Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Enesetapp kui väljapääs
(27-03-2019, 10:24 )Mannu Kirjutas: _Teisel on depressioon, sama tõeline ja päris, ning ta ei suuda (mitte et ta ei taha) voodist püsti tõusta ja tööandjalt see kaks nädalat välja kaubelta. Sest tal ei ole selleks seda viimast elementaarset ellujäämiseks vajalikku jõuvaru, ja väga tähtis - absoluutselt on ära kadunud tulevik kui selline. Planeeri siis midagi, küsi tööandjalt puhkust vms. Täielik must sein on ees.
Aitäh, Mannu, selle meeldetuletuse eest.
Jah. Nii on. Õigus.
Nö. tervel inimesel on kohati keerukas mõista (või meeles hoida?), kuidas kellelgi võib sisemine hingekriis sellise paralüüsi tekitada, et jagub kohati seda nn. elujõudu vaid heal juhul end kempsunigi lohistada...
Olen nõus.
Seal need nõuanded, et no mine ja nõua ja tee ja toimeta... njahhh... on ikka suht mõtetud siiski. Nagu..tean. Mäletan. Isegi mõjuvad kuidagi... ärritavalt. Sest laias laastus on ikka kõik suhtkoht pohh...
Seisev vesi. Ja aina sügavamale vajumise tunne...

Tsitaat:Ja siin aikaks kas tõsiselt inimese vihastamine , väga raske tee, ja üldse ei soovita,

Vihastamine?... ee... Kuidas? Räägid ehk ligemalt?
Oma arusaamistpidi kui ikka on jõudu juba vihastada, siis on vabshee nagu wunderful ja bro ja suht teelävel s'tast välja.
Viha on siiski energia. Et seda rakendada, peab ikkagi omama mingitki ressurssi.
Deprekas on aga suht... energiavaba. Staatika. Kapseldumine (surnud puu kirjeldus mul seal teises teemas). Ja enamuses on ka kõigest suht pohlad. Kellegi/millegi peale vihastada? Milleks? Suva. Pigem tekib suurem tülgastus ja see on max, mida endast sellises totaalses 0-seisus välja pungestada õnnestub.

Kuigi jah... eks on erinevalt, ikka erinavalt. Jah, sul on õigus.

Tsitaat:Kuid depresioon ise teeb tajude ja energiaga veel puhtama töö kui mistahes rohi. See jätab energia liikumise absoluutselt seisma.
Õige tähelepanek. Et mis see depressiooniseisundi enda olemus niiväga erinev siis on. Kuid... mulle tundubki (ja sealgi teemas ma seda puudutasin), et põhinihe pole mitte seisund ise vaid selle nö. peegeldus meis läbi muu maailma.
Me oleme mittes seetõttu konfliktis, et miski meis on mingil hetkel teistmoodi ja teisenemas (olgugi, et ebamäärasust meis tekitades) vaid pigem see, et me justkui pole NAGU ENNE, me tajume, et me pole NAGU TEISED. Me tõesti hakkama end justkui pidevalt mahitama, et enne nagu saime ja oli ok, aga NÜÜD (deprekaga) enam mitte. Ja kuis siis nii. Ja teised näe, siiski saavad ja mina mitte. Et mis toimub..
Ehk siis ENDA ja (justkui toimiva?) sootsiumi pidev võrdlemine siis ikkagi. Mina versus ülejäänud (normaalne) maailm.
/Noh, seal ka see Nofretete mainitud sotsiaalmeediate pidev(kõver)peeglite "kaja" meis, mis tekitab nii sõltuvusi kui ka tülgastusi. Love-hate.
Sellest aga veel suurem ja süvenev segadus.
Selles pidevas vastandumises siis nö.
Ehk siis pidevad ENESESÜÜDISTAMISED, mis nö. viimase hapniku kinni panevad. Mh?



(27-03-2019, 08:58 )6 G 6 G 6 G 6 Kirjutas: Kui möelda elusse sisse pääsu ei ole elust lahti pääsemine ültse kergem valikuvõimalus.

Sa 6G võiksid ehk rohkem kirjutada.
Sul ikka on ka väga täpsed mõtted.
(Sõnad ja tähed neis on nata sussamussa aga see pole ehk tähtis. : )
Vägagi tabavalt ütlesid:
kui mõelda, et elusse sissepääsu ei ole, siis elust lahti pääsemine on üldse kergeim valikuvõimalus.

Nii on. depressioonis olles pole elusse justkui sissepääsu...
Ja põgenemine tundub lihtsam kui muutuste tekitamine endas. Ehk elustumine.
Hiilgav.

Tuli kusjuures meelde üks lastesalm:
"Üks helevalge tuvi
lendas üle Inglismaa.
Inglismaal oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Mitu seppa peavad seda pa-ran-dama?
Seda ütled SINA,
vana tatinina."

Stks metafooriline, antud teemas. Kas pole?
Iga jummala sõna selles, mul tundub.
"Tatinina" ehk ainult mitte. : )

/Inglise maa kui inglite maa? Hingemaa?
Tuvi ehk püha vaim? Meie Kõrgem Mina? Ülim jumalik olemus?
Lukud, võtmed? Ja koguni katki murtud?
Mingid sepad? Ja tervelt 7 tk? /oih. kust ma nüüd need 7 võtsin??/
Aga vastust teab jah, kes? Vaid igaüks ISE.
: )

"Tatinina"? Noh, meie suht jobust maine olemus? Vblla. : )
Vasta
Jah, neis lapsepõlve salmides on sügav filosoofia.
Enesetapja hüüdlause kui taevaväravale patsutab.
Uka-uka, mina prii!
Vasta
Priius jah, ongi vist see mida taga igatsetakse...
Deprekas olles on aga tõepoolest ja reaalselt pidev vangistatuse tunne.
Nagu oleksid lõksus. Nurka aetud.
Ja justkui pole pääsu, pole.
Vähemalt puudub täieliselt võime seda näha..
Vasta
Tõesti tunnen kaasa neile, kellel depressioon olnud.
Masendust vahel olen tundnud, kuid siis olen saanud sellest üle tõeliselt heade raamatute lugemisega. Soovitan teistele ka. Kui põnev teos pooleli, siis küll enesetapu mõtted pähe tulla ei saa. Naljaraamatud või isegi naljakad postitused para-webis aitavad ka tuju tõsta.
Vasta
Sul on siis kõik korras, Nofretete.
Kusjuures olen tähele pannud, et seesama sõja ajal (või vahetult sõja järgselt ja hiljem) sündinud põlvkond, kes on läbi tulnud paksust ja vedelast (näljahädad, kogu vara konfiskeerimised, laste surm emade enda kätel, lähedaste mahalaskmised nende enda silme all, pagendused, jubedused, meie mõistes täiesti karauul õudused kohati, eks) - ja no on nad siis depressioonis nagu jee. No valdavalt mitte, eks.
Olete sama täheldanud ehk?
Müstika.

Ja meie, kes me siin alati kõht-täis ja suht õdusates tugitoolides sageli vaid perset kasvatame, meil ikka üü ja büü ja "kopp-ees-laske-mul-surra" jne.
Noh.. laias laastus.
Veel suurem müstika.

Ehk siis mis toimub?

Mis teraapiatesse puutub, siis pange pange, kes aga mida teab.
Head raamatud? Jep. Hea soovitus.
/Kuigi... kui ise olin selles seisundis... oma siiski nagu.. suure lugemuse puhul olin too aeg ikka täiesti paralüseeritud ka selles osas. Ma lihtsalt polnud võimeline ridagi lugema isegi nendest fkng eneseabiõpikutest. Tähed jooksid silmade ees laiali. Ei suutnud kontsentreeruda rohkem kui paarile lausele. Ja siis ka tundus, et džiizass määnsugune kräpp ikka (kusjuures hiljem on samad raamatud täiesti ok lugemine olnud).
Aga jah, tundus et ikka täiesti võõrad ja kunstlikud mõtted, millel minuga pole mingit pistmist.
Selline kogemus siis.

Aga jah, kontsentreerumine mingile lihtsamale ja lõbusale (kvaliteetsed komöödiad, (näiteks brittide) naljaseriaalid jne) on suht hea lahendus, et selles hullemas ajas siiski nö. ellu jääda.
Vasta
Sõda ja sõjajärgne aeg teevad inimeste hulgas karmi niitmist. Niiõelda nõrgemad hukkuvad olenemata oma tahtest. Ellu jäävad eriti jõulised isendid. Aga nendestki mingil osal on psüühika metsas, midagi head nad elus ei näe, otsivad elu mõtet üksluistest rituaalidest ja naudivad veel vaid kaasinimestele ärapanemist.

Surnuid mäletatakse, aga surmapõhjustest hoitakse meeles eelistatult vägivaldsed juhtumid ja füüsilised probleemid.

Kriisiaegadel surrakse näiliselt ilma igasuguse põhjusetagi.
Mingitest sõjamälestustest olen lugenud juhtumeid, mis klapivad allaandmistõve kirjeldusega. https://arvamus.postimees.ee/6422988/all...ja-surevad
Vasta
(27-03-2019, 17:43 )Naut Kirjutas: Sul on siis kõik korras, Nofretete.
Kusjuures olen tähele pannud, et seesama sõja ajal (või vahetult sõja järgselt ja hiljem) sündinud põlvkond, kes on läbi tulnud paksust ja vedelast (näljahädad, kogu vara konfiskeerimised, laste surm emade enda kätel, lähedaste mahalaskmised nende enda silme all, pagendused, jubedused, meie mõistes täiesti karauul õudused kohati, eks) - ja no on nad siis depressioonis nagu jee. No valdavalt mitte, eks.
Olete sama täheldanud ehk?
Müstika.

Ja meie, kes me siin alati kõht-täis ja suht õdusates tugitoolides sageli vaid perset kasvatame, meil ikka üü ja büü ja "kopp-ees-laske-mul-surra" jne.
Noh.. laias laastus.
Veel suurem müstika.

Ehk siis mis toimub?

/-/

Asoluutselt nõus, kusjuures nad on/olid enamasti tugeva tahtega teoinimeed, mõned ütlevad et neil oli/ on madalad vibratsioonid, samas aga, miks n.ö. kõrgete vibratsioonidega vainuinimene muutub justkui vedelaks viripilliks (?), siis on midagi väga valesti. Vahest üks põhjus oleks, et varem ei olnud aega depressiooni- mängudeks, ei elatud tulevikus või minevikus vaid enam hetke momendis - siin ja praegu.
Vasta
Seoses "tolle ajaga" meenub miskipärast mingi romaan, kas oligi seesamune "Tõde ja õigus" või midagi muud sarnast. Meenub, kuidas tolles romaanis võttis mees naise. Alguses oli elu lill, naine laulis töö ajal ja mehel oli seeläbi kah tuju parem. Aga mingil hetkel naine vaikis, enam ei laulnud, tõmbus endasse. Põhjenduseks töigi vist, et ei ole enam elurõõmu. Ja mida tegi mees? Mees paljastas oma seni peidus olnud vampiirikihvad, üritades naist taas laulma sundida.
Vasta
(27-03-2019, 19:14 )paadikapten Kirjutas: Seoses "tolle ajaga" meenub miskipärast mingi romaan, kas oligi seesamune "Tõde ja õigus" või midagi muud sarnast. Meenub, kuidas tolles romaanis võttis mees naise. Alguses oli elu lill, naine laulis töö ajal ja mehel oli seeläbi kah tuju parem. Aga mingil hetkel naine vaikis, enam ei laulnud, tõmbus endasse. Põhjenduseks töigi vist, et ei ole enam elurõõmu. Ja mida tegi mees? Mees paljastas oma seni peidus olnud vampiirikihvad, üritades naist taas laulma sundida.
Jah, aga ega miski üleliigne ei ole hea, nii on/oli ka selle lõpmatu töörügamisega. Kõneldakse, et töö olla ahvist inimese teinud, aga olgu selle kuidas oli, kuid liigne töörügamine teeb inimesest kindlasti ahvi või tundetu roboti, teineteisega /ise- olemiseks ja elamiseks peab ka aeg olema.
Vasta
Tsitaat:Vihastamine?... ee... Kuidas? Räägid ehk ligemalt?
Oma arusaamistpidi kui ikka on jõudu juba vihastada, siis on vabshee nagu wunderful ja bro ja suht teelävel s'tast välja.
Viha on siiski energia. Et seda rakendada, peab ikkagi omama mingitki ressurssi.
Ega ma ei teagi eriti rohkem. Selle allaandmistõvega vist on seotud (vt Paadikapteni link). Viha(stamine) on nagu välgunool, äike. Lööb energia käima jälle. Mitte et energiat pole, vaid õigem on et energia seisab. Aga vot kui tõesti enam pole ka seda energiat, siis ei aita midagi. Kuigi ma ei kujuta ette seda meetodit sellise haige puhul, kes vaevu vetsu jõuab.

Paadikapten, "Tõde ja õigus" oli see jah.
On ütlemine "töö tegi ahvist inimese ja töö ta ka tapab"
Vasta
Ah, see on nagu sellel Veet Manol. Ikka misiganes proble, ikka tiriti vaesekesed, kuskile lavale ja käsutati: karju nüüd! Karju kohe kõik pinged endast välja, ikka kogu häälega ja kõvasti, karju ja kohe! Karju! Karju! Ma ütlesin sulle: KARJUUUU!!!
No ja seal siis (eriti sellised õrnukesemad) tammusid ja sammusid, maigutasid suid ja puresid huuli ja siis (suurest piinlikkusest ilmselt) poolhädiselt selle pinnimise-käsutamise peale korra siis nagu häälitsesid vaevukuuldavalt: aa.
Jah, kõik võtted vast ei sobi ühe vitsaga kõigile.

See Tammsaare vampiirilugu on aga hea. Naised muide, kunagi ei lakka laulmast niisama ja lihtsalt otsustades "hakkan nüüd vahelduseks masekas mutiks" vms.
Naised tajuvad kõik energiate liikumised enda ümber alateadlikult ära. Kui ikka vampiir on mehesse elama asunud ja naise armastusevägi seda välja ei suuda peletada, siis... lauluhääl vaibub veel enne, kui kuskil seal kellegi kihvad ka nähtvalt kasvama hakkavad.
Ma arvan.
Kuulge.
Tohib küsida?
Vaatan, et me oleme teemas: Para-web / Inimene ja energiad / Elu ja surm v / Enesetapp kui väljapääs

See antud teemapealkirja ühemõttelisus. Kas seal lõpus ei peaks olema küsimärki?
Või on siin enamik kommentaare suht teemast mööda.
Noet paljud oletavad, et enesetapp ei ole siiski (ainus) väljapääs (kust iganes). Mh?
Vasta
Kus on Jane praegu? Kus on tema hing? Üks uks sulgus, kuid kas teine avanes?
Vasta
(28-03-2019, 20:03 )Manaja Kirjutas: Kus on Jane praegu? Kus on tema hing? Üks uks sulgus, kuid kas teine avanes?

Mida sa usud, see täitub. Too imeline naine oli optimismi täis. Olen kindel, et ta kehastub siia Maale uuesti ja aitab inimkonda ...miliganes viisil.
Vasta
Aga me ei tohi tappa. Ja enesetapjad jäävad kahepoolsuse vahele. Optimismi oli Jane täis siin, maises maailmas, aga Looja lähedal? Paar aastat tagasi tappis üks noor mees tahtlikult (vähk) end minu koduteel, sõites autoga suurel kiirusel teelt välja. Aastajagu sealt mööda sõites palusin teadlikult, et Looja talle andestaks, siis tegi aeg oma töö ja jätsin palve sõnamata. Ja nüüd on selline lugu, et sellest kohast mööda sõites tuleb suur-magus-rammestav haigutus peale ja kohe taipan - korda palvet: Looja, anna talle andeks ja luba tema hing enda juurde, sest tal oli valus siin elada. Varem tegin seda enne kohast möödudes, nüüd peale kohast möödumist, sest haigutus tuletab meelde ... Ju siis on vaja selle hinge eest paluda.
Vasta
(28-03-2019, 20:07 )Minaelan Kirjutas:
(28-03-2019, 20:03 )Manaja Kirjutas: Kus on Jane praegu? Kus on tema hing? Üks uks sulgus, kuid kas teine avanes?

Mida sa usud, see täitub. Too imeline naine oli optimismi täis. Olen kindel, et ta kehastub siia Maale uuesti ja aitab inimkonda ...miliganes viisil.

Ka Jane ise ütles viimases intervjuus,et tuleb kindlasti siia ilma tagasi mingil kujul.
Vasta
(27-03-2019, 17:43 )Naut Kirjutas: Sul on siis kõik korras, Nofretete.
Kusjuures olen tähele pannud, et seesama sõja ajal (või vahetult sõja järgselt ja hiljem) sündinud põlvkond, kes on läbi tulnud paksust ja vedelast (näljahädad, kogu vara konfiskeerimised, laste surm emade enda kätel, lähedaste mahalaskmised nende enda silme all, pagendused, jubedused, meie mõistes täiesti karauul õudused kohati, eks) - ja no on nad siis depressioonis nagu jee. No valdavalt mitte, eks.
Olete sama täheldanud ehk?
Müstika.

Ei ole müstika. Oldi ka siis depressioonis, mindi hulluks, joodi end surnuks, lasti lähedasi maha sõjast vapruse eest saadud nimeliste relvadega, tehti suitsiide. Aga osa nendest inimestest elasid kõik üle ja elavad siiani. Ning siis nende põhjal otsustad, et kõik olidki "vanasti" sellised, tugevad. Ei olnud. Tegelikult on inimesed lihtsalt erinevad, mõni elab asju raskemini üle kui ehk mõni teine.

https://kroonika.delfi.ee/news/inimesed/...d=70290987

"Mälestused on väga valusad. Meie pere elas siis hukkuval laeval - kõik käis vastavalt sellele, nagu isa oli. Kui ta oli kaine, oli rahu, kui ta oli purjus, oli sõda. Ma mäletan et kuulasin, kui isa pani võtme lukuauku, mõtlesin, kas täna ööbime kodus või väljas. Võtme hääle järgi teadsin, mis hakkab olema."

"Ja siis läks madinaks. Olen saanud siin palju peksa, ka vanemana, kui astusin ema eest välja. Sain pärast tugevasti peksa ikka, peas olid verevalumid, ta peksis mind pähe pahtlilabida varrega, lohistas mu teise tuppa. Nutta ei tohtinud, siis tuli juurde. Hoidsin hinge kinni, mängisin surnud putukat, et ei midagi öelda ega lisada," kirjeldab ta oma nooruspõlves läbieelatut rahulikult, kaalutletult.

Peksa sai ta iga pisiasja eest. "Jumal tänatud, et mul oli ema olemas! Kui on lapsepõlves ükski inimene, inglikene, kes toob su mustast august välja - mu ema mängis mu juustega ja sõnas pole hullu, kõik saab korda. Nüüd saan aru et isal oli suur valu hinges - sõjas läbielatu, hirm, et toimub küüditamine taas. Ei olnud kerge."

"Üks väga valus kogemus, kui olin pisike, oli see, kui ärkasin võrevoodis ja öösel äratati üles. Isa ja ema seisid seal ja isa ütles, et jätke hüvasti, te näete viimast korda," on üks eriti valus mälestus tal. "Need sõnad oli väga suure tähtsusega. Jumal tänatud, et ei läinud see täide."

Ja näiteks Helle Laasi lugu:

https://kultuur.postimees.ee/3100277/vin...helle-laas

"Alguses oli «Ajarefrään» raamat, mis rääkis ühest perioodist. Kogu elu on mind saatnud hirm, et tulevad metsast uuesti, et tulevad metsast uuesti, et tulevad metsast uuesti… [Helle Laas nägi lapsena pealt, kuidas metsavennad ta isa maha lasid.] Ma ei taha isa tapmisest rääkida, kuid see on mu elus kaasas, mitte iga päev, aga siiski."

Helle Laasi ema läks oma mehe tapmise pealtnägemisest hulluks (reaktiivne psühhoos oli vist diagnoosiks) ja teda tuli voodi külge kinni siduda. Sellises seisundis ka suri.

Võtame nüüd näiteks tänapäevased missioonisõdurid, kes käinud Iraagis ja Afganistanis. Sama kogemuse- soomukiga lõhkekeha otsa sõitmise, mille läbi said paar inimest surma ja mitu vigastada- üle elanud mehed käitusid hiljem kõik erinevalt. Haavatutele esmaabi andnud meedik lahkus missioonilt ja ei tahtnud enam kunagi tagasi minna; mõni hakkas jooma; mõni näeb enda sõnul jubedaid õudusunenägusid; üks sattus täielikku vaimsesse kriisi, elas ravimite najal ja tegi lõpuks suitsiidi. Aga mõni nendest räägib sellest kogemusest täiesti kiretult, košmaare unes ei näe, alkoholi rohkem tarbima ei hakanud ning missioonidel käib edasi. Kes nendest 60 aasta pärast elus on..? Ja siis arvatakse, et vot Mart ja Peeter näed käisid 2010 aasta paiku Afganistanis, nägid seal nii mõndagi, aga elavad praegu nagu miškad ja pole neil midagi viga- järelikult olid sel ajal inimesed vaimselt tugevamad.
Vasta
No küllap on nii ja küllap on naa.
Ma võtsin oma näited taas rohkem reaalselt ja oma suguvõsa poolt ehk nö. lähikuuldust ja ka lähivaatlustest. Kel tõesti just needsamad kirjeldatud õudused läbitud, kuid.. noh.. maitea, kui "miškana" nad elavad, kuid enesetappusid pole teinud ja ad-sid nad ei neela.

Ei tea jah, mis x faktor kelleski siis selle viimase lootusetuse kui viiruse käivitab...

Alkoholismiks aga pole isegi mitte sõjaõudu vaja.
Vasta
Mõni sünnib tühjana, tundmata huvi millegi vastu siin ilmas. Vanasti, rangema elukorralduse ajal sunniti seesugused kasvõi üksluiste rituaalide kaudu elu küljes rippuma. Võibolla siis leiutati nende "maa peal" kinni hoidmiseks müüt, et enesetapp jätab hinge siia ekslema. Nüüd on vaikselt hakanud elu vabamaks muutuma. Tühjad hinged saavad aru, et neile sisendatud jutt on bluff, ja kaovad siit ilmast kõikidele keskmist näppu näidates.
Vasta
"Tühjad hinged saavad aru, et neile sisendatud jutt on bluff, ja kaovad siit ilmast kõikidele keskmist näppu näidates."
Jah, aga igaksjuhuks juhin tähelepanu...me ei räägi bioloogilise keha kadumisest vaid surmast. Surm eksisteerib ainult egole. Ainult tema sureb. Mina pole kunagi sündinud, niiet Ta ei saa ka surra...Smile
Vasta

Normaalse eluea pikkuse määrab, eluküünla pikkus. See on kõikidel väga erinev.
Normaalse surma puhul.
Küünal hakkab kustuma. Umbes kaks nädalat enne minekut, hakkab inimene ise tundma, minu aeg hakkab otsa saama. Selle kahe nädala jooksul, avaneb surma värav. Läbi selle minnaksegi HINGEDE maale. Hingede maal, hing puhkab ja valmistub oma uueks kehastuseks. Raskete haiguste puhul, avaneb surma värav viimasel hetkel. Siit on pärit need kolosaalselt kiired liikumised tunnelis. Valgus tunneli lõpus, see on hingede maa. Tagasitulek. Nii räägivad kliinilisest surmast tagasi pöördunud. 
Surres võetakse kaasa selle materiaalse keha mälu. Keha mälu ühineb dubleeritud mäluga, see on alateadvusega. Mitevajalikud tajud uinuvad. (Need hakkavad avanema uuesti sündides, sigimise hetkest alates). Nii jõuame hingede maale, oma uut kehastust ootama.
Vägivaldse surma puhul. Eluküünal küll kustub, kuid surma värav ei ole veel avanenud. Sest ka materjalselsel lihakehal on mälu. Ning see sulgeb kõik uksed. Hing jääb hinge koju neljaks päevaks vangi. Selle aja jooksul kaob ka ühendus materiaalse keha mäluga. Samuti kaob võimalus kasutada dubleeritud mälu. Kui hing nelja päeva pärast oma vanglast vabaneb, ei ole tal mingitki ettekujutust, kes ta on? Kus ta on? Miks ta siin on? Ta hakkab endale materijaaset keha kokku panema. Seda tehakse kõikkitest ettejuhtuvatest energiatest. Tavaliselt on see MUST. Nendega ei ole võimalik suhelda. Räägitakse, ainult musta maagia deemonitel on võimalik nendega suhelda. Pole kontrollinud.
Aastaid tagasi, kui mässasime laste koolis, trepist alla kukkunud ja koheselt surma saanud väikese lapsega. Olles ta musta kogu kätte saanud, teda niipalju puhastanud. Kui vähegi võimalik. Lõpuks tuli sooritada üks väga kummaline protsetuur. Siis ei saanud ma selle protsetuuri mõttest aru. Umbes poole aasta möödudes, ühes vestluses oma vaimse õpetajaga. Ütles ta väga huvitava lause, see lause pani pusle kokku. Miks seda protseduuri vaja oli. Pärast protsetuuri sooritamist oli selle lapse esimesed sõnad. KUS MA OLEN? MIS MINUGA JUHTUS?
Selle protsetuuriga taastasime selle lapse mälud.
VÄGIVALDNE SURM EI OLE LAHENDUS.
KA VÄGIVALATSEJA SAAB KARISTADA.
Neid musti, vägivaldselt surnuid on - oi kui palju.
Ükskõik kust otsast vaadata – aga; ENESETAPP EI OLE VÄLJAPÄÄS!!!
See tekitab probleeme juurde, nii tapjale – kui ka kaaskodanikele.

Võiksime parem arutada põhiuste üle; miks sooritstakse enesetappe? Kui teada on põhjus – siis on hädas olijat võimalik aidata.

Vasta
"Võiksime parem arutada põhiuste üle; miks sooritstakse enesetappe? Kui teada on põhjus – siis on hädas olijat võimalik aidata."
Põhjus on "mängust" tüdinemine. Seal pole häda....ja seal pole ka olijat...Smile
Vasta
Kui ei saada aru, mis on "mängu" point,
siis tekib ka tüdimus, tühjus...
tunne, et ollakse lõksus
ja tahe põgeneda.
Vasta
(11-04-2019, 16:14 )kalldunn Kirjutas: Ükskõik kust otsast vaadata – aga; ENESETAPP EI OLE VÄLJAPÄÄS!!!
See tekitab probleeme juurde, nii tapjale – kui ka kaaskodanikele.

Võiksime parem arutada põhjuste üle; miks sooritatakse enesetappe? Kui teada on põhjus – siis on hädas olijat võimalik aidata.

Me siin tõesti jahume oletatavate tagajärgede üle ja tõesti - miks me ei räägi põhjustest? On põhjusi, mida üldsus kunagi põhjustena ei tunnista. Seetõttu tuleb olla julmalt aus - praegu ei ole surelikud võimelised oma õnnetuid aitama. Kuidagi ei ole.

Paljusid õnnetuid proovitakse aidata nende jaoks valede vahenditega.

Ühiskonna ranged raamid ja sund teha mingeid teatud asju blokeerivad igasuguse võimaluse, et põhjusi hakatakse tõsisemalt vaatlema.

Üks näide. Levib uskumus, et karm enesesundimine hoiab depreka eemal. Kukub õnnetu voodisse ja kaotab tahtmise, ollakse valmis talle kasvõi nuiaga hoogu andma - "mine tööle, loo pere, tee rituaale, siis tuleb õnn!" Mõni tühi inimene siis rabab läbi oma sisemise tühjuse julma tööd teha, sunnib end minema üritustele, reisima. Aga august välja tulla ei suuda. Hullemal juhul hakkab ise omakorda kellelegi käratama "mine tööle, siis saad õnnelikuks". Tapab selline end ära, siis kirutakse teda (liiga nõrk), kirutakse ennast (ei sundinud teda piisavalt). Süüdistatakse vaesust, teisi rahvusi, seksuaalvähemusi, subkultuure, vastassugu, jumalaid, deemoneid, riigikorda.
On inimesi, kellel enda töölesundimine hingelise kriisi ajal just süvendab kriisi.
Mõni hakkab siis töötades alateadlikult endale ohtlikke olukordi tekitama. Näiteks ma ise olen kriisiaegadel endale tahtlikult raskeid asju pähe kukkuda lasknud ja naelte otsa astunud. Mõnigi lihtsalt vegeteerib. Käib vaid tööl ja poes. Nende varem rõõmu pakkunud hobide vahendid vedelevad nurgas, koguvad tolmu.
Enda kogemustest võin mainida veel, et kriisiajal töötades peale tööpäeva ei paku enam miski rõõmu, kaob huvi ümbruse vastu. Valitseb vaid tuim tühjus ja igatsus end näiteks Emajõkke uputada.

Paljud hädalised teavad, mis neid tegelikult aitaks. Aga nad saavad ruttu aru, et praegune inimkond ei soovi neile seda pakkuda, mõni kaasinimestele väga ohutu soov on meil hoopis surmapattude nimekirjas. Seetõttu ei räägi paljud hädalised oma soovidest kogu maailmale. Nad ei looda enam välisele abile.

Vasta
,,HEADEL,, inimestel palun järgnevat mitte lugeda. Hoiatan- postitus sisaldab endas palju tumedaid olevusi, kurjust ja muid halbu energiaid ja nende kandjaid. No kelle ikka kui mitte minu. Võtame tüüpsuitsiidiku. Energiapuudus, apaatia, jõuetus, maailm tundub kuri ja halb, eluisu kaob , jõud voolab välja jne. Pole kahtlustki tegemist on tumedate energiatega ja neid vahendavate tegelastega. No mida siis ette võtta? Palju pakutakse kõikvõimalike kaitsevahendeid ja mooduseid. Raha eest ja ,,heasoovlike,, nõustajate käest tasuta. Alati leidub keegi ,kes ulatab abikäe. On igasugu tehnikaid ja vahendeid. Õpetusi ja tarkusi. Puudust neist küll ei ole. Valida saab alati ja ka otsuse ISE teha. Usun ,et ühtki varianti pole vahele jäetud. Vaid leia ja rakenda. Põhirõhk on alati kahes punktis- SEES eneses ja VÄLJAS e. muus. Kuidas näeb välja suurem terviklikum pilt päriselt? Keegi on otsustanud ,et tema on põhimõtteliselt hea ning väärib väärilist maailma. Ühesõnaga ta on HEA ja temas peab olemagi hea ja teda peab ümbritsema hea. Õnne ja headuse kultus massimeediast. Positiivse tarbimine ja ainukäsitlus. Seega väljas on halb. Väljas tekkinud. Ja väljast sisse tungiv. Keegi mõjutab , vampiiritseb ,neab ,nõiub ründab jne. Kõik väljapool ennast ja enda headust? Enese varjupoole pime eitamine ,millega ISE luuakse kurjus ja muu halb. Oma enese negatiivsuse käsitsemine. Jah on küll olemas nt. saatan. Kui nii paljud on seda ise nimetanud, kujustanud ja oma tähelepanu ja energiaga toitnud ,siis ta ongi. Kas seda enda sisse noppida ,uskuma hakata ja nii nuumama valida , on juba enda otsus. Maailmas on miljoneid vaimolevusi nimetatud. Milliseid ja kui palju endasse tirida ? Ja endasse ka juurde luua? Mis tähendab enda kaitsmine? See ongi see kui hakatakse käsitlema väljavalitud infot. Ja nii seda elustama, kujustama, väestama ,toitma jne. Tähelepanu on nagu küttevoolik .Kuhu suuname ,sinna meie ENDA jõud ,energia, vägi....... kaob. Kaitse on teadlik vaenlase valik ENDALE. Kardan-purskan energia talle lõugade vahele. Mida püüan eemale ajada ,see just ligi tikub. Püüad vältida uksel ,tuleb aknast. Ise oma enda jõust väestame vaenlast aina suuremaks, hirmsamaks ja vägevamaks. Kaitse- rünnak on ühe ja sama energia poolused. Ohver ja agressor on üks moodustis. Me tõmbame oma enese magnetismiga endale kaela. See on duaalsus. Püüad vaenlast hävitada, vastab tema samuti nii. Pole sugugi parem soovitus armastada ja headusega taltsutada kurjust, sest sellega sa tunnistad-kinnistad et ta ikkagi on ja ikkagi kuri. Ja isu sellest ei kahane. Enamus ohvri rollis istujaid püüab aina kõrgemaid barrikaade püstitada ja aiva paremaid kaitsemaagiaid rakendada. Ennast pehmete polstritega hellitades seest. Bufferitsoon aina eraldab muustja välisest. Aga kasu ei midagi. Järelikult on kollid vägavamaks muutunud ja kavalamad. Kuidas küll? Meis kõigis on kõik olemas. Ka varjupool. Äkki avaks silmad ja läheks peegli ette. Me ise oleme valguse ja soojuseküllased seest vooderdatud parasiidi inkubaatorid. Ja neil on väga mõnus ja mugav end nuumata kui nii lahkelt pakutakse. Ilusti ka muust turvaliselt ära lõigatud. Kui söötja omastkäest ,pole mujalt vajagi. No ja on loomulik ,et sellises puntras olevad ohvrid ( ise end ohvriks teinud) otsivad abi ja nõu. Ja muidugi seda sajab alati. Heal juhul juletakse isegi end avada veidi. Eriti kui abipakkuja tundub hea inime. Hea energiaga inime. Vaatame peeglisse jälle. Selline ohver laseb iga kord abi küsides oma kollid valla,need ju kasvavad ja paljunevad ohvriga ühes tempos. Nii jooksutatakse ja levitatakse omi kolle. ISE. Ja leitakse ka uued söötjad. Kas ikka on nii et meie head aga kollid alati väljas ? Ja kui ohver saab nõu ja abi, ta ka tunneb et oli abi. Järgmise korrani. Energia vajadused sisemise suunal said ju täidetud. Aga kollid kasvavad ja on aina isukamad. Nii vajatakse abi ja nõu väljast aina tihemini. Aina vängemates vormides. Mahult ja ajaliselt. Otsitakse aina väekamaid abistajaid. Kõik kasvab lumepallina aga tulemus on aiva kehvem. Üha sügavamale kõik vajub või on abi ajutine. Rohud enam ei aita. Hobid ei rõõmusta. Kõik voolab kuhugi. Aga kuhu kui sa ju oled rakendanud end piiravad ja kaitsvad vallid? ISE ENDA sisse. Oma kollide kõhtu. No võtame siit ühe soovituse. Kuidas hoida oma headuse mulli ja peletada pimeduse kolle??? Võta valguslasso ja keeruta päripäeva ( loo buffer enda ja välise vahele). Justkui see OMA on puhas headus ja valgus. Kuhu peaks või saaksi minna oma enda varjupool? Ahet heal inimesel polegi? Peegel aitab. See lasso näib seal vastukarva liikuvat ning toimib üsna asjaliku sõnnikulahutaja -deemonikülvikuna. Samal ajal kui tähelepanu on oma headusel. Samal ajal liigub ka vastupidi ja enda kolle lendab välisesse. Enda ümber ja aina kaugemalegi. Mida uhkem maagia ,seda tõhusamalt. Nii nagu lõi religioon maale saatana ,nii ka toimub kõik personaalselt. Kui ühel hetkel lõpeks ilmast kõik deemoniuskujad ,siis nad tõepoolest lakkaksid olemast. Pole nimetajaid, kujustajaid, iseloomustajaid, toitjaid-nuumajaid, uskujaid, väestajaid ning OMA enda tähelpanus toituvaid kolle ainult ise oma enda või kokku tõmmatud energia arvelt. Keskmine suitsiidik on üsna suur vampiir. Ohver enda valikus. ISE ilma jäädes energiast selles ajuosas ,mis tahab kõike roosana näha ,saada ja käsitseda ja ülenuumates selles ajupiirkonnas ,mida eitame , väldime, eirame ja püüame peitu lükata, endast eemale tõrjuda jne. Nad on päriselt olemas. Aga nad ei levi neile ,kelle jaoks neid pole. Nad on olemas neile ,keda külge ühendatakse. Nüüd tekib küsimusikkagi-kes kellele loob ja ,,saadab,,? Kus on headus ja kus kurjus? Kelles eelkõige?
Vasta
Lokster, sinu stiilis uhked tekstilised piruetid ajavad deprekas inimesel vaid juhtme veel enam kokku Bleh Aga mis tolku on sellisest seisundist? Siis on kõik veel kutupiilum, kui enne.
Vasta
  


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Enesetapp ja taassünd ? N6iaplika 111 52,015 20-09-2021, 20:49
Viimane postitus: xcad
  ENESETAPP-uurimustöö , PALUN vastake , aitate mind palju :) dess 24 13,808 07-02-2020, 18:17
Viimane postitus: Minaelan
  Puud kui surmakuulutajad? surmatooja 12 6,245 09-12-2008, 23:29
Viimane postitus: Indr3k

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat