Üks allegooria

Nämnämmi maal Laputapi metsas elas üks suguharu. Olid seal kaua elanud, keegi ei oska kokku arvata, kui kaua juba. Eluke veeres kui hernes. Seda nad küll veel ei teadnud, sest hernes oli tundmata vili. Aga toitsid nad ennast sellega, et mehed käisid metsas küttimas (vibud-nooled, odad, püünised ja muud kavalad asjad) ja naised korjasid marju ja seeni ning kaevasid maast söödavaid juurikaid. Muidugi oli paremaid ja halvemaid aegu, nälgagi tuli tunda, aga kõik see pidigi nii olema. Sest kuidas teisti. Kõik oli omane ja ammututtav. Üks asi oli inimeste seas viimasel ajal siiski pisukest arusaamatust (ärevust oleks palju öelda) ja vaidlusigi tekitanud. Algas vist kõik sellest, et noor Jõmmu oli ühel päeval metsast ülierutatult koju jooksnud ja rääkinud kõigile, mis nägi. Aga nägi ta oma sõnul järgmist. Ühel metsalagendikul, kuhu kütid harva sattusid ja kuskaugel naised kunagi ei känud, oli Jõmmu kohanud kummalist Olendit (nimetame teda nii - kütid andsid talle küll oma nime, aga meile ei ütleks see midagi). Jõmmu, kes liikus metsas vaikselt ja ettevaatlikult, nägi teda esimesena ja Olend teda vist ei märganudki, kuna vahtis hoopis taevasse. Jõmmu jäi puu varju seisma ja jälgis, mis toimub. Olend oli kummalise rohekas-pruuni lapilise nahaga (metsas puude vahel oleks teda raske märgata olnud). See võis ka muidugi mõne looma nahast rüü olla, aga loomgi pidi siis tundmatu olema. Veel kummalisem oli Olendi pea - see meenutas seent ja oli pealtpoolt sama karva, kui keregi. Üldiselt oli tundmatu Olend aga küllaltki inimese sarnane - kaks kätte, kaks jalga, seisis püsti, Jõmmust (kes pikka kasvu oli) ehk pisut pikemgi aga mitte palju. Tundmatu vaatas taeva poole ja hoidis käes mingit tokki. Oda jaoks oli see lühikene ja hoidja asendki oli hoopis teistsugune, kui peaks olema kütil, kes valmistub oma relva lendu saatma.Tõeline vapustus oli aga tulemas. Kostus tiivsahinat ja üle lagendiku lendas pardiparv. Olend pöördus pisu oma vaatega neid jälgides ja siis käis kõrvulukustav kõmakas. "Nagu oleks pikne üle lagendiku puusse löönud!" ütles Jõmmu. Viimast oli Jõmmu ise varases nooruses kogenud, miska see võrdlus, kui mitte just päris täpne, kõigile usutav oli. Järgnevate hetkede kohta ei mäleta Jõmmu midagi. Kui ta pilk aga uuesti lagendikule pöördus, nägi ta kuidas Olend kummardus ja rohu seest midagi üles tõstis. Jõmmu terane pilk nägi, et see oli üks ülelennanud partidest, kes nüüd liikumatult Olendi käes ripnes. Rohkem ei hakanud Jõmmu vaatama, katsus ei tulema sai, lootes et ka pagedes ta liigub piisavalt tasa ega ärata Olendi tähelepanu.
Ega pärast seda ei olnudki miskit erilist juhtunud. Vaid üks (hoopis teises kohas) marju korjanud naine oli arvanud eemal midagi laigulist puude vahel vilksatavat olnud (mis võis vabalt ka muutlik päikesevalgus olla) ja mõni teravkõrv väitis, et mõni kauge mürts või kõmin ei olnud just puu murdumise või äikese hääl. Ja Jõmmu jutt ... eks see osalt ununes, osalt pandi poisi fantaasiaks. ("Ehk seal midagi ju võiski olla, aga, noh, ...") Üks sündmus siiski oli, mida aga vaid vana Tooram (vana mees, aga varsa aru - metsarahvas nimetas küll ühte teist looma, sest ka hobune oli seal tundmatu) miskipärast Jõmmu seiklusega sidus. Ühel pikal ja külmal kevadtalvel, kui nälg kõiki juba hullusti näpistas, oli Toorami noorim poeg leidnud metsast surnud metssea. Ega metsarahvas, nagu nad ennast kutsusid, surnud loomi söönud. Või kui just elu-surma küsimus polnud. Aga nüüd oli ja notsulgi ei paistnud miskit viga olevat - ei olnud vist ammu otsa saanud ja külm ilm oli kah liha hoidnud. Ja polnud veel metsakutsudki või rebased jaole saanud. Seetõttu smooriti elukas ära (tuld metsarahvas tundis) ja anti Toorami-vanale maitsta - et näis, mis tast saab, vana mees, pole ka suurt kahju kui ära sureb. Vana maitses ja matsutas mõnuga, kui äkki karjatas ja pudistas midagi suust maha. See oli üks ta vähestest hammastest ja veel midagi - pisike ümmargune läikiv kõva kerakene. Seep see hambamurdja oligi olnud. Poja kaasa tahtis prae kohe minema visata aga seda ei lastud tal teha - liha pudistati hoolega läbi, veel mõned taolised terakesed leiti sealt seest. Vaadati pisut, mis vanaga veel juhtub, aga kuna midagi ei juhtunud, siis söödi ka kõik ülejäänud ära. Terakesed korjas Tark pärast kõik enda kätte kokku. Kust küll Tooram võttis, et Jõmmu veidral linnutapjal miskit surnud metsseaga pistmist võis olla, jumal (või midagi sarnast) seda teab. Aga ega keegi ta juttu tõsiselt ei võtnudki ("Vana mees, ... aru!").
Hoopis tõsisem lugu (mis aga hiljem välja tuli) oli seotud Paukamitega. Kuidagi hakkasid levima jutud, et kaugel-kaugel, kus mets lõpeb (kes võis küll nii jaburale mõttele tulla?) elavad ebatavalised olendid - ülimanid - kellel muu hulgas on riist, millega saab kauge maa tagant häälega tappa ja et ühte sellist oligi Jõmmu kunagi kohanud. Kui arukamad hakkasid siis nende juttude jälgi ajama, jõutigi Paukamiteni. Ja selgus, et asi pole vaid juttudes - Paukamid teadsid, või vähemalt väitsid ennast teadvat, kuidas sellist tapariista ehitada (teadmiste allikas jäigi segaseks) ja enamgi veel nad olidki midagi juba valmis ehitanud. Salaja seda katsetada muidugi ei saanud - asjapuu (suureks trummiks nimetaksime me seda vist) veeti ühel päeval kaugemale metsa, Tark käskis kõigil koopas püsida ja leidur läks siis ennastohverdavalt katsetama. Varsti hakkaski eemal kostma tumedat kõminat, mis kestis mõnda aega. Siis saabus vaikus. Koobastes oodati päris tükk aega. Siis läks Tark koos paari vaprama mehega vaatama. Metslagendikul istus väsinud leiutaja, trumm oli lõhki ja ... midagi muud polnudki juhtunud.
See jutt jääb selle koha peal katki ja metsarahvas oma asju edasi ajama. Võite lugu ise edasi mõelda-kirjutada. Või mõelda, mille kohta see lugu veel käia võiks ...

lahe lugu, Hallu....

(p.s. palun iroonia andestada)

Kuulatud siis meeste juttu - ja mis selgus!
Ühelt poolt tulnud miski tumedais rõivais taat, haaranud maast kivikamaka ja kõmistanud taskust võetud kepikesega vastu kivi nii, et maa värises. Leiutaja trumm ainult vibreeris.
Teiselt poolt tulnud teine taat. Temal polnud pilli vajagi. Nagu käega õhku viipas, nii koletuslik kõmin kostnud üle maa ja vee. Leiutaja trummi tekkinud kerged mõrad.
Kolmandalt poolt tulnud kolmas papi. Lõi endale lapiti käega kõhu peale. Maa värises. Taevas muutis värvi. Loomad ja linnud vaikisid. Leiutaja trumm ei leidnud muud lahendust läks pauguga lõhki.

Nii saime meie endale linnapea!
(Tallinna muistend) feat. AKAV