Wilholmensis
Veteran
Postitusi: 883
Liitunud: May 2009
|
24-09-2009 23:58
Tsitaat:Algselt postitas Armani
Tere,
Panen kirja siia Eesti Leegioni foorumis võitleja Skaldi kirjutise, mis lahkab piibli olemust, juba ammu on räägitud, et piibel poel mingi pühakiri vaid inimeste soperdis, kes siis muudest uskudest on änksad asjad kokku kirjutanud, et siis a la kirik kesest küla või hundid söönud lambad terved aga lugege ja mõelge kaasa!!!
PS! Postitus on kantud rahvuslikust aatest ja tugevalt kirikuvastane, kuid huvitav lugeda ja annab paljuski mõtlemisainet.
RELIGIOON
“Kristlane on inimene, kes pühapäeval
kahetseb seda, mida ta tegi laupäeval ja
kavatseb esmaspäeval taas teha.“
Thomas R.Ybarra
“Ateist, kes usub inimsusse ja põlgab jumalat,
on lähemal pühadusele kui usklik, kes usub
jumalasse, aga põlgab inimesi.“
Sydney Harris
Oma juttu alustaksin ristiusust. Jah, ristiusust ja valedest, mida kristlik propaganda on inimestele pähe tampinud. Tule ja mõõgaga eestlastele peale surutud usk on täis valesid, topeltmoraali, plagiaati ja seda on läbi ajaloo pidevalt kasuahnete preestrite nõudel muudetud nii, et algsest õpetusest pole just palju rääkida.
Ajaloolane Flavius Josephus kirjutab, et Jeesus oli olemas, ta elas ja suri, kuid see on ka kõik. Jeesuse täielik elulugu pärineb evangeeliumitest – tema sünd, missioon ja need sündmused, mis põhjustasid ta surma. Kuid evangeeliumid on kirja pannud varajased kristlased, kõige vanem oletatavasti 40 aastat pärast Jeesuse surma, need põhinevad suulistel pärimustel ja on seetõttu ebausaldusväärsed ajalooliste dokumentidena.
Nii Matteuse kui ka Luuka evangeeliumi järgi sündis Jeesus Petlemma linnas 7, 5 km Jeruusalemmast lõunas. Kuid nad ei räägi kõigest ühtviisi. Luuka jutustab rännakust ja kui Maarja ja Joosep jõudsid Petlemma, ei olevat võõrastemajas kohti olnud. Matteus ei maini aga üldse teekonda. Millest järeldub, et nad juba elasid seal. See, et Jeesus sündis laudas, tundub olevat vale. Tol ajal elasid inimesed nii, et talveks toodi koduloomad elamu esimesele korrusele ja ise magati teisel korrusel. Selliseid maju võib sealt leida praegugi. Sõimes võis Maarja hoida Jeesust vaid seetõttu, et ülemisel korrusel polnud ruumi. Samuti on kahtlane, et Maarja ja Joosep olid võhivõõraste keskel. Petlemm oli Joosepi sünnilinn, siin elasid tema sugulased ja tolle aja kombed välistavad võimaluse, et nad oleks paari ukse taha jätnud. Luuka evangeeliumi 2. ptk. toetab seda versiooni.
Jeesuse sündi olevat kuulutanud Petlemma kohal säranud ere täht. See oli astronoomiline nähtus. Tähekaardid Jeesuse sünniaastal ei näita aga midagi ebaharilikku. Kuid Jeesus ei sündinudki sellel aastal! Tänapäeva kalendri töötas välja üks sküüdi munk, abt Dionysius Exiguus, kes liitis lihtsalt kokku kuningate valitsusajad. Ajaloolased on avastanud, et ta eksis 6 aastaga - Jeesus sündis 6 aastat varem, aastal 6 enne Kristust (kui tobedalt see lause ka ei kõlaks). 6. a. e. Kr., 17. aprillil oli Jupiter Jäära tähtkujus. Seda võidi võtta märgina tähtsa kuningliku sündmuse lähenemisest. Samal päeval jõudis ka Saturn Jäära tähtkujusse ja samuti päike. Siis toimus kuuvarjutus, mis paljastas Jupiteri kui ereda tähe. Sel päeval ilmus Jupiter kui koidutäht.
Savijalgadel on ka väide, et Jeesuse ema olevat olnud tema sigitamise ajal vallaline. See oli tol ajal niivõrd häbiväärne, et lõppes patustanule tavaliselt surmaga (kaevu viskamine või kividega surnuks loopimine)(5 Moos.22:23-24). Jeesus polnud mingi neitsistsündinu, vaid täiesti tavaline inimene, liha poolest sündinud Taaveti soost (Pauluse kiri roomlastele 1:3). See müüt mõeldi välja, et tõestada Jeesuse jumalikkust. Juudid elasid tol ajal kehvalt ja ootasid pikkisilmi päästjat. Neil oli talle välja mõeldud nimigi-salvitu, heebrea keeles messias, kreeka keeles Kristus. Kogu selle muinasjutu patuta eostamisest ja jumalikust päritolust juurutas katoliku kirik oma võimu õigustamiseks alles 4. sajandil, võttes nõnda üle ka jumalast äravalitute õigused ja eelised.
Üks tähtis küsimus, millest kirik üritab pidevalt kõrvale hiilida, on see, et Jeesusel oli vendi ja õdesid. Jeesuse vendadele viidatakse paljudes esimesest ja teisest sajandist pärit ürikutes, sealhulgas ka uues testamendis. Helvidiuse järgi oli Kristusel vendi, Epiphanose arvates pärinesid nood Joosepi varasemast abielust. Ka võime selle kohta lugeda Matteuse evangeeliumist:“ Eks tema ole see puusepa poeg? Eks ta ema nimetata Maarjaks ja ta vendi Jaakobuseks ja Jooseseks ja Siimoniks ja Juudaks? Ja eks ta õed ole kõik meie juures.“(13:55-56)
Neli evangeeliumi räägivad üksteisele vastu ja on kohati üksteisega ka karjuvas vastuolus. Jeesuse päritolust räägitakse ainult Matteuse ja Luuka omas. Matteuse järgi oli Jeesus aristokraat, kui mitte õiguspärane ja seaduslik kuningas - Saalomoni kaudu kuningas Taaveti otsene järeldulija(1:6-7). Luuka evangeeliumis on aga öeldud, et Jeesuse perekond, ehkki see põlvnes Taaveti kojast, kuid hoopis Taaveti poja Naatani kaudu, kuulus lihtsama rahva hulka(3:31) ja vaid Markus jutustab loo, millest on sündinud üldiselt tuntud lugu “vaesest puusepast”. Tegelikult on täiesti mõttetu ja ajuvaba teade selle kohta, et Jeesus oli Joosepi kaudu Taaveti soost. Jeesuse isaks ei olnud ju Joosep vaid Jahve püha vaimu kaudu. Või oli ikkagi Joosep?
Müüt selle kohta, et Jeesus olevat sündinud neitsist, on kindlalt plagiaat : Gautama
Buddha sündis neitsilikust Maajast u. aastal 600 eKr ; kreeka jumal Dionysos sündis „neitsist“ tallis ja muutis vett veiniks ; rooma sõjajumal Quirinus sündis neitsist ; india jumalanna Indra sündis neitsist Tiibetis u. aastal 700 eKr ; babüloonia jumal Adonis sündis neitsi I¹tarist ; hindu jumal Kri¹na sündis neitsi Devakist u. aastal 1200 eKr ja ka kuulsa Zarathrustra ema olevat olnud „neitsi“. Kuid algallika kõige kindlam kandidaat on Mithra. Mithra usk on Pärsia varasema Zarathrustra kultuse Süüria haru, mis umbes aastal 67 eKr Rooma impeeriumi jõudis. Mithra sündis neitsist tallis(!) 25.detsembril(!) umbes aastal 600 eKr. Mithra usundi doktriinide hulka kuulusid ristimine, armulaud, lunastajast jumal, kes hukkub, et seejärel inimese ja jumala vahendajana üles tõusta, usk surematusse, viimne kohtupäev ja põrgu. Usutalitustel kasutati küünlaid, viirukit ja kellahelinat.
Luuka evangeeliumi järgi külastasid Jeesust tolle sündimise järel karjused, Matteuse järgi aga hoopis idamaa targad. Keegi ei ütle nende nimesid või et neid oli kolm. Jutt karjustest võib tähendada aga hoopis midagi muud. Petlemm oli tol ajal väike koht ja inimesed kogunesid asulatesse sugukondliku tunnuse alusel. See tähendab, et karjused, kes said teate Jeesuse sünnist, võisid olla ta sugulased. Kui Jeesus oli sündinud, saateti arvatavasti paar noorukit karjustele teatama, et nende sugulastega on kõik korras. Nad olid saadikud – „angheloi“. Luuka aga arvas, et jutt on taevastest saadikutest ja pani kirja, et inglid rääkisid karjustega. Labane tõlkeviga ja olidki inglid platsis. Ja see, et Jeesuse sünni ajal olid lambakarjused oma karjadega karjamaadel, tegelikult välistab selle, et Jeesus sündis talvel. Pigem juba kevadel või suvel.
Luuka jutustab, et Jeesuse perekond elas Naatsaretis. Siit olevat alanud nende teekond(rahvaloenduse pärast, mille kohta ajaloos ei ole mingeid tõendeid) Petlemma, kus Jeesus olevat viletsuses sõime sündinud. Ent Matteuse järgi olevat Jeesuse perekond elanud kogu aeg üpris jõukalt Petlemmas ja Jeesus ise olevat sündinud majas. Matteuse versioonis sunnib Herodese käsul aset leidnud süüta laste tagakiusamine ja tapmine perkonna põgenema Egiptusesse ja alles tagasiteel asuvad nad elama Naatsaretti.
Süüta laste tapmine on aga ajalooline vale. On olemas ainult Matteuse kirjeldus, mingit teist pole olemas. See sündmus, mis ju kindlasti oleks mõningal määral kõmu tekitanud, ei ole jäädvustatud kuskil mujal - üheski kroonikas, ühegi kaasaegse ajaloolase poolt, üheski ilmalikus allikas ega teistes evangeeliumites. Et Flavius Josephus käsitles üksikasjalikult Herodese aega ja kujutas viimast julma ja mõrvahimulise tillunnina, poleks ta seda massimõrva kindlasti kahe silma vahele jätnud. Matteus mõtles Petlemma lastemõrva välja vaid selleks, et saaks pidada prohvet Jeremija ettekuulutus täitunuks ja tõestada Jeesuse väljavalitust. Kuidas oleks Herodes seda saanudki teha, kui ta oli Jeesuse sündimise ajal juba 4. aastat surnud?
Samasugune vale on ka see, nagu oleks Rooma imperaator Nero 18. juulil 64 aastal lasknud maha põletada Rooma linna. Ta olevat lasknud linna süüdata, kuna tahtnud ehitada uue linna, range planeeringu järgi ja ilusaima maailmas. Teda süüdistati selles, nagu oleks ta põlengut eemalt jälginud, lauldes samal ajal salme oma eepilisest poeemist, mis rääkis Trooja põlemisest. Tõestust sellele aga pole, see oli kristlaste vastureaktsioon sellele, et Nero süüdistas neid süütamises. Ka sellele pole ajaloolisi tõendeid leitud.
Ei ole kindel, kas Naatsareti linn Jeesuse sünni ajal üldse olemas oli. Seda pole ühelgi tolleaegsel Rooma kaardil, üheski dokumendis ega ülestähenduses. Seda ei nimetata ka Talmudis. Flavius Josephus, tolle perioodi kõige kuulsam kroonikakirjutaja, kes juhtis vägesid Galileas ja loetles üles kõik piirkonna linnad, ei maini sõnagagi Naatsaretti. Seda pole ka püha Pauluse kirjades, mis on kirjutatud varem kui evangeeliumid. Naatsaret sai linnaks arvatavasti alles pärast 68-74. aastatel toimunud ülestõusu. Uus testament kinnitab täiesti ekslikult, et inimesed olevat kutsunud oma lunastajat Jeesuseks Naatsaretist. Arvatavasti kasutati määratlust „Jeesus Nasoreaan“, sest Jeesus kuulus selle usuliikumise liikmete hulka. Nasoreaanid e. esseenid olid ülikonservatiivsed juudid, kes elasid Kumranis, põuases kaljuorus. Esseenidel olid tarvitusel sellised terminid nagu „Issanda riik“, „Jumala riik“, kuid need olid siiski eelkõige poliitilised väljendid. Esseenid olid ennast eraldanud muust maailmast, nad kuulusid „kirikule“, mitte patusele „maailmale“. Nad elasid „Jumala riigis“. Kui paganlikud kristlased need terminid üle võtsid, siis ajasid nad jumala riigi segi paradiisiga, kuhu tõelised usklikud pärast surma pääsevad. Essenide juurest on pärit ka vee veiniks muutmise lugu, kuid võhiklikud kristlased on järjekordselt kõik pea peale pööranud. Kumrani mõistes olid pühendamatud inimesed vesi, õpetust saanud ja ümberpööratud aga vein. Inimeste rühmiti ristimine Jeesuse poolt oligi vee veiniks muutmine!
Veel ristimisest. Veega ristimine ei ole kristlaste leiutis, vaid ürgne paganlik komme ja nõiduslik puhastustalitus. Kristlased andsid sellele maagilisele puhastustavale vaid uue sotsiaalse sisu. Rituaalset veega ristimist ja puhastamist kasutati Egiptuses Isise usundis ja kreeka põllutööjumalanna Demeterile pühendatud kuulsates eleusiiniates. Sama võib öelda Mithra ja süüria jumala Attise kultuse kohta. Nii see, kui ka paljud teised juhtumid näitavad, et kristlus pole midagi ainulaadset ja unikaalset, vaid tavaline sünkretistlik usund, millesse sulatati kokku temale eelnenud ning temaga konkureerinud usundite müüdid, pärimused ning tavad.
Johannese evangeeliumi järgi olevat ristilöömine toimunud üks päev enne paasapühi. Markuse, Luuka ja Matteuse järgi aga üks päev pärast pühi (Kristus ei kandnud tervet risti seljas, nagu seda filmides ja maalidel kujutatakse, vaid ainult ristipuud, mis löödi mõne puu külge). Samuti ei olnud roomlased need, kes tapsid Kristuse. Kristuse mõistis surma juutide ülemkohus sanhedriin. Muide, viimaste aastate põhjalikud uurimused kinnitavad arvamust, et kogu Jeesuse ristilöömine oli suur lavastus, viimaks küll täide prohvetite muistseid ennustusi, kuid jätkamaks samas kuninglikku vereliini. Arvatakse, et Jeesuse sõbrad päästsid ta ristisurmast ning ta abiellus Maarja Magdaleenaga. Nad põgenesid Prantsusmaale ja panid aluse Merovingide kuningadünastiale. Selles valguses saaks selgemaks ka Siioni Prioraadi tegevus, Püha Graali ( Püha Graal = San Graal = sang real = kuninglik veri) mõiste ja vabamüürlust ümbritsev saladuseloor. Kes soovib põhjalikumalt sellel teemal lugeda, siis soovitan soojalt Henry Lincolni raamatut “Püha veri ja Püha Graal”. Usun, et te ei kahetse.
“Kui ma paarkümmend aastat tagasi sain esmakordselt teada versioonist, et Graal oli tegelikult Maria Magdalena ja Jeesuse laps, loode, ihuvili, siis olin korraks nagu puuga pähe saanud. Ma sain maailma ajaloost äkki aru, mis sest, et juhuslikul moel. Loomulikult nägin siis ka Euroopa Liidu tekkelugu ja Brüsseli instantse hoopis uues valguses.“ (Lavastaja Mati Unt näidendi “Graal!” kavalehel)
Kristlased peavad kõige parimaks tõestuseks selle kohta, et Jeesus oli Jumala poeg, Jeesuse surnuist ülestõusmise lugu. Kogu katoliku kiriku võim tuleneb sellest, et Jeesuse ülestõusmist nägid pealt 12 tema apostlit ja ainult nemad. Sellisele ainulaadsele kogemusele polnud ju kellelgi midagi vastu panna ja seetõttu oli see ülitähtis kogu algkiriku poliitilisele struktuurile. See piiras juhtide arvu väikese isikute ringiga, kellele kuulus vastuvaidlematu mõjuvõim. Ka andis andis see neile õiguse enda järglastena tulevasi juhte ametisse määrata. Isegi tänapäeval saab paavst võimu Peetruselt, esimeselt apostlite seas. Kuid võtke Uus Testament ja proovige kokku lugeda 12-ne apostli nimed. Hahahaa! Siis läheb lugu päris segaseks!
Kui aga arvestada, et tolle aja paljud usuvoolud, nende hulgas ka esseenid, kirjeldasid inimese tavaeksistentsi kui vaimset surma ja vaimset kirgastumist ülestõusmisena, muutub pilt kardinaalselt. Sel juhul muutub tõsiusklike kristlaste usk, kes ülestõusmist sõna-sõnalt võtavad, ausalt öeldes rumaluseks. Näitena võib tuua katkendi Matteuse evangeeliumist, mis on alati jätnud esmapilgul väga segase mulje : „Ka keegi jüngritest ütles temale : „Issand, luba mind enne minna ja matta oma isa.“ Aga Jeesus ütles temale : „Järgi mind ja lase surnuid oma surnud matta.“(Mt. 8:21-22)
Veel kehvem tõend Jeesuse jumalikkuse kohta on see, et Jeesus olevat enda kohta ise öelnud „jumala poeg“. Nii nimetasid ennast noil ammustel aegadel kõik kuningatroonile pürgijad. Kõik valitsejad alates vaaraodest on kinnitanud, et väärivad trooni jumalatest põlvnemise tõttu. Ja küsige ennast teistest pidevalt kõrgemale asetavatelt kristlastelt, mis oli selle „jumala poja“ tõeline nimi? Jeesus Kristus polnud see kohe kindlasti. Need sõgedad kummardavad inimest, kelle nimegi nad ei tea.
Täielik segadus on Jeesuse viimaste sõnade suhtes. Matteus ja Markus: ”Mu jumal! Mu jumal! Miks sa mind oled maha jätnud?” Luuka: ”Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu.” Johannes: ”See on lõpetatud.”
367. aastal p. Kr. koostas Aleksandria piiskop Athanasios nimekirja teostest, mis pidid kuuluma Uude Testamenti. Selle nimekirja ratifitseeris 393. aastal Hippo kirikukogu ja teist korda Kartaago kirikukogu neli aasat hiljem. Ülejäänud heideti kõrvale. Kuid äkki just väljaheidetud teosed kajastasid ajaloolist tõde? Evangeeliume oli ju mitukümmend. Või oli neil midagi varjata?
Tundub, et oli. 1958. aastal leidis Columbia ülikooli professor Morton Smith Jeruusalemma lähedal asuvast kloostrist kirja, mis sisaldas Markuse evangeeliumi puuduvat lõiku. Juttu on Laatsaruse ülesäratamisest, kuid sellest selgub, et Laatsarus ei olnud surnud ja oli Kristusega homoseksuaalses vahekorras!!!
Jeesus pole kunagi kuulutanud püha kolmainsuse (isa + poeg + püha vaim) mõistet, selle lisas Piiblisse Lateraani kirikukogu 12. sajandil. Uue Testamendi muutmist alustati juba 325. aastal Nikaia kirikukogus. 543. aastal mõistis Konstantinoopoli Sinod (kirikukogu) hukka reinkarnatsiooni - nii Jeesuse kui ka tema esialgsete jüngrite jaoks olulise konseptsiooni. Piiblisse on jäänud vähem kui 5% Jeesuse ja tema jüngrite õpetusest!
Õpetuses, mida hakkas levitama Jeesus, ei olnud midagi uut. Üldinimlikud väärtused, mida kuulutas Kristus, oli ammu omaks võetud kõikidel tol ajal levinud usunditel. Samuti ei olnud midagi kardinaalselt uut monoteismis (ühe jumala kummardamine), mida ta propageeris. Juba 640 a. enne Jesajat tekkis Egiptuses monoteism. Kummardati ainujumal Atonit ehk päikest. Tema esimene jünger Amenhotep IV muutis oma nime Ehnatoniks, mis tähendas „Aton on rahul“. Ainult et Aton ei olnud ühe rahva jumal nagu Jahve, vaid toitis ja valitses kõiki maa peal elavaid rahvaid. Kristus (tõenäoliselt tema õpetajad) võtsid lihtsalt üldinimlikud moraalinormid, mitmete usundite sümboolika ja liitsid selle judaismiga. Igast ühest veidike, et muuta uus usund vastuvõetavaks võimalikult paljudele. Kõik lihtne on geniaalne. Seda tava jätkati ka peale Kristuse surma.
Näiteks Kristuse sünnipäeva hakati 25. detsembril tähistama 353. aastal paavst Liberiuse tahtel. Enne seda oli peamine kristlik püha 6. jaanuar, Kristuse ristimise päev. Täpselt ei tea mitte keegi Jeesuse sünniaega. Katoliku kirik määras Jeesuse sünnipäevaks 25. detsembri selleks, et vähendada paganlike pööripäevapidustuste mõju inimestele.
Tegelikult on kristlastel kästud pidada vaid üht püha, Issanda õhtusöömaaega (1. Korintlastele 11:23-26). Jõulud kuulutati pühadeks Tours`i kirikukogul aastal 567 m.a.j. 25. detsember on aga pärit hoopis mithratismist, jumal Mithra sünnipäev. Mithra oli iidsete aarialaste päikesejumal. Sealt on pärit ka puult nopitud vilja lugu, ainult Mithra ei lange pattu ja teeb puulehtedest kehakatted. Vatikani all asuvates katakombides eksisteerib tänapäevani Mithra kabel. Muideks, 6. jaanuarist - sel päeval tähistati Rooma aja Aleksandria sadamalinnas, Koreioni templis Aeoni sünnipäeva. Püha Epiphanos kirjeldab seda nii - ”...Aleksandrias, Koreionis, nagu seda nimetati - tohutu suures templis, mis olevat neitsile pühendatud-, valvatakse kogu öö, lauldakse, mängitakse pilli, loetakse oma ebajumalale palveid, aga kui kukk laulab, saab öine valve otsa, inimesed laskuvad tuledega valgust näidates maa alla krüpti ning toovad raamil lebava alasti puukuju üles, ja tema laubal on kuldne ristimärk, mõlemal käel samuti ning ka põlvedel, ja kõik need pitserid on ühtviisi kullast. Ja nad kannavad kuju kõige seesmises templis seitse korda ringi, saates seda vilepillide, käsitrummide ja palvelauludega ning viivad lustakalt alla tagasi. Aga kui neilt küsida selle müsteeriumi tähendust, siis vastatakse: „Täna, sel tunnil tõi neiu(kore), see tähendab neitsi, Aeoni ilmale.” Tuleb tuttav ette? Nii et kolmekuningapäev on seotud “neitsist” sündimise kaudu jõuludega ja on pärit Egiptusest.
Ka Jeesuse ristimärk ei pärine tema ristilöömisest, vaid on palju varajasem märk, egiptlaste crux ansata e. ankh. Kristuse ristipuu polnud sellise kujuga, nagu ristusu altaritel näha võib, vaid tegemist on hoopis jumalalanna Isise rinnal seisnud märgiga, mille kristlased egiptlastelt üle võtsid. Isis oli Egiptuse jumalalanna, keda sügavalt austati. Igaüks, kes Isise sümbolkuju uurib, saab selgesti aru, et taevase lapsukese Horose ema jõudis last süles hoidva neitsina ristiusu ikonograafiasse. Meie ajani on säilinud rohkesti kujukesi, kus pisike Horos Isise rinda imeb või ema süles istub. Oma sinise rüü sai Maarja just Isiselt. Piiblis kirjeldatud Moosese kõrkjatesse peitmise lugu sarnaneb sellega, mis oli kunagi varem juhtunud Isise poja Horosega, kes pidi Niiluse delta sooaladel papüürusepadrikus varju otsima, et õel onu Seth ei saaks teda tappa.
Varakristlaste organisatsiooni esialgne sümbol oli hoopis kala, mitte aga rist, mis osutab, et Kristuse hukkamine polnud tol ajal eriti oluline sündmus. Kala sümbolina kasutavad kristlased pidasid ennast väikesteks kaladeks, kalaparveks, nende liidrid, kes koondasid uusi liikmeid enda ümber, said arvatavasti just seetõttu tuntuks kui „kalurid“. See viitas nende värbamistegevusele ega tähendanud kaluriameti pidamist.
Need on vaid mõned näited kristlikust plagiaadist ja valetõlgendustest. Igaüks, kellel on veidi aega ja viitsimist otsida, leiab selliseid näiteid veel kümneid(nt taevamanna lugu pärineb Egiptuse surnuteraamatust). Mis aga puutub kristlaste väidetesse, et nende usk on kõige humaansem, siis siin lähevad nende sõnad ja teod vastuollu. Kristlus on läbi ajaloo kõige verejanulisem usutunnistus kogu maailmas. Sajad sõjad, inkvisitsioon, röövimised jne. on viinud miljonite inimeste elu. Natsism keelati ühe sõja pärast, kas poleks õiglane keelustada ka kristlus? Verejanu poolest pole kristlusel, judaismil ja islamil maailmas võrdset. Et just need kolm koos on, pole midagi imekspandavat - need on ju ühe puu erinevad oksad.
“Ärge mõistke kohut”, ütlevad kristlased, aga lubavad saata põrgusse kõik, mis neile teel ette jääb. Nad mõistavad kohut, tehes näo, nagu seda teeks Jumal. Nad paigutavad “head” ja “õiglased” maailma ühele, nimelt “õigluse” poolele, ja ülejäänud maailma teisele poolele. Selles seisneb gigantomaania kõige saatuslikum liik, mis maailmas eales on olemas olnud. Silmakirjatsejate ja valetajate armetud sünnitised võtsid kasutusele mõisted jumal, tõde, valgus, vaim, armastus, tarkus, et eristada ennast maailmast. Väikesed ülijuudid, keda ammu ootas hullumaja, muutsid kõiki väärtusi enda järgi, nagu oleks kristlaste käes mõtte mõõdupuu, samuti õigus kõigi ülejäänute üle viimset kohut mõista.”(Nietzche, Friedrich Wilhelm. “Antikristus. Kristluse needmine.“ Tartu, 2002, lk. lk. 56-57). Kristlased, kui mõistate kohut, ärge imestage, kui seda tehakse ka teie üle.
Need, kes õigustavad ristiusku tänapäeva Eestis, on vist unustanud, et ristiusustamine oli vägivaldne. Eestlaste loomuliku vaimse, poliitilise ja kultuurilise arengu lõikas läbi koerakoonlaste vägivaldne vallutus. Tuhandeid eestlasi tapeti, põletati, piinati, vägistati. Kirik röövis nende varad ja maad ning paiskas 600 aastasesse orjapõlve. Nagu oleks sellest veel vähe, peitis luteri kirik vana rahvakalendri täiesti enda pühade ja pühakute alla. Ülestõusmispühad olid varem ikka kevadpühad, nelipühad olid suvisted ja jaanipäev oli leedopäev!!!
Eesti “eliit” on kristluse omaks võtnud, nagu oleks see täiesti loomulik osa meie elust. Huvitav, kui kommunismile oleks rohkem aega antud, kas oleksime siis sellessegi suhtunud argipäevase enesestmõistetavusega? Kas oleme juba unustanud, kuidas 1905. aastal kirikuõpetajad Vene karistussalkadele talupoegadest mässajate kohta ette kandsid?
Kristlaste väidetel, nagu oleks nagu oleks nende usu levik toonud eestlastele palju head, näiteks hariduse arengu, pole korralikku põhja. Kirik arendas küll siinset koolivõrku, kuid seda ei tehtud rahva hariduse tõstmiseks, vaid jumalasõna ja suurema kuulekuse ja alluvuse levitamise eesmärgil. Hoopis Rootsi keskvalitsus oli see, kelle initsiatiivil hakati looma ülemaalist koolivõrku.
Kogu see luterlik usuõpetus ei kanna just mitte kõige normaalsemat sõnumit. Martin Luther levitas väärõpetust, et inimesel ei ole oma vaimse lunastuse üle mingit kontrolli. Luther veenis inimesi, et lunastus sõltub täielikult monoteistliku jumala armust. Jumala armu ärateenimiseks peab inimene tegema vaid ühte - uskuma Jeesusesse Lunastajasse. Teiste sõnadega, kui sa usud Jeesusesse, siis ei pea sa kannatama minevikus korda saadetud pahategude pärast, sest Jeesus on juba sinu eest kannatanud. Nii et tee kurja palju tahad, peaasi, et sa jumalat usud.
Üheks parimaks näiteks sellest, kuidas kirik loob valemüüte, on Lutheri 95 teesi naelutamine Wittenbergi lossikiriku uksele 31. oktoobril 1517. aastal. Aasta aasta järel tähistab protestantlik maailm sel päeval usupuhastuspüha, kuna selle sündmusega - nii seda igatahes õpetatakse - algas reformatsioon. Sajandeid kirjeldatakse teeside naelutamist mitte ainult leeriõpetuses, mitte ainult koolides, kus mõnikord peab ajalugu kujutama just piltliku lihtsustamisega, vaid ka ülikoolides. Veel praegugi kirjeldatakse peaaegu kõigis asjaomastes ajalooraamatutes, kuidas sellel laupäeval enne pühakutepäeva, keskpäeval veidi enne kella kahteteist läks augustiini munk Martin Luther Mustast kloostrist umbes veerand tunni kaugusele jääva lossikiriku juurde ja naelutas selle põhjapoolsele uksele plakati 95 teesiga. Mässulise munga jõulised haamrilöögid olevat nii-öelda kõmanud Roomani. Et mingit naelutatamist polnud, et kõik algas lihtsast tõlkeveast, et pole mingit “pealtnägija” tunnistust ja et kuskil ei mainita kellaaega ega 31. oktoobrit, sellest ei taha aga tänased kirikuisad midagi kuulda.
Samuti ei maksa uskuda, et kirik tänapäeval palju muutunud on - kümmekond aastat
tagasi pani üks Virumaa luterlik kirikuõpetaja paar tosinat inimest kirikuvande alla selle eest, et nad panid Viru-Nigula kiriku juurde mälestuskivi Kongla Annele, rahvaravitsejale, kes Rootsi ajal sealsamas ravitsemise eest ära põletati. Rääkige veel, et kõik on muutunud. Tuhkagi ei ole!
“Kirik alavääristab mittekristlasi pidevalt. Meie esivanemate ja muude rahvaste pärimuslikku omausku on kristluse tekke aegadest peale peetud milleksi alaväärseks ja kuratlikuks. Seda seniajani: Eesti Kristlike Koguduste Ühingute Nõukogu liikme Paul Rästa avaldus (“Meie Maa”13.11.1999), kus ta nimetab maausulist ja agronoomia doktorit Aleksander Heintalut, alias Vigala Sassi kurjuse maailma esindajaks, Luciferi kaastööliseks Eestis. Maa-usust räägitakse kui mingist alamusust, mis pole võrdväärne maailma suurte uskudega.
Samas, kas kirikuteener või keegi teine, Kristuse kuju ees kummardades, tema jalgu härduses suudeldes ja sümboolselt ka kannibalismiga tegeledes( ihu süües ja verd juues) ilmutab “arenenud” usu tundemärke? Või mida arvata rahvast, kes kummardab võõra hõimu esivanemat, unustades omade käekäigu täiesti?”(Liiv, Elo. “Kultuur ja Elu.“ 1/2003)
Meie “kristlikud” valitsejad ei tea vist, et põhiseaduse järgi Eestis riigikirikut ei ole, mis tähendab, et riik on erapooletu, ei eelista üht kirikut teisele. EV kümne riigipüha ja puhkepäeva sees on 6 luterliku kiriku tähtpäeva. Millegipärast käib enamik riiklikke tseremooniaid läbi kiriku. ETV-s ja Eesti Raadios on ainult kristlikud saated. Sõjaväes peavad eesti poisid, usklikud või mitte, paljapäi kuulama kaplanite möla. Sõjaväes peaks olema pigem psühholoog kui vaimulik. Kaplanid on jõudnud juba ka koolidesse! Näiteks palgati hiljaaegu kaplan tööle Kuressaare gümnaasiumisse. Täiskohaga vaimuliku palkamine munitsipaalkooli on ebaseaduslik, aga millal enne on seadused seganud midagi tegemast neil, kelle käes on võim. Nüüd on asjad läinud veel kaugemale ja täie tõsidusega räägitakse kohustusliku usuõpetuse sisseviimisest koolides. Nii pidavat suurenema õpilaste eetikatunnetus.Vabandust, kuid mis ajast omab religioon eetikamonopoli? Suuremal osal eetikast pole kristliku religiooniga midagi pistmist. Kristliku eetika aluseks on hoopis jumala tahe, mitte mõistus. Jumal on kõik vastused ette andnud ja mõelda oma peaga pole vajagi. Ja millist tähtsust omab kristlik eetika ateistile? Minu teda pole jumala olemasolu keegi teaduslikult tõestanud. Kas järgmisena tuleb kooliprogrammi õpetus UFO-dest, vaimudest ja poltergeistidest? Mille arvelt usutunde hakatakse andma? Kas jälle vähendatakse eesti keele ja kirjanduse õppemahtu? Ja kas ei ole imelik, et seda usuõpetust propageerivad „endised“ kommarid? Need, kes on ühel päeval kommunistid, teisel rahvuslased ja kolmandal kristlased, võivad homme vabalt olla satanistid. Kui erapooletud suudavad olla kristlastest õpetajad, kes teisi usundeid enda omaga võrdväärseiks ei pea? Kristlus ei õpeta ju inimesi mõtlema vaid uskuma ja on seetõttu dogmaatiline ja totalitaarne õpetus! Kurask, õpetage lapsi mõtlema ja aru saama, mitte kinnisilmi rumaluse teel kõndima. Religiooni kammitsais olevad tsivilisatsioonid on määratud mahajäämusele ja hukkumisele.
“Erapooletu” Eesti riik toetab rahaliselt ainult kristlikku Kirikute Nõukogu (2003. aastal 3,9 miljonit krooni) ja Eesti Apostlikku Õigeusu Kirikut (2003. aastal 20 miljonit krooni). Samas pole 70% Eesti inimestest mingitel tingimustel nõus end kristlaseks kuulutama ja 65% inimestest usuvad, et puul on hing (kristlaste järgi ei saa puul ega kivil hinge olla, nad ei ole neile olendid). Miks pean mina, maksumaksja, kinni maksma midagi, millesse ma ei usu? Või keegi teine? Miks?
Kirikute ja koguduste seadus ütleb, et “igale isikule on tagatud õigus saada maetud vastavalt usutunnistustusele.” Kuid tegelikkuses see seadus ei tööta. Võtame maausulised. Maausulist ei tohi kremeerida tema koduhiies ja urni tema tuhaga peab matma kiriklikule kalmistule, ei mingit tuha sümboolset vette või kodukandi loodusesse puistamist. Maausuliste hiied ei ole vabastatud maamaksust, sest Eesti Vabariik ei käsitle hiitealuseid maid sakraalmaadena. ”Maamaksuseaduse”§4 lõike 1. punkt 5. kohaselt ei maksta maamaksu pühakodade aluselt maalt. Pühakodadena aga mõistetakse ainult kirikuid, mo¹eesid, sünagooge ja kloostreid. Kirikute ja koguduste seaduse §7 nõuab aga kõikidelt usulistelt ühendustelt kristliku terminoloogia kasutamist. Nende nimi peab kindlasti sisaldama sõna “kirik”, ”kogudus”, ”koguduste liit” või “klooster”. Millisest usuvabadusest saab sellistes tingimustel üldse juttu olla?
Kui nüüd mõned arvavad, et skinheadid on maausulised, siis nii see ei ole. 1880. aastal, kui Friedrich Nietzsche teatas Jumala surmast, oli sündinud uus jumal - see jumal oli RAHVUS. Rahvusel on kõik religioonile omased tunnused - suur eesmärk (rahvusriik), pühakirjad (Jakobsoni ja Hurda kõned), märtrid (Kuperjanov, Maitla), prohvetid (Peterson, Liiv), kui ka juudad (Vares-Barbarus, Päts, Laidoner). Skinheadid on natsionalistid, meie jumal on EESTI RAHVUS.
Aeg oleks hakata asju nimetama nende õigete nimedega ja jaanipäev ümber nimetada leedopäevaks. Nimetus jaanipäev on jälg kiriku omaaegsest katsest anda põlisrahvaste pööripäevale kristlik tähendus. Jaan on ju rahvalik mugandus juudi Johannesest. Vähemalt meie maal äpardus tollane katse täielikult. Ja kuna sellele eelnenud leedopärimus on maausuline, võiksime seda püha nimetada maakeeles.
Mis veel kirikut puudutab, siis oleks kirikuõpetajatel aeg lõpetada kirikukantslist luiskamine ja valetõdede kuulutamine - jõule ei ole olemas! Jõulud puuduvad nii Vanas kui ka Uues Testamendis. Tänapäeva jõulud pole muud kui edukas kommertsreklaam.
Kas te olete mõelnud, kui viibite kirikus, keda te õieti kummardate? Jeesust Kristust? Olgu. Ja tema isa, Jumalat? OK. Kuid kas te olete endale selgeks teinud, kes ta on, kelle jumal? Ta on Jehoova, juutide jumal! Te keeldute olemast judaistid, kuid ometigi kummardate juutide riiakat, tujukat ja verejanulist jumalat? Mis teil viga on?
Kristlased! Kui teil on ettekujutus oma jumalast kui heast ja armastavast, kes kinkis oma valitud rahvale maa, mis piima ja mett voolab, siis olete te rängalt eksinud! Jahve ei olnud armas heategija. Ta oli tormi -ja sõjajumal!
Usuline ajuvabadus on läinud nii kaugele, et ollakse valmis ametlikult registreerima
satanistide kirikut! Need kes üritavad õigustada sataniste, tuletagu meelde satanist Charles Mansoni perekonda, kes mõrvasid filmitähe Sharon Tate`i või Öise Stalkerina tuntud mõrvamaniakk Richard Ramirezit. Eesti satanistide iidoliks on endine politseifotograaf ja lõvitaltsutaja Anton Szandor LaVey (juudi päritolu, sünd. 11. aprillil 1930 Chicagos, kod. nimi Howard Stanton LaVee) ja tema “Saatanlik piibel”aastast 1969. Kui paljud aga teavad, et ühel kannibalismi käsitleval loengul serveeris LaVey kuulajatele haiglast varastatud praetud inimjalga? Kas see on teie arvates normaalne? Paneks satanismi ka kooliprogrammi?
Ma ei hakka enam rääkima pühadest isadest ja nende pedofiiliaharrastusest, sellest on viimasel ajal piisavalt juttu olnud, aga kuidas seletada Vatikani seotust kuritegeliku vabamüürlaste loozi P-2-ga?
Muudetud: 8-11-07 kell 11:45:14 Armani
Ära enam peale võta! Lohutame end sellega, et kõige rohkem elad ehk saja aastaseks, aga kristlus on elanud sinust kauem ja elab veelgi edasi, lõpmatuseni- selle maailma lõpuni siin.
Nõukaaegsed ateismiõpikud jäta nurka, raamatuloolasena saan ma väga hästi aru,kust/raamatutest need sõnakõlksud pärinevad...
|
|
Abi
