Tsitaat:Algselt postitas: Kayaman
Ton:
Sa väitsid,et mehhiko ¹hamaanid kirjeldavad,et peale surma me peame oma teadvuse maale tagasi andma.
Mul tekkis kohe küsimus,et kui meilt teadvus ära võetakse siis mis selle elu mõte üleüldse on?Näeme vaeva ja pärast surma oled jälle nullis tagasi.
Ma arvatavasti ei mõistnud midagi õigesti,aga ise usun(loodan) et siit mailt lahkudes me läheme ikka koos teadvusega ja targemana kui ennem.
Või pidasid Sa silmas teadvust,mida me loovutame maale,aga eneseteadvus jääb meile ikka alles.Sest muidu võiks end kohe oksa tõmmata.Pole ju elul mõtet kui uskuda taassündi,ja alustad uuesti alati sama lollina.
Nii nagu mina asjast aru saan on teadvus vajalik elus olemiseks, olgu tegemist üherakse või keerulisema organismiga. Ehk pole teadvust pole ka elu! Muidugi on keerulisemal organismil vaja ka keerulisemat teadvust elus püsimiseks. Ja kui teadvus on arenenud "piisavalt" kõrgele tasemele ning võimeline elus hoidma "piisavalt" keerulist organismi on ta võimeline looma või tekitama lisaväärtust.
Mõista mõista mis see lisaväärtus on?
Lisaväärtuseks on kõigile tuntud ja ülistatud mõistus. Siiski, teadvus ja mõistus on kaks täiesti erinevat asja. Mõistus ei ole asi iseenesest, see on tagajärg ja selliselt peakski seda võtma. Mõistus on tööriist, mis on antud meile kasutada, see peaks probleeme lahendama, aga see tekitab neid ainult juurde. Kirves on ka tööriist, sellega saab teha puutööd ja keegi ei pea õigeks, et sellega hommikust õhtuni toas vehitakse nii et laastud lendavad. Aga kui mõistus hommikust õhtuni sama laastavalt kasutatakse, siis on see igati hea ja õigustatud, ego tema mõtted ja tunded on alati esiplaanil, alati kõige tähtsamad! Tuntud test soovitab võtta paber ja pliiats, istuda laua taha ja poole tunni jooksul kõik mõtted mis pähe tulevad kirja panna (kui niikaua vastu peate). Ja kui te pärast selle paberi läbilugemist otse hullumajja ravile ei soovi minna, siis tuleks oma elu ja arusaamu muuta. Mõistus tuleb kontrolli alla saada, ei ole hea kui sulane peremeheks saab, tal ei ole peremeheks olemise eeldusi ja majapidamine käib alla, (kogu inimese elu käib alla, aga milline ülev kogemus ja nauding see võiks olla). Nagu ma juba ütlesin peaks mõistus olema tasakaalus ja kontrolli all, et temast inimesele häda ei sünniks. Inimesel on otsuste tegemiseks või õieti nendest otsustest teada saamiseks ka teised palju peenemad vahendid olemas, paraku ei ole need enamuse jaoks kasutatavad, kuna sulane mõistus on sisenenud jumala templisse ja teeb seal koos teiste rahavahetajatega sellist lärmi, et midagi muud ei ole kuulda.
Nagu eespool juba viidatud antakse teadvus kõigile organismidele ja olenditele laenuks. Pangandusest teame, et iga laenu eest tuleb intresse maksta + esialgne laenatud summa, pank tahab raha väljalaenamisega lisaväärtust teenida. Miks peaks universiumis asjad teisiti olema? Me saame kui me midagi vastu ka anname! Äritehing ju!
Laenuks saadud teadvust rikastab ja arendab iga organism vastavalt oma võimalustele. Ja surma korral tuleb teadvus uuesti loovutada. Ehk laen ja intress päritakse tagasi korraga.
Aga mis siis Minust saab??? Egol jälle üks probleem ja kõvasti sebimist juures!
Kui võtta keskmise inimese tase, kuidas palgapäevast palgapäevani ära elada, laenud maksta, nädalalõppudel lõõgastuda, nautida, unustada ja järgmisel nädalal täpselt sama ning nii kogu elu. Selliselt ei jõuagi pensionini välja vedada. Selline stress tapab ja tõmbab alla vaimse taseme. Nüüd tekib küsimus, miks me peaksime seda kõike mäletama aegade lõpuni, vildakaks väändunud ego ja mõistust ning rutiini, mida inimesed nimetavad oma eluks. Kõik, mida me teeme, teeme me iseendale. Palju parem on alustada valgelt lehelt.
Me sünnime siia maailma ja see mismoodi perekond, lasteaed ja kool meist ühiskonna, mis on kaugel ideaasest, liikmeid teeb. Pigem võiks öelda, et ühiskond surub meile liikmelisuse peale, küsimatta meie käest, kas me seda tahame ja välistades kõik muud võimalused. Sama paheline kui on ühiskond on ka selles elavad inimesed, ühiskond on oma kodanike peegeldus. Aga mitte see ei ole oluline. Oluline on see, et seda ei ole meil võimalik vältida, kui oleme siia sündinud, peame selle läbi tegema. Ainus lootustandev teadmine on, et see kõik on ületatav.
Aga, kui suudetakse tõusta sellelt vireluse ja oleluse tasemelt kõrgemale, suudetakse peremehe koht tagasi võidelda, mõistusele kätte näidata tema tegelik sulase ja tööriista roll, siis mäletatakse ka oma elu. Ainult nii, läbi raske võitluse ja enese muutmise on mäletamisel mõtet, siis kui depressioon suudetakse muuta ekstaasiks.
Abi
.
Seega seda pilti arvestades peab kurbusega tõdema, et teisepool Päikest Mobiust ilmselt pole.
