Tüdruk

Lugu oli selline, et läksime eile paari sõbraga välja. Kell võis 9 olla, sest mõned poed olid lahti. Kui me peaaegu Kersti majani jõudsime, kõndis meist täiesti rahulikult väike tüdruk mööda.
Ma küsisin talt, miks ta nii õhukeselt riides on (Traksipüksid ja porine tuulepluus), aga ta tegi näo, et ei kuule mind. Kui ma oma küsimust kordas, ta jäi seisma ja vaatas mind sellise pilguga, et mul pidid tahtmatult külmavärinad üle selja jooksma. Ma ei oska seda isegi kirjeldada, nagu leegitsev, vihane pilk. Minu meelest ei olnud see õige.
Teet tahtis juba ära minna, aga ma veensin teda, et nad sinna jääks, sest ma tahtsin lapse koju viia. Minu meelest oli ta eksinud vms. Ja mis kõige võikam, kui ma ta õlast kinni haarasin, oli ta lihtsalt kadunud.
Me otsisime teda kella poole kaheni, kuigi ma kahetsen seda. Siis Karjus Kersti ema aknast, et ta tuppa kobiks ja siis näitas kuhugi näpuga ja küsis, "Miks te seda last kaasas veate?" Ma ei osanud tõesti midagi vastata, sest ma ei näinud kedagi. Kümne minuti pärast olime me kolmekesi ja äkki ma nägin tüdrukut.
Väljas oli hoolimata lampidest pime, aga ma nägin teda selgesti, erinevalt Teedust ja Karinist. Ja ta kadus ära. Ma panin ette, et niigi hilja on, et äkki peaks magama minema, et see pole loogiline, aga me kõik nägime ju.
Ma helistasin vanematele, nad lubasid ööseks jääda. No ja me marssisimegi minu poole. Ma ei tea, miski kannustas mind jooksma.
Trepikotta jõudes ma lihtsalt värisesin. Ja ma nägin teda jälle. Me läksime tuppa ja keerasime uksed lukku. Kõik magasid. Selline tunne oli, nagu oleks väljaspool ohtu või nii.
Me tegime kohvi, et mitte magama jääda :/ Aga kogu aeg on tunne, nagu keegi vahiks mind.
Võib-olla kohanemisraskused, me alles kolisime.
Kas keegi oskaks öelda, mis toimub?

Lihtsalt.. minu meelest ei ole see ei inimene, ega vaim. Aga inimene ei haihtu õhku. Mul pole sõnu.

Päris karm juhtum, äkki ikkagi oli "vaim" või-midagi sellist. Põhimõtteliselt võib dimensiooni (sagedust) vahetades lihtsalt õhku haihtuda küll.

Võid uurida, kas sealkandis on kunagi mistahes põhjustel mõni laps surma saanud... Nelli Teataja kunagi kirjutas oma müstikarubriigis juhtumist, kus Siberis üks matkaja plindrisse sattus ja kuidas siis üks varem surma saanud noor tüdruk ta sealt oma vanemate juurde sooja aitas.

Ma küsisin naabritelt sellest, nad ei tea midagi. Hommikul saatsin sõbradki koju. Tagasi tulles ei näinud ma õnneks midagi ega kedagi. Siiski selline tunne oli, nagu keegi vahiks mind. Tee oli muidu tühi. Peale minu. Raske seletada, aga see on täiesti tunda ju, kui keegi oma pilguga puurib sind. Me Teeduga plaanime uuesti samal kellaajal sinna minna.

Mis linnas see juhtus?

Pärnus. Me muidu elame eramajas, aga talvel on koolini liiga pikk maa ja me elame siis korteris. See suvi paps ostab vist auto ja siis peaks elamine paremaks minema.. Ups, seeselleks
Noh, poole tunni pärast hakkan minema, et nagu vaatan, kas näen midagi.

Tegelikult... peale tänast ma jätan asja sinnapaika. Üritan selle peast tõrjuda, sest mul niigi närvid läbi :/ Ahjah, Karin tuli lõuna paiku läbi ja väitis et ta sai ntuke infi. Et üks naine rääkis, kuidas ta 5-aastane tütar kunagi lihtsalt poes ära kadus. Ja riietus oli ka sellele vastanud. Ma tõesti loodan, et Karin blufib, sest sellist kannatust ma ei sooviks ühelegi emale.

Kui Eestis oleks 5-aastane laps poes nii jäljetult ära kadunud, oleks sellest ka midagi kuulda olnud.

Seda minagi.

See võis juhtuda ka nõuka ajal... Kui vana see naine oli, kes oma tütrest rääkis? Äkki annab uurida ka, millal see juhtus?

Võibolla jooksis see toona ka meediast läbi, aga olgem ausad, kõik ju ei loe ajalehti ja paljud ei loe ajalehtedes viimast kui üht artiklit läbi. Seega võimalus, et asi kahe silma vahele jääb, on täitsa olemas.
Samuti võib märgata, et mõnest juhtumist kirjutab vaid kohalik, juhtumiga seotud maakonna leht, kuid üleriigiline väljaanne või mõne teise maakonna leht seda ei avalda.

eriti julm
aga naq ma ei saa sellest aru et naq sa ei näind seda tüdrukut aga kellegi ema nägi ja küsis miks teda kaasa tirite?

Ma ei saanud ka alguses aru, kuskohas ta nägi seda, aga ta väis alles meie ringi pööramisel tagasi tulla. Ei tea.
Viimane käik sinna oli õnnetu. Ma julgen öelda, et olen argpüks
Teised jäid sinna, aga kui ma tüdrukut nägin, panin jooksu. Automaatselt.
Ise kahetsen juba. Aga millalgi proovin uuesti.

Tsitaat:Algselt postitas: paadikapten
See võis juhtuda ka nõuka ajal... Kui vana see naine oli, kes oma tütrest rääkis? Äkki annab uurida ka, millal see juhtus?

Sõbra väitel oli naine umbes 50-aastane. Ma ei tea, kas netist leiab kuskilt infi sellest plikast.

eriti jõhker :/ kui ta oleks mind nimodi vaadanud, ma ei oleks teda isegi rohkem vaadata julgenud.

Aga sa loo sõbralikud suhted mõne kohaliku uudishimuliku vanatädiga! Sest sellised tädikesed teavad tavaliselt kõiki kohalikke hirmu-ja õudusejutte,ja kui selline sündmus aset leidis, küll nemad sellest siis ka miskit kuulnud on.(H)

Millest sellised muinasjutud viimasel ajal ?

Kui te alles sinna kolisite, kas siis sealt eelmises elukohas polnud sääraseid juhtumeid???

Ei tea kas see oligi nii hull?...

Mitte midagi sellist polnud olnud. Niipea, kui soojemaks hakkab minema, kolime tagasi oma majja. Mul on närvid igatahes nii läbi, et hakkan juba pimedust kartma. Õnneks oli siin foorumis keegi, kes ütles, et kuna vaimud on koguaeg liikvel siis ei ole nad pimedas sugugi ohlikumad, kui valges. Tänud talle

K : Naljakas on see,et kord sa ( Sacred. ) väidad oma postituses,et sul oli nii kohutavalt jube olla ja sa ei tahaks seda enam kogeda ja siis järgmises sa otsustad tagasi minna ja uurida,et kas näed veel midagi huvitavat.Ning samuti väidad sa,et sul on närvid läbi.Oujee.Tahaks küsida,et kus sul see loogika on?
Samas selle juhtumi kohta niipalju,et seda võib isegi uskuda.Imelikuks pean ma seda kohta,kus selle su sõbranna ema vms mainis,et mida te sest tüdrukust tirite kaasas.

Aga see kes sulle siin foorumis ütles et vaimud on koguaeg liikvel...ma vaitleks natuke vastu kell3 öösek pidi see deemonite või selline värk olema....et siis on ikka hullem ma arvan

Tsitaat:Algselt postitas: K&B
K : Naljakas on see,et kord sa ( Sacred. ) väidad oma postituses,et sul oli nii kohutavalt jube olla ja sa ei tahaks seda enam kogeda ja siis järgmises sa otsustad tagasi minna ja uurida,et kas näed veel midagi huvitavat.Ning samuti väidad sa,et sul on närvid läbi.Oujee.Tahaks küsida,et kus sul see loogika on?
Samas selle juhtumi kohta niipalju,et seda võib isegi uskuda.Imelikuks pean ma seda kohta,kus selle su sõbranna ema vms mainis,et mida te sest tüdrukust tirite kaasas.

Ma tahtsingi asja sinnapaika jätta, aga üsna varsti tahtsid sõbrad sellega jälle tegelema hakata ja ma lõin ka kampa. Ma olen juba selline uudishimulik. Aga Kersti ema võib pea panti panna, et ta nägi meie juures korraks väikest last. Ja see jäi mulle ka arusaamatuks, sest ma pöörasin kohe pead, aga ei näinud. Kas ta nii kähku saigi kaduda? See värk ei lahene vist iial.


Muudetud: 9-2-08 kell 10:21:03 Sacred.

Shhh, ma proovisin ka naabrinaisega rääkida, sest freya soovitas sellistelt asja uurida. Ja kui ma talt ääri-veeri küsisin, et kas siin pole mitte kunagi üks tüdruk kaduma läinud, siis lükati mind koridori ja karjuti järgi: "Mitte kunagi, väikesed lapsed ei kao niisama! Ja mingit last pole olnudki! On alles elav fantaasia, ise nii suur tüdruk."
Ma solvusin ka väheke., sest ma tõesti lootsin midagi teada saada.

järelikult teavad ikkagi midagi,mis neid nii närvi ajab...