[VironShaman]

Suremine Tiibeti selgituse järgi

ENNEAEGNE SURM
Teisest küljest aga öeldakse, et kui mingi takistus ähvardab meie elu enneaegselt lõpetada, on seda hoopis lihtsam kõrvaldada muidugi tingimusel, et me seda ette teame. Bardoõpetustes ja tiibeti meditsiinialastes tekstides on kirjeldatud, millised märgid hoiatavad eelseisva surma eest: mõned neist ennustavad surma aastate või kuude pärast, teised nädalate või päevade jooksul. Nende seas on füüsilisi tunnuseid, teatavat tüüpi unenägusid ning spetsiaalseid eriuuringuid, milles kasutatakse varjukujusid.34 Neid märke oskab kahjuks tõlgendada ainult vastavate eriteadmistega isik. Nende otstarve on hoiatada inimest, et tema elu on ohus, ning meenutada talle vajadust teha veel enne nende takistuste ilmnemist eluea pikendamise harjutusi.
Põhimõtteliselt aitavad kõik vaimsed harjutused, millega me tegeleme, elu pikendada ja tervist parandada, sest nende abil koguneb "pälvimusi". Vaimsest teostusest saadava innustuse väel tunneb iga inimene, kes sellega hoolsasti tegeleb, end psühholoogiliselt, emotsionaalselt ja hingeliselt terviklikuna ja see on ühtaegu nii suurim paranemist soodustav jõud kui ka parim kaitse haiguste vastu.
On olemas ka spetsiaalsed "pikaealisuse harjutused", milles mõtluse ja kujustamise abil kutsutakse eluväge esile ürgollustest ja kogu universumist. Kui meie elujõud on nõrk ja tasakaalust väljas, võivad niisugused pikaealisuse harjutused seda tugevdada ja koordineerida ning selle tagajärjel eluiga pikeneb. On ka mitmeid muid harjutusi elu pikendamiseks. Üks on näiteks päästa tapale viidavate loomade elu, ostes nad ära ja lastes vabaks. See tava on Tiibetis ja Himaalaja aladel väga levinud; näiteks minnakse tihti kalaturule ja ostetakse kalu, et need siis vabaks lasta. See põhineb loomulikul karmaloogikal: teiste elu võtmine või teiste kahjustamine lühendab su enda elu; elu kinkimine aga pikendab seda.
54 See meetod seisneb oma varju jälgimises taevas teatavatel kuupäevadel ja kellaaegadel.

SUREMISE "PIINARIKAS'' BARDO
Suremise bardo jääb surmahaigusesse haigestumise või surmani viiva tingimusega kokkupuutumise momendi ning "sisemise hingamise" lakkamise vahele. Seda nimetatakse "piinarikkaks", sest kui me ei ole valmis selleks, mis meid surres ees ootab, võib see tuua kaasa sõnulseletamatuid kannatusi.
Isegi vaimsel teel käija jaoks võib suremine olla valulik, sest keha ja praeguse elu kaotus võib olla äärmiselt raske. Ent kui meile on selgitatud surma mõtet, siis on meile ka teada, missugune suur lootus peitub surmahetkel koitvas algkirkuses. Siiski ei ole veel kindel, kas me tunneme selle ära või mitte, ning just seetõttu on väga oluline muuta meeleloomuse äratundmine juba eluajal harjutamise kaudu püsivaks.
Ent paljudel meist pole olnud õnne õpetustega kokku puutuda ning seetõttu pole meil aimugi, mida surm enesest tegelikult kujutab. Kui me äkitselt taipame, et kogu elu, kogu tegelikkus haihtub, on see hirmutav: me ei mõista, mis meiega sünnib või kuhu me läheme. Mitte miski meie senises kogemuses pole meid selleks ette valmistanud. Nagu teab igaüks, kes on surijate eest hoolitsenud, suurendab hirm füüsilisi piinu veelgi. Kui me ei ole oma elu eest hoolt kandnud, kui meie teod on toonud kahju või olnud halvad, tunneme kahetsust, süüd ja hirmu. Ent juba mõningane tutvus bardoõpetustega annab meile mingil määral kindlustunnet, innustust ja lootust, isegi kui me ei ole nende õpetustega kunagi tegelenud ega neid lõpuni teostanud.
Nende jaoks, kes neid õpetusi usinasti teostavad ja teavad täpselt, mis juhtub, ei ole surm mitte üksnes vähem valulik ja hirmutav, vaid see on ka hetk, mida nad on elevusega oodanud; nad astuvad sellele vastu rahuliku meelega ja isegi rõõmsalt. Mäletan, et Dudjom Rinpochel oli kombeks jutustada, kuidas suri üks kõrgel tasemel joogi. Ta oli paar päeva haige olnud ja arst tuli ta pulssi katsuma. Arst leidis, et mees hakkab surema, kuid ei suutnud otsustada, kas öelda talle või mitte. Ta nägu muutus mõtlikuks ning ta seisis voodi kõrval, ise pühalik-tõsine. Ent joogi nõudis peaaegu lapseliku entusiasmiga, et arst ütleks talle ka kõige hullema tõe.
301
Lõpuks andis doktor järele, kuid püüdis seda tehes meest lohutada. Ta lausus tõsisel häälel: "Ole hoolas, su aeg on tulnud." Arsti üllatuseks oli joogi seda kuuldes ülirõõmus ja elevil nagu laps jõulukingitust avades. "Kas tõesti?" küsis ta. "Kui tore, milline rõõmusõnum!" Ta tõstis pilgu taevasse ja lahkus siitilmast sügavas kujustamisseisundis.
Tiibetis teadis igaüks, et silmapaistvalt surres võis endale nime teha, isegi kui see eluajal ei õnnestunud. Olen kuulnud mehest, kes oli kindlalt otsustanud surra imelisel teel suurejoonelise vaatemänguga. Ta teadis, et õpetajatel on kombeks ette öelda, kui nad hakkavad surema, ning kutsuda oma õpilased surivoodi ümber kokku. Koguski siis see mees kõik sõbrad suurele pidusöögile oma surivoodi ümber. Istus seal, kujustas ja ootas surma, aga midagi ei juhtunud. Mitme tunni möödudes hakkasid külalised ootamisest väsima ja ütlesid üksteisele: "Hakkame sööma." Nad täitsid oma taldrikud, heitsid siis pilgu tulevasele kadunukesele ja laususid: "Tema on suremas, tal pole tarvis süüa." Kui aeg möödus ja ikka polnud veel surmast märkigi, tuli "surijale" hirmus nälg kallale ning ta hakkas muretsema, et varsti ei jäägi talle enam midagi süüa. Ta kobis surivoodilt maha ja tuli pidulauda. Tema suurejooneline surivoodietendus lõppes häbiväärse fiaskoga.
Kogenud kujustajad oskavad surres iseenda eest hoolt kanda, kuid tavalistel inimestel on vaja, et võimaluse korral oleks nende voodi ääres õpetaja või muu vaimne sõber, kes tuletaks neile meelde nende vaimse tee sisu ja innustaks neid vaates püsima.
Igaühel on alati kasulik olla tuttav sellega, kuidas surm tuleb. Kui me tunneme suremise eri etappe, siis teame, et kõik kummaline ja võõras, mida me selle käigus kogeme, on osa loomulikust protsessist. Selle algus annab märku lähenevast surmast ja tuletab meile meelde, et peame olema valvel. Ning vaimsel teel olijatele on iga suremise etapp teetähiseks, mis tuletab meelde, mis meiega toimub ja millist harjutust tuleks antud hetkel teha.
SUREMISE KULG
Suremise kulgu on erinevates tiibeti õpetustes kirjeldatud äärmise
302
põhjalikkusega. Üldjoontes koosneb see kahest lagunemisfaasist: välisest lagunemisest, mille käigus lagunevad meeled ja keha füüsilised elemendid, ning sisemisest ehk jämedamate ja peenemate mõtte- ja tundeseisundite lagunemisest. Kõigepealt aga tuleb mõista, millised on need keha ja meele komponendid, mis surres lagunevad.
Kogu meie eksistents on määratud ürgolluste maa, vee, tule, õhu ja ruumi kaudu. Nendest moodustub meie keha, need peavad seda ülal, ning kui need laiali lagunevad, siis me sureme. Oleme tuttavad väliste ollustega, mis määravad selle, kuidas me elame, ent huvipakkuv on see, kuidas need välised ollused on vastastikuses koosmõjus meie füüsilises kehas olevate sisemiste ollustega. Samuti on nende viie ürgolluse võimed ja omadused olemas ka meie meeles. Nii vastab meele võime olla kõikide kogemuste aluspõhjaks maa-ollusele; selle järjepidevus ja kohanemisvõime vee-ollusele; selgus ja tajumisvõime tule-ollusele; pidev liikumises olek õhu-ollusele; ning piiritu tühjus ruumi-ollusele.
Alljärgnevas on selgitatud, kuidas meie füüsiline keha on kujunenud. Iidses Tiibeti meditsiinialases tekstis on öeldud:
Tajumeeled moodustuvad meelest. Liha, luud, haistmisorgan ja lõhnad moodustuvad maa-ollusest. Veri, maitsmisorgan, maitsed ja kehavedelikud moodustuvad vee-ollusest. Soojus, nägemisorgan, värv ja kuju moodustuvad tuleollusest. Hingamine, kompimisorgan ja kehaaistingud moodustuvad õhuollusest. Kehaõõnsused, kuulmisorgan ja helid moodustuvad ruumi-ollusest.35
"Lühidalt," kirjutab Kalu Rinpoche, "füüsiline keha areneb välja meelest, mis kehastab endas viie ürgolluse omadusi. Füüsilisel kehal endal on need omadused olemas ja just see meele-keha kompleks on põhjuseks, miks me tajume välisilma, mis omakorda koosneb viie ürgolluse maa, vee, tule, õhu ja ruumi omadustest."
303
Tiibeti budistlikus tantratraditsioonis kirjeldatakse keha viisil, mis on sootuks erinev meile tuttavast kirjeldusest. Tegemist on psühhofüüsilise süsteemiga, mis koosneb peenkanalite dünaamilisest võrgust, "tuultest" ehk sisemisest õhust ja osakestest. Neid nimetatakse sanskriti keeles vastavalt nadi, präna ja bindu, tiibeti keeles tsa, lung ja tikk. Midagi samalaadset on meile tuttav hiina meditsiinis ja akupunktuuris kasutatavast meridiaanide ja (//-vägede süsteemist.
Õpetajad on võrrelnud inimkeha linnaga, kanaleid tänavatega, tuuli hobusega ja meelt ratsanikuga. Kehas on 72 000 peenkanalit, ent peamised on neist kolm: keskkanal, mis kulgeb paralleelselt selgrooga, ning sellest kummalgi pool kulgev parem- ja vasakpoolne kanal. Parem- ja vasakpoolne kanal keerduvad teatud punktides ümber keskkanali ja moodustavad nõnda rea "sõlmi". Kesk-kanalil paikneb ka rida "kanalirattaid" t¹akraid ehk väekesk-meid, millest lähtuvad harukanalid nagu vihmavarju ribid.
Mööda neid kanaleid voolavad tuuled ehk sisemine õhk. On olemas viis põhi- ja viis harutuult. Iga põhituul kannab ühte ürg-ollust ja kannab hoolt inimkeha ühe funktsiooni eest. Harutuuled panevad käima tajuvõimed. Tuuli, mis kulgevad läbi kõigi kanalite peale keskkanali, peetakse ebapuhtaks ja öeldakse, et nad kutsuvad esile halbu, kaksipidiseid mõttemalle. Keskkanali tuuli nimetatakse "tarkusetuulteks".37
"Osakesed" asuvad kanalite sees. On olemas punased ja valged osakesed. Valgete osakeste peamiseks asukohaks on pealagi, punaste osakeste asukohaks aga naba.
Kõrgemates joogaharjutustes peab joogi kujustama seda süsteemi äärmiselt selgelt. Lastes kujustades tuultel voolata keskkanalisse ja seal hajuda, võib kujustaja vahetult teostada meele loomuse kirkuse ehk "selge valguse". Seda võimaldab tõsiasi, et tuuled kannavad teadvust. Seega, kui kujustaja suunab oma meele teatavasse kehapunkti, võib ta tuuled sinna koguda. Nõnda imiteerib joogi surma ajal toimuvat: kui kanalite sõlmed lahti hargnevad, voolavad tuuled keskkanalisse ja ühe hetkega kogetakse virgumist.
" Dilgo Khyentse Rinpoche selgitab, et puhtad tarkusetuuled eksisteerivad koos ebapuhaste karmatuultega, kuid niikaua kui karmatuuled on valdavad, on tarkusetuuled tõkestatud. Kui karmatuuled kogutakse jooga käigus keskkanalisse, haihtuvad nad ja alles siis hakkavad tarkusetuuled kanalites ringlema.
304

Muudetud: 22-5-08 kell 23:44:39 VironShaman

Muudetud: 23-5-08 kell 12:30:02 Celtic

Muudetud: 23-5-08 kell 13:19:16 VironShaman

Muudetud: 23-5-08 kell 21:14:59 VironShaman

[VironShaman]

Dilgo Khyentse Rinpoche jutustas lugu Khamis ühes kloostris elanud õpetajast, kes oli tema vanemate vendade lähedane sõber. See õpetaja valdas kanalite, tuulte ja olluste joogaharjutusi täiuslikult. Ühel päeval teatas ta oma abilisele: "Ma suren nüüd ära palun vaata kalendrist selleks sobiv heaendeline kuupäev." Abiline jahmus, kuid ei julgenud õpetajale vastu vaielda. Ta vaatas kalendrisse ja teatas, et järgmine esmaspäev on päev, mil kõik tähed on soodsas seisus. Õpetaja lausus seepeale: "Esmaspäevani on veel kolm päeva. Ehk vean sinnamaani välja." Kui abiline mõni hetk hiljem ruumi naasis, leidis ta õpetaja eest mõtlusasendis istumas, sirge seljaga ja nii liikumatuna, nagu oleks ta surnud. Hingamist ei olnud tunda, kuid nõrk pulss oli olemas. Abiline otsustas, et ei võta midagi ette, vaid ootab ja vaatab. Keskpäeval kuulis ta äkitselt sügavat ohet ning õpetaja naasis jälle oma tavalisse olekusse, vestles abilisega rõõmsalt, avaldas soovi lõunat süüa ja sõi hea isuga. Ta oli terve hommikupoolikuse kujustamise vältel hinge kinni hoidnud. Põhjus, miks ta seda tegi, on, et meie eluiga mõõdetakse loetud arvu hingetõmmetega, ning teades, et tal on need lõpukorral, hoidis õpetaja hinge kinni, et need ei lõppeks otsa enne kui soodsal päeval. Pärast lõunat hingas õpetaja jälle sügavalt sisse ja hoidis kuni õhtuni hinge kinni. Sama tegi ta ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Esmaspäeva saabudes küsis ta: "Kas täna on soodne päev?" "Jah," vastas abiline. "Hea küll, täna ma siis lähen," teatas õpetaja. Ja samal päeval suri ta kujustades, ilma mingi nähtava tõve või hädata.
Kui meil on füüsiline keha, on meil ka niinimetatud viis skandha\ kogumit, mis moodustavad meie kogu vaimse ja kehalise eksistentsi. Need on meie kogemuste koostisosad, ego klammerdumise alustugi ja ühtlasi sansaara kannatuste alus. Need viis on: kuju, tunne, taju, mõtlemisvõime ja teadvus; neid on tõlgitud ka kui
305
kuju, tunnet, mõtet, kujutlusi ja teadvust. "Viis skandha't kujutavad endast inimmeele püsistruktuuri ja selle ning ühtlasi kogu maailma evolutsiooni mudelit. Skandha'd on seotud ka eri tüüpi blokeeringutega vaimsete, materiaalsete ja emotsionaalsetega."
38 Budistlik psühholoogia on kõike seda süvitsi uurinud.
Surres lagunevad kõik need komponendid laiali. Suremise kulg on keeruline, selle etapid on üksteisest sõltuvad ning selle käigus lagunevad meie keha ja meele omavahel seotud elementide rühmad üheaegselt laiali. Kui kaovad tuuled, siis seiskuvad ka keha-funktsioonid ja meeleorganid lakkavad töötamast. Väekeskmed langevad kokku ja ilma nende toetavate tuulteta lagunevad ürgollused üksteise järel laiali, alustades kõige jämedamast ja lõpetades kõige peenemaga. Selle tulemusena on igal lagunemisetapil surijale oma füsioloogiline ja psühholoogiline mõju, mida kajastavad välised füüsilised märgid, aga samuti sisemiselt kogetavad nähtused.
Mõnikord küsivad sõbrad minult, kas meiesugused inimesed näevad neid väliseid märke sureva sõbra või sugulase juures. Minu õpilased, kes hooldavad surijaid, on öelnud, et mõnda allpool kirjeldatud füüsilistest märkidest on täheldatud nii vaestemajades kui ka haiglates. Ent välise lagunemise etapid võivad toimuda ülikiiresti ja mitte eriti märgatavalt ning surijate hooldajad selliseid märke tänapäeval harilikult ei otsi. Tihti oskavad medõed haigla askeldusterohkes õhustikus patsiendi surma lähenemist ennustada oma intuitsiooni põhjal ja paljude muude faktorite järgi, nagu näiteks arstide ja patsiendi pereliikmete käitumine või surija meeleseisund. Samuti on nad, ehkki mitte süstemaatiliselt, jälginud füüsilisi tunnusmärke, nagu nahavärvuse muutumine, eriline lõhn, mida mõnikord on täheldatud, ning märgatav muutus hingamises. Ent tänapäeva ravimid võivad tiibeti õpetustes esile tõstetud märgid ära varjata, Läänes on aga sel äärmiselt tähtsal teemal üllatavalt vähe uurimistööd tehtud. Eks näita see, kui vähe suremise kulgu mõistetakse ja austatakse.
C. Trungpa Rinpoche, Glimpses of Abhidharma (Boulder: Prajna, 1975), 3.
306
SUREMISASEND
Traditsiooniline asend, mida tavaliselt suremiseks soovitatakse, on lamamine paremal küljel, "magava lõvi" asendis, milles suri ka Buddha. Vasak käsi lebab vasakul reiel, parem on asetatud lõua alla, sulgedes parema ninasõõrme. Jalad on välja sirutatud ja õige kergelt kõverdatud. Keha paremal küljel on teatavad peenkanalid, mis soodustavad pettekujutluste "karmatuuli". Nende peal magava lõvi asendis lamamine ja parema ninasõõrme sulgemine tõkestab need kanalid ja aitab ära tunda kirkust, kui see surmahetkel koidab. Samuti aitab see teadvusel lahkuda pealael asuva ava kaudu, kuna kõik muud keha avaused, mille kaudu ta võiks lahkuda, on tõkestatud.
VÄLINE LAGUNEMINE: TAJUVÕIMED JA ÜRGOLLUSED
Väline lagunemine on tajumeelte ja ürgolluste lagunemine. Kuidas see meie jaoks surres välja näeb?
Esimene, mida me võib-olla märkame, on see, et tajuvõimed lakkavad töötamast. Kui voodi ümber seisvad inimesed räägivad omavahel, saabub hetk, mil me kuuleme nende häälekõla, kuid ei suuda eristada sõnu. See tähendab, et kuulmisteadvus on lakanud töötamast. Vaatleme mingit objekti enda ees ja näeme vaid selle piirjooni, mitte aga detaile. See tähendab, et nägemisteadvus on üles ütelnud. Sama juhtub ka meie haistmis-, maitsmis- ja kompi-misvõimega. Lagunemise esimest faasi tähistabki see, et aistinguid ei kogeta enam täies ulatuses.
Järgmises neljas faasis järgneb ürgolluste laialilagunemine.
Maa
Meie keha hakkab jõudu kaotama. Kogu jõud voolab meist välja. Me ei jaksa tõusta, ei püsi püsti ega jõua midagi käes hoida. Me ei jaksa enam pead hoida. Tundub, nagu langeksime, vajuksime maa alla või nagu tohutu raskus rõhuks meid maha. Mõnedes traditsioonilistes tekstides on öeldud, et tundub, nagu tohutu mägi rõhuks ja lömastaks meid. Raske on olla ja mis tahes asend näib
307
ebamugav. Võib tekkida soov, et meid istuma tõstetaks või patju all kohendataks või tekk ära võetaks. Näost kaob igasugune värv ja asemele tuleb kahvatus. Põsed langevad sisse ja hammastele ilmuvad tumedad plekid. Üha raskem on silmi avada ja sulgeda. Kui kujukogum laiali laguneb, muutume nõrgaks ja jõuetuks. Meel on erutatud ja otsekui deliiriumis, ent muutub varsti uimaseks.
Need märgid näitavad, et maa-ollus on lagunemas vee-olluseks. See tähendab, et maa-ollusega seotud tuul on üha enam kaotamas oma võimet olla aluseks teadvusele ja vee-olluse vastav võime tõuseb seeläbi märgatavamalt esile. Seetõttu on meeles ilmuvaks "salamärgiks" väreleva terenduse taoline nägemuspilt.
Vesi
Me kaotame kontrolli kehavedelike üle. Nina jookseb vett ja suust valgub sülge. Ka silmad võivad olla vesised ja võib esineda inkontinentsust. Me ei suuda keelt liigutada. Silmad tunduvad kuivad, huuled on veretud ja õhukeseks tõmbunud, suu ja kurk tunduvad kleepuvad ja umbes. Ninasõõrmed vajuvad sisse ja tekib tugev janu. Me väriseme ja tõmbleme. Meie ümber hakkab tekkima surma lehk. Tundekogumi lagunedes kahanevad kehalised aistingud, kõikudes üksnes valu- ja mõnu- ning kuuma- ja külma-tunde vahel. Meel on ähmane, rahulolematu, kergesti ärrituv ja närviline. Mõnede allikate kohaselt on selles etapis tunne, nagu oleksime merre uppumas või nagu kannaks suur jõgi meid kaasa.
Vee-ollus laguneb tule-olluseks, mis võtab nüüd teadvuse enda kanda. Seetõttu nähakse "salamärgina" udu, milles heljuvad suitsuvined.
Tuli
Suu ja nina on täiesti kuivanud. Kehasoojus hakkab lahtuma, alates tavaliselt jalgadest ja kätest ning liikudes südame suunas. On võimalik, et pealaest kerkib kuumuseauru. Hingeõhk tundub läbi suu ja nina minnes külm. Enam ei suuda me midagi juua ega seedida. Tajukogum on laiali lagunemas ning meel kõigub selguse ja segaduse vahel. Sõprade ja sugulaste nimed ei tule enam meel-
308
de ja me ei tunne neid endidki enam ära. Üha raskem on eristada midagi endast väljaspool, sest kuulmis- ja nägemisaistingud on omavahel segi.
Kalu Rinpoche kirjutas: "Surija kogeb seesmiselt, et ta on leekides, tema ümber on tulemöll, või vahest ka, et kogu maailm leegitseb."
Tule-ollus laguneb õhu-olluseks ning tema võime olla teadvuse aluseks väheneb, samal ajal kui õhu-olluse vastav võime kerkib enam esile. Seetõttu on "salamärgiks" sätendavad punased sädemed, mis tantsisklevad tuleleekide kohal nagu jaaniussid.
Õhk
Hingata on üha raskem, otsekui pääseks õhk kurgu kaudu uuesti välja. Hingamine muutub kähisevaks. Sissehingamine muutub lühikeseks ja vaevaliseks, väljahingamine pikeneb. Silmad pöörduvad pahupidi ja me oleme täiesti liikumatud. Mõtlemisvõime lagunedes muutub meel segaseks ega ole enam välismaailmast teadlik. Kõik paistab nagu läbi udu. Viimased kontaktid füüsilise keskkonnaga on kadumas.
Hakkame nägema viirastusi ja nägemusi: kui meie elus on olnud palju halba, võime näha hirmuäratavaid kujusid. Elu kõige kummituslikumad ja koletislikumad hetked rulluvad meie ees uuesti lahti; vahest püüame koguni hirmust karjuda. Kui aga oleme elanud lahkelt ja kaastundlikult, võivad meile osaks saada taevalikud nägemused täis õndsust, me "kohtume" armsate sõpradega või virgunud olenditega. Nende jaoks, kes on elanud head elu, toob surm hirmu asemel rahu.
Kalu Rinpoche on kirjutanud: "Surija kogeb seesmiselt tohutusuurt tuult, mis pühib minema kogu maailma, sealhulgas ka surija enda kujuteldamatut tuulekeerist, mis haarab endasse kogu universumi.
39
Toimuv näitab, et õhu-ollus laguneb teadvuseks. Kõik tuuled on
" lnquiring Mind, 6, no. 2, Winter/Spring 1990, Kalu Rinpoche 1982. aastal antud õpetusest.
309

Muudetud: 22-5-08 kell 23:56:09 VironShaman

[VironShaman]

sulanud üheks südames asuvaks "elukandvaks tuuleks". Seetõttu kirjeldatakse vastavat "salamärki" kui leegitsevat tõrvikut või lampi, mis kumab punakalt.
Sissehingamine muutub üha nõrgemaks ja väljahingamine üha pikemaks. Selles staadiumis koguneb veri kokku ja siseneb süda-mekeskmes asuvasse "elukanalisse". Nõnda koguneb üksteise järel kolm tilka verd, mis põhjustab kolm viimast pikka väljahingamist. Seejärel lakkab hingamine täielikult.
Südamesse jääb vaid õige pisut soojust. Kõik elumärgid on lakanud ning sel momendil tunnistatakse meid tänapäeva kliinilises situatsioonis surnuks. Tiibeti õpetajad räägivad aga veel sisemise elukulu jätkumisest. Aeg, mis kulub hingamise lakkamisest kuni "sisemise hingamise" lõppemiseni, öeldakse olevat umbkaudu "nii kaua, kui kulub ühe eine söömiseks" ehk ligikaudu kakskümmend minutit. Ent miski ei ole kindel ja kõik see võib toimuda ka väga kiiresti.
SISEMINE LAGUNEMINE
Sisemise lagunemise käigus, kui lagunevad jämedamad ja peenemad mõtteseisundid ja emotsioonid, võib eristada nelja peenemat teadvusetasandit.
Selles etapis peegeldab suremise kulg ümberpööratult viljastumist. Kui vanemate seemne- ja munarakk ühinevad, tõmmatakse meie teadvus karma väel sinna sisse. Loote arengu kestel asub isaosake, mida kirjeldatakse kui "valget ja õndsusküllast tuumosakest", keskkanali tipus pealael asuvas t¹akras. Emaosake, "kuum punane tuumosake", asub t¹akras, mis öeldakse olevat neli sõrmelaiust nabast allpool. Nendest kahest osakesest saavadki alguse järgmised lagunemisstaadiumid.
Kui kaob tuul, mis hoidis isalt päritud valget osakest paigal, laskub see mööda keskkanalit südame poole. Selle välise märgina kogetakse "valget", mis on nagu "selge, kuuvalgusest helendav taevas". Sisemise märgina muutub teadvus äärmiselt selgeks ning kõik mõtteseisundid, mis tulenevad vihast neid on kokku kolmkümmend kolm lakkavad. Seda faasi nimetatakse "ilmumiseks".
310
Seejärel hakkab emaosake mööda keskkanalit tõusma, kui on kadunud tuul, mis seda paigal hoiab. Selle väliseks märgiks on "punase" kogemine, mis on umbes nagu päikesesära selges taevas. Sisemise märgina ilmneb suur õndsustunne ning kõik nelikümmend ihast tulenevat mõtteseisundit lakkavad funktsioneerimast. Seda staadiumi nimetatakse "kasvamiseks".40
Kui punane ja valge osake südames kokku saavad, jääb teadvus nende kahe vahele. Nepalis elav silmapaistev õpetaja Tulku Urgyen Rinpoche on öelnud: "See on nagu taeva ja maa kokkusaamine." Selle välise märgina kogeme me "musta", mis on nagu pimedusse mähkunud tühi taevas. Sisemiseks märgiks on mõtetevaba meeleseisund. Seitse teadmatusest ja väärkujutlustest tulenevat mõtteseisundit lakkavad olemast. Seda nimetatakse "täielikuks kohalejõudmiseks".41
Seejärel, kui teadvus on jälle mõnevõrra selginenud, koidab "alg-kirkus", mis on nagu täiesti selge taevas, milles pole pilveribakestki, ei mingit udu ega vinet. Seda nimetatakse mõnikord "surma selge valguse meeleks". Tema Pühadus dalai-laama on öelnud: "See teadvus on sisim peen meel. Me nimetane seda buddhaloomuseks, kogu teadvuse tõeliseks lätteks. Selle meele katkematu järjepidevus kestab isegi siis, kui ollakse buddhaks saanud."42
"MÜRKIDE" SURM
Mis siis ikkagi toimub, kui me sureme? Me nagu pöörduksime tagasi oma algseisundisse. Kõik laguneb laiali, keha ja meel lahutatakse. Kolm "mürki" viha, iha ja sõgedus surevad täielikult, mis tähendab, et kõik halvad emotsioonid, mis kujutavad endast
40 "Kasvamise" ja "ilmumise" esinemisjärjekord võib varieeruda. Dilgo Khyentse
Rinpoche sõnutsi võib see sõltuda sellest, milline emotsioon on valdav, kas iha või
viha.
41 Sisemisest lagunemisest on mitmesuguseid kirjeldusi. Valisin siinkohal välja
ühe lihtsama, mille on kirja pannud Patrul Rinpoche. Tihti kutsutakse "musta"
kogemust "kohalejõudmiseks" ja algkirkuse tõusu, mille kogenud kujustaja ära
tunneb, nimetatakse "täielikuks kohalejõudmiseks".
42 His Holiness the Dalai Lama, Dalai Lama at Harvard (Ithaca, NY: Snow Lion,
1988), 45.
311
kogu sansaara juurt, lakkavad olemast ning neist jääb järele vaid tühi koht.
Ja kuhu see protsess meid viib? Meele loomuse ürgsetele puutumata aladele kogu nende puhtuses ja loomulikus lihtsuses. Nüüd on kõik, mis seda varjas, kõrvaldatud ja meie tõeline loomus paljastunud.
Nagu ma selgitasin 5. peatükis "Meele kojutoomine", võib kõik see järk-järgult avalduda ka kujustamise käigus, kui me kogeme õndsust, selgust ja mõtete puudumist, mis näitavad vastavalt, et iha, viha ja sõgedus on ühe hetkega haihtunud.
Kui surevad viha, iha ja sõgedus, saame me järjest puhtamaks. Mõned õpetajad on öelnud, et dzogt¹eniga tegeleja jaoks on ilmumise, kasvamise ja täieliku kohalejõudmise etapid rigpa järkjärgulise avaldumise märgiks. Kui kõik, mis varjutab meele loomust, lakkab olemast, hakkab rigpa selgus pikkamööda ilmuma ja kasvama. Kogu see kulg kujutab endast kirkusseisundi väljaarenemist ja on seotud sellega, kas ja kuivõrd dzogt¹eniga tegeleja rigpa selguse ära tunneb.
Tantra traditsioonis lähenetakse lagunemisprotsessis toimuvale teisel viisil. Kanalite, tuulte ja olluste jooga abil valmistub tantra järgija juba eluajal suremiseks, imiteerides teadvuses lagunemise käigus tekkivaid muudatusi, mille kulminatsiooniks on kirkuse ehk "selge valguse" kogemine. Samuti püüab ta jääda neist muudatustest teadlikuks ka magades. Sest oluline on meeles pidada, et niisugune järk-järgult sügavamate teadvusseisundite jada ei esine mitte üksnes suremise ajal, vaid tavaliselt küll märkamatuks jäädes ka uinumisel ja muudeski olukordades, kui me siirdume jämedamatelt teadvusetasanditelt kõige peenematesse. Mõned õpetajad on koguni demonstreerinud, et seda esineb ka meie igapäevase ärkveloleku psüühiliste protsesside käigus.43
Üksikasjalikult kirjeldades võib lagunemise kulg tunduda kee-
43 Vt 21. peatükk "Universaalne protsess", samuti C. Trungpa Rinpoche kommen¬taari teoses Tibetan Book of the Dead, Francesca Fremantle ja Chögyam Trungpa (London: Shambhala, 1975), 1-29.
312
ruline, ent kui see meile täiesti tuttavaks saab, võib tast palju kasu olla. On olemas terve rida spetsiaalseid harjutusi igaks lagunemise etapiks. Näiteks võite muuta suremise gurujoogaks. Igas välise lagunemise etapis äratate endas pühendumise ja palvetate oma õpetaja poole, kujustades teda erinevates väekeskmetes. Kui maa-ollus laguneb ja selle märgina ilmub terendus, tuleb õpetajat kujustada südamekeskmes. Kui laguneb veeollus ja selle märgina ilmub suits, tuleb õpetajat kujustada nabakeskmes. Kui laguneb tuleollus ja selle märgina näete "jaaniussikesi", tuleb õpetajat kujustada otsmikul asuvas keskmes. Ning kui laguneb õhuollus ja selle märgina ilmub tõrvikuleek, tuleb üleni keskenduda teadvuse ülekandmisele oma õpetaja tarkusemeelde.
Suremise etappide kohta on olemas palju kirjeldusi, mis erinevad üksteisest pisidetailide ja osade järjestuse poolest. Siinkohal kirjeldasin ma üldist mudelit, aga see võib avalduda ka teisiti vastavalt inimese loomusele. Mäletan, et kui mu õpetaja abiline Samten oli suremas, oli üksikute elementide järjekord väga selgelt välja joonistunud. Ent olenevalt haigusest, mida surija põeb, ning tema kanalite, tuulte ja olluste seisundist võib esineda kõrvalekaldeid sellest mudelist. Õpetustes öeldakse, et selle protsessi teevad läbi kõik elusolendid kuni pisimate putukateni välja. See leiab aset ka äkksurma või õnnetuse korral, ainult et väga kiiresti.
Olen jõudnud arvamusele, et suremise kulgu koos selle käigus toimuva välimise ja sisemise lagunemisega on kõige lihtsam mõista, kui vaadelda seda üha peenemate teadvusetasandite järkjärgulise väljaarenemise ja esilekerkimisena. Need tasandid tulevad üksteise järel ilmsiks keha ja meele koostisosade laialilagunemise käigus ja kõik kulgeb järk-järgult kõige peenema teadvuse tasandi suunas, milleks on algkirkus ehk selge valgus.

Muudetud: 23-5-08 kell 00:05:57 VironShaman

[EyesOfDarkness]

Halvasti formaaditud ja tundub, et vahelt on osa teksti puudu jäänud. Ei kutsunud lugema.
Kas foorumile attachmentide lisamise pluginat/moodulit ei oleks võimalik installida?

[VironShaman]

Tekst ei ole puudu vaid lehekülgede kaupa paigutatud koos lehealuste seletustega .
Üleslaadimisel tegi programm kogu teksti ühesuuruseks, paraku formaatida uuesti lehealust kirja pisemaks trükiks on jama.
Kui tahad endale teksti suupärasemaks teha kopi alla ja eemalda viited ja lehenumbrid.

Kui huvitav pole määri või pähe ikka ei loe.

Muudetud: 23-5-08 kell 13:25:12 VironShaman