Maailma suurim vandenõu - ristiusk

(04-06-2012 20:44 )Müstik Kirjutas:  Mind hakkas huvitama, et mida ristirüütlid siis vanal ajal ka korda saatsid.
Ja sattusin niisugusele lingile:
http://www.saarepealsekoda.ee/joomla/ind...&Itemid=18

Müstik - sinu pakutud lingi tagant aga ära võta isiklikult;

Tsitaat:Juudid

• Kristlased hakkasid sünagooge põletama juba 4.-5.saj. Tapetud juutide arv ei ole teada.
• Esimene sünagoog hävitati 4. saj. keskel Põhja-Itaalias Dertona piiskopi Innocentiuse käsul. Esimene mahapõletatud sünagoog asus Eufrati jõe ääres, see hävitati 388.a. Kallinikoni piiskopi käsul.
• 694.a. toimunud 17. Toleedo nõukogu otsusega orjastati juudid, nende vara konfiskeeriti ja lapsed ristiti vägisi.
.........
• 1492.a. kui Kolumbus asus teele, et vallutada Uut Maailma, sunniti Hispaaniast lahkuma ka 150 000 juuti, kellest paljud surid teel.
• 1648.a. toimus Poolas Hmielnitzki veresaun, mille käigus tapeti u. 200 000 juuti.

Miskipärast aga ei ole toodud ära vastupidiseid arve?!

Ka Vanast Testamendist kui juudid tulid "pühale maale" kus nad siis käisid tule, mõõga ja "emmiga" üle
kõik ette jäänud külad ja linnad kelledest jõud üle käis. Miks see lehekülg vaikib juutide poolt sooritatud
hilisematest tegudest (laste ohverdused jne) kuni nende juhitud veresaunadeni välja igatsorti ja igatkarva
revolutsioonideni ja seda tänase päevani.
Moslemite vägitegudest pole seal aga poolt sõnagi mis aga nõuaks omaette lehekülge. Unustatakse, et need
ristisõjad olid vastuseks sellele, et moslemid vallutasid järjest alasi mis olid olnud kristlikud juba Rooma ajast
saati Palestiinas.

Kõige krooniks on lõik hutude ja tutside vahelisest maadejagamisest. Kui see neegrite omavaheline tapatalg
panna kristluse arvele siis tere talve - võiks panna ka kliima soojenemise kristluse arvele - on ju praegune
tsivilisatsioon läbiimbunud kristlusest.

Selline "kontide lugemine" näitab vaid ühte - tegu on demagoogilise propaganda leheni.
Tegijad on kas kretiinid või kindla suunitlusega propagandistid.

Ja järelduseks saabki jääda vaid üks - religioon soodustab sõdu ja vallutusi ning toob inimestes välja nende tumedama poole, sest religioon täidab ALATI mingi kitsa kildkonna personaalseid eesmärke.

Seltsimees hm-ntjr võiks aga oma tööalaseid harjutusi alustada sellest, et kogu kristliku usu alauseks olevat Jeesust ei ole mitte kunagi olemas olnudki. Jeesus UT võtmes on vaid üks suur ümbertöötlus varasematest polüteistlikest usundilugudest, samasugust saatust Jeesusega jagasid vähemalt 6 erinevat müütilist kuju varasematest panteonidest. Kui aga pole olemas reaalset isikut, kelle sõnu tema jüngrid enese sõnul kirja panid, siis pole olemas ka kristluse õpetust kui sellist. On vaid grupi inimeste poolt kirja pandud ilukirjanduslik teos, kus peaosas väljamõeldud tüüp, kelle loomisel on kokku pandud meie alateadlik arhetüüpiline lunastaja-kuju. Alustades Prometheusest, Mithrast, lõpetades Jeesusega. Ja kui terve UT kirjasõna on väljamõeldis, siis võib vaid arvata, kui palju ta on muutunud nende 1500 aasta jooksul, mil võimul olevad valitsejad kirjasõna muutsid vastavalt oma äranägemisele. Kui meil esinevad PÕHIMÕTTELISED erinevused, mis tulenevad tõlkimise ebatäpsustest samaaegselt välja antud Piibliversioonides 21. sajandil, siis millest me üldse räägime 1500 aasta lõikes? Milline osa praeguseks kättesaadavast õpetusest üldse autentne veel on?

Religiooni lahutamatuks osaks "jumalasõnale" lisaks on kirikuliturgia. Väidan, et kogu religioosne atribuutika on pärit hilisemast ajast, ajast, mil kristlus levis just tänu nendele vallutajatele ja ajast, kus isegi veel 18. sajandil olid kohalikud talupojad rahulolematud kiriku võimuga.

"Oh, vaata - nad pühitsevad aasta kõige pimedama aja möödumist ja päikese võitu pimeduse üle... mul on hea mõte - paneme samasse aega ka Jeesuse sünnipäeva Las siis paganad pühitsevad aga kogu pühadus läheb meie Issandale"
"Kae perra - kevade püha on selline rõõmus sündmus ja looduse ärkamine ja kiikede tegemine jne. Paneks äkki Jeesuse ülestõusmise samasse aega!? Las siis paganad teevad munamänge ja veavad pajuoksi tuppa, kogu pühadus läheb jälle meie Issandale Ja kui keegi küsib, et mis on seos munade värvimise ja Jeesuse ülestõusmise vahel, siis teeme lihtsalt mök mök"

Mõeldud-tehtud!

(04-06-2012 21:57 )excubitoris Kirjutas:  Kõige krooniks on lõik hutude ja tutside vahelisest maadejagamisest. Kui see neegrite omavaheline tapatalg
panna kristluse arvele siis tere talve - võiks panna ka kliima soojenemise kristluse arvele - on ju praegune
tsivilisatsioon läbiimbunud kristlusest.

Selline "kontide lugemine" näitab vaid ühte - tegu on demagoogilise propaganda leheni.
Tegijad on kas kretiinid või kindla suunitlusega propagandistid.

Uurisin järgi ja leidsin, et 63 000 genotsiidi korraldajat vahistati ja öeldi, et 761 000 kahtlusalust peaks veel vahistama. Katoliku preestrid lasid põletada ja siis hävitada kiriku, kus oli sees 2000 inimest. Ei leidnud midagi selle kohta, et nad oleks marodööritsenud koos relvastatud Hutu miilitsatega ja lasknud maha tema kirikust kaitset palunud tutsid. Seega ei saa kõike preestrite kaela ajada.

Alver - püüa aru saada - see oli neegrite omavaheline arveteõiendamine kus religioon kui
selline EI mänginud mingit rolli. Oleks need preestrid olnud Õilmitseva Kuldi Kummardajad
oleks nad ka siis teise poole omad vastavasse templisse ajanud ja põlema pannud. Seal
nii öelda "kristlased" tapsid teisi "kristlasi" samuti oli seal ka moslemeid ja paganaid - kui
nii edasi võtta siis võib iga hõimusõja mingi religiooni kaela ajada. Hutud ja tutsid kaklesid
juba siis kui roomlased alles riiki ehitasid. Nüüdne aeg on vaid tapmise efektiivsemaks teinud.

Ja Celtic - Acharya S aka D.M. Murdock (ja tundub, et mõned akad veel) kes väidab, et on
akadeemik ja avaldanud teaduslikke töid ei ole seda mitte teinud. Tädi on elukutseline NWO
ja New Age (kõige hullemas tähenduses) apologeet kelle "uurimisi" või siis ilukirjanduslikke
üllitisi ei maksaks nüüd küll kilbile võtta - ei pruugi pidamist olla.

(04-06-2012 21:25 )hm-ntjr Kirjutas:  Hypatia oli tõesti tuntud naisfilosoof, kuid tema tapmine on nii nagu ta oli. Me ei tea täpselt sellest, kuid klaasikildudega ilmselt teda ära ei tapetud.
/---/
4-6 sajandini ei tapetud ainuüksi tuhandeid pagana pooldajaid, vaid tuhandeid kristlasi samuti. Seal käis lakkamatu võitlus. Rääkimata varasematest kristlaste tagakiusamistest jne. See on neil kahepoolne. Näha üht ilma teisteta ei ole just kõige parem mõte.
/---/
Ma unustasin mainida - vanal ajal, eriti teie poolt välja toodud perioodil, ei olnud ristirüütleid veel! See on hilisem nähtus.

Loomulikult ei olnud.
Tõin selle naisfilosoofi just seetõttu sellelt lingilt esile, et ei olnud temast varem kuulnud.
Ristirüütleid on siin foorumiski lehekülgede kaupa kirjeldatud.
Aga see Hypatia kohta käiv teave oli mulle tõesti võõras. Tänud täpsustamast!
Seda kuidas enne Rooma ametlikku ristiusku kristlasi taga kiusati ja tapeti, seda olen mitmesse teemasse varem kirjutanud ja linke toonud. Olen ka sellest kirjutanud, kuidas peale 4.sajandit teisi usundeid taga kiusati. Näiteks gnostikuid. Vähemalt kolmanda sajandini eksisteerisid need gnostikute grupid kenasti rööpselt algristikoguduse sektidega. Nüüd räägitakse, et Kirik hävitas gnostikute pooldajate teosed täielikult. Nag Hammadi ürikuteleiuni 1945.a. tunti neid pms. kirikuisade teostes leiduvate katkendite järgi
Ka ristirüütlid (eriti Templirüütlid) on paljudes teemades arutlusainet pakkunud. Olen näiteks teinud teema Saksa ordust ja teemas Tuur Vatikani raamatukogus (tuli esimesena otsingust ette) postitus 16:
http://www.para-web.org/showthread.php?t...%C3%BCtlid
Saksa ehk Teutooni ordu:
http://www.para-web.org/showthread.php?tid=4272
See siis see osa ristirüütlitest, mis meie maani ulatus.

P.S. Exu, ma ise ei ole veel jõudnud selle lingiga tutvuda, mis eile andsin. Lugesin ainult algust.
Varem ei olnud Maausuliste Saarepealse koja peale sattunud. Mõni siinne maausuline ehk oskab paremini seletada, kes ja miks niisuguse jutu sinna kirjutanud?
Aga selle põhikiri võeti vastu Maausuliste Saarepaelse Koja Suurkogu poolt 10215. ajastaja Lehekuu noorekuu 4. päeval (19. Mai 2002) Männisalu Hiies Triigi külas Leisi vallas Saaremaal.
Saarlased ehk kursis?

Üks asi mida me muidugi kunagi teada ei saa on järgmine.
Kuidas oleks kristluse levik toimunud, kui üks teine noorem religioon poleks umbes 150 aasta jooksul demonstreerinud mis moodi on mõõga abil võimalik väga efektiivselt oma usku levitada.

Soovitan soojalt järgnevat raamatut huvilistele:



Sirp.ee
EE - Nädala raamat(27/02/2012)

Mõned read raamatust.


Sõda, Piibel ja klassikaline teooria

Kõige kõlavam tänapäevane otsus ristisõdade kohta on õigustatult kuulus. Viimaseks suureks keskaja kroonikaks nimetatud kolmeköitelise History of the Crusades
(1951–1954) lõpus esitas Steven Runciman oma seisukoha: „Püha sõda ise ei olnud
midagi muud kui pikk sallimatuseavaldus Jumala nimel, mis on patt Püha Vaimu
vastu.”
Ometi on sallimatusel Jumala vaenlaste vastu juudi-kristlikus traditsioonis
pikk ajalugu. Viimasel kahel aastatuhandel on peaaegu alati leidunud õpetlasi ja
usupropagandiste, sageli lausa enamuses, kes oleks astunud Sir Steveniga vaidlusse
– nagu on alati olnud ka neid, kes oleks temaga nõustunud. See, mida tänapäeval
peavad paljud kristlased ja usutavasti enamik mittekristlasi püha sõja ning rahu ja
andestuse doktriini lepitamatuks paradoksiks, mida kuulutatakse meieisapalves,
mäejutluses ja veel paljudes evangeeliumikohtades, ei ole olnud sugugi alati nii
ilmne või ei ole seda vähemalt arvatud. Kindlasti tuleb seda öelda XI sajandi lõpul
Urbanus II ümbritsenud haritlaste kohta.
Teise aastatuhande alguse läänekristluses oli ristiusk ainult kaudselt pühakirjausk.

Vana ja Uue Testamendi alustekstid jõudsid isegi haritud inimesteni kommentaariprisma kaudu, mille olid kirja pannud niinimetatud kirikuisad, selliseid teoloogid
nagu Aleksandria Origenes, Milano Ambrosius, Hippo Augustinus ja paavst Gregorius I, kes võtsid III–VI sajandil ette tihtipeale vaevalise ülesande tõlkida mitmed
sobimatud, arusaamatud, ebatäielikud, vastuolulised või idealistlikud lausungid
mõistetavasse ja rahuldavasse mõtte- ja tegevussüsteemi, mille kontekstiks olid
aktiivse religiooni institutsioonid, maine kirik ja usklike igapäevaelu. Õndsad tuli
kohandada inimtsivilisatsiooniga, eelkõige kreeka-rooma maailmaga või kui teisiti
öelda, tuli leida viis üle saada mäejutlusest. Antiikpärandit väga hästi tundvad
kirikuisad tulid sellega päris edukalt toime. Nende vaimustavate mõttepingutuste kõrval, millega kaasnes isegi mõningate ebamugavate piiblikohtade sõnastuse
muutmine, lisandus pühakirjale apokrüüfe ning tekkis ulatuslik hagiograafilist laadi
kirjandus, mida tihtipeale toetasid Piibli tegelaste või sündmustega seonduvaid
säilmeid ümbritsevad legendid.

Kiriku sajanditepikkused kogemused sünnitasid
kirikuõiguse, traditsioonid, ajalookirjutuse, pühakud ja legendid, mis ei vastanud
enam kuidagi I sajandi idealismile ega kogemustele.
Kiriku suhtumine sõjapidamisse ilmutas juba varakult sellise tõlgendamise ja
eksegeesi tunnuseid. Uue Testamendi niinimetatud armutekstid, mis jutlustasid
patsifismi ja andestust, mitte aga kättemaksu, liigitati negatiivselt ainult üksikisikute
usu- ja käitumissüsteemi tegurite hulka. Ristija Johannes soovitas sõduritel jääda
sõjaväkke ja leppida oma palgaga (Lk 3:14). Kristus ütles oma järgijatele, et kodanikuna peavad nad maksma makse keisrile, eristades selgelt poliitilisi ja vaimseid
kohustusi (Mt 22:21). Püha Paulus rääkis samast allumise põhimõttelisest eristusest,
kui nõudis, et tema õpilane Timoteos ja Efesose kogudus palvetaksid „kuningate ja
kõigi ülemuste eest” (1 Ti 2:2). Avaliku ja erasfääri eristust rõhutas juba Piibli keel.
Püha Hieronymuse pühakirja ladinakeelses tõlkes (valmis u 450), mida tuntakse
Vulgata nime all ja millest sai keskajal Läänes Piibli standardtekst, kasutatakse
Piiblis esineva „vaenlase” korral alati sõna inimicus, mis osutab isiklikule vaenlasele.
Ladinakeelset sõna üldise vaenlase kohta, hostis, ei esine Uues Testamendis üldse.
Sel alusel võis väita, et isiklik ja üksikisikut puudutav andestus ei ole põhimõtteliselt
vastuolus avaliku vägivalla teatud hädavajalike vormidega julgeoleku tagamise
nimel, et, kui kasutada Püha Pauluse väljendit, kristlased võiksid „elada vaikset ja
rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses” (1 Ti 2:2).
Kui ideaalses maailmas võinuks individuaalne patsifism vähemalt teoreetiliselt
kanduda üle ka poliitilisse patsifismi, siis kristlik õpetus eeldas juba iseenesest,
et pattulangemise järel valitseb patt ja ebatäiuslikkus. Vana Testament kubiseb
legitiimsetest sõdadest, mida peeti Jumala rahuldamiseks alates iisraeli hõimudest, Joosuast ja kuningas Taavetist kuni Juudas Makkabini.

Erinevalt tänapäeva
kristlastest, kui nad ei ole just piiblifundamentalistid, rõhutas keskaegne kirik päris
tugevasti Vana Testamendi tähtsust, selle näilist ajaloolisust, moraliseerivaid lugusid, ennustusi ja uue lepingu ettekuulutamist. Piiblilood toimisid mitmel tasandil (keskaegsed eksegeedid eristasid nelja tasandit), kujutades endast muu hulgas otsest
ja jumalikku tõde. Vanas Testamendis pidas valitud iisraeli rahvas lahinguid usu
nimel Jumala juhtimisel ja kaitsel. Jumal ise käskis Moosesel värvata Leevi poegi
kuldvasika kummardajate tapmiseks (2 Mo 32:26-28). Jumal käskis Saulil hävitada
kõik amalekid, „niihästi mehed kui naised, lapsed ja imikud” (1 Sa 15:3). Pühakirja
läbivad sõjameestest kangelased: Joosua, Gideon, Taavet. Makkabite raamatutes,
mis kõnelevad juutide lahingutest helleeni Seleukiidide ja nende juutidest liitlaste
vastu II sajandil eKr, ülistatakse tapatalguid ja sandistamist Jumala tööna, mida
ta saadab korda oma järgijate käe läbi, kelle relvad on õnnistatud ja kes astuvad
vaenlasele vastu hümnide ja palvetega. „Nõnda nad, kätega võideldes ja südamega
paludes Jumalat, lõid maha vähemalt kolmkümmend viis tuhat meest ja olid väga
rõõmsad, et Jumal oli ennast ilmutanud” (2 Mak 15:27). Paljud Vana Testamendi
tekstid, eriti need, mis puudutasid Jeruusalemma, olid koostatud otsekui casus
belli: „Jumal, paganad on tulnud su pärisossa; nad on rüvetanud su püha templi,
on teinud Jeruusalemma kivivaremeks” (L 79).
Isegi Uues Testamendis kajastatakse Püha Johannese Ilmutusraamatus apokalüpsist vägivaldsena, osana Viimsest Kohtupäevast:
Ma nägin taeva olevat avatud, ning ennäe: valge hobune! Selle nimi, kes tema
seljas istus, on Ustav ja Tõeline ning tema mõistab kohut ja sõdib õiguses...Ja tal
oli üll verre kastetud kuub ning oli nimetatud tema nimi – Jumala Sõna. Taevased
väehulgad järgnesid talle valgete hobuste seljas... Ja ta suust välkus vahe mõõk, et
sellega raiuda paganaid, ning tema ise hoidis neid raudsauaga kui karjane. Tema
ise tallas Kõigeväelise Jumala raevuviina surutõrt (Ilm 19:11-15).
Sellised kujundid ja keel ning Vana Testamendi valitud rahva sõjakas ajalugu
toitsid otseselt ristisõdijate maailmavaadet, pakkudes ühtlasi rikkaliku valikut jutlustajatele ja kroonikutele. Ehkki I ristisõja osavõtjate säilinud kirjades leidub ainult üks
viide apokalüpsisele, kõnelesid sellest ohtralt kommentaatorid. I ristisõja ühe juhi,
Toulouse’i krahvi Raymond IV kaplan Aguilers’i Raymond, kes nägi 1099. aastal
pealt Jeruusalemma langemist, kirjeldas kurikuulsaks saanud lõigus Templimäel
toimunud tapatalgut: „Piisab, kui öelda, et Saalomoni templis ja portikuses ulatus
veri ristisõdijatele põlvini ja hobustele valjasteni.”

Tolle päeva metsikuste kohta
tsiteeris Raymond Ilmutusraamatu kirjakohta 14:20: „Ja surutõrt sõtkuti väljaspool
linna ning tõrrest voolas välja verd hobuste valjastest saadik tuhat kuussada vagu
maad.” Raske on üle hinnata pühakirja kujundite ja keele mõju Raymond’i kaasaegsetele. Paljud pidasid Urbanus II püha sõda piibliennustuse täitumiseks või
piiblivõitluste jäljendamiseks ja taaskehastamiseks. Kui XI sajandi reformipaavstid kuulutasid valjul häälel, et järgivad Uue Testamendi niinimetatud Peetruse tekste,
milles Kristus andis oma kiriku üle Pühale Peetrusele, siis püha sõda käsitleti – võibolla oligi nii kavatsetud – vastavalt Matteuse evangeeliumi kirjakohale 16:24: „Kui
keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu
mulle!” Seda tsiteeriti Kagu-Saksamaa Göttweigi kloostri ja Kufferni Wolfkeri lepingus, kui viimane otsustas ühineda 1096. aastal Jeruusalemma retkega, sest „ta
soovis täita evangeeliumi käsku „kes tahab käia minu järel””.

Püha Pauluse kirjeldatud vaimse konflikti teisenemine lahingudoktriiniks ning
kombe kadumine pidada iisraeli hõimude lakkamatuid sõdu kristlastele sobimatuks
eeskujuks ei toimunud üleöö. Enne seda kui Rooma riik võttis omaks ristiusu, olid
avalikku sõda tauninud mitmed teoloogid, näiteks III sajandil Aleksandria Origenes,
kes kinnitas, et Vana Testamendi sõdu tuleb pidada Uue Testamendi vaimulahingute allegooriaks. Seepärast tuli kristlusel üle saada suurematest raskustest kui Piibli
eksegees. Asudes IV–V sajandil looma esialgset sõja teoreetilist õigustust, pöördusid
kirikuisad legitiimse sõja kahe selgelt eristuva traditsiooni, nimelt helleeni-rooma
ja juudi traditsiooni poole.
IV sajandil eKr tegutsenud kreeka filosoof Aristoteles võttis mõiste „õiglane
sõda” kasutusele terminina, mis kirjeldas vastuvõetava sõjapidamise kategooriaid
( Poliitika I,8). Sõda oli riigi loomulik käitumisvorm, aga ei tohtinud muutuda
omaette eesmärgiks. Legitiimselt võis seda pidada enesekaitseks, et vältida riigi
orjastamist, impeeriumi loomiseks, et tuua kasu vallutajariigi elanikele, või mittehelleenide orjastamiseks, kes väärisidki orjaelu. Kõige võti oli sõja eesmärkide
õiglus. Aristoteles kinnitas teoses „ Poliitika” (VII,14), et „sõda peab toimuma rahu
nimel”.

Religioosse sõja kontseptsiooni polnud, aga polnud ka sõja religioosset
hukkamõistu, sest avalik religioon sarnanes rohkem riikliku kultusega, mistõttu
vooruseid järgiva riigi vajadused olid lausa loomupäraselt õiglased. Kuigi Aristoteles
põlastas spartalaste suhtumist sõtta kui omaette väärtusse, soodustas ateenlaste
õiglane sõda tegelikult traditsiooni tekkimist, mille kohaselt võitjad võisid võidetute
kallal toime panna genotsiidi. Rooma õigus lisas Aristotelese õiglastele eesmärkidele õiglase põhjuse, causa belli, nagu sõnas ajaloolane Livius, mille aluseks olid
lepingulised suhted. Et ladinakeelne sõna rahu kohta, pax, tulenes verbist pangere,
mis tähendas „lepingut sõlmima”, väideti, et sõda on õiglane, kui üks lepingupool on süüdi selle rikkumises või teisele kahju tekitamises. Õiguslikust küljest
vajas õiglane sõda selliste juristide silmis nagu Cicero ametlikku kuulutust ning
kaitsele, kaotatud hüvede tagasivõitmisele või karistamisele suunatud eesmärki.
Õiglase sõja vaenlane oli ipso facto süüdi. Cicero kinnitas ka, et õiglast sõda tuleb
pidada õiglaselt, see tähendab vooruslikult ja vapralt. Nende teooriate praktiline
tulemus oli see, et kõik Rooma sõjad välisvaenlaste, eriti just barbarite vastu, kes olid hostes ehk avalikud vaenlased ja seeläbi automaatselt õiglase sõja sihtmärgid,
omandasid õigluse aura.


Kristlik õiglane sõda


Kui ristiusust sai IV sajandi algul Rooma impeeriumi riigiusk, põrkasid omavahel
kokku kreeka-rooma õiglase sõja kontseptsioon ja juudi ususõdade traditsioon,
milles õigluse määras kindlaks mitte kõigest ilmalik, vaid jumalik ettekirjutus.
Constantinuse usuvahetus ja ristiusu lõplik tunnistamine riigiusuks 381. aastal
tõid kaasa kristliku õiglase sõja teatud printsiipide tekkimise. Et seda sõda pidasid
usklikud, võis seda pidada ka pühaks. Rooma impeeriumi samastamine Jumala
kirikuga lubas kristlastel pidada ilmalikku riiki oma kaitsjaks ning pax Romana
hakkas tähendama kristlikku rahu. Riigi seisukohalt lisandusid ilmalike hostes hulka
usuvaenlased, paganlikud barbarid ja veelgi ohtlikumad impeeriumisisesed hereetikud. Constantinuse usuvahetusest kõnelnud ajaloolane Caesarea Eusebius suutis
IV sajandi algul lepitada traditsioonilise kristliku patsifismi kristlastest kodanike
uute kohustustega, märkides erinevust sõjaväeteenistusest vabastatud vaimulike
ja ilmalike vahel, keda nüüd julgustati pidama õiglasi sõdu kristliku impeeriumi
eest.

Endisele impeeriumi ametnikule kohaselt kinnistas Milano Ambrosius (suri
397) kreeka-rooma ja kristliku traditsiooni sümbioosi: Rooma ja kristlus olid nüüd
lahutamatult ühendatud, nende saatus sõltus teineteisest. Niisiis olid Rooma sõjad
ka kristlaste sõjad ja vastupidi ning mõlemal juhul olid need sama õiglased kui
sõjad, mida olid pidanud Vana Testamendi iisraeli hõimud. Riigireetmiseks sai
nüüd pidada isegi hereesiat. Ambrosiuse kujutelmad kristlikust impeeriumist ja
selle kaitseks peetavatest sõdadest kujutasid endast üht varasemat kristliku sõjapidamise formuleeringut, tuginedes kiriku ja riigi liidule, vihale barbaritest ja teistest
välisvaenlastest võõraste vastu ning tugevale sallimatusele nii religioosse kui ka
poliitilise teisitimõtlemise ja sisemiste vaidluste suhtes.
Rooma impeeriumi institutsioonide kokkuvarisemine Läänes V sajandil õõnestas
Ambrosiuse huvide ühtelangemise põhimõtet ja võinuks ähvardada kogu kristliku
õiglase sõja teoreetilist alust, kui ei oleks olnud tema nooremat kaasaegset, Hippo
Augustinust (suri 430). Augustinus ühendas antiikse ja piibelliku õiglase sõja traditsioonid ning töötas välja teatud üldprintsiibid, mis ei eeldanud enam aktiivset
imperium Romana’t. Augustinuse analüüsi aluseks oli patt, mis põhjustas sõda,
aga millega võis sõja abil ka võidelda. Silmitsi barbarite edukate sissetungidega ja
donatistide hereesiaga omaenda Põhja-Aafrika diötseesis, ühendas Augustinus
kreeka-rooma õigete põhjuste ja eesmärkide ideed kristliku õigete kavatsuste kontseptsiooniga.

Ta oli Aristotelesega samal arvamusel, et sõja õigustatud eesmärk
on rahu. Ta väitis nagu Cicero, et „vastaspoole ebaõiglus paneb targale mehele
kohustuse pidada sõda”. Ta oli sama meelt rooma juristidega, et avalikku sõda peab
toetama riigivõim, kuid osundas sealjuures pühakirjale: „tapmist keelavat käsku ei
riku need, kes peavad sõda Jumala nimel”.

Augustinuse üksikutest märkustest sõja kohta võib tuletada õiglase sõja neli
peamist iseloomujoont, mis said aluseks järgnevatele selleteemalistele arutlustele.
Õiglane sõda eeldab õiglast põhjust; selle eesmärk peab olema kaitsmine või õigustatud omandi tagasisaamine; selle peab sanktsioneerima legitiimne võim; selles
osalejatel peavad olema õiged kavatsused. Sel moel võis muidu loomult patune sõda
olla õigete ülendamise vahend – sõda, mis oli vägivaldne, võis kujutada endast,
nagu väitsid mõned keskaegsed apologeedid, halastava armastuse vormi, mis aitab
ebaõigluse ohvreid. Augustinuse kategooriatest sai kristliku õiglase sõja teooria alus,
nagu seda esitas näiteks XIII sajandil Aquino Thomas.

Augustinus ei olnud siiski sõjaseemne külvaja. Ihulikule maailmale tuli eelistada vaimumaailma. Ehkki V–VIII sajandil peeti eriti Roomas paavsti isiklikul
juhtimisel avalikke palvusi, litaaniaid ja missasid jumaliku abi saamiseks sõdades
kiriku vaenlaste vastu, püsis kristlik maailmast tagasitõmbumise, vägivallatuse ja
ilmaliku agressiooni hukkamõistmise traditsioon, mida veelgi süvendas munkluse
levik kristlikus maailmas. Ometi oli tänu Augustinusele sõja õigustamine pääsenud
seaduseraamatute lehekülgedelt liturgiasse, ilmalikust sfäärist religioossesse. See, et
ta ei andnud püha ja õiglase sõja ühendamisel – sellega tegeles veel hulk hilisemaid
pseudoaugustiinlikke tekste ja kommentaare – selget määratlust, tekitas väga mugava kontseptuaalse paindlikkuse, mis hakkaski iseloomustama hilisemat kristlikku
suhtumist sõtta. Bellum justum’i kirjeldamiseks kasutatav keel sarnanes tihtipeale
keelega, mida kasutati bellum sacrum’i kirjeldamisel. Sellist ideede ühtesulamist võib
nimetada ka religioosseks või ususõjaks, mida peetakse kiriku nimel ja kiriku poolt,
millele on omased nii püha kui ka õiglase sõja jooned ja mille tõttu sõda muutus
peaaegu sama ehtsaks kristlase kutsumuse väljenduseks nagu munklus.

Õiglane sõda ei pidanud tingimata olema püha sõda, ehkki kõik pühad sõjad
olid nende osalejatele õiglased. Kui püha sõda sõltus Jumala tahtest, kujutas endast
religioosset akti, seda juhtisid vaimulikud või Jumala tahtega kooskõlas ilmalikud
valitsejad ning see pakkus vaimlist tasu, siis õiglane sõda oli juriidiline kategooria,
mida õigustasid ilmalikud vajadused, mida peeti ilmalikult, mille eesmärgid olid
ilmalikud ja mis tõi maist kasu. Nende kahe ühtesulamine oli iseloomulik hilisematele kristlikele määratlustele. Rooma jätkuna edasi püsivas Bütsantsis, kus kiriku ja
riigi kattuvad suhted muutsid kõik avalikud sõjad mingis mõttes pühaks, kaitstes
nii religiooni kui ka riiki ja saades kiriku heakskiidu, oli just keiser Herakleios see, kes lõi pärslasi ja viis Tõelise Risti 630. aastal tagasi Jeruusalemma. Ometi jäid
Bütsantsi sõjad jumalikust sanktsioonist hoolimata alati ilmalikuks ettevõtmiseks
ega olnud kunagi tõsiusklike patukahetsuslik akt.

(05-06-2012 09:48 )excubitoris Kirjutas:  Alver - püüa aru saada - see oli neegrite omavaheline arveteõiendamine kus religioon kui
selline EI mänginud mingit rolli. Oleks need preestrid olnud Õilmitseva Kuldi Kummardajad
oleks nad ka siis teise poole omad vastavasse templisse ajanud ja põlema pannud. Seal
nii öelda "kristlased" tapsid teisi "kristlasi" samuti oli seal ka moslemeid ja paganaid - kui
nii edasi võtta siis võib iga hõimusõja mingi religiooni kaela ajada. Hutud ja tutsid kaklesid
juba siis kui roomlased alles riiki ehitasid. Nüüdne aeg on vaid tapmise efektiivsemaks teinud.

Ma ei mõelnudki seda niimoodi. Loomulikult ei mänginud religioon seal suurt rolli. Tahtsin lihtsalt tuua näite selle kohta, et Müstiku antud link ei ole eriti usaldusväärne.

Loomulikult on viimaste sajandite demagoogilise propaganda suursaavutus siduda juutlus
ja kristlus "üheks" judeo-kristluseks. Siduda Vana Testament (juutide vägiteod) sujuvalt
Uue Testamendiga - mis nagu ka Koraan kirjutati just selleks, et eemalduda juutlusest ja
luua midagi uut. Ajaloos on palju mõistetamatuid asju, kuid Vatikani oskus jutlustada
Uut Testamenti ja samas elada Vana Testamendi tõdede alusel on oskus mis lihvitud pea
täiuslikkuseni. Usklike massid on liiga laisad ("isside" panus, et neil liigset aega poleks on ka
loomulikult märkimisväärne), et tutvuda ja uurida mida seal kirjas aga see selleks.

Ka on ajalugu näidanud, et mida aega edasi seda rohkem on inimesed toetunud "autoriteetidele"
saamaks selgitust mis on mis Testamentides. Ise lugemine pole olnud "moes" rääkimata siis
sellest, et aru saada. Lühidalt - Püha SÕda oli Vana Testamendi doktriin leppimine aga Uue
Testamendi doktriin. Ja leppimine ei olnud mitte leppimine oma saatusega aga RAHU.
Ehk siis ütleme nii - kirikuisad on harva käinud Jeesuse sõnade ja tegude järgi kuigi väidavad, et
tema õpetus on nende tegude aluseks. Paradoks aga ei Uues ega Vanas Testamendis pole mitte
ühtegi Jeesuse raamatut, kuigi on teada, et vähemalt 2 oli Piibli kokku panekul liikvel ja samas
on Jeesus ju Jumala poeg ja üks kirikliku kristluse alustaladest?!

Judeo-kristliku maailmavaate paradoks - juutide Talmud käseb keeta Jeesust mehe seemnevedelikus
koos anaal augu "tootega", kutsudes teda hoorapojaks ja muude epiteetidega ja samas enamus neid
"judeo kristlasi" leiab, et juudid on "valgus nende teel", "valitud rahvas" ja mida kõike veel.

(05-06-2012 13:37 )excubitoris Kirjutas:  Paradoks aga ei Uues ega Vanas Testamendis pole mitte
ühtegi Jeesuse raamatut, kuigi on teada, et vähemalt 2 oli Piibli kokku panekul liikvel ja samas on Jeesus ju Jumala poeg ja üks kirikliku kristluse alustaladest?!

Exu, Vana Testamendi kirjapanek toimus 1200. –165. eKr. Sel ajal polnud ju Jeesus veel sündinud.
Jeesus ei kirjutanud raamatuid, ta jutlustas!
UT on koostatud 1-2.sajand kreeka keeles. Toimetamine kestis a-st 325 kuni 12.sajandi keskpaigani. 535.a. jäeti UT-st välja reinkarnatsioon.

Alles 12.sajandil lisas Lateraani kirikukogu UT-i püha kolmainsuse mõiste.
Varem Piiblis, sh ka Uues Testamendis kolmainsuse mõistet ei olnud, st ei olnud niisugust mõistet, et Jeesus oli jumala poeg.
Kui algristikogudustes räägiti Logosest, viidati alati Jeesuse ajaloolisele inimlikule isiksusele.
Tõenäoliselt kuulus Jeesus esseenide usulahku. Esseenid olid osavad ravimiskunstis ja astroloogias, tunnistasid reinkarnatsiooni. Nad olid ühenduses Egiptuse müstikute ja terapeutidega. Arvatakse, et JEESUS õppis nende juures ja jõudis selle usulahu prohveti staatusesse. Joakim, Anna ja Maarja olid tõenäoliselt samuti esseenide templi liikmed. Arvatakse ka, et just esseenide toetusel reisis Jeesus Aasiasse.
Samas Indias reisis 1.saj. alguses ka Apollonius, kes samuti õppis Egiptuse salakoolis. Teda on ka Jeesusega samastatud. Apolloniuse kohta saab lugeda teemast Muistne maagia ja smaragdtahvlid postitus 66

Kirjutatakse ka, et Apolloniei rühmitusest moodustuski pärast Nikaia kirikukogu krstlik kirik.

Tubli PI.
Tegelikult olid ristisõjad euroopas hoopis loonusrendi asendamise tulemusel raharendiga majandulikult hävitatud talupoegade hordid, keda oli vaja kuhugi suunata, sest senjöörid võtsim rendi katteks omale nende maad, suunatigi vaba maadest ja varadest seltskond ristisõdadesse.
Ülimalt hindan sinu sõnu Jahve ja juutide suhtest ning vanade jumalate kummardajate hävitamisest, viimati hävitati selle nimel 8.5 miljonit sakslast et nad julgesid kuldvasikat teenida ja Jahve rahvast jumalateks ei pidanud.
. Vanas Testamendis pidas valitud iisraeli rahvas lahinguid usu
nimel Jumala juhtimisel ja kaitsel. Jumal ise käskis Moosesel värvata Leevi poegi
kuldvasika kummardajate tapmiseks (2 Mo 32:26-28

Just Müstik - lisati, võeti ära, muudeti jne jne pea lõpmatuseni.
Mis aga mingile kongusninaga rahamehe lõa otsas tilpnevale
vennikesele vaja oli ja elu mugavamaks tegi.
Nüüd aga käivad vaidlused produkti üle kus pole isegi kirjas neid
raamatuid mida "peamees" ja "alulepanija" kirjutas.

---

Ma arvan, et see väike essee sobib siia nagu rusikas silmaauku.
The English-Celtic Struggle Against TheRidiculously Laughable Serpent Race

Jeesus oli kõigest ühe väikese ususekti liige.
Neid erinevaid sekte oli sel ajal aga väga palju. Säilinud on aga Jeesuse ütlused, mille teised kirja panid. Ja tükk aega hiljem ja pole teada kui õigesti panid.
Kui Jeesuselt küsiti: «Kas sina oled Messias, Kiidetava Poeg?» vastas ta: «Mina olen see, ja te näete Inimese Poja istuvat Väe paremal käel ja tulevat taeva pilvedega.»
Aga ülempreester käristas oma rõivad lõhki ja ütles: «Mis tunnistajaid meil veel vaja on. Te olete ise kuulnud pühaduseteotust!» (Mk 14:61-64). Vastavalt sellele kirjakohale mõisteti Jeesus süüdi selle eest, et ta nimetas ennast Jumala Pojaks. Juutide silmis oli see samaväärne enese Jumalaks nimetamisega, seega jumalateotusena surmaväärt.
Samas olen lugenud, et ta ei nimetanud end kunagi jumala pojaks.
Aga nii see Jeesus siis risti löödi ja ajalukku läkski. Ja oleks ehk ajalukku ka jäänud, kui mitte poleks 381 aastal kristlus rooma riigiusuks kuulutatud. Tõsi juba 313 kuulutas Conastantinus ristiusu lubatuks.
Ühesõnaga - Jeesust polnud juba oma 400 aastat maa peal, kui ametlik ristiusk alguse sai.
Siis 7.saj. saadeti Maale Muhamed jutlustama sama sõnumit nagu Jeesus ja judaismi prohvet Mooses (ning võib-olla ka zoroastrismi ja teiste vanaaja religioonide prohvetid).
Küsimus: kes pagan see saatis?
Legend räägib, et Mediinas võttis Muhamed vastu ka nn "Saatanlikud värsid".
Või siis küsimus, et kuna niipalju aega juba möödas - siis kes siia varsti jälle saadetakse?

(05-06-2012 16:12 )Müstik Kirjutas:  Või siis küsimus, et kuna niipalju aega juba möödas - siis kes siia varsti jälle saadetakse?

Libedad keeles räägivad et on juba kohal aga hoiab madalat profiili kuna
eelmiste kordade kogemus on värskelt meeles ja see kord on "estraadil" ka
vastaspoole poolt palgatud plagiaadid.

Asendasid loonusrendi raharendi vastu.. ? Ju tekkis Õhtumaa feodaalidel korraga ühine sund ja vajadus võlast priiks saada!
Ei tea kohe, kellele nad võlgu küll võisid olla? Talupojad ei jõudnud isegi oma kaupa turule viia! Aeti kohe salkadesse kokku,
pandi Eremiit Peeter koos viimase muulaga etteotsa ja.. igatahes itta!

Lõpetuseks võtaks antud teema siis mõistlikult kokku, ehk saavad asjad ka mõnele sisuliselt natuke selgemaks:

1. Piibli käsud-dogmad on sisult ebareaalsed, stiilis a la sa ei tohi süüa ega juua. Kuna see ei vasta mittekuidagi eluslooduse seaduspärasustele (loe, inimene ei vasta nendele absurdsetele nõudmistele), siis kuulutatakse kõik inimesed süüliselt pärispatuseks. Seega, kas tegu on ikka reaalselt enam toimiva kultuuriga või mageda iganenud juudihuumoriga?

2. Kui Piiblis figureeriv maniakaalne Jumal, Jahwe, oleks reaalselt olemas, siis ta oleks kõige enam midagi J. Stalini sarnast. Seega peaks kõigile selgelt arusaadav olema millist režiimi kujutab endast maapealne Ainujumalariik ja kes seda soovivad?

3. Piibli muinasjutt on tänapäeva mõistes kokku pandud vaid selleks, et alaarenenud väärakaid koondada ja juudiisanda perverssusele orjastada.

4. Uue Testamendi Jeebus pole tõenduspõhiselt kunagi eksisteerinud, vaid on ilukirjanduslik konstruktsioon. Sarnase nimega jutlustajaid võis sel ajal väga mitmeid tegutseda, kuid ükski neist ei sündinud neitsist, võlunud imekombel vett veiniks ega naelutatud risti, jne. Jeebuse müüt on kõigest võimurite propaganda eesmärgiga rahvast maharahustada või hirmutada.

5. Kirstlus on oma olemuselt dogmaatiline käsuõpetus. Kui euroopa kultuur piirduks reaalselt vaid sellega, siis ei eksisteeriks ei humanismi, naturalismi, ratsionaalset mõtlemist ega ammugi mitte teadust. Siis elaksime ikka veel keskajas.

6. Igasugusele dogmaatilisusele eelnevad paganlikud tabud, maagia ja ürgsed sümbolid, emotsioonid, instinktid. Miks kuulutada (kristlik) dogmaatilisus, ehk väike jupike kogu arenguteest, ainutähtsalt kõikehõlmavaks? Sest türanlik ainutähtsus on kõigest dogmaatilisuse põhiline sündroom!

7. Usk Piibli Pervojumalasse ja eneseusk on täielikus vastuolus. Arvake ise kumb neist on teise turjale kippuv parasiit?

8. Nii 10 käsku kui ka Jumala idee pole kristliku algupäraga leiutused. Mis üldse on kristlik, peale haige lakkamatu armastusemöla, keegi tegelikult ei tea?

9. Kristlik religioon ei ole ealeski kõiki ja kõike ühendav Lääne kultuur, kuna tegu on kõigest tavalise agressiivse muinasjutulaadse ajupesumasinaga. Kui ühiskonna valdav enamus peaks Punamütsikest ainupühaks, siis tegu pole veel reaalse kultuuriga, vaid usuhullude hallutsinatsiooni ja haige parasiitliku sonimisega.

Paraku on sul iganenud ja igavad materialistlikud seisukohad.
Tänapäeval on palju huvitavamaid ja põnevamaid teooriaid ja ka muistsel ajal kirjeldati maailma hoopis huvitavamalt.
Mitmed maailmareligioonide juhid olevat sündinud neitsist. Näiteks Krišna. Meie arvame, et see on väga ebaharilik, kuid Maa peal elab inimestest erinevaid eluvorme, kelle hulgas toimub neitsist sündimisi pidevalt, 24 tundi ööpäevas, ja seda kõikjal üle maailma.
Soovitan lugeda üle teema Interdimensiooniline viljastumine:

http://www.para-web.org/showthread.php?t...#pid137808

Nii lihtne see maailm nüüd ka ei ole, et kõik on üks suur muinasjutt. Ehkki maailma võib ju ka võtta kui üht suurt muinasjuttu, aga see ei arenda teadvust,
Kui kristlust poleks olnud, elaksime mitte keskajas, vaid ehk hoopis iidsemate kõrgkultuuride tasemel. Või oleksime endiselt samasugused paganad-barbarid, kes omal ajal Rooma riiki rüüstasid.
Küllap meie, eestlased, oleksime aga samal vaimsel tasemel kui paljud indiaanikultuurid omal ajal. Meil olid oma maatargad ja ilmatargad. Igatahes vaimsemate kõrgkultuuride tasemel. Kristlus ei hõlma ka praegu kogu maailma.
Ja ei tasu unustada iidseid sümboleid. Sümbolid on enamasti tekkinud ürgühiskonnas ja on püsinud suuresti muutumatutena tänapäevani. Näit. täisnurk iseloomustab Jumala (loe KÕIKSUSE) ja maailma suhteid. Ristimärgis on ühitatud Jumal (KÕIKSUS) ja maine maailm. Mõlemad on tasakaalus. Kui sümboleid tundma õppida, siis saab ka aru, milliseid iidseid teadmisi kristlik sümboolika edasi annab. Ehkki neile on aja jooksul hakatud teisi tähendusi andma.
Võtame kasvõi MANDALA - mikrokosmose ja makrokosmose ühtsust ning nende jõudude eri tasandite sümboolseid vastavusi kujutava sümboli.
Kasutatakse hinduismis, budismis, džainismis, tantrismis.
Mandalad on levinud ka läänes. Eriti keskajal. Tihti on keskel Kristus, tema ümber neljas kardinaalpunktis aga neli evangelisti või nende sümbolid.
Mandalad võivad olla mitte ainult budistliku, vaid ka ameerika põlisrahva (indiaani), keldi kui ka vaba lahendusega, samuti omavahel põimunult.
Rist on aga vanimaid maagilisi, kosmogoonilisi ja sakraalseid sümboleid. Rist kujutab maailma kui liikumatut tervikut, märgistades selle keskpunkti ja nelja ruumisuunda.

Mina ei tea, mis iganenud materialismist sa, Müstik, räägid. Kas mateeria ise kuidagi on iganenud, et muinasjuttudega sellest mööda vaadata? Ei tea, üldiselt pole minu probleem. Aga pole hullu, õpi, õpi rohkem iidsete sümbolite taga olevat filosoofiat, ja ära võta kõiki muinasjutte sõnasõnalt, ehk jõuad ükskord ka tõelise materialismi NÄGEMISENI.

Pigem siiski tänu uutele teaduse edusammudele mu idealism süveneb.
Ja kuidas mitte jätta uuemaid teadusuudiseid tähelepanuta? Vihje: Celticu tänane postitus teemas Ajalooline šamanism postitus 29.
Nagu seal toodud, jälgivad šamaanid kvanttasandi reegleid ja mis see Jeesuski muud oli kui üks iidse salakooli lõpetanud tervendaja, kes tundis neid imetegemise nippe.
Sealjuures ei olnud ta 1.sajandil muidugi ainuke, neid tervendajaid ja imetegijaid oli sel ajal palju.

Nonomh, kui shamaanid järgivad kvanttasandit, siis nad järgivad ju vägagi materiaalseid füüsika reegleid, kus idealismiga pole veel midagi pistmist. Shamaanid ise pole ka end kunagi mingiteks idealistideks pidanud, olematut kehaosa ikka oma mõttejõul tagasi veel ei võlu. Kui keegi tõestab vastupidist, siis olen nõus idealismile üle minema.

I sajandi salakoolides õppinud oskasid ka surnuid ellu äratada!

Jah muidugi, aga paraku kuni pole tõestust, siis vaid muinasjutus.

(08-06-2012 13:47 )Müstik Kirjutas:  I sajandi salakoolides õppinud oskasid ka surnuid ellu äratada!

Põhimõtteliselt peaks siis ju need salakoolides õppinud
ka tänapäeval ringi jalutama. Üks sureb, teine äratab...

Iidsed teadmised on nüüd salaordude valduses: vabamüürlased, roosiristlased jne.
Aga tead ju sinagi, et on nähtud ka peale surma inimesi erinevatel sajanditel samas kuues st samas vanuses ringi liikumas.
Meenuta kasvõi Fulcanellit või krahv Saint Germaini.
India buda munk Bodhidharma oli nii kõva vend, et põletas mediteerides läbi ühe koopa seina augu. Muuseas, tema õpetuse järgi pole tõde kusagil mujal kui eneses. See tuleb igaühel leida üksinda läbi kauakestvate meditatsioonide.
Kristlikud pühakud mediteerisid palju. Sel ajal ei olnud nad küll veel pühakud, pühakuteks kuulutati nad hiljem. Assisi Franciscusele omistatakse näiteks kaheksa ja püha Stanislausele samuti mitu taaselustamist. Ka šamaanidele on surnu ellu äratamine tuttav. Austraalia aborigeenid oskavad surnu ellu äratada kolmeks päevaks. Rekordiomanikud ajutise elustamise alal on india joogid.

Eino, kui tõde on eneses, siis võiks kohe kõik füüsika, kaasaarvatud kvantfüüsika, seadused ära unustada.