Sinu paranormaalsed kogemused

Võibolla on asi tõlgendamises - "paranormaalne kogemus" lihtrahvalikult eeldab mingit ... üleloomulikku ja sürreaalset ... noh, üldiselt muidugi. Aga tegelikult on see ju normaalne, et inimesed on kusagil surnud ja neist on mingi (bio?) väli või energia järele jäänud ? Pliidiraua ajad tuliseks ja lülitad siis pliidi välja - jääb ju mingi "jälg" ??
Ehk siis teisalt - keegi ei saa ju ütelda ega nõu anda, kuidas peaks elama ... keegi ei saa ju päris täpselt tõlgendada, mida sa näed või tunned ? Igaühel on ju oma "vastuvõtja" ?
Ma ei ole pahane, ma lihtsalt arvan, et inimesed liig kergekäeliselt nimetavad asju paranormaalseteks aga samal ajal ei süüvi omaenese elusse. Kui vaas laualt maha kukub, iseenesest, siis see võib midagi tähendada aga samas võib ka mitte - see ju kõik sõltub ... miljonist imeväikesest ja suht isiklikest detailidest ?
Võibolla ma lihtsalt mõtlen üle. Sest keegi ei ütle ka mulle, on see nii või mitte.

Juhtub siin ka seda, et mõeldakse tavanähtusi paranähtusteks.
Samas paranähtused on niisugused nähtused:

http://et.wikipedia.org/wiki/Paraps%C3%BChholoogia

Jajah, minu viga - ma alati unustan ära, mis on "kokkulepitud õige" ja ajan taga oma "õiget".

Pole lugu - ega paraasju saagi päris täpselt piiritleda.

Minul juhtus selline lugu.
7 aastat enne sündmusi. Läksin ema elukaaslase majja külla. Selline klassikaline vanem maja väikeses maakohas. Tegime majas tiire ja ma viskasin nalja, et siin kummitab ja joonistasin isegi pildi "majavaimust." Ööseks ma ei jäänud seekord ja edaspidi käides seda ka ei juhtunud. Sõitsime autoga enamasti päeva lõpus minema.
Möödus seitse aastat ja meie perel oli plaanis suurem grillipidu. Ema elukaaslase ema oli hiljuti maja teisest poolest ära kolinud ja ma pidin seal ööbima. Eelmine kord ma sinna ei pääsenud ja läksime kõik koos mulle voodiriideid ja asju viima. Seal oli kaks tuba ja ma kõndisin natuke ringi ja ütlesin, et ma ei saa siin magada. Ema arvas, et mul on mingid tujud peal. Ma ei osanud põhjendada, miks ma ei saa seal magada. Käisin veel närviliselt mõlemad toad läbi ja ütlesin tagumise toa kohta, et siin ma ei ole nõus kunagi magama. Pigem siis õues. Panin uksegi vahelt kinni ja otsustasin magada eestoas. Grillipidu möödus mõnusalt ja lõbusalt ning läksin magama. Hommikul ärkasin selle peale, et kuulsin kuidas keegi tuppa tuleb. Magasin seljaga ukse poole ja mõtlesin ahastusega, et see on ema, kes juba varahommikul peenardesse rohima tahab meelitada. Mõtlesin magajat teeselda. Siis koputati käega õla peale. Teesklesin, et magan. Siis koputati kõvemini. Tundsin korraga, et on väga külm ja vaatasin selja taha. Seal seisis mingi vana naine, kes ütles, et sina ei tohi siin magada. Mõtlesin unesegaselt, et äkki on see mingi naabrinaine või keegi kõrvaltmajast. Ütlesin, et mine minema, mina magan siin ja keerasin selja. Siis läksid sammud ukse poole. Ootasin, et uks ka käiks, aga oli vaikus. Mõtlesin, et nüüd ta passib seal ja keerasin ümber, et midagi soolast öelda, aga kedagi ei olnudki enam. Ja siis ma sain aru, et ta oli lihtsalt poolel teel kaduma läinud. Ehmatasin end virgeks ja enam magama ei suutnud jääda.
Otsisin ema koos elukaaslasega üles ja rääkisin, mis juhtus. Nad alguses arvasid, et ma teen nalja. Alles õhtul hiljem rääkis ema elukaaslane, mis oli kunagi seal ema majapooles juhtunud. Tema ema oli rääkinud aastaid tagasi, et ärkas selle peale üles, et teda kägistati öösel. Muidugi keegi ema juttu tookord ei uskunud. Intsident emaga juhtus teises toas, kus ma ei maganud ja ukse vahelt kinni panin.
Selle naise riided olid pärit vanemast ajast kui tänapäeval. Ta ei olnud värviline, samas ei olnud ka mustvalge. Õige sõna oleks "paisutatud" kokku mingitest ainete jääkide massist. Ilmselt see ei ütle midagi, aga teisiti ma ei oska. Ta oli osaliselt nagu mateeria samas õhkus temast imelikku külma ja mingit iseäralikku valulikku ängi.

Aitäh selliste lugude eest!

See veelkord kinnistas minu kahtlusi, et kummitused (misiganes nad ka on) on mingil määral uudishimulikud või kuidagi nii, et nad tulevad ikka uustulnukaid, uusi elanikke "üle vaatama" ruumides, mis nendega seotud on.

See naine kes selles kummitavas majapooles elas, see vist päris igapäev seda vana naist ei näinud ju? Ju olid mõlemad pooled üksteisega piisavalt harjunud, et kontakt võeti ainult mingitel erilisematel puhkudel.

Rohkem selliseid juhtumeid (kui need kaks korda) minu teada ei ole küll (vähemalt minu andmetel).

Kogen aegajalt sellist asja, et nägemisraadiusest väljas, aga täpselt selle piiril käib mingi sähvatus. Kui kohe kiirelt selle suunas vaadata valdab mind imelik, halb, õõvastav, teistmoodi tunne. Hetk tagasi juhtus sama asi. Kass oli ka minu kõrval ja vaatas täpselt samal ajal seda sähvatust. Kuna juba sellega harjunud, jälgisin kassi käitumist. Kassi pupillid läksid hetkega sama suureks kui ta silmad ja vahtis lakke täpselt minu pea kohal. Mõtlesin, et kes iganes hetkel siia sisse ka ei tunginud, tõmmaku siit kiirelt lesta. Kass pööras pead täpselt nii nagu jälgiks kellegi lahkumist. Seejärel hüppas püsti ja jooksis suunas kus tema vaatlusnurk lõppes. Kas on kellelgi veel selliseid tähelepanekui ?

Eile juhtus väga huvitav ja enneolematu "ärakäimine" mu parima s6braga e. elukaaslasega, mille tunnistajaks ka mina olin.
Selgituseks, et oleme m6lemad rohkem kui poole sajandi vanused. Ma ise, eluaeg, tunnen esoteeria vastu huvi, loen ja tahan teada ja oma kaaslaselegi kannan ette, ja vähemalt pole ta minu yle naernud, kuigi eile, peale seda kogemust, tunnistas ta, et pigem ta sellistesse asjadesse ei uskunud, aga nyyd kyll.
Pean vajalikuks ära märkida, et persoon on arvutikauge inimene, ei pole eluski yhtegi arvutimängu mänginud ja ulmefilmidki ei meeldi. Ka pole kunagi "aineid" kasutanud.
Eile hommikul, käisin mingi 3 min. ära ja kaasa jäi minust voodile istuma ja ikka istus, kui tagasi tulin. Istusin k6rvale ja nägin kohe, et midagi on kummalist, k6netamisele ei vastanud, puudutasin ja vist ka raputasin, aga inimene oli justkui "ära", silmad olid pidetud. Siis valgusid silmad vett täis ja pisarad hakkasid jooksma ja m6ne aja pärast "tuli tagasi" ja rääkis enneolematu loo. Kribasin k6ik ruttu paberile.
"Mind v6eti peale kuskile ja siis oli mingis suures konstruktsioonis, tohutult palju vilkuvaid nuppe, enneolematu. Telepaatiliselt öeldi, et istu siia ja oli k6rge tool, turvarihmad läksid automaatselt kinni ja TOHUTU kiirusega minek algas. ta veel mitu korda r6hutas mulle - sa ei kujuta ette, milline kiirus see oli!
kuigi k6ik käis nii kiiresti, sai aru, et sisenes emalaeva, luuk oli avanenud ja mindi sisse. Väikese laevaga siseneti suuremasse.
Yhtegi olendit ei näinud, aga kinnitas, et temaga oldi väga viisakad. Suhtlus oli telepaatiline.
1. kysimus oli -"kas oled oma eluga rahul?" Ta vastas, et pole. /parajasti tööl jamad/
2. kysimus oli-"kas tahad siia jääda?" See hirmutas ja vastus oli, et ei-ei, viige mind tagasi. Ta rääkis, et oli m6elnud, kuidas ma lähen ja sina, s.t. mina jään siia yksinda. "Tahan tagasi!"
Kuidas tagasi sai, ei mäleta yldse.
Mida veel adus? Et oli olnud v6rratult ilus, fantastilisi lilli meenutas, näinud kuskilt illuminaatorist...
See k6ik kestis kokku vahest 3-5 min., aga tema jaoks oli see nagu 3 tundi.
"Ma olin vähe aega, aga tahaks veel." Nutumees pole ta yldse, aga meeleliigutus oli sealsest ilust ja siis ehk ka l6puks sellest, et tagasi sai, omaenda elusse, kus kuhjaga probleeme, mida iganes.
Mis oleks siis teisiti olnud, kui ta oleks öelnud, et ei taha tagasi...
p.s. vahepeal, talvel, läks meil teler iseenesest käima, kuigi kedagi polnud toaski. Siis ma juba m6tlesin, et keegi siin hullab ja teeb meiega nalja.

Ei mäleta kas olen äkki seda lugu siin kuskil juba jutustanud, loodan et ei korda ennast. Igatahes selline naljakas asi juhtus:
Hommik. Mobla hakkab hommikuse äratusega (6:00) helisema, haaran siis selle voodi kõrvalt kapilt ja panen äratuse kinni. Aga uni on ikka veel suur, seega jään silmad kinni voodisse pikutama, mobla peos.
Järgmisel hetkel ärkan üles juba ehmatusega, et jäin uuesti magama ja ilmselt olen sisse maganud. Haaran mobla voodilt (!), kuhu see mu käest magades on pudenenud, et aega vaadata ning ei usu oma silmi. Äratuseni on veel 10 min, aga moblal äratust peal pole.

Zen sellist asja juhtus kunagi mõned korrad. Siis andsin endale korralduse, et kui äratus heliseb siis tõusen PÜSTI voodist ja alles siis panen äratuse kinni. Senini on see mõjunud

(19-04-2012 22:50 )kuukaart Kirjutas:  Kogen aegajalt sellist asja, et nägemisraadiusest väljas, aga täpselt selle piiril käib mingi sähvatus. Kui kohe kiirelt selle suunas vaadata valdab mind imelik, halb, õõvastav, teistmoodi tunne. Hetk tagasi juhtus sama asi. Kass oli ka minu kõrval ja vaatas täpselt samal ajal seda sähvatust. Kuna juba sellega harjunud, jälgisin kassi käitumist. Kassi pupillid läksid hetkega sama suureks kui ta silmad ja vahtis lakke täpselt minu pea kohal. Mõtlesin, et kes iganes hetkel siia sisse ka ei tunginud, tõmmaku siit kiirelt lesta. Kass pööras pead täpselt nii nagu jälgiks kellegi lahkumist. Seejärel hüppas püsti ja jooksis suunas kus tema vaatlusnurk lõppes. Kas on kellelgi veel selliseid tähelepanekui ?

Minul oli ka selline kogemus ükskord ja tundsin samasugust tunnet, nagu sina. Aga minul juhtus see asi õues.

Ilmselt kõige paranormaalsem oli 1994 mais juhtunu - käisime pinginaabriga teatris koos kooliga, Vanalinnastuudio tolleaegse Sakala keskuse taga. Astusime saalist ja garderoobist esimeste hulgas välja õhtul ning läksime õue bussi otsima- me olime tulnud varem linna, tagasi kooli pidime aga tellitud bussiga minema. Bussi asukoht juhatati meile kätte -teatrimaja ja Sakala keskuse vahel pidi parkima. Bussi seal aga polnud ja tegime igaks-juhuks Sakalale ringi peale- u 5 minutit kulus selleks ehk. Läksime siis tagasi teatrisse, aga fuajees, kus oli pikk garderoobijärjekord olnud 5 min eest, pesi koristaja hämara valguse taustal- osad tuled olid välja lülitatud- selle põrandat. Vaatasime ka garderoobi, seal polnud kedagi enam. Koristaja vahtis meid kui ilmutisi . Ei bussi ega inimesi, olime kergelt jahmunud ja otsustasime siis, et meid jäeti lihtsalt maha, kuigi aja-anomaalia oli ka kergelt imelik, 5 minutiga selline muutus..kõndisime siis bussipeatuse poole Narva mnt-l ja kuskil seinal oli elektrooniline kell, mis näitas kella-ajaks imelikult palju -kadunud aeg oli ligikaudu 30 minutit. Kontrollisime veel piletite pealt etenduse algusaega ning kestvust, ikka jäi see aeg kadunuks.
Järgmisel päeval koolis saime õudselt riielda õpetajalt, et miks me niimoodi ära kadusime ja otsustasime mitte nendega sõita, et nad otsisid meid ja ootasid bussis ligi pool tundi, meid polnud aga kuskil..Ja buss oli olnud sealsamas kohas, kuhu oli algselt parkinud - ei uskunud mitte keegi, et me ei leidnud bussi üles. Ajakadu me loomulikult ei maininud, keegi poleks uskunud.
Nüüd seletan seda sellega, et sattusime sõbrannaga teisele ajaspiraalile teatrist väljudes ja sama teadmatult ka tagasi oma aega..tooaeg leppisime pmst kokku, et ju me olime tulnukate poolt lihtsalt röövitud natuke aega - olime nimelt just mõned päevad enne seda näinud lausa mitu korda Tabasalu pankranniku kohal lendavaid taldrikuid järske manöövreid tegemas päevasel ajal . Shokk oleks ilmselt korralik olnud, kui see ajaspiraal oleks olnud väga kardinaalses nihkes ja Sakala keskuse asemel oleksime Solarise leidnud .
Või on siinsetel targematel veel teooriaid kus me kadunud võisime olla tavamõistes pool tundi? Ka peaaegu 19 a hiljem pole mingeid negatiivseid või kombatavaid mälestusi sellest.

Mul juhtuseile selline huvitav asi: Oli juba lõunane aeg, mingi kella poole2 paike. Laps oli just magama jäänud ja ise tegin kohvi ja võikud valmis ning istusin tiivanile ja hakkasin telekat vaatama. Siis tugitool on kohe tiivaniga vastastikku ja kass rahulikult magas seal. Aga järsku tegi silmad lahti ja vatas akna poole, siis magas natuke ja jälle üleval ja vaatas korraks akent ja magas edasi ja nii umbes 3 korda. Siis tõusis ülesse, istus ja vaatas akent, silmad läksid suureks pähe ja jõllitas akent, siis vaatas nurka lae alla ja tõmbas pea tagasi ja siis jälle ette ja järsku hüppas tugitoolist maha ja vaatas nurka laealla ning tuli minu juurde, ronis sülle, siis silitasin ja jäi rahulikult magama. Siis ta ühekorra veel kontrollis ja jäim ilusti magama. Algul ehmatasin ise ka ära Aga mingit ämblikut ma seal ei näinud ega midagi muud. Ega see polegi väga paranormaalne aga veider tundus ikkagi.

Aeg-ajalt tuttavaga ´´pildis-helis´´ mõttemaailma kerkiv positiivsest energiast pakatuv suhtlemine paneb hiljem peale tavaliselt kuni pooletunnist seanssi mõtlema, kas olukord oli ilmsi või peab psühhiaatrit külastama. Enda kujutlusvõime tooteks ei saaks ka toimunut vist päriselt klassifitseerida, kuna vahel olen tajunud sama isiku astraali ?? poolt otseseid füüsilisi puudutusi.

No küsi sellelt tuttavalt, kas tema on ka seda tundnud. Katseid on päris laias valikus, kuidas selgeks teha, kas suhtlete ilmsi. Muidu kui energiat tajud positiivsena, siis on ju hästi? Kui päris hulluks muidugi ei aja ega suhtlusseansid pole liiga pealetükkivad.

Kõige varasem mida mäletan on algkooli ajast. Olime suvel laagris. Ühes toas oli meid kuskil 8-10 ringis. Ühel öösel ärkasin lambist üles ja nägin kuidas valguskera läbi akna sisenes. Mingit häält ei teinud. Hõljus natuke aega toas ringi ja vist läks tuldud teed tagasi.
Hilisemas elus on igasuguseid asju ette tulnud mida kõike ei mäletagi enam.
Nn dejavu on üsna igapäevane asi ja sellele enam tähelepanu ei pööra. Välja arvatud mõned juhtumid. Nimelt olen vahest mõne uue inimesega tutvudes tajunud, et ma raudselt tunnen teda, et olen kindlasti enne ka näinud ja suhelnud kuskil. Ja tavaliselt kohe varsti näen unenägu selle inimesega ja siis meenub, et õige küll. Selles samas unenäos ma teda mingi x aega tagasi nägingi juba.
Siis olen näinud juba siit ilmast lahkunud inimesi. Põhiliselt vanaema. Näiteks nägin unes mingit koosviibimist kus oli koos osa minu lähedasemaid sugulasi. Teeme mingeid asju ja siis näen, et vanaema istub eemal ja jälgib meid. Läksin juurde ja küsisin temalt, et oi vanaemake mis sa siin teed? Tema vastu, et ei midagi. Lihtsalt tulin vaatama, et kuidas teil läheb. Rohkem vist ei rääkinud, lihtsalt olime koos natuke aega ja tundsin sooja rahu tunnet ka pärast ärkamist.
Taolisi unenägusid temaga olen ka teisi näinud.
Vanaema on ka korduvalt käinud mind unes hoiatamas, et laps jääb haigeks vmt.
Olen näinud unenägusid kus olid nii laps kui vanaema. Mäletan, et tundsin lapse pärast tohut hirmu. Nii suurt, et seda pole võimalik kirjeldada. Esimestel kordadel arvasin, et vanaema tuli mu lapsele järgi vmt ja selle pärast kartsin veel rohkem. Hiljem kui unes hirmu maha surusin siis karjusin vist talle, et mis on, mida sa tahad, miks sa tulid vmt?! Vanaema oli õnnetu ja vaevatud olekuga. Tundsin, et ta justkui tahtis midagi rääkida aga ei saanud, miski nagu takistas või ei lubanud. Tavaliselt päeva-paari pärast oli laps kõrges palavikus ja väga haige.
Olen vahest isegi arvanud, et vanaema on minu kaitseingel. Ühe nõia väitel ei olnud mu vanaema meie planeedilt pärilt nii, et kui see tõele vastab, siis peaks mul päris tugev kaitseingel olema vist

Tervitus

Tahaksin oma kogemust jagada...hetkel olen täiesti kindel et oleme hinged inimkehades mitte kehad kelle on hing...
nimelt mõned aastad tagasi istusin diivanil ja otsustasin mediteerida...olin lõõgastunud ja rahulikult lugesin 100-1ni ning tekkis täielik teadvuse muutus...kohas kus viibisin oli ilus kuldne valgus...olin selle valguse sees oli selline tunne et kui keegi mind kõrvalt näeks siis sama valgust tuleb ka mu silmadest ja suust...kuulsin ka imelisi helisid nagu muusika mängiks vaikselt samal ajal ise olin täiesti teadlik ja sisimas natuke kartsin et mis nüüd toimuma hakkab,aga tunne oli selline mõnus ja rahulik...aja taju oli täiesti kadunud ning kuulsin häält mis meenutas pigem naisterahva oma ta püüdis mind rahustada ja saatis selliseid rahustavaid mõtteid...kontakti ma katkestasin ise mingil ajal ja suht järsku ja alels siis sain aru et olin kehast väljas olnud...tundsin kuidas kukkusin ülevalt oma kehasse tagasi nii et põlvedest lõi jalad korra sirgeks...praegu ma imestan kui tihedalt on me teadvus ja inimeel omavahel kokku sulanud...mälestused ei asu me ajus ja see vaikne mõtisklus me peas ei asu samuti ajus! siin on kindlasti keegi kes oskab öelda kus kohas ma viibisin ja kes minuga suhtlema tuli ja mis selle eesmärk võiks olla.

Tere! Sa kogesid iseeneslikku astraalrändu ehk astraalprojektsiooni.
Astraalis tajutavad kogemused on inimestel väga erinevad ja nendest on ka väga palju juttu olnud. Siingi foorumis on mitmeid erinevaid teemasid, kus astraalis viibimisest räägitud.
Esimesena leidsin otsingust selle teema:
http://www.para-web.org/showthread.php?t...C3%A4nd%22

Oled õnneseen, sest paljud tahavad astraalkogemust saada ja kasutavad selleks mitmesuguseid vahendeid, kuid kõigil see ei õnnestu.

aga asjad ei juhtu ju niisama sellel peaks nagu mingi sügavam tähendus ka olema...
olen käinud ka kahel teraapal kus rääkisin ka sellest kogemusest aga see ei toiminud mu peal kuna väideti et mu ootused olid natuke valed ja püüdsin teraapia ajal liiga palju kõike analüüsida ja kontrollida selleks ka teraapaist vastuseid ei saanud.

(05-11-2014 17:40 )Hing30 Kirjutas:  aga asjad ei juhtu ju niisama sellel peaks nagu mingi sügavam tähendus ka olema...

Sellele olen ka ise mõelnud, kuid päris selgust ei ole saanud. Igal inimesel on lihtsalt erinevad kogemused ja ka tähendused vastava taju saavutamisel on erinevad.
Võib-olla mõtlesid alateadlikult sellele, et tahad erilist kogemust või siis olid pooluneseisundis.
Robert Monroe (1915-1995) näiteks tõestas, et teatud rütmimustrites on positiivsed mõjud inimese võimekusele – tehes ärksaks, aidates uinuda või avardades teadvust. Tean ka, et astraalrändu on kogetud mediteerimisel.

To paramunk:
Kuna tüdruk kandis teksaseid, siis küllap tänapäeva neiu oli! Vaevalt, et ta ajaaugust või portaalist välja astus.
Aga võis olla ka meelepete. Neidki esineb sageli!

(06-11-2014 19:50 )Veli Joonatan Kirjutas:  Sinu jutt on tõene. Elu on siin füüsilises maailmas ja samuti teispoolsuses. On üks punkt kus need maailmad põrkuvad (saavad kokku).
Seda juhtub sageli. Nii et see ei ole midagi erilist. Aga huvitav igal juhul. Mul endalgi juhtunud paljutki.
Point siis selles , et ega inimesed kõigest rääkida EI TAHA.
Aga võiks. Just siin foorumis. Selleks ta ju loodud ongi.

Kas teispoolsus ei ole mitte astraalne maailm, kus eksisteerivad ka astraalolendid? Icke räägib arkonitest.
Niipalju kui lugenud olen, siis selleks, et teise dimensiooni sattuda, peab inimene tõstma või langetama oma vibratsiooni. Kuid teatud asjaolude kokkulangemisel võib see juhtuda ka sponaanselt.
Aga räägi siis oma paranormaalsetest kogemustest ka!

Vist lugesin, aga täpselt pole meeles enam.
Võid juhtunut kirjeldada küll.

Pikk jutt!