Kuulsin oma nime

Ma kuulsin ka ükskord oma nime. Istusin keset põrandat oma toas. Tuli põles, kõrvaltoas telekas mängis. Polnud midagi hirmsat. Ja korraga ma kuulen suht ähmaselt samas selgelt võõra naise häälega oma nime. See hirmutas mind ning ma läksin teise tuppa. Njaa ma arvan et aju mängis lihtsalt vingerpussi .

ma olen kuulnud ka oma nime, ja sellega koos öeldi : tubli .

Mariam ole hea ja kontrolli oma u2u-sid. Meie sõnumisüsteemi. ENNE kui sa rohkem postitad.

Oli ka mul selline juhtum. Olin noor, umbes 13-aastane. Hakkasime just sõbrannadega magama minema. ( Olime mu isa pool koos nelja sõbrannaga ) Mina ja üks sõbranna magasine ühes toas ja teised kaks magasid teises toas. Mina ja sõbranna, kes minu toas oli panime tuled kustu ja üritasime magama jääda. Teises toas kaks sõbrannat karjusid ja ma passisin lakke. Ma magasin alumises naris. Hakkasin just silmi kinni panema, kui kuulsin et sõbranna, kes üleval naris magas ütles : Olge palun vaiksemalt . Aga ta ütles seda nii rahuliku häälega , et ma hakkasin naerma ja küsisin : "Mida sa just ütlesid? " . Ta nohistas midagi ja ütles väga unise häälega : "Mida sa ajad?" siis ma rääkisin talle ära, mida ma olin kuulnud ja ta ei julgenud enam magada . Keegi peale minu seda ei kuulnud. Võib-olla olid hallukad.

Ma ennem lugesin neid teisi kometaare. Mu ema on rääkind et kui poolunes inimene jõnksatab , siis hing läheb kehast välja ja tuleb ruttu tagasi kuna mingid halvad vaimud tahad sisse tulla vms . Ja selle nimega ma arvan et mingi vaim kas hoiatab või tahab midagi öelda , võib olla ka kujutlusvõime .

Nende jõnksatustega seoses olen mina jällegi lugenud seda, et mõni veen, arter või isegi aort on kinni mingil põhjusel "muljutud" ja siis tekibki selline jõnksatus, mis paneb inimese liigutama, et see takistus eemaldada, et veri saaks jälle vabalt liikuda, aga see selleks.

Nime kuulmisega on minul üks õige huvitav kogemus. See võis olla nii 1,5 aastat tagasi suve hakul. Olin just rongi pealt maha tulnud ja kõndisin baltijaama poole kui kuulsin järsku kõvasti selgelt oma nime. Pöörasin koheselt ringi, kuid kedagi tuttavat ei näinud. Mõtlesin, et niisama kedagi minu nimelist kutsuti rahvarohkes kohas. Kuid samas koju tagasi minnes mõtlesin pidevalt ühele inimesele. Koju jõudes rääkisin emale koheselt kummalise loo ning ta ütles täpselt samuti, et tedagi oli sellel kellajal hüütud, kuid tema oli üksi kodus olnud. Lisas veel, et see inimene kellele ma mõtlesin oli surnud. Siis ma olin täiesti sõnatu.
Sellest ajast saadik, on mul enda nime kuuldes julm võpatus sees, aga sellist tunnet, et keegi koheselt "lahkuks" pole tekkinud. Küll on sellist tunnet enne seda juhtumit ja peale seda juhtumit olnud, kuid pole esinenud nendega nime kuulmist.
Vot nii...

mu tuttaval oli nii ,et ta õde oli üksinda kodus ja äkki kuulis , et keegi hüüab ta nime . ta läks siis vaatama ja nägi patsidega helendavat tydrukut . ja see tyduk mängis tavaliselt tema mänguasjadega .
ja ma täiesti usun seda , sest ta ise rääkis seda mulle ja enda õele .

Jeah, ma ise olen mitukorda oma nime kuulnud, eriti kuskil mahajäetus kohas, juskui mingi väikse tüdruku hääl. See on tegelikult üsna häiriv, olen mitukorda endal margimaha ka teind nt tunnis kui kõik on vait üleklassi valjusti küsides 'Mida?!' jne. Viimasel ajal olen külljah stressis olnud, kuid väiksena seda eriti polnud.. . Ja, ja peaks mainima, et olen seda kõike kuskil viieaastaselt peale kuulnud, kuid siis kui üksteist sain seda enam aastaaega polnud, mitte mingit endanime kuulmist. Päris titena olin ka vanemate sõnul vahepeal päris kummaliselt käitunud, ning öösiti saaremaal vanemas majas enamuselt tühjusse vaadand ning seepeale kartma ning kõvasti ja paaniliselt nutma hakkand.. . Ei oska midagi sellepeale ise õelda.

Kuulsin ka vist oma nime kunagi. Mingi 10 aastane olin vast. Pesin dušši all ning järsku kuskilt kostus mu nimi. Väga selge ning vali oli. Ma hõikasin isale midagi, et pärast räägi, ma pesen vms. Ära pesin siis isa ütles, et ei ole mind kutsunud. Suht imelik oli.

Mul on ka niimoodi olnud, viimasel ajal küll mitte, aga kui olin 5-7 aastane, juhtus seda pidevalt. Mingi üsna räme mehehääl, kutsusin teda hundiks... mu nime ütles paar korda, ja mingeid imelikke asju ka, millest ma aru ei saanud. Praeguseks on ära kadunud. Ma ei saa aru, toona ei tundunud see üldse hirmus, aga kui ma praegu tagasi mõtlen, ajab hirmu nahka.

Text

Mul on ka paar korda nii olnud,et olen hakanud öösel magama jääma ja siis äkki kuulen,kuidas keegi mu nime sosistab...prr...!
Paar kuud tagasi olin Tallinnas,onu juures ja siis hakkasin ka magama jääma ja olin nagu juba poolunes kui äkki tundsin,et keegi sosistas kõrva ja ütles mu nime...tunda oli sooja õhku,nohh,teate ju ise kui keegi teile kõrva sosistab,mis tunne on...ja see oli nagu vanema naise hääl! Suht õudne selline asi...olen ka päevasel ajal kuulnud kuidas keegi mu nime ütleb,ise olen olnud üksi kodus...Äkki käib minuga mingi vaim kaasas,kes mind kaitseb ja nii!?

No aga kui nime kuulete, äkki siis keegi samal ajal mõtleb sinu peale? Võib-olla kellegi mõte kandub sinuni. Samat moodi telefoni tirina või msni heli kuulmisega. Kui kuuled neid hääli, see võib tähendada, et keegi tahab sinuga ühendust võtta(või vähemalt kaalub seda)

Ääremärkusena peab mainima, et olen seda nime kuulmise fenomeni korduvalt
ise üle elanud. Ei ole suutnud seda kokku viia mitte ühegi sündmusega enda või
maailma juhtumite hulgast - seega ei ole selle üle eriti juurelnud. Toimunud on
see erinevate taustadega nagu uni millest olen selle pärast ärganud ja pool uni
kuni selleni välja, et mõnel korral keset päeva kuulen selgelt, et keegi hõikab minu
nime. Kontrollides aga ei suuda tuvastada kedagi kes oleks võinud seda teha.
Popilt ja noortepäraselt öeldes on vahest "creepy" küll. :S

Paljud inimesed satuvad vahel spontaanselt (tahtmatult) seisundisse, kus taju on avardunud.

Vahel on selline meeleseisund väljastpoolt esile kutsutud, kaitsevaimul on vaja kontakteeruda jne.
Kui ainult vahel mõni sõna või mõte kuuldavaks osutub, on taju veel väga piiratud.

Vabandan väga, et teema uuesti esile toon, kuid enda tuttavaga oli sama probleem.
Ta on mu vanaema õde, umbes mingi 55 aastane. Elab mehega, majas, ühes külas, vaikselt omaette. Mees tavaliselt tööl. Kord õues töödates kuulis, et keegi hästi sügavalt hüüdis ta nime. Arvas et keegi, hüüdis vastu peaaegu, kui küsiti uuesti samamoodi. Enam ta midagi teha ei julgenud, jäi lihtsalt tardunult seisma, kuni mees koju tuli. Mingi aasta pärast hüüdis talle SEESAMA hääl tema nime, toas telekat vaadates. ( o btw, lisaks veel, et nende maja koguaeg mingi imelik, uksed pauguvad, elektser mõnikord jampsib, öösiti koputatakse uksele.. ) Otsis netist infi, leidis: Kunagi ei tohi vastata oma nimele. KUNAGI. Olend, kes hüüdis, võib sind kummitama asuda vms. Olen ise ka suht tardunud kuna halbu mälestusi majast. Niiet, lugege, kellel probleeme on.

Peenmaailmas on suhtlemisel omad reeglid.

Kellegi poole pöördumisel esitletakse kõigepealt ennast.

Kui kedagi sisemise kuulmise kaudu (see võidakse hetkeks ootamatult avada) küsib kellegi nime, võib küsida: Kes sa oled?

Kui vastust ei järgne või ei ole see vastuvõetav, on parem kontkt katkestada (vähemalt omalt poolt).

Huvitav. Minuga on seda kümneid kordi ette tulnud, kuid ma ise pakuksin mingisuguse "tsükli" käivitamise alateadvuses. Toon näiteks:

Ma olen harjunud sellega, et mind kutsutakse näiteks õega tegelema või prügi välja viima jne. Ja siis vahetevahel, kui näiteks ema kutsub ühte mu õdedest midagi tegema, siis ma kuulen nagu tema "või keegi teine" kutsuks mind samal ajal, aga palju kõvema häälega. Olen seda kuulnud kodus, koolis, väljas... päris paljudes kohtades. Ma ise pakuks ikkagi, et see on mingi alateadvuse teema. Vähemasti minu puhul.

Ma pakuks välja veel teooria, et kui see kes kutsub nimepidi, on mingi silmale nähtamatu vaim, siis inimene peab olema täiesti pingevabas olekus kutsumise hetkel, et seda kuulda. Ma arvan veel, et seda on võimalik kuulda mitu korda, kui mitte reageerida aju ja kehaga kutsumisele. Sest kui inimene reageerib oma nime hüüdmisele, siis hakkab aja tööle, pinge kasvab ning pingevaba olek kaob, seega alateadvus surutakse maha. Niimoodi inimene lihtsalt rohkem seda ütlejat ei kuule. Ma ei tea, kas selline teooria oleks vettpidav, aga see paistab tõenäoline. Seega alateadvus peab olema võrdlemisi suurel määral aktiivne, et saaks suhelda astraalmaailmaga. Nii ma vähemalt usun. Mediteerimine aitab. Mis teie arvate?

ma olen kuulnud kuidas keegi hästi peenikese häälega inimene oleks mu nime karjunud ja siis ütelnud "ära tee":S ja siis olen veel mitu korda kuulanud et keegi on mu nime ütelnud

Leidsin selle postituse, aga sellele nime hüüdmisele vist polegi väga selgelt vastust nagu ma aru saan. Mul juhtus üle pika aja, et ärkasin karjatusega üles, kuna kuulsin, et mu nime hüüti.
Unes ma ootasin kedagi üleloomulikku, kes annaks mulle vastuse, ma nagu teadsin, et ta võib olla midagi jubedat, läksin kusagile akna juurde teda ootama ja siis järsku hüüdis hääl ( ma oletan, et see oli naisehääl, kuigi see tundus siiski nagu selline sootu hääl) mu nime ja ma ärkasin suure karjatusega üles vaadates ringi, et kas ta tuligi. Jube. Nüüd hakkasin kartma
Mis seletus sellele võiks olla?

(19-10-2014 15:46 )akvamariin Kirjutas:  ...ja siis järsku hüüdis hääl ( ma oletan, et see oli naisehääl, kuigi see tundus siiski nagu selline sootu hääl) mu nime ja ma ärkasin ...
Mis seletus sellele võiks olla?

Võib olla hakkad uneõpet saama. Kui soovid rohkem teada, kirjuta postkasti. (mulle on jäänud mulje, et pikemalt lahti rääkimine pole foorumis oodatud)

Mina ei ole kuulnud küll oma nime, aga mõni aasta tagasi öösel magades kuulsin väga selgelt, kui mu kõrva ääres lapsehääl ütles "emme". Ehmatasin ja tõusin istuma. Kõik oli vaikne, lapsed magasid. Kuna lapsed magasid nn. teisel pool korterit ja nende uksed olid kinni, siis välistasin ka selle, et keegi lastest ütles seda läbi une.

Täitsa naljakas, et see teema just nüüd siin esile on kerkinud…
Minul oli nimelt mõned päevad tagasi selline juhus kui kuulsin oma nime. Mingi meesterahva hääl hüüdis mind järsult. Mingit erilist emotsiooni ma ei tajunud „hääles“, lihtsalt kuulsin oma peas, mitte kõrvadega kuidas mehe hääl minu nime ütles. Toimus see päise päeva ajal keset mingeid argiseid toimetusi kui kogu pere oli kodus. Kes see oli või mida tahtis pole aimugi. Mingit tunnetust ka ei tekkinud, et oleks kartnud või muretsenud vmt. Lihtsalt korraks ehmatasin ja võib-olla, et ka võpatasin. Muidugi, kuna nagu ütlesin oli kogu pere kodus ja toimetused pooleli, siis ega ei saanud ka eriti jääda selle üle mõtisklema too kord. Aga tagantjärgi nüüd mõtlen küll, et mis see võis küll olla ja miks….?

Kui ma väiksem oli 4-5, siiis ma mängisin üksinda oma toas ja ema teises toas ka miskit toimetas, nii et see ei saanud ollla hirmust. Igatahes ma päris tihti kuulsin kuidas keegi ütleb mu nime. Siis ma ei pidanud seda imelikkuks, aga praegu järele mõeldes tundub kahtlasena.

Umbes aasta tagasi oli mul komme kuulata enne magama jäämist ,,hallo kosmos''-e saateid (inises kõrval), kui äkki ükspäev kuulsin tungiva häälega käsklust ,,(mu nimi) kuula nüüd!'' Ärkasin siis üles ja kuulasin...tundus küll, et käis mu hetkeprobleemi kohta, probleemi ennast ei mäleta, saadet ka mitte aga äratundmine oli ja vastuse oma küsimusele/probleemile ma sealt saatest sain.
Eks neid nime ütlemisi on ikka tihemini olnud, kuid kartnud küll ei ole kunagi, arvan, et need nime hüüdmised või ütlemised ongi selleks, et õigel ajal tähelepanu koondada vms..
Viimasel ajal olen aga täheldanud, et iga öö ma enne võpatan ja siis jään magama...vot see tundub imelik- miks ma võpatan? Närvid läbi?
Ehk et nendest võpatuste seletustest tahaksin rohkem teada (hing on rahutu? siiberdab? restart?)

mul on see hetk olnd :S enne magama jäämist