Sinu jaoks suurimad müsteeriumid?

Olgu, lisan veel ühe suure müsteeriumi. Kunagi oli paika pandud, et Maa on lapik. Siis tekkisid teadlased, kes tõestasid oma elude hinnaga, et Maa on ümmargune. Ja veel on üks väga leidlik kirjanik olnud, kes teadis, et Maa on kettakujuline.
Link: https://et.wikipedia.org/wiki/Terry_Pratchett
Kettamaailm on Terry Pratchetti poolt loodud fantaasiamaailm.

Hiljuti kusagilt lugesin, venekeelsest, et Maa tegelikult on kandiline, sest selle pindala mõõdetakse ruutkilomeetrites.

Tekkis mul endal idee, et Maa on ju Lendav Vaip! Muinasjuttudes ikka on lugusid olnud lendava vaiba kohta, vene aegu isegi täispikkusega film vändati noorsoo kasvatamiseks, raamatu järgi mille pealkiri oli Hottabõtš. Palun andeks kui pealkirja täpselt ei mäleta. Maad mõõdetakse ruutkilomeetrites, Lendavat Vaipa mõõdetakse ruutmeetrites. Onju kandiline?
Tõeline müstika, mida kõike sellest Maakerast teha saab, pannkooke ja kettaid ja kuubikuid ja isegi vaipasid. Fantaasial pole piire.

Kas keegi teab Nomoli nimelisest müsteeriumist?
Leidsin eelpooltoodud lingilt sellise kirjutise:

Kui Lääne-Aafrikas otsiti teemanteid, siis kohalikud elanikud tegid ootamatu avastuse. Korduvalt puutusid nad kokku 40cm kuni 60cm kõrguset väga kummaliste skulptuuridega. Päritolu, et miks neid just Nomoli kujudeks nimetatakse on teadmata. Enamus kujukesi leiti 50 meetri sügavuselt, mis tähendab, et nad peavad olema kuskil 17000 aastat vanad. Vanus, mis ei kattu kohe kuidagi tänapäeva arheoloogiliste teadmistega. Kus kohast Nomoli tuli? Kuhu nad jätsid oma kultuuri, mis kadus pikka aega tagasi? Need kujukesed tekitavad kõhedust, sest välimus ei ole neil üldsegi inimlik. Pigem reptiloidlik, kus nahk on kujutatud sellisena nagu reptiilidele omane. Pika koonusega nägu ja teravad hambad on samuti väga kummaline.

Tean nommosid, aga nomolitest pole kuulnud.
https://en.wikipedia.org/wiki/Nommo

Link: https://and1231.wordpress.com/2010/07/17...usteerium/

Küllap need ikka doganite nommod on. Kant on sama, nimi sarnane ja reptiilide sarnased

Neh, asi selles, et juba palju aastaid ma saan pidevalt elektrit, eriti kui väljun autodest ja oma sardellidega uksi puudutan, ka teistelt inimestelt ja see toimub kindlal ajal: kevadest sügise alguseni, kusjuures algusaeg on alati märtsi algus kohe enne kevadet, selle aasta esimene elektripäev algas eile ülikoolis, kui riidehoiumutt mulle naginumbri ulatas. Kõige hullemad särtsutajad ongi just autod, ma kohe kardan autodest soojal perioodil väljudes uksi puudutada. Milles asi võiks olla?

Staatilises elektris?

Staatiline ehk jah, aga miks just mina pidevalt seda saan?

Väldi nahktallaga kingi ja ära lohista jalgu.
Suht tuttav lugu mullegi vahel.

(01-03-2018 19:43 )Wilholmensis Kirjutas:  Staatiline ehk jah, aga miks just mina pidevalt seda saan?

Just sina? Teised ei saagi?

Ma saan pidevalt, olenemata jalanõudest ja kevadest sügiseni autodest väljudes ja auto uksi väljaspoolt puudutades 95% kordadest. Nii kui ilmad sügisel jahenevad, kaob ka elektrilisus.

(01-03-2018 21:03 )Wilholmensis Kirjutas:  Ma saan pidevalt, olenemata jalanõudest ja kevadest sügiseni autodest väljudes ja auto uksi väljaspoolt puudutades 95% kordadest. Nii kui ilmad sügisel jahenevad, kaob ka elektrilisus.

Sa kõlad, nagu oleks see sinu arvates midagi erilist. Ei ole. Teised kah saavad. Ka mina saan. 95%? Kõlab ilmse liialdusena, mida kõige paremini selgitab tähelepanek, et me märkame tabamusi ja unustame möödapanekuid. Aga eks oma osa võib mängida ka su riietuse-eelistus.

Midagi sellist, mille kohta peaks (para-webis) selgitust küsima? Kindel EI!

(01-03-2018 18:52 )Wilholmensis Kirjutas:  Neh, asi selles, et juba palju aastaid ma saan pidevalt elektrit, eriti kui väljun autodest ja oma sardellidega uksi puudutan, ka teistelt inimestelt ja see toimub kindlal ajal: kevadest sügise alguseni, kusjuures algusaeg on alati märtsi algus kohe enne kevadet, selle aasta esimene elektripäev algas eile ülikoolis, kui riidehoiumutt mulle naginumbri ulatas. Kõige hullemad särtsutajad ongi just autod, ma kohe kardan autodest soojal perioodil väljudes uksi puudutada. Milles asi võiks olla?

Ma siiski ei lülitaks seda parateemade hulgast välja.
Mul endal oli paar aastat tagasi periood, kus sain ka igalt poolt särtsu; lausa väikestviisi hirm või vastumeelsus tuli enne järjekordse asja puudutamist (ukselingid on kõige rohkem meeles). Nüüd on see nähtus aga kadunud. Et mingid jalanõud-riietus olid tol ajal? Ma ei vaheta oma garderoobi kuigi tihti; muidugi ma ei tea pead anda, aga tõenäoliselt kannan neid asju praegugi.
Paar päeva tagasi üks tuttav sai villast salli katsudes särtsu, mida mina paar minutit varem olin ilma igasuguse särtsuta näppinud.

Mul lähevad mõtted ikka inimese elektrivälja juurde; mingi bioväli pidi nõrgalt mõõdetav-pildistatav olema ikkagi ka teadlaste arvates (ma ei oska praegu viidet tuua). Ja see, mida pildistab Kirliani fotograafia. On mõõdetud inimese naha takistust, see oli nõelravipunktides teistsugune kui seal kõrval.
Väga hõredad pudemed küll, aga midagi inimese kehas vist siiski ka elektriliselt toimub (lisaks aju särinale), võibolla kirjeldab keha olukorda ja on vastasmõjus keskkonnaga.

Parateemaliselt ütleksin, et sinus-sinuga on midagi toimumas.
Osadel juhtudel võib tõesti olla ainult riietuses-jalanõudes asi.

Niisiis lisan olnud sündmuse: Mõni nädal tagasi sattus juhtum, korjasin tee pealt üles kümneid kärnkonnapojukesi, keda muidu oleks lihtsalt laiaks sõidetud. Tuli mõte, korjasin ja aitasin üle tee nende valitud suunas, võis üle saja olla. Õhtul hilja, nende ja minu õnneks olin jätnud oma puukuurisse lambi valgustama, astusin sinna sisse ja nägin et pisikesed kärnkonnad muudkui pugesid ukse serva alt sisse. kümned pisikesed ja ühes meeles. Maru liikuvad olid. Mitte kunagi varem mitte ükski konn pole mu elamisse tulnud üle lävepaku. Ukseläve ees polnud ühtki. Nad kõik tulid ühekorraga, justkui kokkuleppinuina. Korjasin neid kokku mitu korda, viisin kaugemale. See on tegelikust elust, mitte netist loetu.
Nüüd on niimoodi: Kui näen teepeal pisimatki kärnkonnapoju, aitan ta tema enda valitud suunas. Muuseas paariaastased ja vanemad ei karda üldse. Nad teavad midagi. See liik on väga arukate olevuste liik. Suuremad isendid lihtsalt vaatavad vastu, kui neid peopesale võtta ja väga tasakesi laulavad. Miski iidne arukus või teadmine. Mitte ühelegi kärnkonnale ma pole tahtlikult viga teinud. Mitte kunagi.
Tollest järgmine päev edasi korjasin tee pealt ühe pisikese, ta oli väga aktiivne, pudenes tee peale tagasi ja kadus momentselt otse pilgu all. Vaat see oli küll elamus.