Abi oleks vaja: Eviana vms ...

Kuna ise enam enda mõistuse ja jõuga hakkama ei saa siis palun abi natuke targematel inimestelt....Põhimõtteliselt on lugu nüüd niikaugel, et ise enam hakkama ei saa... unes näen ühte poissi keda kummitab vaim nimega eviana..evian või midagi sellist... Poiss palub mul tema elu päästa ja üritab minuga kokku saada juba pikemalt...Kuna ise olen suhteliselt skeptiline selle asja suhtes, siis vajan natuke abi... nimelt poiss üritab minuga kokku saada minu maja kõrval olevas pargis keset päeva, unenägudes olen näinud seda sama parki.. nimelt jutt on balti jaamast üle tee olevast pargist, mitte schnelli pargist vaid pargist mis on üle nunne tänava......siiamaani ma teda näinud pargis ei ole kuid iga öö näen unes kuidas ta nutab ja palub mult abi... olen korra ka niikaugele jõudnud, et ise selle vaimu või muu ollusega kohtuda( otseslt teda ei näinud, kuid häält kuulsin küll).... ta ähvardas mind ja ma tean, et ma ärkasin selle peale üles kuid ei tea miks ja mille pärast... kui keegi suudab ja kui kellegil on aega abi pakkuda siis ootan meeleheitlikult abi ja natuke nõustamist selle vaimu suhtes:S...
selle poisi sõnul elab see vaim väidetavalt skoone bastionil...

Muudetud: 23-7-07 kell 03:28:54 suslik

Muudetud: 23-7-07 kell 03:31:10 suslik

Muudetud: 23-7-07 kell 03:40:59 suslik

Muudetud: 25-7-07 kell 13:25:43 Hallucigenia

Kinnitan.et.tegu.on.tõega!

Kui sa ta nime tead, siis saada ju ta välja kutsuda, ja siis saad küsida, et mida ta tahab...

Näss, mine Suslikule appi, ta ju kirjutas, et pole eriti teemaga sina-peal. Minul pole lähitulevikus eriti aega, aga kui Sinul on, siis aita teda!

Ja kui lähed (näss), siis võta mind ka sappa...kui võib. Teen dokumentalistika huvides paar pilti ka.

Kui ma õieti aru saan, siis on teie unenäod ühendatud, poiuss ei pruugi reaalselt üldse teadagi, et ta sinult abi palub. Pigem toimub see tema unes alateadlikult.

Märksa tähtsam, kui lihtsalt pargis käia, oleks välja uurida, mis see on, mis teie unenägusi niiviisi ühendab. Mil moel on see poiss sinuga seotud. Asja teeb keeruliseks see, et sa võid olla tolle poisi jaoks lihtsalt "nägu tänavalt" kes millegipärast silma jäi ning poisi alateadvusesse kinnistus.

Nüüd aga vaimust "evian" Piinavaid vaime võib olla kahte sorti - poltergeist ja luupainaja. Kuna poltergeistist oleksime juba ammu meedia vahendusel kuulnud, jääb üle vaid luupainaja võimalus.

Luupainaja kui selline saab inimese kallale AINULT peale seda, kui inimene on ise tee avanud (näiteks katsetanud astraali või lucid dreamingut). Ma eeldan et poiss tähendab alla 20 aastast inimest, seega võib vabalt selles vanuses esineda tahtmatuid astraalikogemusi ning pole ime kui selliselt mõne luupainaja kaasa kougid.

Nüüd on luupainaja suhtes paar erinevat võimalust:

1. Luupainaja toitub poisi hirmust, hirm tekitatakse tavaliselt keha kas osalise või täieliku paralüseerimisega.
2. Luupainaja soovib tagasi saada astraalmaailma, selleks paralüseerib poisi keha, et esile kutsuda tahtmatut astraalikogemust.
3. Asi võib lõppeda ka surmaga, kuna poiss oma energiaga seob toda vaimu siinpoolsuses, seega poisi surma korral pääseb luupainaja vabadusse.

Võimalusi on mitmeid ning edasitoimetamise viise samuti.

Nazzi soovitatud väljakutsumine on muidugi üks võimalustest, ent kahtlen kas lihtsalt niisama luupainaja oma ohvrist loobub ja kohale tuleb. Katsetada ju võib, sest enamus juhtudel vaimolendid oma nimele reageerivad. Kasvõi uudishimust. Teadma peab vaid seda - igasugune vaimolendite poolne "kurjus" on tegelikult nende hirmu tulem. Nemad on siin ilmas ju samuti võõrad ning tahavad koju.

Minuga saab alati ühendust võtta... hea meelega läheks aitaks... minu MSN on minu profiilis olemas seega... ei tohiks probleeme tulla, et mind reaalajas kätte ei saa...
Kuid see peaks jääma kella 10-19:00 sest siis olen ma online ainult...

Ja mis sa Nazz siis teed, kui sa ta nime hõikad? Räägid ehk sellest lähemalt?

inimene peab ise arusaama mis teda piinab ja kuidas sellest vabaneda. kui keegi teda aitab siis jääb ta automaatselt võlglaseks, olgu see vabatahtlik 'heategu' või mitte

Suunata võib. Aitamine on hoopis teine asi.
Ja otsene abipalumine on enese vabatahtlik allutamine tugevama "kaitse" alla

Ent Nazz ei oska endiselt jalgrattaga sõita...

selliste asjadega tegeledes õpibki. lihtsalt oma võimeid ei tasuks üle hinnata ja kohe suuri tegusi tegema hakata

Noojah. Aga Nazz pakkus siiski ennast välja diili tegemiseks. Niisama nimega kutsuja, kui tal pole midagi selle õrritamise eest vastu pakkuda, saabki pikki päid ja jalgu.

Huvitav oleks siis teada, mida Nazz kavatseb diilina teha.

Suslik. Kas see poiss, kes abi palub on üldse elus?
Ole ettevaatlik ja ära kiirusta aitama, enne kui tead rohkem.

P.s Kas sa ise oled kunagi käinud Skoone bastionil? Kui, siis millal?

Muudetud: 23-7-07 kell 18:26:38 Demoriel

Tnx, piltide eest...

Tuli kohe tahtmine ise sinna uitama minna. Naljakas kuidas keset linna üks koht nii unarusse jäetuna näib...miks selle korda tegemine nii kohutavalt kaua aega võtab...nagu mingi pidur peal asjal....imelik...

Ega keegi tea, kas ööseks pannakse väravad kinni ja kas bastion on sinna paigutatud tänavavalgustusest kogu öö valgustatud?

Tsitaat:Algselt postitas: Aerling
Naljakas kuidas keset linna üks koht nii unarusse jäetuna näib...miks selle korda tegemine nii kohutavalt kaua aega võtab...nagu mingi pidur peal asjal....imelik...

Kõik varem sinna ehitatud hooned on ühel või teisel moel maha põlenud.

Tsitaat:Algselt postitas: encore
Sai eile õhtul käidud Skoone bastioni kandis ja mõningad pildid tehtud.

Kuna publikut huvitab see kant siis peaks vast üht-teist pajatama.

Niisiis, Skoone bastionist.
Bastionid muutusid kindlustussüsteemides domineerivaks kui sõjanduses hakkasid ilma tegema suurtükid.
Tehnikaga tuli kaasa minna ka Revalil.
Kuigi sadamalähedane Skoone bastion figureerib juba 1634. aasta Tallinna muldkindlustuste väljaarendamise projektis, hakatakse bastioni tegeliku ehitamisega pihta alles 1683. aastal. Rootsi riigi kõigi kindlustuste ülema Erik Dahlbergi ja Tallinna komandandi Paul von Esseni 1686. aastal koostatud ja kuningas Karl XI kinnistatud Tallinna muldkindlustuste uues generaalplaanis taheti Tallinna muuta vallutamatuks tohutu bastionaalvööndiga.
Vööndisse pidi kuuluma 11 võimast bastioni, ristitud Rootsi riigi provintside või linnade nimedega.
Kuid Tallinn oli vaene, nappis raha, materjali ja tööjõudu, ning valmis suudeti ehitada ainult kolm: Skoone ja Ingeri bastion ning Rootsi kants (kaks viimast tänapäeval vastavalt Harju ja Linda mägi).
Õnnelikul kombel on need kõik tänaseni alles, oma maa-aluste käikude ja kasemattidega.
Skoone bastioni ehitamine ei läinud libedalt.
Maa-alal, kuhu hiigelbastion kuhjati, asusid linnakodanike väikesed võluvate suvemajade ja kalatiikidega aiad.
Aedadest ei raatsitud loobuda, maju ja majandushooneid oli aga kahju lammutada. Vastuseis ametivõimude ja linna vahel läks isegi nii karmiks, et Dahlberg ähvardas linna kuninga viha ja privileegide kärpimisega.
Põhjasõja puhkemine kiirendas järsult bastionide ehitust Tallinnas, kuid koos tööseisakutega kestis Skoone bastioni ehitus ikkagi umbes 20 aastat - kuni 1703.-1704. aastani.
Töölisteks olid peamiselt linna lihtrahvas ja talupojad, teisisõnu eestlased.
Aeg kulus, vahetus võim ning valitsejad.
Kui Tallinn pärast Krimmi sõda aastal 1857 kustutati maakindluste nimekirjast ning bastionid oma sõjalise tähtsuse kaotasid, andis Vene riik linnale järk-järgult endised muldkindlustused üle parkide rajamiseks.
Bastion anti linnale 1867. aastal.
Kuna siin kasvasid puud, siis muutus mägi kohe pärast kindlustuste nimekirjast kustutamist ja linnale üleandmist elanikele meeldivaks jalutuspaigaks.
Valdeko Vende (1990) kirjutab selle kohta: "Ametlikult oli seal ringiluusimine küll keelatud: rahvas tallas ära heina ja lapsi ähvardas oht alla vanasse vallikraavi kukkuda.
1873. aasta ajalehes kiidab üks Tallinna patrioot suurepärast vaadet, mis endiselt bastionilt avaneb merele ja Tallinna ümbruse kaunimatele kohtadele Kopli poolsaarest Viimsini.
Autor leidis, et paik tuleks jalutajatele vabaks anda ja sinna suveaed rajada.
Ta kirjutab: "Tänutundega puhkaksid siin pärnade vilus Pika tänava rajooni koondunud ärimaailma töötajad oma perekonna ja tuttavate seltskonnas pärast väsitavat päevatööd." Vanadelt Tallinna gravüüridelt ja maalidelt paistab kõrge Skoone bastion merelt hästi silma, bastionil armastasid linnakodanikud aga omakorda vaadelda sadamasse popsutavad aurulaevu ning purjekaid.
1876. aasta Tallinna muldkindlustusvööndi planeerimiskavas on bastion näidatud haljasalana, selles kulgevad looklevad teed.
Linnaelanike soov muuta bastion kui kõige ilusama väljavaatega koht linnas kauniks aiaks, ajendas Promenaadide komisjoni võtma selle omale kavasse.
Tulevase haljasala plaani valmistas St. Peterburgi botaanikaaia direktor dr. K. Regel ning see esitati volikogule 1880. aastal.
Alustati puude ja põõsaste istutamist ja muru külvamist ning 1885. aastal saigi park valmis. Algusest peale külastas rahvas uut parki väga usinalt ning linnavalitsus andis loa seal ka kontserte korraldada.
Promenaadide komisjon tegi linnavalitsusele ettepaneku, et haljasalale ehitataks restoran. Koos bastioniga kujundati ja ehitati välja haljasalaks ka selle esine Stuarti reduut.
Promenaadide komisjoniga otsustas Skoone bastioni anda rendile, rentijaks sai hotelliomanik Wicke, kes oli nõus ehitama restoranihoone, muusikapaviljoni ja hoidma korras teed ja puud.
Ala hakati kutsuma Rannavärava mäeks (Strandpforten Anlage), mis 26. oktoobril 1939 sai nimeks Rannamägi.
1902. ja 1903. aastal renditi aga Rannamägi koos Harjumäega kodanik G. Türnbaumile.
1914. aastal põles maha Skoone bastioni restoran ja kannatada said ka põlised pärnad. Jalutuskoha võlu vähenes pikkamööda, eriti pärast seda, kui aastail 1912-1913 ehitati siia endise Stuarti reduudi kohale Tallinna Elektrijaam, sest püstitatud hooned varjasid vaba vaate merele.
29. aastal hakati tähelepanu pöörama Skoone bastioni jalamil olevale vallikraavile.
Sama aasta Päevalehest loeme: "Rannamäe jalal asub endine wallikraav, mille põhi jääb ülesharitud juurviljade alla.
Linna omawalitsuse teenijate ühing, Tallinna töölisspordiühing ja spordiklubi "Ilmar" esinesid linnawalitsusele palwega lubada endist wallikraawi kasutada spordiwäljaks (praegune spordiväljak Põhja puiestee ja Rannavärava mäe vahel).
Linnavalitsus andiski põhimõtteliku nõusoleku." Endiste prügihunnikute asemele rajatigi A. Soansi 1929. aasta planeeringu järgi linna staadion aastatel 1938-1939.
Kunagi poisikese-põlves sai sealt staadioni poolsest bastioniküljest läbi seinas asunud raudukse mindud maa alla, sügavale Skoone bastioni sisemusse.
See osa kasemattidest ei olnud vene sõjaväe poolt kasutusel.
Tunnelid olid rõsked, võlvitud laest tolknesid puujuured, tunnelite põrandal aga laest pudenenud paelahmakad.
Seikluse tipp oli kui jõudsime suurde ümmargusse ruumi kuhu kõigist ilmakaartest suubusid mustavad tunneliavad...nähtavasti oli tegemist mingi keskse strateegilise maaaluse sõlmpunktiga.
1932. aastal rajati bastioni lõunaosas läbi Rannamäe tee ning väike osa bastionist puudega jäi teisele poole teed, maa-alused käigud kohandati aga samal kümnendil varjenditeks.

Kui sõita nüüd mööda Rannavärava teed (Balti jaama suunalt) siis paremal pool teed on näha kinnimüüritud tunneliots.
Sellise paest kaarvõlviga tunnelid olid kõikjal muldkindlustustes.
Seesama tunnel ühendas Skoone bastioni kagukasematti ülejäänud süsteemiga.
Eraldi seisvasse kasematti pääseb sisse piiluma Laia tänava poolt.
Kui uks muidugi lahti.
Kasematt on seest kenalt krohvitud ruum võlvlaega mis toetub tüsedale kesksambale.

Pärast Teist maailmasõda oli mingi osa bastioni sisemusest taas sõjaväe käsutuses.
Kuni nõukogude aja lõpuni asus seal, väikeses bastioni nn. "sisehoovis" kollaseks värvitud betoonehitus milles, ja osaliselt ka bastioni kasemattides asus Tallinna Tsiviilkaitsevägede Staap.
Praeguseks laostatud-reostatud ja eluheidikute elamiskohana ohtralt "mineeritud".
Võimsa välismüüri ning raudtaraga piiratud bastioniosal avati 1948 aastal Nõukogude armeele (Tallinna Sõjamerelaevastikule) kuuluv lõbustuspark koos Suveteatri hoonega.
Enesestmõistetavalt oli kogu pargiinfo ja -personal ning lõviosa klientuurist venekeelne.
Kutsuti seda kanti "Madruste Pargiks".
Ja punalaevastiklasi sinna ka jätkus.
Enne 1972. aastat, mil lauluväljakule imporditi esimene T¹ehhi lõbustuspark, täitis Suveteater (see nimi laienes rahvasuus kogu Skoone bastionile) tegelikult Tallinna Tivoli rolli ja külastajatele mõeldud atraktsioonid olid nagu nad olid.
Karusell väikelastele kus üksteise sabas tiirutasid nii T¹apaajevlik kuulipildujakaarik kui plekist tank, samuti peata hobune ning tagatipuks millegipärast hani.
Iga sõit maksis 10 kopikat.
Oli ka üks suurem kettkarusell, paar lasketiiru kus nokastanud mit¹manid oma Kopli liinidelt kaasahaaratud sõbrannade ees snaiprioskustega hiilgasid.
Üks atraktsioon on mulle eriliselt meelde jäänud.
Kujutas see endast väikeseid propelleriga plekklennukeid, kuhu mahtus kaks "pilooti" istuma.
Mootor käivitati, propeller hakkas tööle ja koleda jõuramisega pani lennuk ümber võlli tiirlema.
Ülemises asendis olid "piloodid" pea alaspidi.
Mina tahtsin ka selle riistapuuga hirmsasti sõita - paraku lapsi sellele ei lubatud...
Aga ka teisi oli tore vaadata, eriti kui tublil madrusel kes lennukis istus ja üle võlli tiirutas, iga kord kui pea alaspidi oli, mööda pead ning nägu voolas punane oja...nagu ehtne haavatud lahingulendur...põhjus oli muidugi lihtne.
Punalaevastiklasel oli kuue sisemises rinnataskus poolik pudel veini...
Veidi eemal mängiti väljas poolemeetriste figuuridega malet.
Nädalavahetusel toimusid pargi vabaõhutantsupõrandal ohvitseride ja madruste tantsulkad.
Siis kees bastionil vene elu kogu oma värvikusega.
Mängis lõõtspill, karusellid tiirlesid, valjuhääldajatest ulgus temaatiline patriootlik muusika.
Mereväelased, kas siis madrused oma "võluvate" kaaslastega sealt kus Kopli tramm ümber pöörab ja ohvitserid oma prouade ning lõputult lõugava järelkasvuga istusid murul paplite all seltskonniti maas, mahalaotatud ajalehtedele oli soliidselt laotatud hea-parem, joodi viina, hammustati peale ja võeti laulgi üles... Kaugemates pargisoppides põõsaste vahel aga hoolitseti selle eest, et ka 18 aasta pärast oleks kedagi kuulsusrikkasse nõukogude mereväkke kutsuda...

Kinona tegutsenud Suveteatri hoone oli suurim Eesti puuehitis vaoshoitult stalinistlikus stiilis, mis kui ehitus mulle isiklikult meeldis, oli sellise kummalise "puust tehtud Suure Juhi auraga".
Pühapäevahommikuti näidati selle astmeliselt laskuvate rõdudega saalis multikaid.
Sanss 10 kopikat.
Tõenäoliselt "tänu" püromaanidele põles Suveteater 1990. aastatel maha.
Park oli juba enne seda maha jäetud koht, ja Vene garnisongi 1994 aastal läinud.
Loodame et see kuulsusrikka ajalooga koht ei ole enam pikalt hüljatud vaid varsti keeb seal sama lõbus elu nagu kunagi värvikas minevikus...
zed.

Muudetud: 24-7-07 kell 23:24:58 zed

Tänud zedile. Sai väga hea ülevaate.

ma kardan et see vaim käib üle meie võimete...
näiteks ma olen ta kohta lugenud ja ma olen ka teda unes näinud...
mina sain temast lahti...kui tahad infot siis küsi, mai taha sellest eriti kõigi juures olekul rääkida

Hirmutaja, kust sa Eviana kohta lugemist leidsid? Kui see oli netilugemine, ehk saad mõne lingi anda?