Sinu paranormaalsed kogemused

Tsitaat:Algselt postitas atlantic456
On liiga palju neid kogemusi.
Kuid pean mainima,et tean isegi enda jaoks üllatavalt palju nii vaimudest kui ka universumist ja nende vahelistest seostet.samas ma alati,kui tahan kellegile sellest rääkida,kuulen häältr misütleb: "Sa ei tohi seda avaldada.see peab olema niikaua saladuses kuni peavaim lubab rääkida".Selle tõttu on paljud sellised juhtumid jäänud minu teada,mis minuga paranormaalset on juhtunud.Nende seas hiljutine asi on see,et suudan salvestada raadiolaineid ja hiljem neid ilusti veel enda peas kuulata.Väga hiljutine on ka see,et ma alati saan mingi hingega kokku kuskil.Kusajuures on see minule ootamatu,kuid ma samas mõistan nendega rääki.Ja see vahest mind lausa hirmutab.

Mis see peavaim ütles, kui sa selle kirja panid? Minu meelest keelas ta sellest rääkimise ära? Sest sa ju ütlesid, et see raadiolainete salvestamise asi on ka üks neist, millest rääkida ei tohi. Ja mis juhtub, kui sa neid ei kuula? Kas nad teevad ka midagi, nt. lõhuvad asju, pilluvad raamatuid riiulist maha ja teevad muid asju, et oma viha väljendada? Sest mina oleksin küll päääääris pahane, kui keegi niimoodi minu saladusi sadadele lugejatele välja lobiseks:S

Ma olin ämmaga kaks päeva tagasi õhtul kui hakkas pimedaks minema õues, no mitte pimedaks suhteliselt valged ööd ju, ja siis vaatasin taevas oli täiesti sinine ja üks langeva tähe moodi tule triip lendas taevas, aga see oli palju suurem kui pisike täht. Siis ilmus aga taevasse nagu suur täht kuldne keha. Küsisin siis ämmalt kas ta näeb seda suurt säravat tähte...ta vastas et ei näe, kuigi vaatas tükk aega sinna poole...See oli Leevi lähedal.

Ahjal olen kuulnud vana talumaja, uuesti üles ehitatud, kõrval samme öösel ja rääkimist ja kiljumist. Ja siis minnes vaatama näinud kuidas keset metsa maja kõrvalt mustad kujud metsa jooksevad...

Ma ei tea kas see on just paranormaalne, aga mu tuttaval pidi ühe nõia arvates olema värava kõrval energiakivi...minu jaoks väga ebameeldivja väsitav...ja paar aastat tagasi pidin minema ekskursioonile kirikusse ei saanud minna ...õhk pidi otsa saama.

Ega jah ei tea kui palju võib rääkida...@atlantic456...kunagi ei või teada kes võib seda infot sinu vastu kasutada...mu tuttavad on mind väljanaernud mitmeid kordi...aga neile on just hea rääkida, kuna nad ei usu ja ei tea ...nende elu on kergem.

some kind of mure on mul..Mu õe sõbranna suri 4-5 aastat tagasi ära.Ma teadsin ka teda aga mitte nii hästi kui mu õde. Ma tean seda et ta oli koomas ( autoõnnetus) ja tal võeti juhtmed tagant ära 2 päeva pärast minu sünnipäeva. Käisin ka ta matustel ja imelik oli see et ma olin ainuke kes ei nutnud. oleks ainult peaaegu ära minestanud sest mul läks süda pahaks.maei julgenud kirstu poolegi vaadata.Hiljem mingi umbes 2 nädala pärast nägin ma teda unes. oli pikk koridor kus oli palju uksi mõlemal pool..ma nägin unes kuidas ta suure kohvriga tuli ühest uksest välja ja siis suundus vastasolevast uksest sisse..no arvasin et ta ongi siis üleläinud siit maailmast..aga nüüd ma kahtlen selles..mul on sellestajast peale olnud tunne nagu keegi jälgiks mind ja käiks mul järel..öösiti kuulen juba järjest tugevamini samme enda poole tulemas ja nagu keegi tuleks kõrva juurde..tõmban siis teki koguaeg kõrva peale ja sunnin end magama jääda..see on nii jube..ma ei tea mis juhtunud on..ma ei julge lähedastele ka sellest rääkida nad kindlalt arvaksid et ma olen ära keeranud v hull..elan koos kihlatuga ja kui ma temaga koos olen ei karda ma midagi..kuid üksi ma ei julgegi enam olla.. vähemalt mitte majas sees..väljas ei tunne ma midagi. võib selles mingit seost olla..võibolla tahab ta öelda et ta mõrvati wms ? kuidas ma peaks käituma..suhtlema hakkama selle olevusega ?..palun aidake !

Lapsepõlves nägin kummitust. Oli asi siis nii, et ärkasin hommikul üles, kõik oli normaalne ning siis kui akna poole vaatasin, nägin seal ühte hallikat pea moodi ringjat kujutist, mis hõljus õhus ja justkui piilus kardinatagant välja ja siis läks tagasi peitu ning siis uuesti välja ning seda päris mitu korda. Keerasin pea eemale, hõõrusin silmi ja vaatasin uuesti - kuid kõik oli endine. Sattusin elevusse, nagu nooruses ikka, kui midagi uut ja huvitavat näed. Seepeale jooksin ruttu kööki ema ja õe juurde et ka neid vaatama kutsuda. Tagasi jõudes (üllatus, üllatus) oli aga kummitus kadunud. Kõik üritasid mind ümber veenda, et see oli mingi puuleht või kass akna taga või et lihtsalt olin seda unes näinud. Aga mina teadsin, et see oli tõeline. Räägiti, et selle sama akna all olevat kunagi üks mees ennast üles poonud. Ehk oligi tema vaim.
Peale selle pole nagu midagi paranormaalset näinud, küll aga olen trepil samme kuulnud, nagu keegi tuleks paljaste jalgadega sealt üles. Ja koduloomad on ka imelikult käitunud, viimati koer lihtsalt haukus õuepeal, nagu näeks midagi hästi lähedal, aga kedagi ei olnud. Võimalik, et metsloomade lõhnad, aga kes teab. Loomad pidid ju paranormaalsusi rohkem tajuma kui inimesed.

Mul oli sama jama nooremana kui ma nägin enda kohal kummitust ma ehmusin üles poole öö pealt ja nägin enda kohal hõljumas kedagi kaua ma ei julgend seda vaadata kuna hirm oli nii suur tõmbasin ruttu teki peale tagasi ja õnneks jäin ka kiiresti magama aga kindel on see et see ei olnud viirastusvõi unise plguga mingi tekkinud kujutis

Ei nimetaks just paranormaalseks , aga väga tore kogemus ka polnud umbes 17 kilomeetrit trollide ja bussidega ringi sõita , olles 2 ööd magamatta (viirastused ja lulud ...)

Mul juhtus suht hiljuti selline lugu , et ma olin oma toas arvutis . Ma istusin ja järsku tundsin , et keegi puudutas mind . See oli suht jube tunne ja külmavärinad käisid ka üle :S

Veel juhtus mul seline lugu , et kuna ma käin mõisa koolis siis seal juhtub alati midagi kummalist . Kui ma üks vahetund sõpradega kummitustest rääkisin siis tuli pähe mõte , et kuna kõik rääkisid , et kooli vetsudes toimub midagi seletamatut siis tahtsime minna asja uurima . Kõigepealt vaatasime poiste vetsu . Me panime tule kinni ja hakkasime lage vaatama , lakke tekkisid aga järsku valged ringid . Need aina suurenesid ja suurenesid . Me kõik hakkasime kiljuma . Me jooksime kohe vetsust minema.Ma tean , et see tundub suht imelik lugu ja paljud vist ei usu seda aganoh nii see igatahes oli .

Aga see pole ainuke kahtlane lugu , neid on veel ja veel .

See siin on paraweeb - on yllatav, mida kõike siin usutakse.
Ent eks seal mõisakoolis ole ka omad võluvad püsielanikud sees, sest vaevalt seda hoonet sinna eile ehitati. On ajalugu, juhtumised, hinged...
Võid ju mõnelt kogenumalt õpetajalt kysida, mis kooli ajalugu vaimude kohta pajatab. Ehk jagab tarka infot.

[Muudetud: 21-9-2010 AnnaNuustik]

See lugu juhtus minuga kui olin 13 aastane ja elasin Mustamäel Vilde teel. Kell oli u. 4 õhtul. Otsustasin vanematele headmeelt teha ja hakkasin tolmuimejaga elutoa põrandat puhastama. Elutoas oli suur osadest koosnev sektsioon nagu vene ajal oli paljudes korterites. Olin u. 10 minutit tegutsenud kui äkitselt varises sektsiooniosa kus olid perekonna parimad taldrikud, klaasid (kristall ja tavalised) jms. lihtsalt kokku. Mitte ühtegi klaasi, pitsi, taldrikut ei jäänud terveks. Olin suures shokis. Vanemad tulid koju ja ma rääkisin neile loo ära nagu juhtus. Nad ei uskunud mind aga karistama ka ei hakanud, üllatavalt rahulikult olid. Siiamaani vahest küsivad, et mis tegelikult juhtus aga mul ei ole neile mingit usutavat selgitust anda. Igaljuhul nad ei usu, et selline asi võib ilma minupoolse "abita" juhtuda.

Mööbli kokkukukkumine ei pane mind imestama. Praaki sattus toodangu hulka juba ammu ja satub ka tänapäeval. Endalgi on olnud kogemusi.
Äkki mäletad kapi kokkukukkumisest veel midagi? Näiteks kas seal olid tapid või kruvid, mis seisus need olid jne. Mul on tulnud kokku panna ka kappi, kus kaasapandud puidukruvid mõnes kohas lihtsalt ei tahtnud plaadi sisse püsima jääda ja uksed kippusid ise eest kukkuma. Tuli pikemad ja jämmimad kruvid asemele panna.

Olin umbes 5-6. aastasena vanavanaema matustel, ta lahtine kirst oli toa keskel. Kui ta veel elas, näitas ta mulle tihti mingi linnu korjust, kes oli tema aias laulnud ja kelle väiksed poisid kividega surnuks loopisid. Vanavanaema oli surnukeha üles korjand ja karpi pannud. Igatahes matustel ütles ema, et ma linnu vanavanaemale kirstu kaasa paneks. Läksin seda tegema, üldse ei kartnud, panin linnu ta pea kõrvale ja jäin niisama kirstu kõrvale seisma. Ja siis ühtäkki nägin, kuidas vanavanaema istukile tõusis (ma ei mäleta, kas ta silmad olid lahti või kinni, vist lahti) ja ehmusin ja taganesin selg ees mitu meetrit eemal istuva naabrinaise sülle. Ta ütles mulle: ära karda surnut hehe! Aga ma ei kartnud, vaid ma tõsimeeli nägi kuidas ta istukile tõusis. Ma ei või vanduda, aga see tõusev vanavanaema oli heledam ja veidike läbipaistev, mitte nagu päris inimene. Kuigi see heledus tundub Hollywoodylikult tobe. Aga ma nägin mida ma nägin ja päris kindlasti ei kujutanud seda ette.

Meil oli kodu lähedal suur tiik, kus kohalikud ujumas käisid. Ühel õhtul ujudes tundus vesi kuidagi paks olevat nagu kissell, kaldad olid kuidagi liiga lähedal ja vetikad tundusid olema suuremad ja lopsakamad. Järgmisel päeval olid tuukrid tiigis ja otsisid laipa. Selgus, et eelmisel õhtul oli sinna uppunud mees,
Palju aastaid hiljem elasin järve ääres. Seal oli mõnus ujuda ja lapsed veetsid enamuse päevast vees mulistades. Ühel õhtul ujudes tundsin jälle, et vesi on paks. Ajasin lapsed veest välja ja jäin ootama. Paari päeva pärast uppus järve noor mees. Laipa ei leitud. Mingil õhtul tuli mul soov paadiga sõitma minna, Teadsin, et seda noormeest polnud ikka veel leitud. Leidsin ta vesirooside keskelt. Mehed tõid ta välja. Järgmisel hommikul läksin rõõmsalt ujuma, aga mida sa ujud kui vesi on endiselt paks nii, et käsi jalgu liigutada ei jõua. Samal õhtul uppus sinna veel teinegi mees. Ta toodi järgmisel päeval välja. Alles siis sai ujuma minna. Järve vesi oli jälle kerge.

Tere.
Senini on juhtunud juba 3 küsimusi tekitavat imelikku sündmust.
Esimene neist oli tassi liikumine alustassil, olin üksinda kodus alustass, koos tassiga minust umbes 40cm kaugusel, tegelesin arvutis millegagi ja kuulen, et tass liigub, mõtlesin et hakkab kukkuma, kui tassi toetama hakkasin mõistsin, et mitte mingil juhul poleks ta saanud liikuda, ega kukkuda. Ei teinud sellest välja, kui nädal hiljem umbes keset ööd kukkusid kõik võistlusmedalid seinapealt maha, viimane kui üks, nad olid rippuma pandud 1 konksuotsa. Mitte midagi ei soodustanud seda kukkumist.
Kõige hilisem sündmus toimus neljapäev-vastu reedet(2.06.-3.06), õde saatis norrast sõnumi, et tal jäi seinakell seisma ja ta kuulis mingit meest enda nime hõikavat. Ma muidugi ei pidanud seda oluliseks, mis seal ikka. Seda sinnamaani, kuni ma avastasin eile, et õe vana käekell, mis on umbes aasta aega kindlasti seisnud, on uuesti hakanud käima. Ma kohe ei osanud vaadata seda, kui usun et need 2 sündmust on omadega seotud. Ootan juba huviga mis juhtub järgmiseks. Oskab keegi kommenteerida seda ?

Ma räägin ühe imeliku kogemuse mis toimus 1 aasta tagasi.Ma olin Keilas.Kell oli kusagil 3-4 vahel öösel.Ma ärkasin ülesse ja olin kuidagi närvis.Ma läksin millegi pärast (ma ei te miks)akna juurde ja nägin seal "tähti".Ma läksin 2 minutiks voodisse aga millegi pärast ma läksin uuesti akna juurde...ja järgmise asjana ma mäletan et oli hommik.Mul oli halb olla ja paremal põlvel oli arm.Ma tahan küsida teie arvamust:mis see olla võis.

(06-06-2011 10:01 )jack the ghost 15 Kirjutas:  Ma räägin ühe imeliku kogemuse mis toimus 1 aasta tagasi.Ma olin Keilas.Kell oli kusagil 3-4 vahel öösel.Ma ärkasin ülesse ja olin kuidagi närvis.Ma läksin millegi pärast (ma ei te miks)akna juurde ja nägin seal "tähti".Ma läksin 2 minutiks voodisse aga millegi pärast ma läksin uuesti akna juurde...ja järgmise asjana ma mäletan et oli hommik.Mul oli halb olla ja paremal põlvel oli arm.Ma tahan küsida teie arvamust:mis see olla võis.

Arm mingist varasemast kukkumisest ei ole? Mis liiki arm see on? võid ka netist uurida, et kas võib olla röövituid sellise põlvearmiga nagu sul.

Mõtlesin, et kirjutan ka siis siia paar enda kogemust. Ja kui te pakute lahendusi, siis palun ära öelge, et joo vähem või narko jäta maha, sest ma ei tegele selliste meelemürkidega.

#1. Ma olin siis umbes viie aastane. Ma magasin enda toas, ema ja isa magasid kõrvaltoas. Kell võis olla umbes kolme öösel paiku, kui ma järsku üles ärkasin ja ma pöörasin pilgu voodijalutsisse ja ma nägin seal inimese siluetti. Ta ei kadunud ära, kui ma silmi pilgutasin, vaid ta seisis seal. Kartsin meeletult ja ainuke lahendus tundus olevat see, et ma magan ülejäänud öö pea teki all. Seda ma ka tegin. Sel hetkel ma mõtlesin, et see on vaim, kuid nüüd järele mõeldes võis see vabalt olla mõni riideese. Eks see jääbki saladuseks.

#2. Juhtus mu maakohas. Olin siis umbes seitsme aastane. Maal oli mu sugulase sünnipäev. Pidu käis tagatoas. Meie sõbrannaga ( kes oli minuga sama vana) tundsime väsimust ja otsustasime magama heita. ( Räägiks ka ära maja plaani. Taga tuba[kus ühtlasi toimus ka sünnipäev], vahepeal esik, köök ja teine tuba) See teine tuba oli mõeldud magamiseks. Läksime siis sõbrannaga voodit valmis tegema. Heitsime pikali ja rääkisime niisama juttu. Järsku läks meie toauks lahti ja uksel seisis mees. Ta oli mustade riietega ja ma ei näinud ta nägu. Ta seisis seal. Imelikuks tegi olukorra see, et maal on kaks koera. Üks oli toas, teine väljas. Mõlematel on kombeks alati haukuda, kui keegi peaks tulema tuppa. Olgu selleks võõras või oma inimene. Seekord ei haukunud keegi. Koer magas rahulikult esikus ja ei teinud väljagi. Kindel oli see, et ta ei olnud üks külalistest. Sõbrannaga mõlemad nägime teda ja muidugi ei uskunud meid keegi. Lapsefantaasia öeldi selle kohta. Kes see oli, ei tea .

#3. Lugu juhtus , kui ma olin kaheksane. Magasin enda toas ja järsku tegin silmad lahti ja ma võin KINDLALT öelda, et mu tooli peal istus keegi. Alguses mõtlesin, et äkki panin koti sinna vms, aga pink oli tühi enne magama minekut ja kuna kell oli kõvasti üle südaöö, ei istunud seal ka mu ema ega isa. See oli naine. Ta istus seal ja vaatas mu poole. Ma ei näinud silmi, kuid ometi tundsin ta pilku endal. Taaskord, aeti see juhtum lapsefantaasia kraesse.

#4. Lugu juhtus mu sõbranna juures. Ma võisin olla siis umbes 15. Lugu iseenesest on üsna koomiline , kui sellele tagantjärele mõelda. . Oli suvi ja majas ( mu sõbrannal on oma maja. Tegemist ei ole maakohaga, aga selline privaatne asukoht) tundus olevat liiga palav, et seal magada. Otsustasime panna telgi püsti ja seal siis magada. Kuulasime muusikat ja rääkisime niisama juttu. Sõbranna tahtis magama minna, mina aga lesisin niisama pikali ja mõtlesin omi mõtteid. Järsku ( JA TAHAKS VEEL MAINIDA, ET EI TEGELE MEELEMÜRKIDE KASUTAMISEGA !!!) kuulsin ma nagu keegi hüppaks telgi juures. Asja teeb koomiliseks see, et tegu oli justkui känguru hüpetega. Või mõnest multikast võib näha mingit kahtlast tegelast hüppamas vedruga. Kuulsin seda algus kaugemalt, tuli lähemale ja lähemale, kuni see hääl oli täiesti telgi kõrval. Katsin kõrvad ja hääl lakkas. Äratasin ruttu sõbranna ülesse ja tahtsin talle seletada, mis just juhtunud oli, aga katsu sa öelda, et ma kuulsin kängurut väljas hüppamas. Ütlesin talle seda, tema purskas naerma. Endalgi kippus naer peale, kuid ma ju ometi kuulsin seda!

Nonii, arvamused on alati teretulnud !

Esimesele ja kolmandale loole ei oska loogilist seletust leida, aga teise puhul arvan, et tegemist oli siiski mõne peo külalisega...Äkki te sõbrannaga ei osanud nii detailselt meest kirjeldada ja sugulane ei tundud oma tuttavat ära? Aga sinu koera ma ei tunne, niiet ei oska ka öelda, kas oli imelik, et ta ei haukunud või mitte...
Neljanda loo puhul, kui telkisite õues, siis võis see olla mõni metsloom (isegi kui tegemist on majaga kusagil aedlinnas on see tavaline, et ka sinna vahel metsloomad eksivad. Mul jalutas just paar nädalat tagasi suur põder aias )
Äkki oli jänes või...? Ei usu, et neljas jutt paranormaalne oli...Aga teiste lugude puhul võib isegi olla On sul keegi majas/korteris surnud? Uuri natuke kodu ajalugu, äkki saad seletust.

Küsimus: minu isa on suur ajaloohuviline ja maja on täis vanu asju (raamatuid, riideid). Paljud esemed on sõjaaegsed (peakatted ja riideesemed kuuliaukudega, püssid). Kas need võivad esile kutsuda paranormaalseid nähtusi?

Ma ei ütleks, et see on niiväga paranormaalne, aga viimasel aaastaga on hakanud juhtuma minuga nii, et kui ma omaette mõtlen, et mul oleks mõnda asja vaja või informatsiooni mingi asja kohta, siis ma leian need asjad ja vastused iseenesest. Näiteks internetis surfates, täiesti tundmatutel lehtedel, satuvad mulle just need lahendused, millele ma soovisin vastust. Ja üha kiiremini see juhtub. Enne läks selleks aega nädal või kauem, aga nüüd on see ainult päevade küsimus.

Igatahes väga kasulik kokkusattumuste mäng!

Igapäev tunnen inimeste emotsioone

Inimesed peaksid hakkama rohkem Ennast usaldama siis ei peaks arvama, et lahendused tulevad para-maailmast. Mitte keegi teine ei aita sind kui sa ise - sinu meeled, sinu vaist : usu endasse ja õpi ennast kuulama - see võime on kõikidel inimestel. Ära kummarda midagi umbmäärast - niimoodi pidevalt "suurt ja võimast" otsides võid ka otse ämbrisse astuda. Usu endasse ja usalda ennast. Kõik, mis on sinu ümber, on loomulik, see ongi elu - hakka harjuma.

Aga millised on sinu parajuhtumid ja kogemused?
Oled näinud mõnd ennustavat unenägu? On mõni spontanne astraallennu kogemus?
Oled viibinud samal ajal kahes erinevas kohas? Kogenud kummitusnähtusi?
Kogenud teisenenud teadvusseisundit? De ja vu seisundit? Selgeltnägemist?
Huvitavad sind üldse para-nähtused?

No meie ümber "käivad" kah ja "elavad" koos meiega, ja on asju mida ei mõista ja asju, mis on ilmselgelt väga valesti ehk kellegi poolt susserdatud ... aga see ongi ju elu ?? Võibolla siis teistele mitte.
Mina pean normaalseks, et kodust lahkudes ei lukusta ust ja auto ei käi mul ammugi lukus - olen kuulnud, et enamasti see mõjub uskumatult ... võib-olla on viga minus, ehk olen oma arvamistes ebaõiglane teiste suhtes aga lõppeks on ju igaüks oma "vaimudega" üksi ?

Selge, siis ikkagi mingi nähtamatu maailm eksisteerib ka sinu arvates.
Mõtlesin, et sa ei usu paranähtusi.