01-10-2010 01:25
Teate, mul kargas täna hing täis!
Mõnede aastate eest avastasin puhtjuhuslikult, et suudan teha "asju", mis senise klassikalise arusaama järgi võib liigituda "paraks".
Minu taustast rääkides kuulub minu minevikku meditsiiniline kõrgharidus ja biotehnoloogiaalane magistrikraad - igati klassikaline teadusvärk. Mitu aastat töötasin teadusasutuses teadurina. Seejärel tuli pikk periood meditsiini- ja ravimiäris ja sellega seonduv karjäär, mis viis mind suhteliselt kõrgetesse ešelonidesse. Mida kõrgemale ma jõudsin, seda enam mulle tundus, et kõik, mis näidatakse ja näib, pole see, mis tegelikult on. Ja siis tuli hetk, mil ma otsustasin sellest süsteemist välja astuda. Järgnes pikk tee tühjust ja siis tuli idee, et mis oleks kui vaataks maailma teise nurga alt. Ja siis see tuli - tuli see, mida nimetatakse "paraks". Tegelikult muutsin ma oma paradigmat. Ja siin ma nüüd olen, otsides infot ja tegeldes pusle kokkuajamisega.
Suht hiljuti astusin siia foorumisse. Ma olen leidnud siit mõnusalt palju vihjeid minule huvitava ja uudse infoni. Kõik on vahva, aga...
Igas kuradi teemaarenduses on mingi seltskond tolvaneid, kel on oma hinnangulise ja reeglina teisi mahamaterdava ning ennast tuttipidi parnassileupitava mölapidamatusega oskus kõik teemad mättasse lüüa. Mõni ajab ikka sihukest "tarka", et hakka või oksele. Mõni tolgus näikse siia roninud olevat vaid selleks, et kõigile selgeks teha, et ta on siin vaid "päästemissioonil", et paralasi "tervele mõistusele" kutsuda. Mõni väidab, et ta teab kõigest kõike palju paremini kui kes iganes teine ja et on olemas vaid kaks arvamust - tema arvamus ja valearvamus.
Silma hakkab ka veel üks ilming. Kui siin foorumis avaldab mõni väheste tärnidega nimi infot, mis talle kätte on sattunud ja mille jagamist ta oluliseks peab, siis kohe lendab talle peale hulgitärniliste armee ja kukub õpetama, et mida sina, kollanokk, kah elust tead, ikka et see on pask ja too on vaimupimedus ja sihuke asi on täielik jura. Ma nimetan neid grafomaanidest eneseupitajaid lihtsalt "teematapjateks". Lisaks teemade hävitamisele saavad need tolvanid hakkama ühe vaimupimeda karuteenega - nad peletavad siit eemale iga viimase kui ühe, kes võibolla omab üdini huvipakkuvat infot, aga ei taha seda siin avaldada, sest tapritega veteranid kisavad ta ehmatusest poolsurnuks.
Ma tean, et siin liigub hulgi ringi ka süütuid roosamannas hõljujaid ja neid, kel kaineks mõtiskluseks pole kas võimet või võimalusi, aga see ei tähenda, et nende küsimuste peale peaks neile kohe väntama. Küsimustega inimesed on ju suure potentsiaaliga tegelased. Kui poleks olnud küsimusi, poleks ju olemas ka teadust. Aga alati leidub perssetäis isetarku, kes väänavad oma nartsissismis vaesele küsijale või infojagajale sajaga, et oi kui loll küsimus või teemaesitus! Teadke, et pole olemas lolle teemasid või lolle küsijaid - on vaid lollid vastajad, kes suudavad küsijale suu pihta virutada.
Minu noorim tütar küsis 3-aastaselt minu käest, et miks see "karvane lind" meie kapi otsas istub. Vaatasin kapi otsa ja seal ei olnud isegi tolmurulle mitte. Ma küsisin, et kas seal istub siis "karvane lind". Plika näitas näpuga ja küsis, et kas ma siis ise ei näe? No, ei näinud. Mis ma nüüd tegema oleks pidanud? Kas oleksin pidanud tormama perearstile ja hankima saatekirja Seewaldisse (või kuhu iganes) ja toppima lapsukese Prozakit täis? Möödunud on kolm aastat, aga see "karvane lind" käib ikka endiselt meie kapi otsas istumas ja mu tütar näeb teda ning suhtleb temaga, aga mina seda lindu ikka veel ei näe. Mis siis nüüd? Kas ma olen vastutustundetu vanemana lasnudki lapsukesel lolliks minna? Loomulikult oleks siinsetel "veteranskeptikutel" kohe ratsionaalne ja Prozakisse kanaliseeriv arvamus lagedale käia, aga minu jaoks on olemas täiesti ratsionaalne seletus asjale selline, et minu tütre reaalsuses on see lind olemas, minu tütar on minu reaalsuses olemas ja seega on see lind minu reaalsuses läbi minu tütre olemas.
Alguses ma ütlesin, et mõne aasta eest avastasin, et suudan teha asju, mida kaasaegne teadus määratleb "parana" ja veelgi kaugemale ulatuv teaduslik vaimupimedus tituleerib olematuks ning võimatuks. Mind ei rahuldanud lihtsalt teadmine, et ma suudan seda, mida suudan, vaid ma tahtsin sellele kõigele leida seletust, lihtsat ja arusaadavat seletust. Ma leidsin seletusi ja otsin neid veelgi juurde, sest ma tahan meeletust kogusest infokildudest koosneva pusle kokku panna. Ja üks vahva asi, mille ma avastasin oli see, et kui ma lõpetasin isiklikust mättast tulenevate hinnangute andmise, hakkasid infokillud moodustama tervikpilti.
Minu lihtne soovitus oleks, et lõpetage ometi hinnagute jagamine ja oma isikliku ego upitamine ning laske infol vabalt kulgeda!
Ma tean, et ma hüüan nii mõneski aspektis tühja kaevu. Ikka leidub tolguseid, kes ka sellest samast kirjatükist kondi hambusse saavad ja tatti pritsides purelema hakkavad. Ja ühel heal päeval saan ma teada, miks see nii on ja miks need napakad nartsissistid ja umbunud meeltega vasaku ajupoole hirmunud kargalõõgad mu reaasusesse sattusid. Päris kindel on ka see, et paras ports (kui mitte enamus) vaimupimedaid, kellele ma just äsja hüüdsin, ei saa isegi aru, et ma hüüdsin neile... ja mis siis...
Teadke lihtsalt, et ma kallasin ennast praegu tühjaks, mu emotsioonid lahtuvad ja vaatamata koerte haukumisele kulgeb karavan ikka oma teed.
Lugupidamisega kõigi "para" vastu lugupidamist üles näitavate inimeste suhtes,
Matrix
[Muudetud: 9-30-2010 Matrix]
Maailm on palju lihtsam kui meile näib, näidatakse ja lastakse näha!
Tõde ei vaja, et seda usutakse, see eksisteerib niigi, aga vale vajab uskumist.
|