Nooruse läbi elamine enne surma?

Tere!
Kas teil on olnud mõne lähedase/tuttavaga sellist asja, et kui surm on juba lähedal hakatakse uuesti oma noorust läbi elama? Näiteks, minu vanaisa küsis kõigilt enne surma suitsu, kuigi ta ise ei suitsetanud enam, kuid nooruses küll. Siis rääkis ta veel hobustest ja traktoritest, lapsena elas ta talus. Veel rääkis ta oma mootorattast, see oli tema esimene sõiduvahend, mis oli talle väga tähtis. Haiglas laulis ta veel mingit laulu "Vaikne muusika mängib..." juu meentuas see ka talle midagi noorusest. See kõik oli paar päeva ennem ta surma.
Kas teil on olnud ka nii kellegagi või mis te arvate sellest?

ei tea ei ole kuulnud küll, et keegi midagi sellist kognud oleks mu lähedatest.
võibolla ta lihtsalt tahtis meenutada oma noorust?

mkm, päris nii see polnud. sest nt suitsu küsimise peale , kui keegi talle seda ei andnud, sai ta vihaseks. ta oli peale operatsiooni natukene sassi ka läinud. korras inimene teab, et haiglas, ei tohi suitsetada ja temaga oli veel selline lugu, et tal olid käed halvatud. ja neid jutte mõtles ta täitsa tõsiselt.

Tsitaat:Algselt postitas: SwAnTe
Tere!
Kas teil on olnud mõne lähedase/tuttavaga sellist asja, et kui surm on juba lähedal hakatakse uuesti oma noorust läbi elama?

Seda juhtub vist paljudega. Ise olen näinud nii oma isa kui ka ema surma ning mõlemal puhul juba voodihaigena päris lõpus rääkisid nad oma lapsepõlvest, ema tahtis lapsepõlvetoite -- just selle talu kartuleid, kus ta päris väikesena kasvas, isa vist meenutas mingit poiste kaklust ja paljut muud.

Kindlasti oled kuulnud, et vanematele inimestele hakkab rohkem meelde tulema see, mis nendega lapsepõlves ja varases nooruses juhtus, ning kipub ununema see, mis toimus lähiminevikus, isegi eile või täna. Tõenäoliselt surma eel, elu lõpus see kaugema mineviku meenutusprotsess veelgi kiireneb, sellest ka ümberolijatele ebaadekvaatsetena tunduvad soovid, palved ja küsimused, mis on lahkuja lapseeaga seoses. Midagi ebanormaalset selles pole.

Need, kes on surmateelt tagasi pöördunud, mäletavad sageli, et enne surma rullus nende eest/seest läbi nagu filmilint kogu elust. Küllap ka selle võimalikuks saamiseks on vaja surmaeelset lapsepõlve- ja noorusmeenutuste tugevnemist.

Nojah, aga selline põhjus võib ka olla, et kui inimene saab aru, et ta hakkab surema ja ta teab et ta on vana, siis ta tahab olla noor ja teha samasuguseid asju, mida ta noorena tegi..

Kui minu vanavanaema (R.I.P.) suri, sonis ta vahest midagi talutöödest jms.

Kunstnik maalis paar kuud enne surma kõik oma mälestustes olnud maastikud paberile.

see on pea kõigiga nii, et noorus ju kõike ilusam aeg jne.
ka ühes saates kus räägiti viimasest söömaajast kus siis inimene peale seda saadeti elektritoolile, seal samuti valiti oma lemmik söögid ja paljud kuulasid muusikat.

Ma ise ei ole kuulnud (ma olen olnud oma vana-vanaisa surivoodil aga siis ma olin mingi 2-3 aastane...nii et ei tea eriti m idagi sellest...