Küsimus: Vaidlus.

Ma olen suht kaua juba märganud ,et ma vaidlen ise endaga:o
Näiteks vahest ma tahan ühte lugu kuulata siis nagu mõtlen ,et krt ei taha see nii halb lugu. Siis läheb mööda ja ma mõtlen peas nagu ,et kuule ole vait kuulame seda teist lugu. Siis vahest julm unekas siis mõtlen ,et peaks magama minema ja siis mõtlen ah ei lähe sa kuhugile kell nii vähe veel.
Nagu tahan midagi head teha ja siis keegi ütleb ,et sa ei tee seda. Vaid teed halba. Või ma ei saa aru. Oskab keegi öelda miks see nii on?

Ise ka kõva häälega ei vaidle.
Vahest nagu mingi asi sunnib mind midagi tegema ja see asi on halb. Ja siis teine ütleb ,et kuule ära tee see on paha. Siis mõtlen ja siis tuleb mõte mida sa kardad tee see ära. Siis jälle nagu keegi ütleb sa ei tohi seda teha siis jälle üks ütleb tee see kurat juba ära.
Nagu üks pool sunnib midagi halba tegema ja teine pool tahab ,et teeks head ja ei teeks halba.

Aga see on ju loomulik, et tõikadel on mitu külge. Mõistusega targutama jäädes me ei saakski ühtegi otsust vastu võtta, sest
lõplikku ja sõnedega väljendatud tõde pole. Ainult tunnetusele toetudes saab otsuseid vastu võtta. On persoone , kes ühel korral ajavad seltskonnas ühte juttu, järgmisel korral kinnitavad aga vastupidist.
Aga kumbki arvcamus polegi absoluutne. Lihtsalt medalil on kaks poolt ja kahel vastandikul tõel on õigus.