada, on seda hoopis lihtsam kõrvaldada muidugi tingimusel, et me seda ette teame. Bardoõpetustes ja tiibeti meditsiinialastes tekstides on kirjeldatud, millised märgid hoiatavad eelseisva surma eest: mõned neist ennustavad surma aastate või kuude pärast, teised nädalate või päevade jooksul. Nende seas on füüsilisi tunnuseid, teatavat tüüpi unenägusid ning spetsiaalseid eriuuringuid, milles kasutatakse varjukujusid.34 Neid märke oskab kahjuks tõlgendada ainult vastavate eriteadmistega isik. Nende otstarve on hoiatada inimest, et tema elu on ohus, ning meenutada talle vajadust teha veel enne nende takistuste ilmnemist eluea pikendamise harjutusi.
Põhimõtteliselt aitavad kõik vaimsed harjutused, millega me tegeleme, elu pikendada ja tervist parandada, sest nende abil koguneb "pälvimusi". Vaimsest teostusest saadava innustuse väel tunneb iga inimene, kes sellega hoolsasti tegeleb, end psühholoogiliselt, emotsionaalselt ja hingeliselt terviklikuna ja see on ühtaegu nii suurim paranemist soodustav jõud kui ka parim kaitse haiguste vastu.
On olemas ka spetsiaalsed "pikaealisuse harjutused", milles mõtluse ja kujustamise abil kutsutakse eluväge esile ürgollustest ja kogu universumist. Kui meie elujõud on nõrk ja tasakaalust väljas, võivad niisugused pikaealisuse harjutused seda tugevdada ja koordineerida ning selle tagajärjel eluiga pikeneb. On ka mitmeid muid harjutusi elu pikendamiseks. Üks on näiteks päästa tapale viidavate loomade elu, ostes nad ära ja lastes vabaks. See tava on Tiibetis ja Himaalaja aladel väga levinud; näiteks minnakse tihti kalaturule ja ostetakse kalu, et need siis vabaks lasta. See põhineb loomulikul karmaloogikal: teiste elu võtmine või teiste kahjustamine lühendab su enda elu; elu kinkimine aga pikendab seda.
54 See meetod seisneb oma varju jälgimises taevas teatavatel kuupäevadel ja kellaaegadel.
SUREMISE "PIINARIKAS'' BARDO
Suremise bardo jääb surmahaigusesse haigestumise või surmani viiva tingimusega kokkupuutumise momendi ning "sisemise hingamise" lakkamise vahele. Seda nimetatakse "piinarikkaks", sest kui me ei ole valmis selleks, mis meid surres ees ootab, võib see tuua kaasa sõnulseletamatuid kannatusi.
Isegi vaimsel teel käija jaoks võib suremine olla valulik, sest keha ja praeguse elu kaotus võib olla äärmiselt raske. Ent kui meile on selgitatud surma mõtet, siis on meile ka teada, missugune suur lootus peitub surmahetkel koitvas algkirkuses. Siiski ei ole veel kindel, kas me tunneme selle ära või mitte, ning just seetõttu on väga oluline muuta meeleloomuse äratundmine juba eluajal harjutamise kaudu püsivaks.
Ent paljudel meist pole olnud õnne õpetustega kokku puutuda ning seetõttu pole meil aimugi, mida surm enesest tegelikult kujutab. Kui me äkitselt taipame, et kogu elu, kogu tegelikkus haihtub, on see hirmutav: me ei mõista, mis meiega sünnib või kuhu me läheme. Mitte miski meie senises kogemuses pole meid selleks ette valmistanud. Nagu teab igaüks, kes on surijate eest hoolitsenud, suurendab hirm füüsilisi piinu veelgi. Kui me ei ole oma elu eest hoolt kandnud, kui meie teod on toonud kahju või olnud halvad, tunneme kahetsust, süüd ja hirmu. Ent juba mõningane tutvus bardoõpetustega annab meile mingil määral kindlustunnet, innustust ja lootust, isegi kui me ei ole nende õpetustega kunagi tegelenud ega neid lõpuni teostanud.
Nende jaoks, kes neid õpetusi usinasti teostavad ja teavad täpselt, mis juhtub, ei ole surm mitte üksnes vähem valulik ja hirmutav, vaid see on ka hetk, mida nad on elevusega oodanud; nad astuvad sellele vastu rahuliku meelega ja isegi rõõmsalt. Mäletan, et Dudjom Rinpochel oli kombeks jutustada, kuidas suri üks kõrgel tasemel joogi. Ta oli paar päeva haige olnud ja arst tuli ta pulssi katsuma. Arst leidis, et mees hakkab surema, kuid ei suutnud otsustada, kas öelda talle või mitte. Ta nägu muutus mõtlikuks ning ta seisis voodi kõrval, ise pühalik-tõsine. Ent joogi nõudis peaaegu lapseliku entusiasmiga, et arst ütleks talle ka kõige hullema tõe.
301
Lõpuks andis doktor järele, kuid püüdis seda tehes meest lohutada. Ta lausus tõsisel häälel: "Ole hoolas, su aeg on tulnud." Arsti üllatuseks oli joogi seda kuuldes ülirõõmus ja elevil nagu laps jõulukingitust avades. "Kas tõesti?" küsis ta. "Kui tore, milline rõõmusõnum!" Ta tõstis pilgu taevasse ja lahkus siitilmast sügavas kujustamisseisundis.
Tiibetis teadis igaüks, et silmapaistvalt surres võis endale nime teha, isegi kui see eluajal ei õnnestunud. Olen kuulnud mehest, kes oli kindlalt otsustanud surra imelisel teel suurejoonelise vaatemänguga. Ta teadis, et õpetajatel on kombeks ette öelda, kui nad hakkavad surema, ning kutsuda oma õpilased surivoodi ümber kokku. Koguski siis see mees kõik sõbrad suurele pidusöögile oma surivoodi ümber. Istus seal, kujustas ja ootas surma, aga midagi ei juhtunud. Mitme tunni möödudes hakkasid külalised ootamisest väsima ja ütlesid üksteisele: "Hakkame sööma." Nad täitsid oma taldrikud, heitsid siis pilgu tulevasele kadunukesele ja laususid: "Tema on suremas, tal pole tarvis süüa." Kui aeg möödus ja ikka polnud veel surmast märkigi, tuli "surijale" hirmus nälg kallale ning ta hakkas muretsema, et varsti ei jäägi talle enam midagi süüa. Ta kobis surivoodilt maha ja tuli pidulauda. Tema suurejooneline surivoodietendus lõppes häbiväärse fiaskoga.
Kogenud kujustajad oskavad surres iseenda eest hoolt kanda, kuid tavalistel inimestel on vaja, et võimaluse korral oleks nende voodi ääres õpetaja või muu vaimne sõber, kes tuletaks neile meelde nende vaimse tee sisu ja innustaks neid vaates püsima.
Igaühel on alati kasulik olla tuttav sellega, kuidas surm tuleb. Kui me tunneme suremise eri etappe, siis teame, et kõik kummaline ja võõras, mida me selle käigus kogeme, on osa loomulikust protsessist. Selle algus annab märku lähenevast surmast ja tuletab meile meelde, et peame olema valvel. Ning vaimsel teel olijatele on iga suremise etapp teetähiseks, mis tuletab meelde, mis meiega toimub ja millist harjutust tuleks antud hetkel teha.
SUREMISE KULG
Suremise kulgu on erinevates tiibeti õpetustes kirjeldatud äärmise
302
põhjalikkusega. Üldjoontes koosneb see kahest lagunemisfaasist: välisest lagunemisest, mille käigus lagunevad meeled ja keha füüsilised elemendid, ning sisemisest ehk jämedamate ja peenemate mõtte- ja tundeseisundite lagunemisest. Kõigepealt aga tuleb mõista, millised on need keha ja meele komponendid, mis surres lagunevad.
Kogu meie eksistents on määratud ürgolluste maa, vee, tule, õhu ja ruumi kaudu. Nendest moodustub meie keha, need peavad seda ülal, ning kui need laiali lagunevad, siis me sureme. Oleme tuttavad väliste ollustega, mis määravad selle, kuidas me elame, ent huvipakkuv on see, kuidas need välised ollused on vastastikuses koosmõjus meie füüsilises kehas olevate sisemiste ollustega. Samuti on nende viie ürgolluse võimed ja omadused olemas ka meie meeles. Nii vastab meele võime olla kõikide kogemuste aluspõhjaks maa-ollusele; selle järjepidevus ja kohanemisvõime vee-ollusele; selgus ja tajumisvõime tule-ollusele; pidev liikumises olek õhu-ollusele; ning piiritu tühjus ruumi-ollusele.
Alljärgnevas on selgitatud, kuidas meie füüsiline keha on kujunenud. Iidses Tiibeti meditsiinialases tekstis on öeldud:
Tajumeeled moodustuvad meelest. Liha, luud, haistmisorgan ja lõhnad moodustuvad maa-ollusest. Veri, maitsmisorgan, maitsed ja kehavedelikud moodustuvad vee-ollusest. Soojus, nägemisorgan, värv ja kuju moodustuvad tuleollusest. Hingamine, kompimisorgan ja kehaaistingud moodustuvad õhuollusest. Kehaõõnsused, kuulmisorgan ja helid moodustuvad ruumi-ollusest.35
"Lühidalt," kirjutab Kalu Rinpoche, "füüsiline keha areneb välja meelest, mis kehastab endas viie ürgolluse omadusi. Füüsilisel kehal endal on need omadused olemas ja just see meele-keha kompleks on põhjuseks, miks me tajume välisilma, mis omakorda koosneb viie ürgolluse maa, vee, tule, õhu ja ruumi omadustest."
303
Tiibeti budistlikus tantratraditsioonis kirjeldatakse keha viisil, mis on sootuks erinev meile tuttavast kirjeldusest. Tegemist on psühhofüüsilise süsteemiga, mis koosneb peenkanalite dünaamilisest võrgust, "tuultest" ehk sisemisest õhust ja osakestest. Neid nimetatakse sanskriti keeles vastavalt nadi, präna ja bindu, tiibeti keeles tsa, lung ja tikk. Midagi samalaadset on meile tuttav hiina meditsiinis ja akupunktuuris kasutatavast meridiaanide ja (//-vägede süsteemist.
Õpetajad on võrrelnud inimkeha linnaga, kanaleid tänavatega, tuuli hobusega ja meelt ratsanikuga. Kehas on 72 000 peenkanalit, ent peamised on neist kolm: keskkanal, mis kulgeb paralleelselt selgrooga, ning sellest kummalgi pool kulgev parem- ja vasakpoolne kanal. Parem- ja vasakpoolne kanal keerduvad teatud punktides ümber keskkanali ja moodustavad nõnda rea "sõlmi". Kesk-kanalil paikneb ka rida "kanalirattaid" t¹akraid ehk väekesk-meid, millest lähtuvad harukanalid nagu vihmavarju ribid.
Mööda neid kanaleid voolavad tuuled ehk sisemine õhk. On olemas viis põhi- ja viis harutuult. Iga põhituul kannab ühte ürg-ollust ja kannab hoolt inimkeha ühe funktsiooni eest. Harutuuled panevad käima tajuvõimed. Tuuli, mis kulgevad läbi kõigi kanalite peale keskkanali, peetakse ebapuhtaks ja öeldakse, et nad kutsuvad esile halbu, kaksipidiseid mõttemalle. Keskkanali tuuli nimetatakse "tarkusetuulteks".37
"Osakesed" asuvad kanalite sees. On olemas punased ja valged osakesed. Valgete osakeste peamiseks asukohaks on pealagi, punaste osakeste asukohaks aga naba.
Kõrgemates joogaharjutustes peab joogi kujustama seda süsteemi äärmiselt selgelt. Lastes kujustades tuultel voolata keskkanalisse ja seal hajuda, võib kujustaja vahetult teostada meele loomuse kirkuse ehk "selge valguse". Seda võimaldab tõsiasi, et tuuled kannavad teadvust. Seega, kui kujustaja suunab oma meele teatavasse kehapunkti, võib ta tuuled sinna koguda. Nõnda imiteerib joogi surma ajal toimuvat: kui kanalite sõlmed lahti hargnevad, voolavad tuuled keskkanalisse ja ühe hetkega kogetakse virgumist.
" Dilgo Khyentse Rinpoche selgitab, et puhtad tarkusetuuled eksisteerivad koos ebapuhaste karmatuultega, kuid niikaua kui karmatuuled on valdavad, on tarkusetuuled tõkestatud. Kui karmatuuled kogutakse jooga käigus keskkanalisse, haihtuvad nad ja alles siis hakkavad tarkusetuuled kanalites ringlema.
304
Muudetud: 22-5-08 kell 23:44:39 VironShaman
Muudetud: 23-5-08 kell 12:30:02 Celtic
Muudetud: 23-5-08 kell 13:19:16 VironShaman
Muudetud: 23-5-08 kell 21:14:59 VironShaman
ENNEAEGNE SURM
Teisest küljest aga öeldakse, et kui mingi takistus ähvardab meie elu enneaegselt lõpetada, on seda hoopis lihtsam kõrvaldada muidugi tingimusel, et me seda ette teame. Bardoõpetustes ja tiibeti meditsiinialastes tekstides on kirjeldatud, millised märgid hoiatavad eelseisva surma eest: mõned neist ennustavad surma aastate või kuude pärast, teised nädalate või päevade jooksul. Nende seas on füüsilisi tunnuseid, teatavat tüüpi unenägusid ning spetsiaalseid eriuuringuid, milles kasutatakse varjukujusid.34 Neid märke oskab kahjuks tõlgendada ainult vastavate eriteadmistega isik. Nende otstarve on hoiatada inimest, et tema elu on ohus, ning meenutada talle vajadust teha veel enne nende takistuste ilmnemist eluea pikendamise harjutusi.
Põhimõtteliselt aitavad kõik vaimsed harjutused, millega me tegeleme, elu pikendada ja tervist parandada, sest nende abil koguneb "pälvimusi". Vaimsest teostusest saadava innustuse väel tunneb iga inimene, kes sellega hoolsasti tegeleb, end psühholoogiliselt, emotsionaalselt ja hingeliselt terviklikuna ja see on ühtaegu nii suurim paranemist soodustav jõud kui ka parim kaitse haiguste vastu.
On olemas ka spetsiaalsed "pikaealisuse harjutused", milles mõtluse ja kujustamise abil kutsutakse eluväge esile ürgollustest ja kogu universumist. Kui meie elujõud on nõrk ja tasakaalust väljas, võivad niisugused pikaealisuse harjutused seda tugevdada ja koordineerida ning selle tagajärjel eluiga pikeneb. On ka mitmeid muid harjutusi elu pikendamiseks. Üks on näiteks päästa tapale viidavate loomade elu, ostes nad ära ja lastes vabaks. See tava on Tiibetis ja Himaalaja aladel väga levinud; näiteks minnakse tihti kalaturule ja ostetakse kalu, et need siis vabaks lasta. See põhineb loomulikul karmaloogikal: teiste elu võtmine või teiste kahjustamine lühendab su enda elu; elu kinkimine aga pikendab seda.
54 See meetod seisneb oma varju jälgimises taevas teatavatel kuupäevadel ja kellaaegadel.
SUREMISE "PIINARIKAS'' BARDO
Suremise bardo jääb surmahaigusesse haigestumise või surmani viiva tingimusega kokkupuutumise momendi ning "sisemise hingamise" lakkamise vahele. Seda nimetatakse "piinarikkaks", sest kui me ei ole valmis selleks, mis meid surres ees ootab, võib see tuua kaasa sõnulseletamatuid kannatusi.
Isegi vaimsel teel käija jaoks võib suremine olla valulik, sest keha ja praeguse elu kaotus võib olla äärmiselt raske. Ent kui meile on selgitatud surma mõtet, siis on meile ka teada, missugune suur lootus peitub surmahetkel koitvas algkirkuses. Siiski ei ole veel kindel, kas me tunneme selle ära või mitte, ning just seetõttu on väga oluline muuta meeleloomuse äratundmine juba eluajal harjutamise kaudu püsivaks.
Ent paljudel meist pole olnud õnne õpetustega kokku puutuda ning seetõttu pole meil aimugi, mida surm enesest tegelikult kujutab. Kui me äkitselt taipame, et kogu elu, kogu tegelikkus haihtub, on see hirmutav: me ei mõista, mis meiega sünnib või kuhu me läheme. Mitte miski meie senises kogemuses pole meid selleks ette valmistanud. Nagu teab igaüks, kes on surijate eest hoolitsenud, suurendab hirm füüsilisi piinu veelgi. Kui me ei ole oma elu eest hoolt kandnud, kui meie teod on toonud kahju või olnud halvad, tunneme kahetsust, süüd ja hirmu. Ent juba mõningane tutvus bardoõpetustega annab meile mingil määral kindlustunnet, innustust ja lootust, isegi kui me ei ole nende õpetustega kunagi tegelenud ega neid lõpuni teostanud.
Nende jaoks, kes neid õpetusi usinasti teostavad ja teavad täpselt, mis juhtub, ei ole surm mitte üksnes vähem valulik ja hirmutav, vaid see on ka hetk, mida nad on elevusega oodanud; nad astuvad sellele vastu rahuliku meelega ja isegi rõõmsalt. Mäletan, et Dudjom Rinpochel oli kombeks jutustada, kuidas suri üks kõrgel tasemel joogi. Ta oli paar päeva haige olnud ja arst tuli ta pulssi katsuma. Arst leidis, et mees hakkab surema, kuid ei suutnud otsustada, kas öelda talle või mitte. Ta nägu muutus mõtlikuks ning ta seisis voodi kõrval, ise pühalik-tõsine. Ent joogi nõudis peaaegu lapseliku entusiasmiga, et arst ütleks talle ka kõige hullema tõe.
301
Lõpuks andis doktor järele, kuid püüdis seda tehes meest lohutada. Ta lausus tõsisel häälel: "Ole hoolas, su aeg on tulnud." Arsti üllatuseks oli joogi seda kuuldes ülirõõmus ja elevil nagu laps jõulukingitust avades. "Kas tõesti?" küsis ta. "Kui tore, milline rõõmusõnum!" Ta tõstis pilgu taevasse ja lahkus siitilmast sügavas kujustamisseisundis.
Tiibetis teadis igaüks, et silmapaistvalt surres võis endale nime teha, isegi kui see eluajal ei õnnestunud. Olen kuulnud mehest, kes oli kindlalt otsustanud surra imelisel teel suurejoonelise vaatemänguga. Ta teadis, et õpetajatel on kombeks ette öelda, kui nad hakkavad surema, ning kutsuda oma õpilased surivoodi ümber kokku. Koguski siis see mees kõik sõbrad suurele pidusöögile oma surivoodi ümber. Istus seal, kujustas ja ootas surma, aga midagi ei juhtunud. Mitme tunni möödudes hakkasid külalised ootamisest väsima ja ütlesid üksteisele: "Hakkame sööma." Nad täitsid oma taldrikud, heitsid siis pilgu tulevasele kadunukesele ja laususid: "Tema on suremas, tal pole tarvis süüa." Kui aeg möödus ja ikka polnud veel surmast märkigi, tuli "surijale" hirmus nälg kallale ning ta hakkas muretsema, et varsti ei jäägi talle enam midagi süüa. Ta kobis surivoodilt maha ja tuli pidulauda. Tema suurejooneline surivoodietendus lõppes häbiväärse fiaskoga.
Kogenud kujustajad oskavad surres iseenda eest hoolt kanda, kuid tavalistel inimestel on vaja, et võimaluse korral oleks nende voodi ääres õpetaja või muu vaimne sõber, kes tuletaks neile meelde nende vaimse tee sisu ja innustaks neid vaates püsima.
Igaühel on alati kasulik olla tuttav sellega, kuidas surm tuleb. Kui me tunneme suremise eri etappe, siis teame, et kõik kummaline ja võõras, mida me selle käigus kogeme, on osa loomulikust protsessist. Selle algus annab märku lähenevast surmast ja tuletab meile meelde, et peame olema valvel. Ning vaimsel teel olijatele on iga suremise etapp teetähiseks, mis tuletab meelde, mis meiega toimub ja millist harjutust tuleks antud hetkel teha.
SUREMISE KULG
Suremise kulgu on erinevates tiibeti õpetustes kirjeldatud äärmise
302
põhjalikkusega. Üldjoontes koosneb see kahest lagunemisfaasist: välisest lagunemisest, mille käigus lagunevad meeled ja keha füüsilised elemendid, ning sisemisest ehk jämedamate ja peenemate mõtte- ja tundeseisundite lagunemisest. Kõigepealt aga tuleb mõista, millised on need keha ja meele komponendid, mis surres lagunevad.
Kogu meie eksistents on määratud ürgolluste maa, vee, tule, õhu ja ruumi kaudu. Nendest moodustub meie keha, need peavad seda ülal, ning kui need laiali lagunevad, siis me sureme. Oleme tuttavad väliste ollustega, mis määravad selle, kuidas me elame, ent huvipakkuv on see, kuidas need välised ollused on vastastikuses koosmõjus meie füüsilises kehas olevate sisemiste ollustega. Samuti on nende viie ürgolluse võimed ja omadused olemas ka meie meeles. Nii vastab meele võime olla kõikide kogemuste aluspõhjaks maa-ollusele; selle järjepidevus ja kohanemisvõime vee-ollusele; selgus ja tajumisvõime tule-ollusele; pidev liikumises olek õhu-ollusele; ning piiritu tühjus ruumi-ollusele.
Alljärgnevas on selgitatud, kuidas meie füüsiline keha on kujunenud. Iidses Tiibeti meditsiinialases tekstis on öeldud:
Tajumeeled moodustuvad meelest. Liha, luud, haistmisorgan ja lõhnad moodustuvad maa-ollusest. Veri, maitsmisorgan, maitsed ja kehavedelikud moodustuvad vee-ollusest. Soojus, nägemisorgan, värv ja kuju moodustuvad tuleollusest. Hingamine, kompimisorgan ja kehaaistingud moodustuvad õhuollusest. Kehaõõnsused, kuulmisorgan ja helid moodustuvad ruumi-ollusest.35
"Lühidalt," kirjutab Kalu Rinpoche, "füüsiline keha areneb välja meelest, mis kehastab endas viie ürgolluse omadusi. Füüsilisel kehal endal on need omadused olemas ja just see meele-keha kompleks on põhjuseks, miks me tajume välisilma, mis omakorda koosneb viie ürgolluse maa, vee, tule, õhu ja ruumi omadustest."
303
Tiibeti budistlikus tantratraditsioonis kirjeldatakse keha viisil, mis on sootuks erinev meile tuttavast kirjeldusest. Tegemist on psühhofüüsilise süsteemiga, mis koosneb peenkanalite dünaamilisest võrgust, "tuultest" ehk sisemisest õhust ja osakestest. Neid nimetatakse sanskriti keeles vastavalt nadi, präna ja bindu, tiibeti keeles tsa, lung ja tikk. Midagi samalaadset on meile tuttav hiina meditsiinis ja akupunktuuris kasutatavast meridiaanide ja (//-vägede süsteemist.
Õpetajad on võrrelnud inimkeha linnaga, kanaleid tänavatega, tuuli hobusega ja meelt ratsanikuga. Kehas on 72 000 peenkanalit, ent peamised on neist kolm: keskkanal, mis kulgeb paralleelselt selgrooga, ning sellest kummalgi pool kulgev parem- ja vasakpoolne kanal. Parem- ja vasakpoolne kanal keerduvad teatud punktides ümber keskkanali ja moodustavad nõnda rea "sõlmi". Kesk-kanalil paikneb ka rida "kanalirattaid" t¹akraid ehk väekesk-meid, millest lähtuvad harukanalid nagu vihmavarju ribid.
Mööda neid kanaleid voolavad tuuled ehk sisemine õhk. On olemas viis põhi- ja viis harutuult. Iga põhituul kannab ühte ürg-ollust ja kannab hoolt inimkeha ühe funktsiooni eest. Harutuuled panevad käima tajuvõimed. Tuuli, mis kulgevad läbi kõigi kanalite peale keskkanali, peetakse ebapuhtaks ja öeldakse, et nad kutsuvad esile halbu, kaksipidiseid mõttemalle. Keskkanali tuuli nimetatakse "tarkusetuulteks".37
"Osakesed" asuvad kanalite sees. On olemas punased ja valged osakesed. Valgete osakeste peamiseks asukohaks on pealagi, punaste osakeste asukohaks aga naba.
Kõrgemates joogaharjutustes peab joogi kujustama seda süsteemi äärmiselt selgelt. Lastes kujustades tuultel voolata keskkanalisse ja seal hajuda, võib kujustaja vahetult teostada meele loomuse kirkuse ehk "selge valguse". Seda võimaldab tõsiasi, et tuuled kannavad teadvust. Seega, kui kujustaja suunab oma meele teatavasse kehapunkti, võib ta tuuled sinna koguda. Nõnda imiteerib joogi surma ajal toimuvat: kui kanalite sõlmed lahti hargnevad, voolavad tuuled keskkanalisse ja ühe hetkega kogetakse virgumist.
" Dilgo Khyentse Rinpoche selgitab, et puhtad tarkusetuuled eksisteerivad koos ebapuhaste karmatuultega, kuid niikaua kui karmatuuled on valdavad, on tarkusetuuled tõkestatud. Kui karmatuuled kogutakse jooga käigus keskkanalisse, haihtuvad nad ja alles siis hakkavad tarkusetuuled kanalites ringlema.
304
Muudetud: 22-5-08 kell 23:44:39 VironShaman
Muudetud: 23-5-08 kell 12:30:02 Celtic
Muudetud: 23-5-08 kell 13:19:16 VironShaman
Muudetud: 23-5-08 kell 21:14:59 VironShaman