Kummitusjutud Eestist

Minu vanaisa rääkis kord sellist asja, et nad pidid naabripoisiga iga hommik varavalges ärkama ja läbi suure metsa kooli minema. Ühel talvehommikul läksid nad nagu ikka läbi metsa koos ja järsku nägid valget hobust jooksmas neist umbes viie meetri kaugusel ja kadus metsa. Nad kohkusid, kuna kellegil nende naabrusest polnud valget hobust. Ja mis kõige veidram-polnud kabjajälgi lumel. Hiljem, kui nad koju jõudsid siis rääkisid nad sellest oma vanematele. Vanaisa isa rääkis siis talle, et kuskil seal oli olnud kunagi mõis, kus mõisaperemees oli peksnud ja piinanud oma hobuseid-lausa nii hullusti, et osa neist suri. Arvatavasti oligi üks hobune neist see, keda nad tookord nägid...

Muudetud: 21-5-08 kell 09:16:53 Anzie

Tsitaat:Algselt postitas: ruthie
ma r22gi t6esti syndinud 6udus juttu...

kuigi ma ei tea kui 6udne see on aga jh...mulle meeldib kyynlaid p6letada..noh see nagu ilu p2RAST V6I MIDAGI...ma l2ksin v6tsin k66gist 4 kyynalt ja viisin oma tuppa ja kavatsesin need p6lema panna aga panin ainul 3 kyynalt mitte 4...nagu tundub tavaline, minu jaoks see ju oligi...kuni juhtus midagi imelikku..kyynlad kustusid j2rsku k6ik 3 korraga...ei ole kyll imelik aga p2rast selgus et 3 mulle tuttavat olid sell samal hetkel surma saanud nad olid teinud autoavarii....millega meenus et kui mu vanaisa suri samal hetkel p6les mul ka yks kyynal...ma ei tea kas see on 6udne v6i mitte v6i lihtsalt kokkusattumus...

-----------------------------------------------------------------------------------------------------
Sul sureb iga päeav sõpru ja sugulasi?

olin kultuurikeskuses valves peeti juubelit inimesed lahkusid kl 22 sulgesin uksed ja panin signalisatsiooni peale kui hakkas möll pihta põrandaplaadil käis klõps ja sammud läksid trepist üles keldri poole ja nii kolm korda istusin diivanil ja vaatasin telekat kui jäsku tundsin seljatagant mööduvat tuulehoogu seina peal oli võtmekapp ja kapi peal olid kunstlilled ja kummitus hakkas seda sagrima ja järsku kuulsin sellist pauku nagu traktor oleks vastu seina kihutanud
hüppasin püsti ,vaatasin ühte monitori,teist monitori kedagi ei näinud kaameralt, oleksin ära jooksnud aga ei saanud kuna olin tööpostil,päris kõhe oli:o

Olin foorumis valves, kui järsku kell 22 kirjutas üks kasutaja ühe lausega,millel polnud algust ega lõppu, pika postitus. Ridu oli lauses sama palju kui kirjavahemärke.

Teeme nii, et nii ei kirjuta. Vajadusel lugeda reegleid 2.3.

Muudetud: 1-9-08 kell 22:27:50 Thorondor

Üks jubedamaid mida juba väisest peale mäletan, on "Siil Udus".

Mul praegu ei tule ühtki meelde,aga raamatus"Õudne Eesti"on palju häid lugusid.

Oli üks selline dokumentaali moodi inglise sari telekast, kus olid tõestiräägitud juttude põhjal lavastatud sündmused, ma siis pakun et 4-6 aastat tagasi, aga sealt jäi meelde järgmine jutt:

Kui ükskord ühel valitsejal naine ära suri (mingitel kahtlastel põhjustel), kes oma meest väga - väga armastas ja ütles ka mehele, et kui suren, siis ära uut naist võta. Aga mehel olid ikka teised plaanid ja võttiski uue noore naise, veetsid samas kohas oma pulmaööd, kus varemalt magasid valitseja ja tema esimene naine, kui keset ööd, nemad nahistasid seal voodis ja naine kuulis mingit kraapimist - undamist. Mees hakkas kohe rahustama, ütles et õues tuul ulub,rahunegu naine maha. Aga õnnetuseks kuulis naine jällegi kraapimist. Otsustas siis vähemalt aknast välja vaadata ja tol ööl justkui loomulikult paistis taevas täiskuu, mis paljastas tervet majaseina. Värske abielunaine vaatas siis aknast välja ja nägi, et seina peale, otse aknalaua alla oli värskelt kraabitud eelmise naise nimi!

Ei oska kommenteerida, kui hirmus see nüüd tundub, aga lavastatud oli ikka aasta kohta päris hirmsalt. Kindlasti ei saa seda tõe pähe võtta, kui öeldakse et tõestisündinud, enamus kõik nö "linnalegendid" siiski. Aga kui on juba kord palutud õudusjutte jagada, siis loodan et see sobib

Niih, üks on selline.
Neli sõpra (Siim, Mikk, Kersti ja Siiri), läksid ühte vanasse majja, jooma ja nii.
Järsku tuli sisse üks vanamees, hakkas nende peale kõvasti karjuma, et mis te teete siin ja nii...
Nad läksid ära, kui viimane väljus, läks uks pauguga kinni, Kui nad olid juba kaugemale jõudnud, avastas Kersti et unustas oma koti maha ja tal olid seal sees kõik asjad.
Läksid siis tasakesi tagasi, hiilisid sisse, ja vanameest polnud näha kusagil.
Läksid trepist ülesse, sinna tillukesse tuppa, Kersti kotti seal ei olnud. Nad läksid teise tuppa, kust leidsid nad eest ka Kersti koti. Majast välja minnes, märkas Siim keldrist tulevat valgust, Nad läksid alla, keldrisse ja seal oli see vanamees, ta istus laua taga, mingi paber ees. Kelder oli täis igasugust vanaaegset stuffi, kulda ja hõbetat, kirste ja nuge jne...
Mikk hõikas ringi vaadates valjult Sweet...
Vanamees keeras ringi, Siiri hakkas karjuma, kõik vaatasid Siirit, alles siis märkasid teised ka, et vanamehel oli ainult üks silm, teise asemel oli tühi auk.
Nad jooksid kisades kaldrist välja, Proovisid ust lahti saada, aga asjatult, see oli nagu Vastu seina, uks isegi ei liikunud. Jooksid akna juurde, sealt nägid välja, aga seal olid ainult puud.
Jooksid trepist ülesse, pööningule, Siiri libises trepil ja kukkus maha, vanamees sai ta kätte, vaatas teisi ja ütles, ma ju hoiatasin teid, et te ära läheks.
Siiri karjus ja palus et vanamees teda ära ei tapaks. Vanamees viis ta kaasa, alla keldrisse, Siim tahtsi järgi joosta, aga KArsti ja Mikk Hoidsid teda kinni, Varsti hiilisid nad alla ja üritasid välja saada, kuid see ei õnnestunud, järsku hakkas kell kõva häälega lööma, kell sai 5 öösel.
Lapsed kuulsid kuidas vanamees tuleb keldrist ülesse, sest trepp kriiksus nii kõvasti.
Nad jooksid nurka, kapi taha, vanamees naeris kõva häälega.
Ta läksi sinna kapi taha, kus nad end peitsid.
Tassis nad kaldrisse, sealt kostis vaid karjumist, kuni kõik jäi lõpuks vaikseks. Sellest ajast peale pole nendest lastest keegi midagi kuulnud.
Ainult vahel, kui minna sinna majja, kuuled keldrist ikka veel karjumist, trepi kriiksumist ja kella löömist....

Misasi on huvita? Mis keeles see on?

Mulle ajasid lapsepõlves sellised püandiga lood hirmu nahka. Toon näite.

Tüdruk ärkab keset ööd millegi seletamatu peale üles ning avastab, et akna peale on tehtud libiseva peopesa jälg. Jookseb ta siis hirmuga vanemate tuppa, ent leiab nad enda toas surnult. Ka nende aknal on sama jälg. Jookseb siis õe tuppa, ka temaga on juhtunud sama asi. Kui tüdruk on juba kaotanud lootuse kellegi elusana leida, läheb ta vanaema tuppa, kes veel vaevu elu ja surma vahel kõigub. Vanaema osutab kõõksudes vana riidekapi poole ja korrutab: ''Jookse!''. Kapp hakkab rappuma ning tüdruk põgeneb ära. Ta jookseb välja vana tamme juurde, mida mööda ta üles ronima hakkab. Tema kannul on tume kogu, millel on välja joonistunud ainult ulmeteravad küünised. Pikkade jalgadega tüdruk lööb kogule sussiga näkku, mispeale too alla kukub, jättes endast maha vaid üüratu loigu musta lima. Järsku hakkab valgenema. Maja akendeltki kaovad käejäljed ning tüdruk silmab majast oma pereliikmeid tulemas. Käed laiali, jookseb ta nende poole, et neid kallistada, ent märkab siis nende ära küünistatud nägusid ja tema poole suunatud nuge.

See pole küll just õudusjutt, kuid ometigi on see meelde jäänud...
Tegemist siis vanameister Ray Bradbury lühijutuga "The long rain"

Ohvitser ja ta kolm meest teevad ühel planeedil hädamaandumise....Planeedil endal sajab pidevalt paduvihma - ainult ehitised nimega päikesemajad on paigad, kus saab puhata soojas ja kuivas tehispäikese all...kuid need on laiali pillutatud lõputus dzunglis.
Mitu nädalat ekslevad mehed dzunglis - viimaks peseb vihm värvi nende riietelt, nende juuksed ja nahk muutuvad lumivalgeks, käeb kahanevad väiksesteks kripsus pärdikukäteks...
Magamine on vihma trummelamise tõttu võimatu, kui heita maapinnale, siis taimestik põimub tundidega ümber nende kehade - iga leht ja oks mida võiks kasutada varjendi ehitamiseks närbub maha lõigates minutitega ning sulab nende käte vahel ja peade kohal...
Viimaks lähevad nad ükshaaval hulluks, üks neist jääb reageerimatult maapinnale lamama, kuni dzungel ta ümer kasvab...teised jooksevad ära või sooritavad enesetapu...
Viimaks vaid üks jõuab päiksemajja - kus talt küsitakse mis juhtus...mees aga vaikib, viskab seljast valgeks kulunud riided ning lihtsalt seisab päisevalguses....

Smalt kirjanikult veel üks huvitav lugu - seekord ta raamatust "Marsi kroonikad"

Et neli meest maanduvad planeedil marss ning loodavad kohaliku linna elanikega kontakti astuda...muidugi alguses loodavad mehed, et uudis on marslastele põhjendatult shokeeriv, aga millegi pärast ei tee neist keegi välja ja saadavad kellegi dr.aaa juurde...tuleb aga välja, et neid saadetakse hullumajja - seal nad saavad aru, et marslaste hullumeelsus on selline, et kõik võimalikud luulud või hallutsinatsioonid on nähtavad ka teistele - läbi telepaatia...sellepärast ei teinudki keegi neist välja - üht neist peeti hulluks ning kolme teist meest hullu hallutsinatsoonideks...
Dr.AAA on küll vaimustunud mehe originaalsusest väitevate Maa elanike välimusest, aga ei usu teda...proovides siis "hullule" tõestada, et ta oma kaaslasi ette kujutab, laseb ta ühe ta kaaslastest maha, lootes , et see peale lasku haihtub...laip aga ei haihtu ning segaduses ja kasvavas hirmus laseb ta maha kolm meest - viimaks lootusetuses laseb ta maha ka viimase mehe...
Vaatades laipu ja mõistes, et tegemist oligi tema jaoks tulnukatega Maalt sooritab ta enesetapu...

Muudetud: 22-9-08 kell 00:33:38 Nielander

''Maisilapsed'' pidavat olema üks painav õudusfilm

Üks naine istub autosse ja sõidab koju.
Vaatab et tal sai bensiin otsa ning läheb tanklasse.
Tanklamees küsib naise käest "kaaaaa KK Ka TT tte sssoooviiittee bbbb bben bensiini?"
naine vastas " jah" Mees kutsus naise sisse et talle on telefon ("pangakaardi jama oli") naine läks sisse mees lukustas ukse.Naine hakks telefoni võtma ja see oli tumm.naine lasi mehele pisargaasi näkku ja jooksis tanklast minema istus autosse ja hakkas sõitma.Mees bensiinijaamast jooksis talle järgi ning karjus juba autos sõtvale naisele: " ttttt ttt teil ooon keegi tagaistmel"Naine loomuliklt ei kuulnud seda ning pani raadio põhja ja hakkas laulma.Samal ajal tagaistmelt mees võttis tal vikatiga pea maha,
Loo nö moraal:"vaata alati enne sõtu tagaistmele"

Guy de Maupassant kirjutas oma elu lõpupoole (suri vaimuhaigena) suurepärase novelli Horla.
Viimase perioodi loomingust pole pahad ka: Juuksed; Käsi; Koledus; Hirm; Surnu juures; Öö

See auto tagaistme jutt peaks olema "Linnalegend"i filmist kui ma õigesti mäletan

Õudusjutte ei tea, aga räägin seda mis pole absudne ega muinasjutt.
( võib olla tõsi)
1.Rõngu lähedal ühes külas olevat olnud kunagi mingi vana maja, mille salapärastel asjaoludel olid omanikud koguaeg maja maha müüünud ja elukohta vahetanud... niisis räägiti et seal keldris enne sõda(arvatavisti peale 1 maailmasõda) olevat olnud kelder kus piinati ja tapeti suurel hulgal inimesi, ja praegugi peaks see kelder( süvend) seal alles olema( ise olen kaugelt näinud)
ja käivad jutud et kui sinna minna( kuni 1 m lähedusse) siis kustub kõrvu tugev karjuime, piitsahooobid, kettide kõlisemine jms.rohkem ei oska öelda selle kohta.

2. samuti Rõngu lähistel elasid mees ja naine naine elas majas , aga mees kaevas maja kõrvale koopad ja elas koobastes( need koopad olid 20.a tagasi alles) praegusini peaks maja alles olema. Mees ei tehtnud et keegi koobastesse tuleks( koopas olid kõik asjas olemas, isegi saun), mees käis väljas, vahel naisega räääkimas ja 13 km kaugusel poes.
Asja iva oli selles et mees arvatavasti ei laknud inimesi sinna koopasse, kuna seal olevat vaimud olnud hilejm oli mees pikselöögi saanud ja veidike peast lolliks läinud- ta suri hiljem...
okei, mõttetud, detaile ei tea rohkem.
vähemalt tõepõhi all.

Tsitaat:Algselt postitas TheDarkest
Põnev, ma lugesin kunagi mingist ajakirjast sellist asja:
Oli üks perekond: ema, isa ja tütar. Tütar oli 16-17 ja oli suhteliselt häbelik, igal öösel lukustas oma toa ukse.
Nii ja nad said suhteliselt odavalt ühe suure maja kuskil maakohas. Läksid maja siis vaatama ja valisid toad välja, tüdruk valis omale ühe hästi ilusa vaatega ja katuseaknaga toa teisel korrusel, vanemad esimesel.
Ja ühel ööl, kui nad seal majas magasid kuulsid ema ja isa teiselt korruselt mingit kolinad, aga nad arvasid, et see on tütar kindlast, tegi akna lahti v.m.s.
Hommikul läks isa vaatama, et kus tütar siis nii kaua magab, tavaliselt on ta ju nii varajane, aga uks oli lukus ja keegi ei vastanud, isa lõi ukse maha ja vaatas et aken oli lahti ja toas pole kedagi.
Isa läks siis väljast vaatama, et mis värk on?! Ja nägi maas lohistamisjälgi, mis viisid kuskile metsapoole!
Siis tuli tal mõte, et läheks küla targa juurde (mingi t¹iki-briki mees oli). Tark siis jutustas loo, et kunagi eland seal majas täpselt samasugune perekond ja tütar oli ka selline häbelik ja lukustas ukse alati, aga üks hommik oli tütar kadunud ja enam teda ülesse ei leitudki. Isale oli asi selge, ajalugu kordab ennast! Aga ära nad ei kolinud ja nüüd...[kulminatsioon!] kuulevad vanemad igal öösel akna taga kraapimist ja nutmist, nagu keegi tahaks sisse tulla!
Halvasti jutustatud ja väga tõsiselt ma ka seda lugu ei võta, ebaloogiline, aga kõhedust tekitab ikka! xD

jutt on jah jumala tõsi,see on tõesti juhtunud.olen kuulnud ka sellist et uksel on seespool võti ees ja uks lukus ,aken aga seestpoolt kinni.vanemad aga teavad ,et laps läks eelmine õhtu tuppa.
Kahjuks mõned jutud rikuvad ära sellised nõmedad sõnad ,siin jutus nt tšiki-briki.

Kõige kuulsaim koht Eestis, kus peaks teadaolevalt kummitama, on Tallinna Vanalinn. Siit üks artikkel selle kohta.

Korralik kummitus nagistab tühjas majas põrandalaudu ja käivitab turvaalarmi
Autor:Andri Ksenofontov


VANALINNA KUMMITUSED

Tallinna kuulsaim kummitus on Lühikese jala väravatorni Must Munk ehk munk Justinus, keda esmakordselt 1627. aastal kirjalikult on mainitud. Sellest on juttu ka 1935. aastal välja antud psühhofüüsiliste uuringute seltsi uurimusraamatus “Maja Lühikeses Jalas”.

Kui seal veel pallaslaste ateljeed olid, siis üks vana asukas kurtis, et Justinus käinud teda kord isegi varbast sikutamas. Siinpoolses elus oli Must Munk Tallinna timukas, kes elu lõpus tahtis Loojaga rahu teha ning lasi end mungaks pühitseda. Kunstnike luulud ning tärpentini aurud olid kindlasti heaks toitepinnaseks vana vaimu kehastumishoogudel. Kes teab, võib-olla katsetas mõni kunstnik hilisemal ajal ka nitrovärvi, mille hais võis Justinusele nagu energiajook mõjuda.

Ja siis, võta näpust, lahkusid kunstnikud ja tulid muusikud Hortus Musicusest. Mustonen ajas Musta Munga välja kõigi Tallinna asustanud ja külastanud pühameeste väe ja kirikumuusikaga. Vaatamata sellele, et turvafirma Falck korduvalt kannatlikult öistele häiretele kohale sõidab, väidab Andres Mustonen, et kõiki öiseid väljakutseid on suudetud seletada inimliku eksitusega.

ÜLEVOOLAV PSÜHHOENERGIA. Lühikese jala ühest kahuritoruaugust näeb Toompea lossi, mis on kurikuulus oma kapiluukeredega. Põhitööks on neil Tallinna geodeetilise keskpunkti Landskrone torni tipus valvata. Tallinna geograafiline naba on niivõrd lagunenud, et kui selle valvamine mõnele surelikult usaldada, ühineb ta suure tõenäosusega peatselt skeletikollektiiviga.

Neitsitorn on üks koht, kus Pallase kunstnikud oma ülevoolavat psühhoenergiat lekitasid. 13 aastat ehitati seda esimeseks veneaegseks trendikohvikuks, mis 1980. aastal valmis sai. Tegemist oli riigi äriga, kohvik jäi vaimudest puhastamata. Oma salaretsepti järgi valmistatud hõõgveini ja Vana Tallinna aroom iga külalise ümber Soomest ja kogu Nõukogude Liidust oli kummitustele kui toitelahus bakteritele. Kõik, kes Neitsitornis käinud, mäletavad imperiaalselt massiivseid kohvikupinke. Räägitakse, et kunagi olid pätid torni tunginud ning galeriile paigutatud pingid müürilt alla pildunud. Kindlasti käib selline vägitöö tavalisele inimesele üle jõu, tegemist sai olla ainult poltergeistiga. Kui seda kohvikut sageli külastada, siis võib ka ise sellise suurejoonelise sündmuse tunnistajaks saada. Tavaline asi on aga tulede ridamisi süttimine ja kustumine. Ülakorrustel kostab põrandalaudade kägin ja liigub valgus, nagu käiks keegi seal küünlaga ringi. Kööginaisi ehmatavad uksepaugud. See on jäetud turvafirma Dussmann lahendada, kes on sissetungija, kes oma kummitus.

TORN KUI JÕULUPUU. Kiek in de Kök on endasse koondanud kogu negatiivse energia, mille Ivan Julm sinna fokuseeris, sest Liivi sõja strateegiline plaan nägi ette torni auk tulistada ja sedasi tekitatud portaali kaudu Estland hõivata. Auk tuli aga nii kõrgele, et ükski venelane ega taani palgasõdur ei suutnud sealt sisse hüpata, rääkimata väikesemat kasvu tatarlastes. Ja laskemoon oli ka otsas. Võib ette kujutada seda sajatamist, kui Ivani väed mitme kuu pärast Tallinna alt lahkusid, Kiek in de Kök nende selja taga laialt irvel.
See oli aga poisikesemäng võrreldes tuhandete perenaiste allasurutud vihaga, sest nende õhtusöögi tuld ja koldesuitsu tsenseeriti Kiek in de Köki akendest: kiikasid otse kööki, sunnikud! Ja tagajärg: niigi ülekoormatud Falck saab muuseumitornist südaööhäireid. Mundris turvajõud rivistuvad ukse taha, kuni muuseumi järelevaataja oma kodust kohale tormab, sussid jalas ja hommikumantli hõlm jope alt lehvimas.
Kuni ta ei ole veel kohale jõudnud, käitub Kiek in de Kök kui installatsioon aastaülevaatenäituselt, vilgub ja üürgab pimeduses. Kui volitatud järelevaataja uksed avab, alustab seltskond läbiotsimist, nagu ajaks gestaapo partisane taga. Ja nagu heas filmiski, partisan jääb tabamata, ka mitte ainumat nahkhiirt. Millest moraal: kui naine on köögis, et tohi teda segada, ikka aidata.

KUMMITUSTE TRENDIKOHT. Muusikamuuseumis Assauwe tornis enam ei kummita. Varem küll kaebasid valvuritädid, et seletamatud hääled ei anna neile rahu. Nüüd on aga olukord rahunenud. Selline tendents levib ka mujal Tallinna vanalinnas: vanades kohtades ei nähta enam nii palju paranormaalseid ega normaalseid kummitusi.

Uueks kummituste trendikohaks on kujunenud Gloria veinikelder, kus valitseb lahe atmosfäär. Kuna seal on läbi aastasadade ainult müürivall lesinud ja kartulid-porgandid-kapsad oma teekonda restoranikööki oodanud, ning midagi sellist ei ole juhtunud, mis mõnel kummitusel seltskondlikku krampi võiks tekitada, siis on see suurepärane paik sundimatult veini nautida. Tõsi küll, vahel kakerdavat kummitusi ka restorani saali, aga seda on aimata ainult kobast sammunaginast ja potsatushäältest trepil.

Bremeni vangla kummitused konutavad rahus, sest torn on tühi. Vahel viskavad nad kulli ja kirja, kas nad hakkavad tulevikus laienenud hiina restorani külaliste või veel ühe linnamuuseumi filiaali järelevaataja kulul nalja tegema.

Teine kuulus vangitorn, Paks Margareeta, kummaline küll, samuti ei kummita. Vähemalt ei tunnista Meremuuseumi rahvas seda. Seletus võib olla selles, et 1905. ja 1917. aasta ülestõusude aegu oli seal nii palju marksistlikke ja teisi valgustatud vange, et nende piinatud hinged Paksu Margareeta teispoolsuses ateistliku ja aspiritualistliku diktatuuri on kehtestanud.

SAUNALEMBENE VAIM. Kahe vanglatorni vahelises punktis Stoltingi tornis on see-eest tihe paranormaalsuse kontsentratsioon. Osalt sellepärast, et seal kandis elab suurim Tallinna kummituste spetsialist Jüri Kuuskemaa. Osalt sellepärast, et seal kummitab siiamaani vana vene kirik, mis torni kõrval üle neljasaja aasta seisis.
Juba 1422. aastaks oli kiriku maine keha, võlviroided, kivid ja mört, teise kohta kolinud. 19. sajandi keskpaigast kummitab see torn koos vana vene kirikuga.

Peale tavaliste niginate-naginate on Stoltingi tornis aeg-ajalt ühte valget kuju näha. Ratsionaalne seletus on, et see on end linasse mässinud saunaline, kes läheb keldrisse ehitatud pesu- ja supelusasutusse lõõgastuma.
Veider fakt, aga torni väliuuringutel ei avastatud sauna, basseini ega tualeti heitvee äravoolu torustikku. Mis tähendab, et seebivesi ja uriin torni-alust liivakivi uuristasid: natuke veel, ja Stoltingi torn oleks varisenud suure tolmupilve saatel vana vene kiriku seltsi.

Kõik nagu klapiks, aga miks kõnnivad need valged kujud edasi ka peale seda, kui muinsuskaitsjad Stoltingi sauna kinni pitseerisid?

Ilmselt on Stoltingi torni all ektoplasma ühiskassa, mille väliuurijad ekslikult heitveteks tunnistasid


Allikas:EPL


Siin veel ka meie enda teemad selle kohta:
Vanalinna kummitused


[Muudetud: 11-2-2009 Cassiopeia]

(24-12-2008 13:21 )Bonduelle Kirjutas:  Üks naine istub autosse ja sõidab koju.
Vaatab et tal sai bensiin otsa ning läheb tanklasse.
Tanklamees küsib naise käest "kaaaaa KK Ka TT tte sssoooviiittee bbbb bben bensiini?"
naine vastas " jah" Mees kutsus naise sisse et talle on telefon ("pangakaardi jama oli") naine läks sisse mees lukustas ukse.Naine hakks telefoni võtma ja see oli tumm.naine lasi mehele pisargaasi näkku ja jooksis tanklast minema istus autosse ja hakkas sõitma.Mees bensiinijaamast jooksis talle järgi ning karjus juba autos sõtvale naisele: " ttttt ttt teil ooon keegi tagaistmel"Naine loomuliklt ei kuulnud seda ning pani raadio põhja ja hakkas laulma.Samal ajal tagaistmelt mees võttis tal vikatiga pea maha,
Loo nö moraal:"vaata alati enne sõtu tagaistmele"

Olen näinud seda filmi, ei julgenud 2 nädalt enam ilma taha vaatamata autosse sisse istuda

Küsimus õudsete lugude austajatele. Kes oli kõige esimene teolt tabatud ja ka karistatatud sarimõrvar ?

(23-03-2011 19:59 )Digitaria Kirjutas:  Küsimus õudsete lugude austajatele. Kes oli kõige esimene teolt tabatud ja ka karistatatud sarimõrvar ?

Pole kahjuks/õnneks aimugi.
Aga kes õudusjuttu tahab lugeda,
siis lugegu elektritooli ajalugu.
Õudus garanteeritud!

Kõige õudsem õudukas minu jaoks oli David Icke "Matriksi lapsed".
Esimest teada olevat sarimõrvarit tuntakse hüüdnime all Sinihabe,

MUl oli nii ükskord , see on tõesti sündinud lugu , ma ten sellest nüüd jutu ,eksole ,minuga ja sõõbrannadega juhtunud .

Ükskord mingi 4 aastat tagasi räägiit meie alevikus olevast kollasest majast , ja see oli ka neli aastat tühi . Arvati , et sea kummitab ,kuna minig mutt oli sinna ära surnud , seal elanud ja selle majaga ei võetud midagi ette . Niisiis me mõtlesime , et lähme vaatame sealt aknast sisse ja värki ,. läksimegi ja keegi meist vaatas aknast sisse ent kukkus siis tagasi . Ja tal oli hirmunud nägu , ta ütles : ''Seal lamab keegi'' Siis meie naersime ja ütlesime , et se on kindlalt vaip . Ta pani jooksu ja meie kolmekesi olime seal ja järgmine päev tulime tagasi , aknad olid puru , arvasime , et mingid poisid lõhkusid , siis me olime seal ja ma kavatsesin siseneda sealt . Vaatasin kas uks oli lahti , ja oligi ,lahti murtud muidugi .Läksin sisse ja seal haises eksole . Siis ma uurisin maja , vana oli kõik , ei tea kuna seal käidi , siis leidsin ma dokumendid . uurisin neid ja seal oli , et see isik , kes seal elas , see oli suur käsitsimeilija ja siis viisin need välja j uurisime sõbrannadega seda värki , siis saime teada , et see elanik seal oli vang , et elas seal ja oli vangis . Nüüd pole . Siis viisime asjad tagasi ja jooksime ssealt minema , kaks kuud hiljem hakati süüdlast otsima , kes lõhkus aknaid ja murdis ukse . Selguseni ei jüutud . Suht creepy võimis ?

http://www.thecobrasnose.com/xxghost/belmez.html Siin on selle "Näod põrandal" juhtumi kohta lisainfot.

(08-12-2007 00:24 )Hallucigenia Kirjutas:  

Tsitaat:Algselt postitas: Lich

Tsitaat:Minu poolt siis kah stiilikatsetus:
... Üks mees seoti kinni. Tema kohale pandi kiikuma terav pendel, mis allapoole tuli. See pidi mehe pooleks lõikama. Aga ta määris köie toiduga kokku. Siis tulid rotid ja närisid köie läbi. Mees pääses ära. Aga päriselt ei pääsenud ka, sest tuba hakkas hõõguma ja püüdis teda kokku pressida. Aga siis vallutasid ta sõbrad selle linna ja päästsid ta ära.

Magyver?

Ei mitte. Isegi MacGyver mitte. Ja mis siin ikka enam arvata, kui eespool juba öeldud, et Edgar Allan Poe "Kaev ja pendel".

Macgyveris laskus pendel alla mingi veemehanismi abil ja Macgyver viskas mingi mannekeeni pea veepaaki mille juuksed ummistasid kraani, et vett ei tuleks ja pendel alla ei laskuks.
http://www.youtube.com/watch?v=11t1TGbsFAM