Deja Vu Fenomeni teooria!
Psühholoogiline Dejavu fenomeni selgitus! Kahe silma optilised ja neuraalsed teed võivad olla märgatavalt erinevad.
Või alternatiivselt, "uuem" ja "vanem" ajutegevuse meetod võib olla vastutav.
Mitmed aastad on psühholoogid teadlikud Deja Vu fenomenist, kus patsient on täiesti kindel, et esimene visiit kuhugi kohta tundus see koht juba tuttav ja tuntud. ( Deja Vu on teistsugune erinevatest samasugustest fenomenidest [kus inimene näeb ette tulevikus toimuvat] või astraalprojektsioonist [ kus inimene on teadlik mõne samal ajahetkel toimuvast, mis on kauge vahemaa taga] või mõnest teistsugusest ebaharilikust fenomenist) Tänapäeva teadusel ei ole adekvaatset selgitust ühelegi neist fenomenidest.
Selle aja jooksul kui Deja Vu veeb on üleval olnud on enam kui 300 inimest (kuni Okt.2003) e-mailinud, et neil on ka esinenud Deja Vu kogemist! See on huvitav aga nende kirjeldus on peaaegu alati vastanud mõnele teisele fenomenile. Definitsiooniks on siin mõned selgitused mitmest paranormaalsest fenomenist.
Ettetunnetamine- See on arvatavasti kõige tavalisem paranormaalne kogemus, mis inimestel väidetavalt on. See on tavaliselt siis kui inimene vaatab stseeni kas unes või unistades, mis hiljem tavaliselt mõne tunni või päeva jooksul kattub aktuaalse sündmusega. Kui sündmusega kaasneb lennuki alla kukkumine või mõni katastroof, siis sellised lood jõuavad tavaliselt uudistesse. Siiski teaduslikus perspektiivis on vähe andmeid, tõendeid või dokumentatsiooni mis kinnitaks, et on toimunud ettetunnetamine. Kui inimene kuuleb mõnest katastroofist ja siis räägib rahvale, et tema on seda paar päeva ette näinud, siis see võib ka mitte tõsi olla, sest tavaliselt puudub jaatav tõend sellele mida see inimene väidab. On ka loomulikult kahtlemata erandeid.
Selgeltnägemine- See paranormaalne fenomen on suht sarnane eelmisega. Aga pigem stseeni nägemist varasemas ajas enne kui see tegelikult juhtub. See on stseeni nägemine kohast, mis on kaugel. Ettenägemine paistab vahest kombineeritud ettetunnetamisega, kus kaugus või tuleviku stseeni nähakse unes või unistades!
Telekinees- See on pigem erinev paranormaal fenomen, kus isik on võimeline (väikseid) objekte liigutama ilma neid puutumatta. Ainuke hea dokumentatsioon millest olen kuulnud oli seotud väga noore Vene tütarlapsega, kes laboratooriumis koos suvaliste teadlaste juures olekul suutis väikeseid objekte laual liigutada.
Deja Vu- on erinev teistest fenomenidest, juba ka definitsioonis. Isikul kes kogeb Deja Vu-d ei ole õrna aimugi mis iganes TOIMUMA hakkab (nagu ettetunnetamine) aga vaid tunnetab (kas selle ajal või pärast), et on juba kogenud seda olukorda.
DEJA VU.
Üks inimese viiest aistingust, selgub et Deja Vu fenomen avaldub ainult nägemis aistingus. Kuidas see teisi aistinguid mõjutab on teadmatta.
Lähme siis selle teooria all edasi, arvates, et see on visuaalne fenomen, mis paistab esinevat teatud inimestel ja sel peab olema psühholoogiline põhjus selle fenomeni avaldumiseks, kaalutleme järgnevaid võimalikke selgitusi:
Iga stseen, mida tajub normaalne isik, siis iga silm näeb iseseisvalt (teisest sõltumatta). Oleme saavutanud 3D visiooni. Signaali tee ajusse on märgatavalt erineva pikkusega mõlemast silmast. Kui see oleks põhjus, siis saabub signaal esimesest silmast ja salvestab koheselt mällu. Moment hiljem sadab teine silm signaali ajju ja paneb tähele, et see on väga sarnane eelmisega (virtuaalselt identsed) mis on mälus. Aga see ei ole mälus kuid või aastaid varem. See võib olla salvestatud murdosa sekundid ennem! ( Aju mälu ei hoia mälus ajapitserit ja ei suuda eristada millal eelnevad stseenid salvestati sinna.)
Psühholoogilised eksperimendid on täheldanud, et inimese aju saab eraldada kahte individuaalset visuaalset sündmust, mis ilmuvad rohkem kui 0,025 sekundilise vahega. Kuna normaalsetel inimestel silmade signaal läbi kahe optilise närvi saabub ajju ja on protsessitud hästi selle aja intervalli jooksul. Aju võtab vastu neid kahte erinevat vaadet ühest ja samast stseenist, mis annab kujutluse ühest sündmusest, mis sisaldab sügavuse taju.
Arvestame seda, et psühholoogiline kahjustus ühes optilises signaali tees, nagu see, et ühe optilise kanali signaal jõuab ajusse rohkema kui 0.025 sekundi pärast teisest. Aju ei pea tingimata teadma, et see on sama stseen ja võib esitada seda kui Deja vu fenomenina. Alternatiivne seletus optilise tegevuse aegluses võib olla see, et keskmisel osal ajust võis olla puudus või ajutine kahjustus, ( võib olla elektrolüütiline tasakaalutus või mõni teine biokeemiline kõrvale kaldumine ) see põhjustaski viivituse ühes optilises kanalis.
Selline kahjustus võib olla kaasasündinud seisund mõlemas optilises närvis või ajus. See saab olla ka ajutine, seotud viirusliku nakatumise, kahjustuse või ükskõik millise vigastusega.
Aju töö optilise informatsiooniga on tegelikult tunduvalt keerulisem kui see, aga põhiline oletus võib siiski aidata. Optilise närvi otsa lõpud läbivad optilise andmetöötluse, kus pooled kiud mõlemast silmast ristuvad hemisfääris. Talamentseefalon on seotud signaalide saamises primaalsest koorest kukla kiirtekimbust. Aga olgu, oletus signaali viivituses mõlemas optilises närvis, või aju hemisfääris peab signaali töötlemine toimuma, või kollooskehas, see on ikkagi toimuv. Kuigi "enneaegne" andmete kuvamine optilises närvis, kus aju töödeldud pilt on kuvatud, siis tulemus on kaks eraldi pilti mis saabuvad mälust, tunduvalt erinevate aegadega. Kui see aja vahe on piisavalt suur, siis ainuke märkimisväärne tulemus on Deja vu kogemine.
Sain teada et hiljuti 2001 aasta lõppul tehti uurimustöö, mille autor on Vilayanur Ramachandran. Tema uurimustööks oli nn. "Pime nägemine" , ta avastas midagi mis sobib hästi selle eelmise tekstiga. Pime nägemine on harv olukord, kus isik ei ole võimeline üldse nägema, aga siiski on teadlik asjadest mida on võimalik tuvastada ainult läbi nägemise. Dr. Ramachandran avastas, et inimestel on tegelikult KAKS täiesti eraldi aju töötlemis meetodit, mis puututavad visuaalset informatsiooni.
Tema uurimustöö viitas sellele, et talamentseefaloni-kesk teerada, mis mainitud eelnevalt on standartne töötlus meetod, mida meie aju kasutab tänapäeval. Kuid tema leidis seda, et seal on sekundi võrra "primitiivsem" töötlus meetod visuaal informatsiooniks ajus. Ta seletas seda peaaju-keskset nagu oleks see varasem evolutsioonne tase visioonist, mis on tohutult üle varjustatud uue talametseefaloni keskse teeraja poolt.
Ma leian, et tema uurimustöö teemal pime-nägemine on päris huvitav, aga ma näen siin võimalikku lahendust. KUI see uuem talametseefaloni-keskne teerada on üle võtnud sellepärast, et on suurema effektiivsusega ( näiliselt mõistlik oletus), et paremini reageerida koplektsemas ja muutuvas keskonnas, milles inimesed on end leidnud, siis paistab võimalik, et see soovitud effeektiivsus võib olla seotud kiirema töötlus ajaga visuaal informatsiooni jaoks.
See võib kergesti tähendada, et uuem talametseefaloni-keskne teerada võib olla rohkem kui 0,025 sekundit kiirem töötluses kui vanem talametseefaloni-keskse teeraja töötlus. Need on individuaalid, kus vanem teerada on ikka pidevalt töötluses, aju võib siis vastu võtta kaks pilti steseenist, mis võib esineda kui erinevad kogemused, nagu eelnevalt kirjeldatud.
Sellisel juhul isik, kellel on märkimisväärne funktsionaalne tegevus peaaju-kesk teerajal ,võib väga regulaarselt kogeda Deja vu fenomeni. Isikud ,kellel on väiksem funktsionaalsusega sellel teerajal võivad harvem kogeda Deja vu elamusi. See on seletatav sellega, et enamus isikutel on hästi arenenud talametseefaloni-kesksed teerajad, kus peaaju-keskne teerada on tohutult alandatud , seoses vähese kasutamisega ja nemad ei koge kunagi Deja vu-d.
Võimalik versioon sellest, mis võib kaasata aja viivituse. Kui enamus isikutel mõlemad teerajad olid hästi fuktsioneerivad aga kus kaks paari visuaal informatsiooni saabub koorde 0,025 sekundilise ajaintervalliga, siis aju võib pertsipeerida (tajuda) kui ühte visiooni ja kõik paistab normaalne. Kui sellisel isikul oleks märgatavalt pikemad ajadiferentsiaalid, ütleme 0,026 sekundit, siis nendel on hämar ettekujutus Deja vu kogemistest, samal ajal, kui isikel kellel on veel pikemad aja diferentsiaalid võivad kogeda peaaegu pidevalt Deja vu-d. Sellistele isikutele, ja nagu võimalikult ka meile kõigile, paistab väike laps, kui sellised segased situatsioonid alguses eksisteervad, siis beebi aju peaks varsti stabiliseerima "aja-akna" 0,025 sekundit või ükstaspuha mis vajalik, et maailm avalduks loogiline. Ja siis seal ei ole võimalikke (ellujääjaid!) isikuid kes järjepidevalt kogevad Deja vu-d aga sellised inimesed ebaharilikult pika aja intervalliga aga spetsiaalne subjekt kellel on perioodilised Deja vu kogemised, eriti momentides, kus emotsioon või kiire tegutsemine on täheldatud.
Statistika-
Võimalik tee tõestada või tagasi lükata seda oletust on vaja avaliku arvamuse küsitlust inimestelt kes on kogenud Deja vu fenomeni ja kontrollida kas ükski neist on ühest silmast pime. Kas õnnetuse või haiguse läbi, kui üks silm näeb siis selle teooria alusel ei tohiks Deja vu-d esineda. Kui isegi ühe silmaga isikud kogesid Déjà vu fenomeni, see võib soovitada, et see oletus on väär. Kui näide on piisavalt suur ja seal ei ole ühe silmaga isikuid kes kunagi on kogenud Deja vu fenomeni, statistikaline abi võib olla tõestas seda oletust.
Kui keegi ühe silmaga inimestest koges Deja vu-d,siis see paistab eeldavat, et see teine (talametseefalon vs peaaju) oletus esildub selle asemel.
Kui teil on veel rohkem vaja teada nendest eksperimentidest palun kontakteerige selle inimesega!
C.Johnson
Psühhiaater
Chicago Ülikool
Public1@mb-soft.com
[Teadet on muutnud 28-7-2004 postitaja Bladorthin]