[Andres K]

Mõnikord on tunda, et muusikahelid on paiga iseloomuga kooskõlas. Näiteks, kui viibida Rahvusraamatukogus, võib kuulda hilistel tundidel Alo Mattiiseni helindeid ja seejärel näiteks teksti: "Raamatukogu suletakse poole tunni pärast..." Sel puhul on kuuldavad muusikahelid otsekui kooskõlas Rahvusaamatukogu
majaga ja seal valitseva õhkkonanga. Muusikas on justkui tajuda kõrgeid lagesid, lugemsilaudasid. Ka tööoäeva lõppevat ja kokkuvõtvat meeleolu.
Mõnikord on huvitav mõistatada, et missugune muusika passiks mingisse ruumi. Kui mingit tüüpi muusikat on esitatud teatud paikades palju, siis on traditsiooniegregori mõju justkui eriti tugev. Näiteks orelimäng kirikus, klaverimäng restoranis (Kuigi on olnud ka vastupidist), puhkpilliorkestrid tänaval või surnuaias jne.
Mõnikord võib muusikas tajuda lage, seinu, põrandat; teinekord ka metsa, mägesid, loodust.

[WhiteWolf]

MÄRGID ON ANTUD.

Silmad on suletud.
Kopsud ehmatati hingama.
Aga sa võisid kuulda.
Esimene tegu su elus oli hääl.
Kuid siiani pole sa taibanud
müsteeriumi olemust.

Heli sa kuuled. Ma annan sulle heli. Kus ta on? Hetkel, mil ta sünnib, on ta sinu ümber ja sinu sees. Te olete üks. Sa oled vaba. Vaba looma sellele helile kujutise, värvi ja lõhna. Sa pead aksepteerima vaid omaenese fantaasiat. Fantaasia ei ole lõplik - ta genereerib olemasolevas andmebaasis üha uusi ja uusi seoseid. On’s see sundus?

Ja ühtäkki olen mina sina. Mina kodeerisin sellesse helisse aistingud, mida ma tundsin kui selle heli lõin. Nüüd olen ma su sees.
Sa pead võtma seisukoha.
Ma olen ateljees. Siin luuakse visandeid. Korra ema on anarhia. Vorm ei ole lõplik.

Oli kord, et sõnal oli informatiivne funktsioon. Jutustada lugu.
On, et sõna võib olla ka märk, kirjeldamaks emotsiooni. Sõna kui noot. Lugu ei sünni, sünnib õhustik ja emotsioon. Ja alles läbi nende lugu. Ma otsin vormi, et pääseda sulle veel lähemale.

Põhimõtteliselt oled sa ka ise võimeline sulatama kokku ja taas eristama märke ning emotsioone, edastamaks neid teistele. Sõnastamaks oma sõnumit.

Aga sa ei tee seda.

Sina ostad ikka poest raamatu. Sina ihkad ikka performance’i.
Ma annan selle sulle, ilma et sa sellest arugi saad. Isegi kui tuled algusesse ja seisad mu selja taga ateljees.
Sina murrad ikka pead müsteeriumi üle.
Mis on kardina taga enne esietendust?
Mis sunnib meid pettuma? Audiomaailm ei n ä i t a pilti. Kui meil puuduvad reeglid selles elamaks, loogem nad. Leiutame raadio.

Liikudes sel rajal, olen taas audiokunsti hälli juures. Seal öeldi: mõjuda vahetult. Kõige uue juures jääb audiokunst kõige mobiilsemaks, laialdaselt tarbitavaks ja odavaimaks kunstiliigiks, mille väljundiks on meedia. Ühest küljest kunst ja teisalt informatsioon.

“Inimestel on kaks head asja. Esiteks: nad kasvatavad kanu. Ja teiseks: neil on traditsioonid, ütleb Saint-Éxupery “Väikeses printsis” Rebane.
Ma ei unusta seda, mis olnud. Ikka pöördun koju. Ikka lähen allikale.
“Kõige tähtsam on silmale nähtamatu,” ütles Rebane ka. Muidugi, mis sel Éxupery’l oma pikkadel lennutundidel teha oligi - ikka kuulas raadiot…

Niipea kui ma tekin, olen mina sina. Ole mina.

Kuula ja sa näed.

See suurepärane tekst pärineb Raadioteatri veebist: http://klassikaraadio.err.ee/saated?saad...2010-08-01

[Müstik]

Olen lugenud, et on olemas paranormaalne ehk transtsendentaalne muusika ehk taevase päritoluga psüühiline ja astraalne muusika, mille allikas ei ole maine.
Tajutakse enamasti kollektiivselt, harva ka individuaalselt. Üldse on sellise muusika tajumise juhtumeid teada üle saja.
Näiteks kuulis 18.saj. Rootsi luuletaja Werner von Heidenstan Södermanlandis ühes rüütlimõisas sageli koos naisega imelist muusikat, mille päritolu jäigi mõistatuseks. 1740.a. Norra ürikus on kirjas, et 1695.a. jõulude ajal kuuldi Bergeni lähedal asuvalt kaljupangalt imelist kaljukontserti.

Otsisin teavet, aga momendi rohkem ei leidnud, kui niisuguse lingi, millel pealkiri metafüüsiline harmooniline muusika:
http://www.cosmicharmony.com/Ha/HAmain.htm

Teab keegi selle valdkonna kohta ehk midagi rohkemat?

[Andres K]

Aga mõne helilooja ametlik teos võib olla -tegelikult olen veendunud- ka paranormaalse, meeltevälise, astraalse ja taevase päritoluga. Ent selline muusika on kohandatud nendele pillidele või lauluhäältele, mis on siin maailmas olemas.
Aga eeldatavasti võidakse kuulata ka mingit muusikat, mida pole kirja pandud, arranzeeritud ja esitatud meie maailmas.
Sellest vist siin juttu ongi.
Ka võidakse kuulda ja rääkida selliseid keeli, mis meie maailmas ei eksisteeri.

[Rein]

Kui käsitleda kõike, mis me ümber ja sees energiana, mis on ju erinevad sagedused, ehk siis võnked, siis on lahendus ju küllaltki lihtne - tuleb leida helid, mis sobivad hoone struktuuriga.

Kui hoone on ehitatud lähtuvalt klassikalisest struktuurist, siis klassikalised helid tekitavad sellises keskkonnas ülemhelid - nii nagu keelpillidel flazolett, näiteks. Sellised hooned ja helid leiavad teinteist - võnguvad nagu armunud.

Tavaliselt on ikka nii, et kui miskit tundub müstilisna, siis on para, aga kui vaatad sellest nurgast et oot kuule, ma tean miks see nii on ja seletad teistele rahulikult ära, siis polegi nii para.

Kui juba selle teema juurde minna siis tuleb uurida Bach -i, ja nii imelik kui see ka pole siis varsti jõuab selle uurimisega Pärdini - ühed kavalad naljamehed mõlemad

Hoopis teine lugu on Paganiniga.

[Andres K]

Paganini on mu lemmik ja minu jaoks olulisem kui Bach või Pärt. Aga ma tean küll, et Bach on ajaloolises mõttes tipp. Vahel võtavad geniaalse viiuladajast Paganini loomingu
osas sõna need, kes pole vastavat muusikat kuulnud. Aga ma ei ütle seda Reinu kohta.
Omal ajal sai Paganini plaate ja Paganini teised ka kontserdil palju kuulatud.

[Müstik]

Algselt postitas Andres K
Aga mõne helilooja ametlik teos võib olla -tegelikult olen veendunud- ka paranormaalse, meeltevälise, astraalse ja taevase päritoluga. Ent selline muusika on kohandatud nendele pillidele või lauluhäältele, mis on siin maailmas olemas.
Aga eeldatavasti võidakse kuulata ka mingit muusikat, mida pole kirja pandud, arranzeeritud ja esitatud meie maailmas.
Sellest vist siin juttu ongi.
Ka võidakse kuulda ja rääkida selliseid keeli, mis meie maailmas ei eksisteeri.

Täpselt. Pikemalt ebatavalisest võimest võõrkeeli rääkida siin teemas:
http://para-web.org/viewthread.php?tid=6...#pid109976

[Rein]

Paganini

Keelpilli instrumendi täieliku valdamise ideaal.

Tänapäeval liigub info kiiremini ning meieni jõuab sarnastest tegelastest teave üsna kohe, ja seetõttu tunduvad sellised instrumentalistid tänapäeval küllaltki tavalised.

Jutt Paganinist on iseenesest kurb, sest alguses sunniti teda viiulit mängima ning hiljem olles teinud virtuoosseid trikke viiuliga - nagu näiteks mängides loo lõpuni, olgugi et viiuli keeled katkesid üksteise järel. Iga keelpillimängia teab, kui palju peab valdama instrumenti, et sellise trikiga hakkama saada.

Mees pühendas paljugi oma elust viiulile ja ka kitarrile, kusjuures kitarri pidas eriti huvitvaks pilliks.

Ülim tehnika, mida ta mõlema instrumendiga valdas on muljetavaldav. Vähesed
teosed, mis on meieni kandunud, kinnitavad tema uskumatut osavust.

Paganini on seega intrumentalist muusika looja, erinevalt tavalisest heliloojast, kes tavapäraselt pole just suur instrumentalist vaid helilooja.

Kurb tema loo juures on see, et tema poeg tegeles kogu oma elu sellega, et saaks isa kiriku surnuaeda matta, sest teda peeti oma ande kohaselt nõiaks, vms.
(Minuarust mõttetu punnitamine, aga ju siis pidi nii minema.)

Pühendunud instrumentalistid varem või hiljem jõuavad, või peaksid jõudma heliloomingu juurde - lihtsalt kellegi teoste esitamine on huvitav, aga peaks ikka enda seest ka midagi tulema

Seega respekt Paganini ees, kes oli pühendunud oma instrumentaalsete oskuste kaudu heliloomigusse, ja suutis teha sellise triki, et temast on meieni kandunud nii lugu temast kui ka pisku tema loomingust.

[Andres K]

Mina ja teised kaasaegsed ei saa Paganini mängu kuulata, sest viialdaja ja helilooja eluajal polnud makke, plaate jne. Mida ma Paganini muusikaga silmas pidasin, on helilooming, mille oopuste alla on kirjutatud Paganini. Me ei saa ütelda, et Paganini- suguseid on tänapäeval palju, sest iga isik on unikaalne. Ent ma olen nõus, et tänapäeal on Paganinist suuremaid virtuoose, kui pidada silmas tehnikat. Ka nende virtuoosode seas, kel on normaalsed näpud. Ent Paganini loomingus on see miski. Ja loomulikult mitte ainult minu jaoks.
Paganini mäng, kus keeled katki lähevad, ei puuduta eriti Paganini loomingut. No eks pulli teeme kõik, sina, mina. Ka Paganini. Ma ei austa tema loomingut tema kunagiste trikkide pärast. Trikke ja minu jaoks arusamatuid, tegi ka elektrikitarrigeenius Jimi Hendrix.
Et Paganini pidas kitarri eriti huvitavaks pilliks, on huvitav. Kitarr ongi eriti huvitavm kui silmas pidada seda, kuidas kitarri fenomen maailmas toimib.
Kui Paganinit üldse kellegagi võrreda, siis esimensena kipub paljudele meelde tulema Liszt.

[Rein]

Algselt postitas Andres K
Trikke ja minu jaoks arusaamatuid, tegi ka elektrikitarrigeenius Jimi Hendrix.
Et Paganini pidas kitarri eriti huvitavaks pilliks, on huvitav. Kitarr ongi eriti huvitavm kui silmas pidada seda, kuidas kitarri fenomen maailmas toimib.
Kui Paganinit üldse kellegagi võrreda, siis esimensena kipub paljudele meelde tulema Liszt.

Kitarri fenomen Maailmas ei toimi, sest vaakumis ei levi hästi, küll aga võib toimida inimühiskonnas planeedil Maa

Fenomen ise on väga lihtsasti seletatav sellega, et kitarri keeled on häälestatud, kui nad on õigesti häälestatud, kasutades helisid, ehk vibratsioone, mida meite vaim, keha ning hing jne peavad eriti meeldivaks E A D G H E. Kusjuures on eriti tähtis just võnkumissagedus meie meele jaoks.
Sama heli, mis peaks ju olema sama lainepikkus, on ometi meie tajude jaoks täiesti erinev, kui seda esitab erinev instrument. Hea näide on ju kitarri keelt vaadelda - kuidas ta esimese järsu tõmbega vibreerib esialgu rohkem ja pärast vähem, säilitades samas täpselt sama tooni ehk lainepikkuse - miskit nagu oleks füüsikaliselt vale (tavaliselt seletub selline väide sellega, et mul pole füüsikast suurt aimu )

Heli kõrgus ja seega sagedus peaks olema sama, aga tämber tekitab täiesti erineva taju, nagu ka arseen uuest elust leituna.

Sama helikõrgus kitarri esituses, kalveri esituses ja viiuli esituses peaks olema täpselt sama sagedus, ja seda ta ju elektroonika jaoks ju ongi, aga vaata kõrv ütleb et see on kitarr ja see on viiul jne.

Seega erinevus on suur.

Kitarri keele võnkumine, ehk tema sagedus ja tämber (uskumatu sõna - vajab täielikku õnnestumist, et olek tämber, sest muidu tuleb ämber , rääkimata kui me võimendame seda ning lisame talle jõuliselt nn väikseid plokke, ehk võimendusi juurde, tekitab inimkehas sellise vibratsiooni, et me oleme üldjuhul sellest vibratsioonist seksuaalselt vaimustatud - miks muidu nn traadibändid nii hästi "töötavad". Muuseas töötab ka vastupidi, et kui mängijale anda need plokid peale, siis ta ise tunneb sellist ülelaadimist. Nagu ka on ühe ploki nimi.

See siis sissejuhatuseks, aga mida ma just avastasin on see, et nn hästi tempereeritud klaver, ehk siis nn Bachi klaviatuuri helid, ehk siis meite mõistes nii nagu klaver tänapäeval on häälestatud - 12 süsteemne - lugege klahvid C kuni H ni ise üle valged ja pruunlased

Mis meil veel on kaksteist - kaksteist kuud, kell, kas mitte Sumer polnud 12 süsteemnem jne

12 on mingi number mis sobib meie planeediag Maa või siis meie kkui inimestega siin kosmoselaveas ;Maa!

[Muudetud: 12-9-2010 Rein]

[Päikeseinsener]

Just mõtlesin,et kuhu teemasse kirjutada.Ehk sobib siia.. Sai siin endale Jaapani muusika kogumik muretsetud.Esimene päev oli lausa võrratu seda kuulata,aga paari nädala pärast tekkis mure.. nimelt on nüüd nii,et üks päev on rahustav ja mõnus,aga mõni päev kuidagi nagu hakkaks lausa vastu.Tekkib selline natuke nagu isegi hirmu tunne sisse.Nagu masenduse ajaks peale.Kusjuures lood on samad.Oskab keegi midagi kosta?

Panen siia näite ka http://www.youtube.com/watch?v=Vxj6MfGfzOI

[Muudetud: 12-9-2010 päikeseinsener]

[Andres K]

Ma ei mõtelnudki kitarrifenomeni levimist kosmoses.
Kitarr ei pea kõigi lemmikpill olema. Kuuekümnendail levis selline lasehaigus, et elektrikitarr sõi paljud teiste pillide populaarsse välja, ja see oli nõme. Ega pill ise süüdi polnud- eks ikka rumalad inimesed. Vabandust! Kunagi asendus saksofoni populaarsus kitarri populaarsusega. Mõned psühholoogid käsitlesid seda sellena, et naisenergia asendus meesenergiaga. Ent päris ühene see nii muidugi pole, ent mõte on huvitav.
Tämbrite erinevus on seotud, nagu aru saan, ülemhelide isesugususest. Jah, helikõrgused on pillidel erinevad, kuid nende iseloom on paljuski erinev. Kuskilt lugesin, et väga olulise tämbrialase erinevause annab atakk, see esimene löök. Peale atakki pole sellele järgnevad tämbrid enam nii isesugused kui just alguses. Klaveril käib alguses plõnn, kitarril däu, trompetil khe ja neile järgnev pedaal on juba nagu miskit muud.
Üks olulistest 12. numbri populaarsuse põhjsutest on vast selle numbri hea jagatavus.

[Andres K]

Päikeseinsener! Eks me muusikat kuulates kuulamegi suuresti ennast. Seisundid muutuvad ja seetõttu ei mõju ka samad lood kunagi sarnaselt.
Ja kui teemat laiendada, siis elava muusika üks erimadustest on näiteks see, et kunagi pole samasugust esitust.
Plaadimuusikaga seoses oleks nagu esitus sama, aga me ise muutume.

[Päikeseinsener]

Algselt postitas Andres K
Päikeseinsener! Eks me muusikat kuulates kuulamegi suuresti ennast. Seisundid muutuvad ja seetõttu ei mõju ka samad lood kunagi sarnaselt.
Ja kui teemat laiendada, siis elava muusika üks erimadustest on näiteks see, et kunagi pole samasugust esitust.
Plaadimuusikaga seoses oleks nagu esitus sama, aga me ise muutume.

Ma vaidleks tsipa vastu siin,kui tohib?On ikka selliseid lugusid(emotsionaalseid) mis mõjuvad alati sama moodi.Üritan panna mingi loo ka siia näiteks.Mõni lugu lihtsalt on sellise sõnumiga,et seda kuulates tuleb alati kananahk peale..

http://www.youtube.com/watch?v=5ZwMbY-le...re=related

[Andres K]

Ega me siin halvas mõttes ei vaidlegi, pigem arutame põneval teemal.
Päris samamoodi ei saa ükski lugu mõjuda, sest kõik ju koos meiega muutub.
Aga sellega olen ma loomulikult päri, et on lugusid, mis mõjuvad erinevates olukordades suhteliselt sarnaselt.
Ja veel on huvitavaid küsimusi. Mõned laulud saavad näiteks meie jaoks leierdatuks. Ja teised mitte. Ja mõnede laulude kohta mainitaksegi, et need on ka üleüldises mõttes leierdatud. Ja teisi laule lastakse aastakümneid raadios ning nad ei ammendu ka masside jaoks. Võib-olla on viiamased lood ka kvaliteetsemad, kuid siinpuhul toimib vast ikkagi see seletamtu miski, mis loost lemmikoo teeb.
Aga ma tean ka lugusid, mis võivad väga erinevalt mõjuda.

[Päikeseinsener]

[quote]Algselt postitas Andres K
Ega me siin halvas mõttes ei vaidlegi, pigem arutame põneval teemal.
Päris samamoodi ei saa ükski lugu mõjuda, sest kõik ju koos meiega muutub.
Aga sellega olen ma loomulikult päri, et on lugusid, mis mõjuvad erinevates olukordades suhteliselt sarnaselt.
Ja veel on huvitavaid küsimusi. Mõned laulud saavad näiteks meie jaoks leierdatuks. Ja teised mitte. Ja mõnede laulude kohta mainitaksegi, et need on ka üleüldises mõttes leierdatud. Ja teisi laule lastakse aastakümneid raadios ning nad ei ammendu ka masside jaoks. Võib-olla on viiamased lood ka kvaliteetsemad, kuid siinpuhul toimib vast ikkagi see seletamtu miski, mis loost lemmikoo teeb.
Aga ma tean ka lugusid, mis võivad väga erinevalt mõjuda. [/quote

Loomulikult me ei vaidle halvas mõttes.Ära mitte loodagi

[Andres K]

Äi looda ega igatse seda kindlasti.
Aga kui siin on juba nii hea seltskond koos, siis küsiks, et milles Te näete elava muusika eelistamist makimuusikale? Eks mul ole ses osas ka omad avamused, oletused. Ise eelistan küll kohvikus tagasihoidlikku klaverimängu maikimuusikale.
Vahe on näiteks umbes nagu seline, et kas me näeme pilti või maalimist.

[Päikeseinsener]

Algselt postitas Andres K
Äi looda ega igatse seda kindlasti.
Aga kui siin on juba nii hea seltskond koos, siis küsiks, et milles Te näete elava muusika eelistamist makimuusikale? Eks mul ole ses osas ka omad avamused, oletused. Ise eelistan küll kohvikus tagasihoidlikku klaverimängu maikimuusikale.
Vahe on näiteks umbes nagu seline, et kas me näeme pilti või maalimist.

Sa nüüd natuke panid sundolukorda inimesed,kuna ütlesid enda arvamuse kenasti välja (te näete elava muusika eelistamist makimuusikale).Ma nagu ikka tavaliselt vaidleks vastu
Ma ei läheks elusees klaverikontserdile kohvikusse.Sellist muusikat kuulan alati üksi ja kodus.Ja päris kindlasti on sellist muusikat mida tulebki üksi ja kodus kuulata.See nüüd muidugist minu arvamus,mis ei pruugi ju ühtida teiste arvamusega.
Üritan ka näite panna http://www.youtube.com/watch?v=5O62xH4u4Pc

[Muudetud: 12-12-2010 päikeseinsener]

[Andres K]

Ma ei pannud sundolukorda, sest keegi ei pea vastama.
Aga ise olen mõistnud, et enamik kodanikke eelistavad elavat muusikat plaadimuusikale. Ent sellega ma pole väitnud, et elava muusika eelistus oleks igal juhul ja igas olukorras õigem ning objektiivselt tõesem. Isegi mina eelistaksin makimuusikat sellisele elavale muusikale, mis üldsegi ei meeldi. Kohvikus olev instrumentaalmuusika pole reeglina minu jaoks liiga nõme olnud, kui erandid välja jätta. Võimalik, et kohvikusituatsioonis toimib näiteks klaverimäng EGREGORINA. Traditsiooni jõud on lihtsalt maagiline.
Ega klaverikontserte selles tavalises mõttes ei peetagi kohvikutes. Klaverimängijad võivad anda näiteks jazzikontserte
kohvikus, kuid seda ei vormistata siis tavaliselt nii, et kohvikus toimuks klaverikontsert. Isegi näiteks jazzibaarides peetavad kontserdid pole nii eriti päris kontserdi moodi, kus kõik vaikides kuulavad ja kibestunud muusikakriitikud ülbe näoga vigu üles kirjutavad. Ja sageli on mõnes kohvikus nii, et polegi mingit kontserti välja kuulutatud- muusik mängib kuskil kohvikunurgas niisama midagi taustaks.
Olen käinud palju kontsertidel ja teen seda ka edaspidi. Ka täna osalesin kirikukontserdil Loksal. Eeloelavalgi nädalal tuleb esinemisi ette.
Ent mulle tundub, et tausta- või tarbemuusika on kuidagi ehedam kui kontserdimuusika. Kuid see on maitse- ja harjumuse asi. Kontsedimuusika on näiteks taustamuusikaga
võrreldes ajaloolises mõttes väga noor. Kohati mõjub see justkui ebaloomulikuna, kuigi kontserdil on see eeelis, et ei pea ellujäämise nimel kuulajate ees "pugema", et saab teha, mida ise tahetakse.
Aga kui tulla nüüd selle teema juurde tagasi, miks paljud eelistavad elavat muusikat plaadimuusikale, siis võib- olla pole selle küsimusega seoses kõige olulisem ehk see, et mida ses suhtes eelistab Päikeseuinsener, mina või keegi kolmas, pigem tõik, et mis on objektiises mõttes paljude jaoks elava muusika eelis.

[Päikeseinsener]

Algselt postitas Andres K
Ma ei pannud sundolukorda, sest keegi ei pea vastama.
Aga ise olen mõistnud, et enamik kodanikke eelistavad elavat muusikat plaadimuusikale. Ent sellega ma pole väitnud, et elava muusika eelistus oleks igal juhul ja igas olukorras õigem ning objektiivselt tõesem. Isegi mina eelistaksin makimuusikat sellisele elavale muusikale, mis üldsegi ei meeldi. Kohvikus olev instrumentaalmuusika pole reeglina minu jaoks liiga nõme olnud, kui erandid välja jätta. Võimalik, et kohvikusituatsioonis toimib näiteks klaverimäng EGREGORINA. Traditsiooni jõud on lihtsalt maagiline.
Ega klaverikontserte selles tavalises mõttes ei peetagi kohvikutes. Klaverimängijad võivad anda näiteks jazzikontserte
kohvikus, kuid seda ei vormistata siis tavaliselt nii, et kohvikus toimuks klaverikontsert. Isegi näiteks jazzibaarides peetavad kontserdid pole nii eriti päris kontserdi moodi, kus kõik vaikides kuulavad ja kibestunud muusikakriitikud ülbe näoga vigu üles kirjutavad. Ja sageli on mõnes kohvikus nii, et polegi mingit kontserti välja kuulutatud- muusik mängib kuskil kohvikunurgas niisama midagi taustaks.
Olen käinud palju kontsertidel ja teen seda ka edaspidi. Ka täna osalesin kirikukontserdil Loksal. Eeloelavalgi nädalal tuleb esinemisi ette.
Ent mulle tundub, et tausta- või tarbemuusika on kuidagi ehedam kui kontserdimuusika. Kuid see on maitse- ja harjumuse asi. Kontsedimuusika on näiteks taustamuusikaga
võrreldes ajaloolises mõttes väga noor. Kohati mõjub see justkui ebaloomulikuna, kuigi kontserdil on see eeelis, et ei pea ellujäämise nimel kuulajate ees "pugema", et saab teha, mida ise tahetakse.
Aga kui tulla nüüd selle teema juurde tagasi, miks paljud eelistavad elavat muusikat plaadimuusikale, siis võib- olla pole selle küsimusega seoses kõige olulisem ehk see, et mida ses suhtes eelistab Päikeseuinsener, mina või keegi kolmas, pigem tõik, et mis on objektiises mõttes paljude jaoks elava muusika eelis.

Nagu näha valdad sa seda teemat päris hästi,vastupidiselt minule.Seega tunnistan sind võitjaks ja ei ,,vaidle,, enam sinuga.Aga kui nüüd ikka veits lahata,siis on vähemalt tuhat mõjutajat/põhjust miks ühele See ja teisele Too meeldib vot Siin Temaga,aga mitte Seal Nendega.

[Andres K]

Ma ei võta arutlemisi võistlemisena, kus selguvad võitjad ja kaotajad.
Mõjutusi on loomulikult eriti palju ja see, mis muusika kuulamise ajal toimib, kes seda oskab seletada.
Arvamust, et plaadimuusika on elavast muusikkast parem, kuuleb väga harva. Aga on olukordi, kus plaadimuusika on paljude jaoks otstarbekas.