Sinu paranormaalsed kogemused

Tsitaat:Algselt postitas: Flash
Muidu need kes unes näevad/kuulevad et keegi hüüab ja kutsub neid, siis neil on arvatavasti nõia annet

kust sellised mõtted?

Ühest raamatust lugesin. Pealkirja ei mäleta täpselt. Aga kui vaja saan välja uurida. MIngi spiritualism või midagi sellist

Mina lugesin kunagi ühest targast raamatust sellist asja, et see on täiesti tavaline. Kui kellelegi vett näkku visata, siis magav inimene näeb tõenäoliselt unes koske või jõge. Samamoodi on nime hüüdmisega. Oma nimele reageerivad inimesed küllaltki tugevalt, tavaliselt kuuldakse seda isegi ülilärmaka rahvamassi seas.

aga probleem on selles, et ma ei julge enam pimedas korteris teise tuppagi õieti liikuda... kartes seda uuesti kuulda... ikka sihukesed judinad tulevad peale... ja peale veel selle foorumi avastamistki... kas on ideid?

ainuke asi on vaata oma hirmule vastu ja võida see. võita saad seda uuesti kogedes ja siis sellele vastu hakates. Nt pimedust kartes saad sellest üle kui oled üksi kuskil pimedas ja nn võitled sellega. Kaua aega oled siis on ka kasu

aiaiaiaiaiaia... mis see peaks tähendama seda, et ma värisen seal pimedas nurgas kuskil?

jah ja peaksid proovi sellest pimedast nurgast üle olla. järgmine kord kui seal nurgas oled ei värise enam.

Aga oletame et ma kardan kukkumist, anna hüva nõu, kuulan

siis tuleb kukkumist harjutada

Olin vanema õega kodus.Vaatasin huvitavat filmi.Järsku kuulsin , et keegi on koridoris.Üritab võtit lukuauku panna.Meil see uks veidkikene rikkis.Pidevalt on võti kinni jäänud.Otsustasin , et aitan teda.Ütlesin , et oodaku , teen ise ukse lahti.Siis vaatasin , et uks on juba lahti.Lükkasin kiiresti kinni ja millegipärast küsisin , kes on...kuid kedagi polnud..täiesti vaikus..ei hingelistki..
mitte kedagi.....ma olin täiesti ehmunud..vaatasin , et teine uks ka seal kinni..aga ma ju kuuuulsin täiesti kindlalt , et keegi tahtis sisse tulla...tõsiselt väga kahtlane....

et nihuke lugu siis et, kunagi kui sõbraga sai ratastega sõitmas käidud me tegelt sõitsime üpris kodu ligidal aga siis kui me metsast möödusime (mina sõitsin tagapool) siis mul tuli niuke imelik natuke nagu külm ja kuidagi imelik tunne ja vaatasin metsa ja seal seisis mingi kogu tundus natuke inimese moodi põhiliselt oli temast näha üksnes musta varju, aga tema äärjoon oli väga selge mitte hägune siis kui ma teda märkasin oli ta täiesti sirgu silma järgi oli ta natuke üle 2 meetri ning tundus justkui nagu tal oleks olnud kivi ühes käes (seal juures olid kohe väga suured kivi hunnikud mis olid kõrvalt põllupealt aastatega korjatud) aga siis ma hõikasin enda sõpra kuna nihuke suur hirm kui mitte öelda et paanika tuli minu sisse ja ma olin ratta juba peatanud ja ei suutnud enam peale sõbra hõikamise midagi teha aga siis see kogu tõmbas küüru ja kadus väga kiiresti puude vahele, sel hetkel hirm natuke kahanes ja ma suutsin jälle liigutada ütlesin sõbrale et me hästi ruttu minema sõidaks ja seni kuni me veel metsa äärt mööda sõitsime siis juba üritasime küll rohkem põllu peal sõita oli pidevalt tunne et meid jälgitakse. hiljem seletasin ka sõbrale mida ma nägin ja me mitmed aastad ei läinud isegi selle metsa ligidale.

Tsitaat:Algselt postitas: Villem
Satelliidid võivad päris head päiksevalguse peegeldajad olla. Ja samas võivad satelliidid päris kiirest liikuda kah.

See oli jääkamakas kaugel kõrgel kosmoses Maa atmosfäärist natukene üleval pool, mis nii võib helendada ja kiresti lennata.

Tsitaat:Algselt postitas: payn2
et nihuke lugu siis et, kunagi kui sõbraga sai ratastega sõitmas käidud me tegelt sõitsime üpris kodu ligidal aga siis kui me metsast möödusime (mina sõitsin tagapool) siis mul tuli niuke imelik natuke nagu külm ja kuidagi imelik tunne ja vaatasin metsa ja seal seisis mingi kogu tundus natuke inimese moodi põhiliselt oli temast näha üksnes musta varju, aga tema äärjoon oli väga selge mitte hägune siis kui ma teda märkasin oli ta täiesti sirgu silma järgi oli ta natuke üle 2 meetri ning tundus justkui nagu tal oleks olnud kivi ühes käes (seal juures olid kohe väga suured kivi hunnikud mis olid kõrvalt põllupealt aastatega korjatud) aga siis ma hõikasin enda sõpra kuna nihuke suur hirm kui mitte öelda et paanika tuli minu sisse ja ma olin ratta juba peatanud ja ei suutnud enam peale sõbra hõikamise midagi teha aga siis see kogu tõmbas küüru ja kadus väga kiiresti puude vahele, sel hetkel hirm natuke kahanes ja ma suutsin jälle liigutada ütlesin sõbrale et me hästi ruttu minema sõidaks ja seni kuni me veel metsa äärt mööda sõitsime siis juba üritasime küll rohkem põllu peal sõita oli pidevalt tunne et meid jälgitakse. hiljem seletasin ka sõbrale mida ma nägin ja me mitmed aastad ei läinud isegi selle metsa ligidale.

Mina arvan, et sul oleks õige aeg hakata reptiloididesse uskuma, kui see lugu ja see haigla lugu tõesti juhtusid.
Äkki proovid mõnel korral mitte hirmuda? Oleks huvitav ka teada saada milleks nad tegelikult võimelised on.

kunagi võib tõesti püüda mitte hirmuda ja vaadata mida nad teevad

"Oleks huvitav ka teada saada milleks nad tegelikult võimelised on."
Äkki need on kadunuks jäänud, kes reptiloididega sõbraks saada on proovinud ? Või ei taha nad lihtsalt tagasi tulla sest nende juures on tunduvalt parem elu näiteks. Ilmselt see asi ei ole nii lihtne, et saad hirmust üle, ütled "jou" ja kõik edeneb.
Postimehes kirjutas mõni aeg tagasi umbes sarnasest juhtumist nagu payn2 kirjeldas, seal oli neid haldjateks peetud, aga muidu sama jutt 2m kogudest.

Meil on peres neli last (vanim neist siis mina), ema ja isa. Kuna pere oli nii suureks kasvanud, sai elukohta vahetatud. Eelmistest omanikest ei teadnud me eriti midagi. Maja ise oli mingi viiekümnendatest-kuuekümnendatest pärit viiekordne paneelehitis. Kõik oli iseenesest tore - uus ja suurem korter, suht hea asukoht jne. Kuid üsna kiirelt sai selgeks, et peale meie kuue oli seal juba varem üks elanik lisaks. Ei tea kuidas teistega oli, kuid emaga tunnetasime pidevalt seal korteris, et keegi jälgib kõike. Pluss vahel ise pauguga sulguvad uksed oli tavaline nähe, nagu ka mõnede pisiasjade pea märkamatu ümberpaiknemine. Ja pidevalt oli tunne, et KEEGI jälgib kõike toimuvat ja just kõige rõõmsam ta selle üle pole, kuigi tegutses suhteliselt vähe..
Mäletan - see oli kunagi kevadsuve kandis, kui sai peaaegu päev otsa üksinda kodus vedeletud. Päike oli ere ja loodus täies jõus - see kõik tekitas endas suurema ja parema tunde. Teate ju küll seda kevadist ja suve alguse tunnet. Igatahes kunagi pärastlõuna kandis.. Vahepalana märgin siis ära, et suudan veidike tunnetada ja siinsest tasandist eemaldudes mingil omamoodi kanalil puudutada. Tunda. Mõista.. Okei, igatahes sel pärastlõunal läks siis üks hetk natuke rohkem maks üle kopsu, kuna mind jälgiti hoopis puurivama pilguga. Omamoodi on ka see, et ma tean ka seda, et kui ma mõnda SELLIST (olen ka hiljem ja siiani märganud ja tunnetanud) nö skänneerin (kui on tegemist tolle poolse negatiivsema vaibiga, on selline kõrgem sädemetase kohe tunda. ja eristan ka rahumeelseid natuke agressiivsematest), teab too otsekohe, et ma seda teen. No lihtsalt tunnetan. Enivei, proovisin talle siis selgeks teha, et meie pere ei taha teda häirida, kuid ei taha ka teda kohale. Seda on raske seletada, et kuidas, kuid.. See käis umbes nii, et mina mõttes rääkisin ja suunasin selle talle - see oli kuidagi nii, et surusin oma ütlused kuidagi kõrgemale tasemele ja suunasin need talle. Oletan, et see oli mu tekitatud energia tegelikult, mis nendest sõnadest temani jõudis. Ja muidugi sain ma tundma eriti ähvardavat ja jõulist tunnet vastu tema poolt. Sai siis taaskord, ähvardavalt vastu lisatud ja ma ei oska seda eriti seletada - ma nagu tõmbasin katte eest, justkui ajasin enda tiivad laiali ja näitasin enda materjali, sisu ja jõudu. Ta jäi stabiilselt vaiksemaks, kuid ikkagi põrnitsema. Ja vaikselt veeres päev õhtusse, me olime üksteise suhtes kui üksteist põrnitsevad kassid. Kodused saabusid koju ja tavaline peresisene õhtu as usual. Ainult, et mu vaim oli pidevalt ergas ja valvel. Kodustele ei maininud midagi - kuidas ikka seletad mingit tunnete ja tundumuste iba. Õhtu. Öö. Kuna tahtsin oma vaimu valvel ja erksana hoida, vaatasin meelega mingi hilisõhtuse filmi veel teleka ees elutoas üksi ära, olles pidevalt rahulikult seiramas. Nädala algus/keskpaik oli. Mingi hetk sai siis jalad alla võetud ja telekas puhkama saadetud ja ise seadin oma sammud enda tuppa voodi suunas. Sel hetkel oli aga tunda, kuidas see tegelane elustus ja nö paisus suuremaks ja agressiivsemaks. Rahulikult ja sujuvalt kadusin voodisse teki alla. Ja voodis oli tunda, kuidas ta asus täpselt mu voodi juures, peatsi kõrval, üsnagi ähvardavalt. Taaskord sai alustatud jutujada talle, et ta teab isegi, et mu vägi on tema omast üle ja ta parem lahkugu. Sellise temaga suhtlemise käigus ma vajusin une-transi laadsesse olekusse, kus keha hakkas puhkama, kuid vaim oli käigus.. Hommikul ärgates tuletas mälu läbi une meelde, et korra olevat proovitud mind öösel ka rünnata, kuid siis olevat samas taandutud. Muidugi, otsekohe kui vaim ja füüsis taaskord ühinesid - st ärgates sai kiirelt ümberringi kontrollitud. Kadunud. Totaalselt. Ei mingit jälgijat enam. Null. Ta lahkus. Ja peale seda oli korteris elu nö kollivaba, enam ei olnud seda jälgijat.

Tean, et mu emal on teatud võimed näha. Ja tundub, et mina olen ta pärija. Umbes aasta-poolteist-kaks tagasi rääkisime ta vahel asjadest. Ehk olime siis omavahel sel teemal avameelsed. Rääkisin ka selle loo ära. Ta nõustus, et seal korteris oli meil alguses keegi seitsmes elanik, kuid mingil hetkel teda enam polnud.

Ma ei väidaks et peale toidu, ümbritseva ja ümbritsevate energia, õhu ja vee ma midagi muud üleliia tarbiks. Niisiis ette kujutan ma vähe või siis ropult palju - oleneb vaatenurgast ja kontekstist. Siiski pean end ma tavaliseks inimeseks.

Niisiis story like that, yo.

Huvitav! Kui vana sa olid sel ajal,ja kui vana nüüd oled? Olen kuulnud, et just korterelamustes pidavat sedasorti elanikke leiduma.

Tule mulle külla. Kõigis mind ümbritsevates majades on keegi vägivaldselt surnud. Kuid minu maja on ainuke, mis seda kommet ei jätka...

umbes 17 olin. aastaarvu ei kipu enam täpselt mäletama. ja hetkeseisuga 23 a vana

Muudetud: 5-2-06 kell 16:59:50 Siil

Tsitaat:Algselt postitas: Siil
umbes 17 olin. aastaarvu ei kipu enam täpselt mäletama. ja hetkeseisuga 23 a vana

Muudetud: 5-2-06 kell 16:59:50 Siil

Kas see teise jõu tunnetamine tekitas sus mingit hirmu või kartusetunnet?

hmm.. tead, ülihea ütlus on: "julguseks nimetatakse kartusest üle saamist". muidugi tekitas. kuid siis oli vaja vaadata endasse ja veidi võrrelda. ja jääda enda patareide ligi

Tsitaat:Algselt postitas: Siil
hmm.. tead, ülihea ütlus on: "julguseks nimetatakse kartusest üle saamist". muidugi tekitas. kuid siis oli vaja vaadata endasse ja veidi võrrelda. ja jääda enda patareide ligi

Kui noorelt sul need nö võimed avaldusid? ja kui tugev su ema sel alal on?

Mida hakkan siin rääkima, pole kellegile varem rääkinud, sest ei mõista seda kõike isegi täielikult. Tegelikult on lausa kaks värki, mis antud teema alla sobivad:
1) Meie maja on suht. noor - kuuekümnendatel ehitatud. Enne meid on siin elanud vaid üks elanik ja tema kolis ära. Meie majas on aeg-ajalt keegi. See Keegi ei vii meil asju ühest paigast teise, ei prõmmi ustega vms. Lihtsalt Vahel tunnen ma, et keegi jägib mind. Vahel tekitab see hirmu, vahel ei tunne midagi. Üldiselt on ebamugav olla. Kes see Keegi on, ma ei tea. Kummitus vaevalt. Tegemist on nagu mingit sorti Vaimuga. Kaitseingel võib.? Igatahes, kes iganes ta on.- ta oskab panna mind hirmu tundma Ja ka rahu.

2) Kui paljud teist, tunnevad ära, et teile jäetakse midagi rääkimata? Või, et mingi kindla isikuga on juhtunud midagi halba?.....
Mul oli suhe poisiga, keda ma usaldasin. Ta jättis mulle kaks korda rääkimata asju, mis teda piinama hakaksid. Esimesel korra küsisin ma:"kas sa tahad mulle midagi rääkida?" korduvalt.. ta vastas alati eitavalt ja ma vabandasin oma küsimusi imeliku tundega. Lõpuks tuli välja, see mida ta püüdis mu eest varjata. Elu läks edasi ja mõnda aega hiljem oli mul jälle selline väga, väga veider tunne. "Kas midagi on juhtunud?, Kas Sa tahad mulle midagi õelda?" - Jälle pommmitasin ma teda küsimustega. See kord oli see tunne imelikum..... Ta vastan jälle eitavalt. Paar päeva hiljem tuli välja, et ta oli järje kordselt üritanud mu eest varjata facte, mida ei tohiks varjata. Mõlemal korral rääkis Ta õpuks kõik ausalt ära Ja mõlemal korral mainis ta :"kõige veirdam kogu loo juures on see, et Sa selle ära tundsid."..... Aeg mõõdus jälle ja korraga tundsin ma hirmu.. Pitsitust. Mõtlesin automaatselt talle... umbes päev hiljem selgus, et ta oleks võinud surma saada.

Kui ma nüüd natukene mõtlesin, tuli mulle meelde veel mõned üksikud veidrad juhtumid[nn. nägemuste nägemine siis kui ma ei maga(ma ei mõtle deija voo'd...Mõtlen liht. pilte, mis on sellised väga väga realsed,, ja sa kohe tead et nii ongi) ]
Need on minu lood, mis mulle hetkel meenusid

Tsitaat:Algselt postitas: Siil
Meil on peres neli last (vanim neist siis mina), ema ja isa. Kuna pere oli nii suureks kasvanud, sai elukohta vahetatud. Eelmistest omanikest ei teadnud me eriti midagi. Maja ise oli mingi viiekümnendatest-kuuekümnendatest pärit viiekordne paneelehitis. Kõik oli iseenesest tore - uus ja suurem korter, suht hea asukoht jne. Kuid üsna kiirelt sai selgeks, et peale meie kuue oli seal juba varem üks elanik lisaks. Ei tea kuidas teistega oli, kuid emaga tunnetasime pidevalt seal korteris, et keegi jälgib kõike. Pluss vahel ise pauguga sulguvad uksed oli tavaline nähe, nagu ka mõnede pisiasjade pea märkamatu ümberpaiknemine. Ja pidevalt oli tunne, et KEEGI jälgib kõike toimuvat ja just kõige rõõmsam ta selle üle pole, kuigi tegutses suhteliselt vähe..
Mäletan - see oli kunagi kevadsuve kandis, kui sai peaaegu päev otsa üksinda kodus vedeletud. Päike oli ere ja loodus täies jõus - see kõik tekitas endas suurema ja parema tunde. Teate ju küll seda kevadist ja suve alguse tunnet. Igatahes kunagi pärastlõuna kandis.. Vahepalana märgin siis ära, et suudan veidike tunnetada ja siinsest tasandist eemaldudes mingil omamoodi kanalil puudutada. Tunda. Mõista.. Okei, igatahes sel pärastlõunal läks siis üks hetk natuke rohkem maks üle kopsu, kuna mind jälgiti hoopis puurivama pilguga. Omamoodi on ka see, et ma tean ka seda, et kui ma mõnda SELLIST (olen ka hiljem ja siiani märganud ja tunnetanud) nö skänneerin (kui on tegemist tolle poolse negatiivsema vaibiga, on selline kõrgem sädemetase kohe tunda. ja eristan ka rahumeelseid natuke agressiivsematest), teab too otsekohe, et ma seda teen. No lihtsalt tunnetan. Enivei, proovisin talle siis selgeks teha, et meie pere ei taha teda häirida, kuid ei taha ka teda kohale. Seda on raske seletada, et kuidas, kuid.. See käis umbes nii, et mina mõttes rääkisin ja suunasin selle talle - see oli kuidagi nii, et surusin oma ütlused kuidagi kõrgemale tasemele ja suunasin need talle. Oletan, et see oli mu tekitatud energia tegelikult, mis nendest sõnadest temani jõudis. Ja muidugi sain ma tundma eriti ähvardavat ja jõulist tunnet vastu tema poolt. Sai siis taaskord, ähvardavalt vastu lisatud ja ma ei oska seda eriti seletada - ma nagu tõmbasin katte eest, justkui ajasin enda tiivad laiali ja näitasin enda materjali, sisu ja jõudu. Ta jäi stabiilselt vaiksemaks, kuid ikkagi põrnitsema. Ja vaikselt veeres päev õhtusse, me olime üksteise suhtes kui üksteist põrnitsevad kassid. Kodused saabusid koju ja tavaline peresisene õhtu as usual. Ainult, et mu vaim oli pidevalt ergas ja valvel. Kodustele ei maininud midagi - kuidas ikka seletad mingit tunnete ja tundumuste iba. Õhtu. Öö. Kuna tahtsin oma vaimu valvel ja erksana hoida, vaatasin meelega mingi hilisõhtuse filmi veel teleka ees elutoas üksi ära, olles pidevalt rahulikult seiramas. Nädala algus/keskpaik oli. Mingi hetk sai siis jalad alla võetud ja telekas puhkama saadetud ja ise seadin oma sammud enda tuppa voodi suunas. Sel hetkel oli aga tunda, kuidas see tegelane elustus ja nö paisus suuremaks ja agressiivsemaks. Rahulikult ja sujuvalt kadusin voodisse teki alla. Ja voodis oli tunda, kuidas ta asus täpselt mu voodi juures, peatsi kõrval, üsnagi ähvardavalt. Taaskord sai alustatud jutujada talle, et ta teab isegi, et mu vägi on tema omast üle ja ta parem lahkugu. Sellise temaga suhtlemise käigus ma vajusin une-transi laadsesse olekusse, kus keha hakkas puhkama, kuid vaim oli käigus.. Hommikul ärgates tuletas mälu läbi une meelde, et korra olevat proovitud mind öösel ka rünnata, kuid siis olevat samas taandutud. Muidugi, otsekohe kui vaim ja füüsis taaskord ühinesid - st ärgates sai kiirelt ümberringi kontrollitud. Kadunud. Totaalselt. Ei mingit jälgijat enam. Null. Ta lahkus. Ja peale seda oli korteris elu nö kollivaba, enam ei olnud seda jälgijat.

Tean, et mu emal on teatud võimed näha. Ja tundub, et mina olen ta pärija. Umbes aasta-poolteist-kaks tagasi rääkisime ta vahel asjadest. Ehk olime siis omavahel sel teemal avameelsed. Rääkisin ka selle loo ära. Ta nõustus, et seal korteris oli meil alguses keegi seitsmes elanik, kuid mingil hetkel teda enam polnud.

Ma ei väidaks et peale toidu, ümbritseva ja ümbritsevate energia, õhu ja vee ma midagi muud üleliia tarbiks. Niisiis ette kujutan ma vähe või siis ropult palju - oleneb vaatenurgast ja kontekstist. Siiski pean end ma tavaliseks inimeseks.

Niisiis story like that, yo.

Tore et keegi ka taolise posti siia on teinud Ausalt öeldes soovitaksin mina sellist tegevust kõigile, kes on siin foorumis väitnud endal majas olevat imelikke kolinaid, samme, liikumisi, helisid või mistahes mida kummituslikku. Kui on hing jäänud siia maailma lõksu, siis ta ei saa lihtsalt lahkuda, oma tegevusega sa võid teda kas aidata või hirmuga kinni hoida. Ja kui pole kummitust kummikus siis ehk aitab psühholoogiliselt kaasa.

kui ma maal vanaema juures olin..
siis ma läksin oma onu voodisse magama(kogematta jäin)
mu vanaema tuli töölt alles hilja öösel..
kõik püüdsid mind äratada aga asjatult..
siis tuli vanaema koju ja äratas mind üles..
olin talle rääkinud et ta mind ruttu ära peidaks ja nutnud..
et:peida mind ruttu ära..ta tuleb..peida mind ära..ma jään muidu rongi alla...tundub see siis normaalne???

Tsitaat:Algselt postitas: -darkest-
kui ma maal vanaema juures olin..
siis ma läksin oma onu voodisse magama(kogematta jäin)
mu vanaema tuli töölt alles hilja öösel..
kõik püüdsid mind äratada aga asjatult..
siis tuli vanaema koju ja äratas mind üles..
olin talle rääkinud et ta mind ruttu ära peidaks ja nutnud..
et:peida mind ruttu ära..ta tuleb..peida mind ära..ma jään muidu rongi alla...tundub see siis normaalne???

Noh, mina olen kuutõbisena nuga käes mööda tube ringi kõndinud ja hullunult ringi jooksnud...