Soovin end muuta, aga ei tea veel kuidas seda teha.. :(

Tere

Räägin teile ära oma loo ja mõtte, mida sooviksin teha.. äkki oskab keegi head nõu anda..

Pikalt keerutamata olen inimene, kelle elus on armastus alati kõige tähtsamal kohal olnud. Olen nõus jätma kõike ja kõiki et armastada ja olla armastatud. Mida kõige rohkem tahad seda tavaliselt ei saa, ehk ma ei ole kunagi eriti kaua õnnelik olnud ja olen palju haiget saanud. Nüüd olen ma sellest kõigest väsinud ja tahaksin sellest loobuda. Tahaksin lahti saada tundest et vajan kellegi armastust ja suudaksin ise armastada. Tahaksin olla ükskõikne ja neutraalne. Vähem tunda. Ideaalne oleks saavutada see, et saan mõistusega reguleerida seda, mida tunnen. Tahan tunnen et olen väga rõõmus ja õnnelik, tahan ei tunne midagi. Kui tahan siis võin kasvõi surmahirmu või kurbust tunda. Eesmärk oleks et kui elus midagi juhtub, siis ma saan selle üle elada ilma emotsioonideta ja ilma sügavalt seda tunnetamata. Ja armastusega on nii, et ma tõesti enam ei taha et see tekiks, ei taha seda tunda ise, ega ka teistega jagada. Tunnen et see vajadus on mulle nagu koormaks seljas. Olen kuulnud et ennast on võimalik transi abil mõjutada? Kas oskate öelda kuidas see välja võiks näha.. Kas saan ise kuidagi ennast aidata, või pean siiski inimese leidma kes mind juhendab? Ühe inimesega ma rääkisin, et sooviksin oma tundeid juhtida, või neid kaotada.. tema ütles et ei ole hea halbu tundeid võtta, siis kaovad ka head.. midagi pean ma ometi ette võtma Tunnen et kõik on kuidagi valesti, kuigi elus ei ole midagi hullu lahti.

Loodan et midagi mu jutust üldse aru saite Ja äkki keegioskab midagi soovitada.

armastus on vajalik. õpi korralikult armastama.
hetkel sa tahad et sind armastataks.
vale mõtlemine.
sa pead ise armastama... isetult. sa ei tohi mõelda et armastus on nagu vahetuskaup... mina annan sulle ja sina mulle.

oma tundeid pole võimalik sisse välja lülitada. need on emotsioonid mida saab vaigistada kuid ega nad kuskile ei kao... kuhjuvad hinge ning ühel hetkel see kõik plahvatab.
hetkel on sama ka sinuga toimunud... sa muudkui andsid ja andsid ja armastasid... aga tagasi ei saanud midagi... kibestumus muudkui kuhjus kuni lõpuks plahvatas. nüüd üritad leida teist äärmust et sama viga enam mitte korrata.

mees (või mehed) keda armastasid olid ise märksa eneseteadlikumad. mis viga neil elada kui niisama pakutakse. kui saadakse haiget suhtes... siis tavaliselt on ikka kaks poolt asjas. enamasti on haiget saaja ise rohkem süüdlane kui teine, keda ta süüdistab.
miks? sest inimene üritab saavutada midagi milleks ta valmis pole. armastada ei saa inimene kes armastada ei oska. muidu muutub see armastus orjastamiseks.
inimene kellele pakutakse enda armastust peab selle vastu võtma kuna sa eeldad et kõik mis sa annad on hea. ja kui sina annad ja teed head siis on ju loogiline et ka sulle tehakse head. eksju.

ei ole. kui minule tehtaks head siis väga tore. las inimene teeb kui tahab. aga ma ei tunne mitte mingit kohustust samaga vastata. milleks? kas ma palusin enda heategu? ei.

sama on armastusega... kui sa kedagi armastad siis sa ei saa nõuda et tema sind armastab. või siis kui ta armastab... et ta teeks seda samapalju kui sina teda.

Tsitaat:Algselt postitas: carisma
Tere

Räägin teile ära oma loo ja mõtte, mida sooviksin teha.. äkki oskab keegi head nõu anda..

Pikalt keerutamata olen inimene, kelle elus on armastus alati kõige tähtsamal kohal olnud. Olen nõus jätma kõike ja kõiki et armastada ja olla armastatud. Mida kõige rohkem tahad seda tavaliselt ei saa, ehk ma ei ole kunagi eriti kaua õnnelik olnud ja olen palju haiget saanud. Nüüd olen ma sellest kõigest väsinud ja tahaksin sellest loobuda. Tahaksin lahti saada tundest et vajan kellegi armastust ja suudaksin ise armastada. Tahaksin olla ükskõikne ja neutraalne. Vähem tunda. Ideaalne oleks saavutada see, et saan mõistusega reguleerida seda, mida tunnen. Tahan tunnen et olen väga rõõmus ja õnnelik, tahan ei tunne midagi. Kui tahan siis võin kasvõi surmahirmu või kurbust tunda. Eesmärk oleks et kui elus midagi juhtub, siis ma saan selle üle elada ilma emotsioonideta ja ilma sügavalt seda tunnetamata. Ja armastusega on nii, et ma tõesti enam ei taha et see tekiks, ei taha seda tunda ise, ega ka teistega jagada. Tunnen et see vajadus on mulle nagu koormaks seljas. Olen kuulnud et ennast on võimalik transi abil mõjutada? Kas oskate öelda kuidas see välja võiks näha.. Kas saan ise kuidagi ennast aidata, või pean siiski inimese leidma kes mind juhendab? Ühe inimesega ma rääkisin, et sooviksin oma tundeid juhtida, või neid kaotada.. tema ütles et ei ole hea halbu tundeid võtta, siis kaovad ka head.. midagi pean ma ometi ette võtma Tunnen et kõik on kuidagi valesti, kuigi elus ei ole midagi hullu lahti.

Loodan et midagi mu jutust üldse aru saite Ja äkki keegioskab midagi soovitada.

Teretulemast maapeale, endalgi pole kunagi sõpru olnud, isegi väiksena ei tahtnud mitte keegi minuga mängida, olen kogu oma praeguse elu olen elanud nii ,et teistel on minu vastu mingi X, kuigi ise olen hoidunud teistele liiga tegemast ja midagi halba ütlemast, olen ikka ja alati surutud nurka, kuid oma elust õppides olen saavutanud üksilduses arusaamised, et ma ei vajagi kedagi enda lähedusse, elan oma elu nii kaua kuni tuleb siit lahkuda, minu maailma vaade on omapärane, ma ei usu ,et ükski vägi ega jõud suudab minu elu influriseerida, olen ise enda peremees, ja neetud on need väed ja jõud kes minu elu oma tahte järgi käima panna tahavad, ja tänud neile kes aitavad, minu jaoks tundub kogu see universum olevat nagu vangla, kust pole mingit pääsu, ma ei tunne mingit vajadust enam olla kellegile lähedane, ma ei tunne puudust ühegist jõust ega väest, kuid siiski minu sees põleb kustuv leek, mille soov oleks kuuluda kuhugi, või leida midagi, ma ei ole siiani veel aru saanud ise mida või keda ma otsin, minus on mingi tung leida see koht või see ????? midagi, kuid samas päev päevalt on seegi leek kustumas, ma kadestan inimesi kellel on unistused ja sihtmärgid oma elus, neil inimestel on vedanud, minu soovitus on , nautige oma elu, see on tõesti lühike ,et raisata seda vihkamisele ja pisaratele, kui teile meeldib telekat vaadata siis vaadake, kui aga Šokolaadi süüa siis sööge, ärge tehke seda viga mida enamus inimesed on teinud, kui olete jõudnud ummik seisundi oma elus, siis jätke see okkultismiga mängimine,, selle tagajärjed on tagasipööramatud, aga no jah, eks iga üks peab ise otsustama mis oma eluga teha, ega ennem ei mõista tuld kui põletada oled saanud.

Tsitaat:Algselt postitas: celtic
armastus on vajalik. õpi korralikult armastama.
hetkel sa tahad et sind armastataks.
vale mõtlemine.
sa pead ise armastama... isetult. sa ei tohi mõelda et armastus on nagu vahetuskaup... mina annan sulle ja sina mulle.

oma tundeid pole võimalik sisse välja lülitada. need on emotsioonid mida saab vaigistada kuid ega nad kuskile ei kao... kuhjuvad hinge ning ühel hetkel see kõik plahvatab.
hetkel on sama ka sinuga toimunud... sa muudkui andsid ja andsid ja armastasid... aga tagasi ei saanud midagi... kibestumus muudkui kuhjus kuni lõpuks plahvatas. nüüd üritad leida teist äärmust et sama viga enam mitte korrata.

mees (või mehed) keda armastasid olid ise märksa eneseteadlikumad. mis viga neil elada kui niisama pakutakse. kui saadakse haiget suhtes... siis tavaliselt on ikka kaks poolt asjas. enamasti on haiget saaja ise rohkem süüdlane kui teine, keda ta süüdistab.
miks? sest inimene üritab saavutada midagi milleks ta valmis pole. armastada ei saa inimene kes armastada ei oska. muidu muutub see armastus orjastamiseks.
inimene kellele pakutakse enda armastust peab selle vastu võtma kuna sa eeldad et kõik mis sa annad on hea. ja kui sina annad ja teed head siis on ju loogiline et ka sulle tehakse head. eksju.

ei ole. kui minule tehtaks head siis väga tore. las inimene teeb kui tahab. aga ma ei tunne mitte mingit kohustust samaga vastata. milleks? kas ma palusin enda heategu? ei.

sama on armastusega... kui sa kedagi armastad siis sa ei saa nõuda et tema sind armastab. või siis kui ta armastab... et ta teeks seda samapalju kui sina teda.

nojah.. vb ei oska ma õieti armastada, ja kui teed head siis see võetakse vastu ja midagi vastu ei anta.. asi selles ongi et ma ei taha enam head teha ega armastada ja ei taha vajada ka vastuarmastust. Tahan sellest loobuda. Tahan elda oma mõistse mitte südame järgi.

aga su süda keerab pahaks kuna mõistus tahab tasu.
just mõistus on see mis kurja teeb.

Tsitaat:Algselt postitas: celtic
aga su süda keerab pahaks kuna mõistus tahab tasu.
just mõistus on see mis kurja teeb.

ma ei saanudki nüüd aru

Olen üritanud endale sisendada, et mida rohkem mulle keegi haiget teeb, seda ükskõiksemaks ma muutun ja sellega kindlustan et saan vähem haiget. Lõpuks olen täiesti tuimaks muutnud. See toimib hästi, aga mitte kaua ei jõua ma nii.. ühel hetkel kõik nagu keeb üle.. vajaksin midagi põhjalikumat..

Kallis Carisma!
Niisugune asi nagu sina soovid ei ole lihtsalt võimalik. Ja kuna sa oled sündinud Vähi tähtkujus, siis jäävad tunded sul ikkagi terveks eluks esikohale. Celtic on siin väga õigeid juhtnööre andnud, aga muidugi ei ole neid kaugeltki lihtne täita. Aga meelde võiksid ikka jätta. Et vähemalt mõneks ajaks hoiduda haiget saamast, soovitan millestki tõeliselt põnevast (millestki vaimsest: kirjandus, kunst ,õpingud) huvituda, selleks võivad olla ka siinkäsitletud müstikateemad. Kui pea ei tegele koguaeg armuasjadega, on palju lihtsam elada. Unusta mõneks ajaks inimesed, kes sulle haiget on teinud ja usu - nad otsivad su ise üles! Aga selleks ajaks oled sa võib-olla vaimsel tasandil edasi arenenud ja ei vajagi neid enam.

selline asi on kahjuks vägagi võimalik.. lihtsat peale seda võib kõik kokku variseda... nii on mulle siiamaani kõik öelnud.. teie siin kaasaarvatud.. enese teadmata olin ma juba väga lähedal sellele.. eks püüan uusi lahendusi otsida kuidas end korda saada aitäh kõigile

Tere Carisma!
See ongi hea pinnas muutuste alguseks, kus praegu oled. Ükski muutus ei alga reeglina kuskilt mõnumaalt, vaid saab alguse kannatustest, mis sunnib meid elu üle sügavamalt järele mõtlema ja enese sisse vaatama.
Igasugune areng tähendab võitlust ja võitu – uue võitu vana üle, mineviku vallutamist oleviku poolt. Ja kuna areng, millest räägin, oleks isiklik ja vaimne, käivad lahingud Sinu sees. Võib-olla ise teadmata, teed iga päev hulgaliselt selliseid sisemisi lahinguid. Lahingus on see naine, nagu oled harjunud olema, ja uus, alles nähtavale tulev naine, lahingus on segadus ja selgus, seal hirmu- ja vabadusejõud. See on lahing kartliku ja julge osa vahel, mida võiks veel nimetada edasiviivaks jõuks.
Ma ei tea nüüd kuidas seda juttu lühidalt kirjutada, aga eks üritan omal parimal moel.
See on inimese loomus otsida armastust väljastpoolt, teadmata, et tegelikult asub kogu laeng meis endis ja seda ei anna meile keegi väljastpoolt, vaid me ise lubame sel avalduda vastavate välismõjude toimel. Samas, võime ennast ja kogu maailma armastada ka ilma välisele toetumata. Enesearmastus ei ole ses mõttes mingi egoistlik printsiip, vaid alustugi kogu elule. Seda ei tasu segamini ajada eneseimetlusega. Kui me ei suuda iseennastki armastada, siis kuidas me suudaksime seda teistele jagada??
Kui soovid olla ükskõikne ja neutraalne, siis sellega kahjustaksid vaid oma tundeilma. Netutraalne saab olla vaid maailm meie ümber. Selle muudab postiivseks või ka mitte, eelkõige meie suhtumine sellesse. Muutes end, muutub ka maailm meie ümber nii ja naasuguseks.
Kui soovid mõistusega tundeid reguleerima hakata, siis on see inimesele täiesti jõukohane harjutus. Aga nagu ma aru saan, siis on soov pigem lasta neil tunnetel mitte avalduda positiivses vormis. See oleks aga enesehävituslik tee. Ja valik on meie: kas muuta oma elu positiivseks või mitte, tööd selleks kulub ühepalju.
Ja kui loodad, et keegi võiks Sinu koormat kaastundest endale kanda võtta moel või teisel, siis tõesti eksid. Ei aita Sind siin mingid transid, see oleks suurim enesepettus. Kõik on meile enestele seedimiseks antud. Vaja on ainult kannatust, et olukordi, mis meid häirivad, lõpuni lahti mõistatada. Usun tõesti, et saad sellega kenasti hakkama. Sa ei ole ju mingi allaandja?