Hingeosakesed, energeetiline keha

Võtke seda teksti siin, kui omamoodi uuendatud versiooni aastatagusest http://www.para-web.org/viewthread.php?tid=1330


Inimene koosneb laias laastus võttes kolmest osast:
sisemaailm, ehk hing
füüsiline keha
energeetiline keha

Kui füüsiline keha sureb siis hing lahkub kehast ning kuna ta ei toida enam energeetilist keha siis viimane lihtsalt hajub laiali.
Hing lahkub kehast läbi ürglätte, enne mida ta läbib puhastustule manalas (Link).
Umbes kestab see 40 päeva. Selle aja jooksul itketi ennemuistsel ajal lahkunut taga, kuna lein hoiab hinge kinni. Peale itkemist peeti maha peied, mis olid rõõmupeod... inimesed teadsid et lahkunud on manalast edasi siirdunud toonelasse.

Inimese hing on nagu pulseeruv valguskera. Iga uus kogemus ja õppetükk mida läbitakse, muudab hinge suuremaks. Hing on algaine, seega puhastuma ei pea... küll aga peab manalas puhastuma see lisaaine ja informatsioon, võõrinstallatsioonidest.

Liiga pikk leinaperiood hoiab hingeosakesi manalas lõksus. Ürgläte sulgub, hing on lahkunud, kuid informatsioon säilib meie tasemel.
Hingeosakesed, mis omavad iseseisvat valgust, ehk võimet luua energiat, hoiavad koos lahkunu energeetilist keha.
Energeetiline keha ongi see mida vahel vaimude või kummituste pähe arvatakse.

Niikaua kuni hingeosakesed teda toidavad... nii kaua ta meie tasandil eksisteerib. Parim viis selle protsessi kiirendamiseks on leina kaotamine... ehk siis kui pole inimesi kes hingeosakesi kinni hoiaks, siis pole ka energeetilist keha enam. Kui hingeosakesed kaovad, siis hajub ka energeetiline keha ilma toiteallikata...

Lisa:
1. näiteks kristlased kardavad põrgut. see pole midagi muud kui puhastumine. kuna nad arvavad et jumal hoiab neid pahedest eemal, usutakse et puhastumist pole vaja. hingeosakesed ei pääse minema ning vaimolend nopib endale kena saagi taaskord.
2. liiga kiire lahkumine ei lase samuti kõikidel osakestel puhastuda, seega jäävad nad siia tasemele kinni.


miks me vahel näeme lahkunuid unes ja arvame et nad soovivad meile midagi öelda?
inimeste sisemaailmad katavad ühte ühist osa kõikide inimeste vahel. iga inimese põrgu on erinev, kuid samas ühell ja samal tasandil eksisteeriv koht... seega me kõik oleme ühendatud.
kui hingeosakesed jäävad kuskile tasandile lõksu siis saavad sellest aimdust kõigepealt ikka need kes temaga lähedaselt seotud... ehk kellega ta jagab suurema sarnasusega manalaid.

väga paljud loodusrahvad samuti matavad oma lahkunuid. ju ta siis on praktiline, kuna esiteks lehkavad mädanevad surnukehad kuuri all rõvedalt ning teiseks võivad näiteks põletusriitused olla nende jaoks mingi eriline tabu.

kui inimene sureb siis tema hing lahkub ning keha kui kest muutub tühjaks orgaaniliste koosluste kuhjaks. seega oleks vast surnukeha põletamine kõige mõistlikum lahend.

aga noh... ka maad võib ju väetisega toita. mis mulle nalja teeb on aga need hauaplatsid mis kestavad aastakümneid ning kolmas põlvkond järgemisi tuleb veel esivanemaid sinna mälestama. see on nagu iga inimese isiklik vaimne vangla... see hauaplats.

Tsitaat:Algselt postitas: Celtic
kui inimene sureb siis tema hing lahkub ning keha kui kest muutub tühjaks orgaaniliste koosluste kuhjaks. seega oleks vast surnukeha põletamine kõige mõistlikum lahend.

aga noh... ka maad võib ju väetisega toita. mis mulle nalja teeb on aga need hauaplatsid mis kestavad aastakümneid ning kolmas põlvkond järgemisi tuleb veel esivanemaid sinna mälestama. see on nagu iga inimese isiklik vaimne vangla... see hauaplats.

Ega suurt vahet pole jah ... küsimus vaid selles, kui kiiresti soovitakse uuesti toitumisahela tippu jõuda. Tuhast ja süsihappegaasist alutades tuleb esmalt taimne fotosüntees läbida, läbi vaklade saab veidi kiiremini tippu (st lihasööjate-röövloomade juurde). Ja hoopis kiire tee on muidugi zoroastrialastel, kes oma kadunukesed röövlindudele nokkida jätsid nn Vaikuse Tornides.

Loojal pole enamasti midagi ühist inimliku loogikaga.
Võiks vist ikka võrrelda Fööniksi tuhast tõusmisega.
Kui surnukeha põletatakse, siis pääseb ta koheselt vabaks maistest kütketest ja tuhastuvad ka tema (eelmiste elude) karmasidemed, mis on läbi töötatud, kuid mis muidu inimese alateadlikku mällu jäävad. Need sidemed, mis ei anna ega õpeta enam midagi, ainult segavad.
Vaevalt, et peale tuhastamist keegi süsinikutasandilt uuesti alustaks. Sel juhul muutuks mõttetuks hinge areng läbi elude.

Siit tekib küsimus nt egiptuse vaaraode sidumise kohta maisuse külge. Kas need väga targad preestrid esindasid siis nö "karistussalka"?

Enesetappude kohta veel nii palju, et sooritaja jätkab täpselt samast kohast nagu midagi poleks muutunud (tema ümbruses, lihtsalt tasand on teine) ja peab edasi elama sama koorma all, mis teda selleni viis, lisaks tunduvalt suurem hingeline taak. Teiste jaoks ongi ta surnud.

Tsitaat:Algselt postitas: Metsakutsa
Loojal pole enamasti midagi ühist inimliku loogikaga.

See on tõdemus, mida alati ja väga maksab kõigi meie teadmiste, teooriate, arvamiste ja uskumiste juures silmas pidada. Ja ta pole huvitatud ka meie õpetamisest.