Võimalik, et mees oli lihtsalt otsustanud vabaneda... Nagu igale inimesele, oli ka temale lapse- ja noorukieas sisendatud, et "kultuurne inimene loob pere ja teeb lapsed, see on ta elukohustus". Mis siin öelda, respekt talle, otsustas need mõttetud ikked endalt maha raputada. Sina aga küsi endalt, mille tõttu sa teda ikka taga nutad. Põhjus võib ju vabalt olla ka selles, et sa ei käi tööl ja kaotasid seega kellegi, kes pidas peret üleval. Ka võid sa alateadlikult olla nooruses sisendatud stambi küüsis ja see stamp ütleb, et kultuurne inimene elab oma kaasaga elu lõpuni... ja nüüd siis tunned ennast süüdi selles, et mees minema pani. Meeste seas pole palju neid, kes heameelega elu lõpuni vaid ühe naisega maja ja voodit jagaksid. 6 aastat on isegi hea tulemus... paljud abielud lagunevad juba esimese 2 aastaga.
Noh, need mu mõtted on vaid oletused, kuna ma ei tunne sind. Aga üht saan öelda: tunnete unustamine käib igal inimesel isemoodi. Mõni unustab ruttu, olgu siis iseenesest või läbi raskete manöövrite. Mõni aga jääb aastateks igatsema, ilma et miski või keegi aidata suudaks. Mingit ühtset meetodit siin ei eksisteeri.
Ah, ei hakka sind seekord rohkem hirmutama
Võid proovida seda, et võtad kassi või väiksema koera, siis on sul seltsi ja on, kelle juures end välja nutta.