03-04-2008 11:13
Postitus: #1
Karma ületamine, põhjus-tagajärg seaduste eiramine
Meie mõtlemise traagika seisnebki selles, et järgime kõiges ja kõigis põhjus-tagajärg seaduseid. Jah tõesti, paljudes kohtades need vanad seadused, läbi mille ka karmat iseloomustatakse, töötavad laitmatu visadusega, ent nad ei hõlma kogu olemasolevat. Nad ei ole elu aluseks. Inimeseks arenemisel tuli meie vaimul ja ka hingel teha läbi pikk teekond. Tuli füüsilise reaalsuse maailm muuta vastavalt elu alustele just selliseks, milliseks elu neid tingimusi lõi. Mitte aga vastupidi. Teaduslik evolutsiooniteooria ning ajalugu räägib meile aga omi mõtteid lähtuvalt põhjus-tagajärg seadusest. Nii saame teada, et elu olevat arenenud vastavalt geoloogilistele ja kosmilistele muutustele, kliima ja atmosfääri teisenemisel arenesid ka eluslooduse osad. Kui minna aga välja karmaseadustest ning põhjus-tagajärg seostest, siis kas poleks õigem väita, et hoopis füüsilist reaalsust muudeti ja kohandati vastavalt elu arengu nõudmistele? Täpselt samamoodi muudetakse teatrites ka lavakujundust erinevate näitetükkide vahel. Oli aeg, mil tehti "eelsoojendust" arenenuma hinge kehastumiseks ning olid ajad, mil meie planeedil eksisteerisid suured tsivilisatsioonid ja kõrgelt arenenud vaimolendid. Ent see on hoopis teine teema ja teised ajad, nendel vaimolenditel ei ole tänapäevaste inimestega mingit seost. Vähemalt hingelises ja vaimses plaanis mitte.
Inimese vaimne eksistents on meile näidanud, et meie evolutsioon ja mõttemallide muutused toimuvad hüppeliselt, mitte aga vaikselt arenedes. See on järjekordne tõendus põhjus-tagajärg seoste tähtsusetuse kohta meie vaimse arengu mastaapides. Areng on küll vaikselt kulgev protsess, ent ilma teatud hüppeliste kiirendusteta on inimelu lihtsalt stagnatsioon. Võib-olla ongi just see uue "vaimse ärkamise" aluseks, mille tulemusena on viimased kümnendid räägitud nö. Uuest põlvkonnast - indigolastest ja indigo inimestest. Inimesed, kellede iseloomustamiseks kasutatakse alati ülivõrdeid ning seda just vaimu arengu ja väljundi suhtes füüsilises reaalsuses.
Tegelikkuses on sääraseid äkilisi ärkamise perioode täheldatud pea iga põlvkonna juures. Selliseid inimesi, kes panevad tähele kogukonna hingelisi muutuseid on läbi aegade erinevalt kutsutud ja neisse ka erinevalt suhtutud. Tavaliselt on ikka nii, et mida väiksem on kogukond, seda austavam on suhtumine shamaanidesse ja külatarkadesse. Suuresti tänu monoteistlike religioossete süsteemide võidukäigule "pimedal keskajal" hakati ka inimeste vaimsetesse probleemidesse suhtuma kui "võõrasse muresse" ning inimesed, kes iidset tõde endas kandsid, leidsid ennast üsna pea tuleriidalt, kuna nende usk ja nende nägemine tõi inimeste pahelisuse nende endi juurde tagasi. Nende maailmanägemuse järgi ei olnud olemas mingit jumalat, kellele omad hingelised patud üle kanda ning kelle antipoolt, ehk siis saatanakuju, nendes süüdistada.
Inimhinge areng, või õigemini küll Kõiksuse osiste areng, on alati sellisena maailma kujundanud. On hinged, mis kannavad erinevaid ülesandeid ja on hinged, mis kõike seda kontrollivad. Ning näitelavaks selles etenduses kus me kõik osaleme, on seesama Maa, mida meie ise oleme muutnud vastavalt oma vajadustele. Esiti vaimses sfääris, kuna meil puudusid füüsilised võimalused ja ressursid ning nüüdseks füüsilises sfääris, kuna meil puuduvad vaimsed võialused ja oskused. Olukord ja lõpptulemus on sama, ent poolused on vahetunud. Mida füüsilisemaks muutub inimese elu, seda rohkem ta vaimseid väärtuseid ja teadmisi endas alla surub, ent mis on korra alla surutud, see kunagi ka seda jõudsamalt pinnale lahvatab. Ent kas just seesama allasurutus ja pinnale lahvatamine ei võikski olla põhjuseks inimhinge arengu hüppelistele perioodidele? Mida pikem on stagnatsioon, seda jõudsam on "vaimne ärkamine" ning seda suurema ja rasvasema piiri saab nende aegkondade vahele tirida.
Heebrea hõimude pühas raamatus Vanas Testamendis on kirjas üks huvitav mõte, mille üle olen tihti juurelnud. Nimelt pidavat nende jumal nuhtlema esivanemate patud järeltulijate kaela seitsme põlvkonna jooksul. Läbi põlvkondade kantakse oma lastele edasi omi ideaale, leitakse ja täidetakse iseenda unistused või omaenda vajakajäämised oma laste läbi. Kui paljud isad ei ole oma poegadest soovinud teha sama vahvaid spordimehi, pankureid, töömehi või politseinikke, kui nad ise on olnud? Vanemad elavad oma laste elu ning lapsed peavad tasa tegema oma vanemate patud. Lapsed tulevad inimesi lunastama iseenda pattulangemise hinnaga. See aga on üks lõppematu nõiaring, kuni hetkeni kus sünnib põlvkond ilma karmata, väljaspool põhjus-tagajärg seaduseid ning kelledest saab alguse järgmiste põlvkondade vaimne revolutsioon. Vanad uskumused vaadatakse kriitilise pilguga üle ning uued tähendamissõnad võetakse kollektiivsesse alateadvusse vastu.
Säärased hüppelised arenguprotsessid on muidugi täheldatavad suuremate sotsiaalsete koosluste puhul. Ma ei hakka siin väitmagi, et üksikisiku tasemel ei oleks põlvkondade siseselt võimalik omi teadmisi või arengut suunata. Otse vastupidi - ka iseenda eluajal on võimalik jõuda õigetele äratundmistele ning ületada vähemalt osaliselt karma piirid. Sest olgem ausad - kaua peab üks hing vaevlema teiste pattude tõttu? Hingel on õigus ja suisa kohustus vaadata kriitilise pilguga üle vanad diilid ja kokkulepped, mida tema esivanemad on oma heaolu nimel teinud ning neid lepinguid vajadusel ka lihtsalt tühistada, sest tegelikkuses need lepingud ei ole tema jaoks siduvad. Probleemid saavadki alguse sellest, et inimene ei tea üleüldse sääraste põlvkondadevaheliste diilide olemasolust, seetõttu ei osata ka edasi minna oma eluga, vaid elatakse kellegi teise elu
Läbi iseenda saatuse kujundamise on võimalik ka areneda põlvkonnasiseselt edasi - nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Võtame antud juhul näiteks üksikisiku mõttemaailma kujunemise üldise infomüra taustal. Kui teatud isikute vaimne tase on juba küündinud mingi kriitilise piirini, millest edasi mindaks juba otseselt vastuollu ühiskonnas laiemalt aksepteeritud normidega, siis toimubki eespool kirjeldatud põlvkondade vaheline arenguhüpe. Vaimne evolutsioon. Seega üks sündmus ei välista teist, vaid just vastupidi - iga üksikindiviidi enesearendus viib meid üha lähemale terve inimkonna vaimsele ärkamisele. See ongi iseenda ja oma osade ära tundmine, see ongi Kõiksuse viis õppida kogema olemist ja arenemist. Hing on sündides üsna väike, ent mida rohkem ta elu jooksul õpib, seda suuremaks ta muutub oma hingeosakeste arvelt, seda enam teadmisi ta enesega lättesse kaasa võtab ning seda suuremana ta järgises kehastuses maailma kogeb. Lihtsalt tuleb jälgida, et kaasa võetaks vaid positiivsed ja hingejõudu avardavad oskused ning teadmised, mitte aga midagi, mis võiks meid meie igavesel teel segada ning teelt kõrvale juhtida kasutu infomüra sisse.
Muudetud: 3-4-08 kell 11:15:45 Celtic
Kõrgeim äratundmine on teada saamine, et tegelikkuses olid pidevalt selle kõrgeima äratundmise sees.
Iga hetk ja iga kogemus, mis sa saavutad on ideaalne, täiuslik, kordumatu
|