Hääled peas

(30-03-2013 21:27 )katakaroliina Kirjutas:  Siis on ju k6ik hasti, kui sa endaga hasti labi saad - kahjuks ma ei m6istnud seda kohe.

Ise oled loll!

Minul hiljuti olid võõrad hääled peas.
Olin tööl, pausi ajal. Täielik vaikus ja äkki kuulen oma peas,kõrvades mingit kõva sahinat(müra). Mingi väike laps nuttis ja keegi naine rääkis sosistades midagi. Naine ütles, et pane nüüd hästi tähele. Endamisi mõttes vastasin et ma ei kuule sind hästi, sa nii kaugel. Naise hääl tuli lähemale, lapse nutt lõppes ära.Naine hakkas rääkima aga samal ajal tuli eriti suur sahin(müra). Selline sahin nagu raadiol otsid jaama. Kuulsin ainult lõppu...Naine ütles:"...sest nad on teistsugused inimesed." Mul pole kunagi varem nii juhtunud. Mõtlesin et hakkan vist hulluks minema. Sellegi poolest väga huvitav kogemus.

Selle huvitava kogemusega pead laskma arstil oma südant kontrollida. Reeglina tekivad säherdused jamad kõrvus kõrgest vererõhust. Ning kui nendele häältele sülitad või pead neid häälteks kusagilt "teistest dimensioonidest", lõpetad infarkti või insuldiga.

Seoses teemaga meenub üks hiljutine juhtum. Naabrid tülitsesid jälle ning mu magamistuppa oli kõik hästi kuulda. Naine karjus eriti hullusti ja mina püüdsin magama jääda, lamasin voodis ja kuulsin mingit imelikku häält, enam ei mäleta kas see oli kurin või urin või lõrin, aga midagi taolist. Ja siis hakkas see hääl inimkeeli naerma, üsna vastik õel mehehääl naeris. Kuidagi tundsin, et ta naeris nende inimeste üle, ütlesin talle mõttes, et tõmba uttu ja ta kadus. Olin üleval kogu aja. Mul on unetus, niisama lampi ei tukasta XD
Ei arva, et meil kummitab, lihtsalt juhtusin channelima kedagi/midagi teist. Kusjuures see pere tülitseb tihti.

Umbes kuu aega tagasi hommikul, ütles hääl mulle: Võta vastu oma klooni pärand...
Mida sellest arvata?

Tavalised viled peas viitavad ajuvere varustuse höiretele, Veresoonte lubjastumisele. Muude juttude ja köskude kuulmine viitab juba psühhika häiretele. Ja on märk teatud haiguse algusele. Vajalik minna hulluarsti juurde, kes paneb vastava diagnoosi.
On ka erandeid, Keegi hakkas ka kuulma hääli peale seda, kui oli käinud hambaarsti juures oma hambaid plommimas. Ja siis selguset see hambaplomm töötas nagu väike raadio tal. Peale selle eemaldamis kadus ka häälte kuulmine.

Häältest peas on kirjutatud ka selles teemas. http://www.para-web.org/showthread.php?tid=8056
Seda teemat on tegelt para-webis väga palju käsitletud, erinevate pealkirjade all, nt "auditoorsed hallutsinatsioonid" annab juba kaks vastet.

Praeguste seisukohtade järgi ei ole see sugugi nii ebatavaline ega ka mitte haiguse tunnus.

Mõni mees arvab (Julian Jaynes näiteks, ja ka Oliver Sacks näikse seda pooldavat), et paar-kolm tuhat aastat tagasi oli see inimeste seas üleüldine omadus. Ja mille me kaotasime, ja seda kaotust mina kirjeldan "Lendaja maatriksisse astumisena". Mis ei pruugi aga õige olla. Sest Lendaja on väga lai mõiste, mida pea igaüks omamoodi tõlgendab.
Jaynes'ist tegin isegi omaette teema, sest olin sellest raamatust paar päeva tõsise laksu all. http://www.para-web.org/showthread.php?t...ght=jaynes

Et aga kuhu piir tõmmata ... üks ööse rääkisin oma isikliku pealuuga Oli minu suhtes heatahtlikult meelestatud. Teiste suhtes ka.

Kuigi minu "hääled" on tavaliselt mõtted, mis aga asetsevad minu pea suhtes ruumiliselt väljaspool erinevates asukohtades. Et nojah ...

Lisan siia väljavõtte Oliver Sacksi "Hallutsinatsioonidest:

Tsitaat:
lk 72-76
Iseendaga rääkimine on inimesele väga omane, sest me oleme lingvistiline liik. Kuulus vene psühholoog Lev Võgotski oli veendunud
et sisekõne on tahtelise tegutsemise eeltingimus. Ka mina räägin iseendaga päeva jooksul korduvalt. /.../ Need hääled ei ole kuuldavad - ma ei ajaks neid iialgi aegamini jumala või kellegi teise häälega.

Aga ükskord, kui olin tõesti ohtlikus olukorras, püüdes rängalt vigastatud jalaga mäest alla laskuda, kuulsin sisemist häält, mis oli mu tavalise sisemise hääle lobisemisest täiesti erinev. Väljaväänatud ja nihestatud põlvega liikudes nägin meeletut vaeva, et ojast üle saada. Pingutus juhmistas mu täielikult, jäin mõneks minutiks liikumatult lamama ning minu peale langes magus rammestus. Mõtlesin endamisi - miks mitte siia jääda, teen väikse uinaku. Otsekohe vastas mulle tugev, selge ja käskiv hääl, mis ütles: "Sa ei tohi siia puhkama jääda - sa ei tohi üldsde puhkama jääda. Sa pead edasi minema. Leia sobiv tempo, millest sa kinni suudad pidada ning mine kõhklemata edasi." See hea hääl, see Elu hääl, embas mind ning päästis mu. Surusin värinad maha ega kõhelnud enam.

Ka mägironijaJoe Simpsoniga juhtus Andides käies ränk õnnetus - ta kukkus liustiku servalt sügavasse lõhesse ja murdis jala. Joe võitles ellujäämise nimel, nagu ta meenutab oma raamatus "Touching the Void" ("Tühjust puudutades"), ning tema julgustamisel ja suunamisel mängis kriitilist rolli hääl, mida ta kuulis:
" Mind ümbritses vaikus ja lumi, mu kuhal paistis sinine ühegi elumärgita taevas ning seal ma siis istusin, püüdes aduda ja kuidagi aktsepteerida kõike seda, millega mul tuleb rinda pista. Minu vastu ei tegutsenud tumedad jõud. Hääl minu peas kinnitas, et see on tõsi, ning katkestas oma külmal ja ratsionaalsel toonil mu peas valitseva tohuvabohu. Mulle tundus, just nagu oleks minus olnud kaks mõistust või meelt, mis kaalukausse kallutada püüdsid. Hääl oli selge, terav, konkreetne. See ei eksinud kunagi, ma kuulasin seda, kui see rääkis, ning käitusin nii, nagu see juhatas. Teine mõistus produtseeris rapsides seosetuid kujutluspilte, mälestusi ja lootuskilde, millele ma oma unenäolaadses seisundis hajameelse pilgu heitsin, ise samal ajal hääle antud korraldusi täitma asudes. Mul tuli liustikule tagasi jõuda. /.../ Hääl ütles mulle täpselt, kuidas seda teha, ning ma kuuletusin, samas kui mu teine mõistus ühelt ideelt teisele hüppas. /.../ Iga kord, kui liustikult peegelduv kuumus mind unisesse kurnatusse mässis, sundisid hääl ja kell mind edasi liikuma. Kell oli kolm - vaid kolm ja pool tundi päevavalgust oligi jäänud. Ma jätkasin liikumist, kuid mõistsin üsna pea, et edenen piinavalt aeglaselt. Kuid see, et liikusin nagu tigu, mind tegelikult ei häirinud.. Niikaua kuni kuulsin häält, pidi minuga kõik korda saama."

/.../ Selle kohta, miks inimesed hääli peas kuulevad, leidub erinevaid selgitusi niing erinevates olukordades võivadki põhjused erineda. Näiteks on üsna tõenäoline, et psühhoosi puhul esinevad vaenulikud ja kiusavad hääled on tingitud hoopis muust kui juhtum, mille puhul me kuuleme, kuidas tühjas majas keegi lausub su nime, ning see omakorda on pärit hoopis teisest allikast kui hääled, mis ilmutavad end meile ohtlikes või meeleheitlikes olukordades.

/.../
Mõned teadlased on oletanud, et kuulmishallutsinatsioone põhjustab inimese suutmatus sisemiselt genereeritud kõnet enda omana ära tunda (või ehk on see tingitud kuulmispiirkondade ristuvast aktiveerumisest, nii et see, mida enamik meist kogeb mõtetena, saab järsku "hääle").

/.../
Julian Jaynes spekuleeris oma 1976. aastal ilmunud suurepärases raamatus "The Origin of Conciousness in the Breakdown of the Bicameral Mind" (Teadvuse päritolu ja kahekojalise mõistuse kokkuvarisemine) selle üle, et mitte väga ammu võisid hääli kuulda kõik inimesed - need hääled genereeriti paremas ajupoolkeras sisemiselt, aga tajuti (vasaku ajupoolkera abil) välistena ning nendesse suhtuti kui otsesesse suhtlusse jumalaga. Jynes pakub välja, et alles tänu nüüdisaegse teadvuse esilekerkimisele umbes 1000 a ema võeti need hääled omaks kui miski, mis on pärit meist endist.

Kuulen ka vahel huvitavaid asju, varem küll tihemini. Nüüd on tavaliseks saanud see, et väsinuna voodisse heites kuulen vaid viivuks ülimalt võimsat orkestrimängu, mis vahel isegi kananaha ihule ajab. Vahel õhtu jooksul mitu korda.

Kord, paar aastat tagasi, nägin hommikul korra silme ees pilti süngetest meeskoori lauljatest ning kuidas nad lauldes väga süngelt kordasid "Aleksandria, Aleksandria..."
Muideks ei juhtunud see hämaruses ega kinnisilmi - olin küll veel voodis, kuid täitsa ärkvel. Vaatasin ringi ning avatud silme ette tuli see meeskoori pilt nii, et muud ei näinudki. Siiani mõtlen, kas sellel ka tähendus oli.

Minu järjekordne veider kogemus oli eile õhtul. Sättisin magama, aga mingil põhjusel hakkas kõhe. Olgu öeldud, et ma ei karda pimedust, olen palju üksi olnud kodus ja see ei ole minu puhul tavaline, et kõhe hakkab ja pimedus häirib. Panin köögist tule põlema, et ei oleks nii pime magama jääda. Olid silmad kinni ja hakkasin juba uinuma, kui kuulsin kaks sõna "dangerous chester". Väga selgelt öeldud ja ei saanud niisama jätta. Hakkasin guugeldama, et mis chester. Linn Inglismaal. Mis mul sellega pistmist ja hakkasin juba loobuma , aga siis mõtlesin, et ehk jester. Hääldus ju mõlemal sama ja kirjapilti ei näinud. Jester tähendab siis kolme asja: kojanarr, žest ja killerkloun. Ma ei mäleta, et oleks teadnud killerklouni inglise keelset nimetust. Pole mul nendega ka pistmist. Jätsin sinnapaika, et mida iganes see siis tähendab ja võibolla väsimusest aju tegi vingerpussi või olengi ikkagi kunagi kuskilt lugenud seda kahte lauset või kuulnud, aga lihtsalt ei mäleta. Mõni hetk hiljem aga tundsin paremale küljele keerates kõhus tugevat valu. Kõht on täna terve päeva hell olnud ja tundub, et midagi on viltu. Mõtlesin nüüd, et ehk oli see mulle tervise suhtes hoiatus ja sellega oli mõeldud, et ohtlik kehaliigutus ja seda valu ei tohiks tähelepanuta jätta. Kindel muidugi pole, et see just nii on.

Hääled peas või pildid poolunes on kõik vaimude tegevus ja tegelikult šamaanihaiguse eri vormid. Vanal ajal viskas see suurem maailm mida vaimude maailmaks nimetame igas põlvkonnas välja inimesi kellest said vahendajad vaimumaailma ja inimeste maailma vahel olenemata sellest kuidas neid ka eri rahvaste juures nimetati. Ristiusu tulekuga aga hakati neid vahendajaid kes polnud ristiusuga seotud, hävitama ja põletama. Ometi oli isegi Eestis kogu kristliku aja teadjad kes nn hulle paika panid ("Eestlaste endeemilistest haigustest" milles otse öeldud, et eestlastel puudusid psüühilised haigused). Sega oli igas külas oma posija kes shamaanihaiguse paika pani ja järgmise põlve välja kasvataks rahvaravijaks. Tänapäeval on kõik need vahendajad hullumajade patsiendid, oli ka enda tee kõigepealt hullumajja kui mu õpetaja suri ja tema vaimud mulle kallale tulid aga hullumajas ei saadud midagi teha, hea et see oli juba vabariigi aeg ja võis rahumeeli välja kõndida ilma, et oleks kinni seotud. Nii et hääled peas on märk, et sellest võib saada teispoolsuse vahendaja ravija. Ainuke häda on nüüd selles et puuduvad head eelmise põlve teadjad kes õpetaks süsteemselt aru saama sellest mida näed ja kuuled. Samuti on ühiskond arenenud rahaühiskonnaks kus põhiliselt peaks tegelema rahavaimude kiitmise ja kohalekutsumisega aga see on juba põlise šamaanirahva juutide pärusmaa.
Muide need Altai daamid kellest üks parajasti Tartu tuleb naisi õpetama ongi jõudnud rahašamanismini ja kutsuvad õnne ja raha, klaarivad firmade rahaasju ning räägivadki, et on olemas universaalne šamanism millest kõik maailma šamaanid üheselt aru saavad ning need väikesed paiklikud šamanismid on minevikujäänukid.

Minule olid need 2 sõna peas ilmselt hoiatuseks tervise suhtes. Magu valutab ja peab arstile minema. Pole hull ilmselt

Kui hääled peas on psühhodeelikumidega (eriti nn happed) esile kutsutud, pole tegemist šamaanihaigsega ega vaimusõnumitega, vaid oma aju toodab hääli-pilte vastavalt iseenda alateadvuses olevale prügile ja unistustele. Need nn jumalalaadsed nägemused ja õndsus pole sugugi paradiisiväravad ja sealne valgus, ja põrgu pole põrgu, vaid iseenda hirmude projektsioon. Ebastabiilsed võivad oma ajukeemia nii untsu keerata, et saavad skisofreenia või psühoosi. Kontrollimatu hullumeelsus maakeeli...

(24-02-2017 10:45 )Triinu83 Kirjutas:  Minule olid need 2 sõna peas ilmselt hoiatuseks tervise suhtes. Magu valutab ja peab arstile minema. Pole hull ilmselt

Kas ka varem on enne haigust sama moodi olnud?
Küsin, sest juba varasest lapsepõlvest enne tõsisemat tervisehäda on mul kolm kuni viis päeva varem üks ja sama ääretult raskelt kirjeldatav nägemus ning tunne (ilma häälteta). Just poolunes olles. Päris noorena üsna hirmutav, hiljem olen püüdnud tõrjuda. Vahest õnnestub, vahel mitte. Veider on see, et selle nägemuse ajal tundub tervis täitsa tavapärane olevat. Enese haigeks mõtlemisse ei usu, haigused erinevad ja seostasin selle hulk aastaid hiljem.

Kas ka varem on enne haigust sama moodi olnud?
Küsin, sest juba varasest lapsepõlvest enne tõsisemat tervisehäda on mul kolm kuni viis päeva varem üks ja sama ääretult raskelt kirjeldatav nägemus ning tunne (ilma häälteta). Just poolunes olles. Päris noorena üsna hirmutav, hiljem olen püüdnud tõrjuda. Vahest õnnestub, vahel mitte. Veider on see, et selle nägemuse ajal tundub tervis täitsa tavapärane olevat. Enese haigeks mõtlemisse ei usu, haigused erinevad ja seostasin selle hulk aastaid hiljem.
[/quote]

Niimoodi sõnadega on eelnevalt paar korda olnud, aga rohkem mitte. Enamasti on veider tunne tekkinud ja kuidagi liiga kerge olemine ,mis pole tavapärane. Siis on sisetunne öelnud, et ilmselt jään haigeks ja nii on ka läinud.
Mina ennast lapsena ei mäletagi. Ainult mõnda olukorda, mis enamasti pole just positiivsed ja pole seotud ettenägemise või kuulmisega. See kõik kuidagi lainetena hakkas pihta pubekaeas ja nüüd aina võimendub. Samas on ikkagi nii, et pikalt ei näe midagi ja elan oma tavapärast elu, aga siis järsku näen unes midagi ja see on ka täide läinud, kuulen midagi, tunnetan midagi jne.
Olen käinud selgeltnägija juures, kes minuga rääkida tahtis ja ise selle ettepaneku tegi. Ta ütles, et mul lapsepõlvest juba kõik kanalid lahti. Ma olen ikkagi natuke skeptiline veel. Esialgu üritan ikka loogilisi seletusi leida, aga on asju, millest mööda ei saa vaadata ja loogilist seletust ei ole.
Oli mul üks töökaaslane, kel lõunapausi ajal pidevalt kõht korises. Teised töökaaslased ei teinud sellest välja, mina ka muigasin alguses. Siis aga sisetunne ütles, et tal on mingi tõsisem haigus mao või sooltega. Ilmselt vähk. Välja ma seda ei öelnud loomulikult, aga veidi hiljem soovitasin arstile minna. Ta arvas, et see pole midagi, et tal pole häda midagi. Hiljem siiski selgus, et tal on jämesoolevähk Keemiaravi ajal tuli ta minuga rääkima, et jätab ravi pooleli. Kahjuks ei ole teda enam elavate seas Manitsesin teda, et ta jätkaks, aga tegelikult sisimas sain aru, et lootust ei ole. Tuttavatel, sugulastele olen ka diagnoosi pannud, aga nad on mingeid sümptomeid kirjeldanud või olen inimesi näinud ja siis sisetunne ütleb. Hiljem arstid on seda ka kinnitanud. Minu tervisega on samamoodi. Lõpuks on arst vaid selleks, et kinnitada ja rohud määrata. Seda ma nimetan siiski pigem tähelepanelikkuseks, ehk veidi tugevamaks sisetundeks ,kui paljudel teistel, mitte selgeltnägemiseks.

küsimus on ebaluses ,Triinu kõik energiad otsivad kehastust .Kui sa oled nõrk siis nad kaaberdavad su ja vabatahlikult ei lahku .Aga kui sinus on Võitlejat siis nad aitavad ja Õpetavad sind.Hääled peas on kogu aeg olnud ,Kogu Kõiksusel on pääs meie juurde me ei ole siin üksi.

Hääled peas ei ole midagi imeliku,ma suhtlen nendega kogu aeg.Need on vaim olendid,nad on väga erinevad.Ärge olge kerge usklikud,nad kasutavad teid tavaliselt ära,ainult mõni üksik aitab sind.

Allan Kardeci vahendatud vaimud "häältest":

Tsitaat:408. Mõnikord näib, otsekui kuuleks me endi sisimas selgelt hääldatud sõnu, mis ei ole mingisuguses seoses sellega, millega me tegeleme; mis on selle põhjus?
"Jah, te kuulete isegi terveid fraase, eriti siis kui tundmused äkitselt uinuvad. See on mõnikord nõrk kaja, mis pärineb mõnelt vaimult, kes proovib teiega rääkida".
409. Staadiumis, mis ei ole veel pooluni, näeme sageli ainult suletud silmadega selgesti mitmesuguseid pilte ja kujundeid, mille kõige vähemaidki üksikasju võime jälgida; on see nägemus või ettekujutus?
"Kuna keha on siis teatud määral passiivne, püüab vaim end vabastada: ta liigub ringi ja näeb; kui uni oleks täielik, siis oleks see unenägu."
410. Unes või poolunes tekib meil mõtteid, mis tunduvad meile väga headena, kuid mis kaovad meelest; kust need tulevad?
"Need on vaimu vabaduse tagajärg. Sageli on need nõuanded, mis tulevad teistelt vaimudelt; need kuuluvad sageli rohkem vaimsesse kui kehalisse maailma. Aga peaaegu alati vaim jätab need meelde, olgugi, et keha unustab ja mõte tuleb uuesti parajal momendil otsekui äkiline inspiratsioon."
419. Kuidas seletada ühe mõtte, näiteks avastuse, tekkimist üheaegselt mitmes kohas?
"Me ütlesime juba, et vaimud käivad unes üksteisega läbi; kui inimene ärkab, siis mäletab vaim õpitut ning inimene arvab, et tegi avastuse. Sel viisil võivad paljud inimesed üheaegselt sama asja mõelda. Kui te ütlete, et mingi mõte on õhus, siis kasutate täpsemat kujundit kui arvate; igaüks aitab seda teadmata, kaasa selle mõtte levikule."
461. Kuidas eristada omi mõtteid vaimude poolt sisendatud mõtetest?
"Kui mingi mõte on teile sisendatud, siis on see nagu hääl, mis teile kõneleb. Enese mõtted on tavaliselt need, mis tulevad otsekohe, samal momendil. Muide, see eristamine ei ole teie jaoks eriti huvitav ning sageli on isegi kasulik, kui seda ei tehta. Nii tegutseb inimene vabamalt."

Ja siis veel ikka sedasama, et paljud vaimud on rumalad, ulakad, kiusupunnid, mõttetuste rääkijad või lihtsalt vanad õelused ise.

Mul olid noorena peale alko tarvitamist hääled peas, mis tulid alles kolmandal või neljandal päeval peale tarvitamise lõpetamist. Ilmselt unetus ka mängis häältele kaasa muidugi.
Kas need olid vaimud või oma südametunnistus piinas ?

Mul ka esineb aegajalt, aga harva. Kainelt. Üks rohi tegi aga nii, et hommikul ärgates ikka mõtlen omi mõtteid, ja siis plaks poole mõtte pealt muutus lause lõpp öelduks väljast tuleva selge häälega. Aga lubati kohe selle rohu võtmine katki jätta
Aga mõnikord on täitsa tarka tulnud: "ärevust tekitab klammerdumine". "kaug(formaalset) mõju võimaldab meie maailma viimistlematus" ....

Mul käivad siin igasugused,äärest ääreni.Kõige tüüpilisem küsimus "kes sa oled",suisa närvi ajab.Hakka neile seletama,et olen "sõnumi tooja,püha altari valvur,suur meister ja ka kohtuniku staatuses .Tavaliselt nad tahavad midagi.Kõige hullememad on need "lõksud,kus malbe oleku taga on üks suur parasiit,misvõtab sult kõik.Aga see kellega ma iga päev suhtlen ,teda ma nimetan"DJ"