Legendid

Sattusin lugema mõningaid legende ning tekkis mõte kas need on kõik puhas fantaasia või on nende aluseks ikka olnud mõni fakt mille ümber siis aja mõõdudes legend punutud.

Siin üks :

Uulu Kabeli ase. - Rahwa jutu järele olnud seal ligidal ka üks kabel, kellel kuld kala lipuks otsas olnud. Kui selle nina mere poole seisnud, siis läinud rahwas meresse kalu püüdma, milll head saaki saadud. - Selle kabeli juures olla aga üks tõotus olnud, et kui 7 wenda korraga kirikusse lähwad, et kirik siis ära wajuda. Lugu juhtunud ka nii, et 7 wenda korraga kirikusse läinud ja kirik ära wajunud.
J. Jung. Muinasaja teadus Eestlaste maal I (II) osa. Kogunud ja väljaandnud J. Jung Jurjewis, 1898. Tln., 2000

Eesti legendides ja muinasjuttudes on veel kirjeldusi kuidas terve hoone maa alla vajub. Huvitav kas see on kunagi toimunud või niisama väljamõeldis ?

Kõik legendid põhinevad tõelistele juhtumitele... Kuid suust suhu rääkimisel läheb alati midagi kaduma, pannakse juurde jpm...
Seega on enamik neist nii moonutatud, et ei ole pea mingit ära tuntavust tõeliste juhtumitega...

Siit kohalt oleks väga hea teha üleskutse legende siia kirjutada, ja siis saaks neid analüüsida, arutelusse kaasata jpm...

Muudetud: 26-6-07 kell 10:48:44 Nazz

Muudetud: 26-6-07 kell 10:50:33 Nazz

Tänase Postimehe loo juures, kus Pärnu jõe kallas iga hetk ära vajuda võib, ei tohiks see mingi erakordne juhus olla, kui mõni maja on kunagi maalihkesse jäänud.

No T¹iilis suutis 30 jalgpalli väljaku suurune mägijärv üleöö ära kaduda...

aga veel üks huvitav legend :

Sulustwere külas Kurista wallas elanud ükskord kaks wenda, Hans ja Mats. Wanemad olnud neil surnud ja pole neil ka muud sõpra ega sugulast olnud. Kümme aastat pärast wanemate surma surnud ka wanem wend Mats ära ja Hans jäänud üksi järele. Wenna surma pärast kurwastanud Hans nii wäga, et ta kodu külast ära läinud, ei tea kuhu. Mõne aasta pärast ilmunud ta kodu külasse tagasi, aga toonud ka ühe naesterahwa ligi, keda ta Sulustwere küla rahvale, kui oma mõrsjat tutwustanud, ja neile teatanud, et nemad Põltsamaale õpetaja juure laulatusele lähäwad. Õpetaja juure minnes läinud nende tee matuse aiast mööda, kus tema wend ja wanemad puhkawad. Tee ääres matuse aias pleekinud palju inimeste luid, kellest üks pikk sääreluu isiäranis tee ääres seisnud. Hans lükanud seda jalaga kõrwale, kui warsi luu seest üks heal hüüdnud: Ära lükka mind ühtigi, waid tule waata parem, kus mina nüüd elan! - Luu tõusnud kohe püsti ja kõndinud kui inimene, luudekambri poole. Hans saanud warsti aru, et see tema wenna luu olnud, ja astunud kohe järele, mõrsjat surnuaia wärawa juure ootama jättes. Luu astunud luukambrisse, Hans järele. Sealt läinud nad alla keldrisse, kust luu ühe luugi üles tõstnud, ja nende ees olnud üks pime maa-alune käik. Seda mööda läinud nad tüki mad edasi, kui korraga suur klaasist tuba nende ees seisnud, kus palju küünlaid põlenud. Sellest tuast läinud nad läbi ja saanud ühte kuldsesse tuppa, kus weel rohkem küünlaid põlenud ja inglid laulnud. Seal jätnud wend Mats Hansu seisma ja öölnud: See on minu eluase! See on kolmas taewas. Need, kes maa peal head teewad, saawad kolmandasse taewasse. Siis läinud Mats ka teiste hulka laulma. Kui Hans poolteist wärsi lugu kuulnud, jätnud ta wenna Jumalaga ja hakanud tuldud teed tagasi minema, et oma mõrsjat ka sinna kutsuda, et siis igaweste sinna elama jääda. Kui Hans maa peale tagasi saanud, siis põle ta oma mõrsjat kusagilt enam leidnud. Mõteldes, et mõrsja ehk ootamise järele õpetaja juurde läks, ja tõttas sinna järele. Õpetaja juure jõudes näinud ta, et see hoopis wõeras olnud, ega ole oma mõrsjat ka sealt eest leidnud, niisamma olnud temal ka kõik rahwas tundmatu ja wõeras. Õpetaja juures küsinud Hans: kas tema mõrsja mitte seal ei olla, ja kas ta neid mitte ei võiks laulatada? Õpetaja waadanud immestades tema otsa ja ütlenud: Sinu mõrsjat ei ole minu juure küll mitte weel tulnud! Wõib olla, et ta sind kusagil külas ootab. Hans läinud külasse mõrsjat otsima, aga leidnud imestusega, et ka küla rahwas wõeras olnud. Külas ei olla keegi tema mõrsjat näinud. Oma mõrsja kadumise lugu laiemalt rääkides, teadnud wiimaks üks wanamees kõneleda, et umbes 200 aasta eest Sulustwere küla üks mees, nimega Hans, olla elanud, kes oma mõrsja kabeliaia wärawa juure ootama jätnud ja isi ära kadunud.
Hans läinud nüüd uueste õpetaja juure ja kõnelnud külas kuuldud lugu õpetajale. - Sellepeale waadanud õpetaja kiriku raamatutest järele ja leidnud, et see lugu 180 aasta eest oli sündinud ja et Põltsamaa kiriku peal sellest saadik wiis õpetajat on olnud. Õpetaja arwanud ka Hansu selleks, kes oma mõrsja kabeliaia wärawa juure ootama jätnud ja ise ära kadunud. Seda kuuldes läinud Hansu juuksed ja habe halliks, hakanud wärisema ja wabisema, kukkunud maha ja heitnud hinge.

See jutt ei ole wist mitte üksi Põltsamaa päralt, sest seda olen omas lapse põlwes ka oma isa käest kuulnud, aga järgmisel wiisil: "Olnd kusagil üks peigmees kirikus, kes sellel päewal pidi laulatatud saama. Ta läinud jutluse ajal kirikust wälja ja näinud kiriku seina ääres ühe pealuu. Ta lükanud seda jalaga ja ütelnud: mis sina siin teed? kui sina teaks, missugune rõõmu päew minul täna on! Selle peale wastanud pealuu: Tule ja waata missugune rõõm minul alati on! Siis läinud ta ühest august seina alla sisse ja peigmees talle järele. Missugune see koht olnud, kuhu pealuu peigmehe wiinud, ei ole mitte üteldud, aga see lasknud peigmehele ühe weerandi lugu ette laulda wõi mängida, mis wäga ütlemata ilus ja armas on olnud. Siis kästud teda jälle tagasi minna. Kui peigmees jälle tagasi tulnud, siis olla ta ühe naise sealt kohast leidnud, kes pajude küljest wiisu niini oli kiskunud. Tema isi olnud wäga hall ja wana, ja küsinud naise käest oma mõrsjat taga ja ütelnud, et siin kohas pidada ju kirik olema. Naine waadanud imekspannes tema otsa ja wastanud, et siin kedagi mõrsjat näha ei ole olnud, ja et wana jutu järele wanaste siin kohas kirik olla olnud. temal, see on peigmehel olla aga ka raha ligi olnud, ja sellest olla leitud, et see 400 aastat tagasi wana olnud. - Nõnda olla siis pealuu rõõmu lugu nii ruttu aja edasi wiinud, et see nagu mõni silmapilk olnud, mis aga ajalikus elus 400 aastat kestnud. Sellepeale olla peigmees ärakõdunenud ja kadunud."

J. Jung. Muinasaja teadus Eestlaste maal I (II) osa. Kogunud ja väljaandnud J. Jung Jurjewis, 1898. Tln., 2000


Paraleelmaailma kattumine...ajarännak...???

Uskumuste kohaselt on hingede maailmas meie maailmas erinev aja kiirus... Kuigi nii palju kui mina tean, siis seal liigub just aeg aeglasemalt...

Samal teemal (kirikute ja kabelite maa alla vajumine ja tõusmine, seitsme venna hukatuslik mõju jne) on eesti rahvaluules väga palju legende ja muistseid jutte. Siin mõned näited Eiseni üleskirjutustest, mis peaksid eelnevatele postitustele lisa andma.

77. Lauritsi kirik
(Katkend)

Kuusalugi kiriku peal hingab veel seesama vanne, mille paganad Lauritsi kiriku peale pannud: "Kui Lauritsi päeval seitse venda mustakõrvi ruunadega kirikusse sõidab, vajub kirik kõige täiega maa alla; ainult lipuvarda ots jääb välja paistma ja sellest lipuvarda otsast kostab iga uue aasta õhtul kella hääl ülesse!"
Korra läinud seitse venda Lauritsi päeval jala Kuusalu kirikusse. Kohe hakanud kirik paukuma ja pragisema. Kirikulised jooksnud rutuga kirikust välja. Kirik ei vajunud ometi maa alla, sest et vande tingimisi täiesti ei täidetud.

79. Viljandi kirik

Vanal ajal hakatud Viljandi järve kaldale kirikut ehitama. Aga tee, mis tahad, ehitus ei edene, müürid ei püsi paigal. Ühed annavad nõu kedagi inimest kirikusse müürida, teised mingisugust tõotust anda.
Otsitakse, otsitakse, ei leita kedagi, kes ennast laseks kiriku seintesse müürida.
Meistril nõu peetud. Tööle minnes hüüab kiriku aluse juures valju häälega: "Kirik saagu maahaldija omaks, kui seitse venda korraga kirikusse tulevad!"
Maahaldijas kuuleb meistri tõotust. See tõotus meeldib talle. Ei tee enam ehitusele takistust.
Ehitaja töö edeneb nüüd jõudsasti. Müürid ei lõhke enam ega vaju ümber. Mõne kuu pärast kaunis kirik valmis.
Eks kogudus saanud kuulda, niisugune tõotus maahaldijale antud. Kirikuherra kohe lapsi manitsema, et vennad seitsmekesi kirikusse ei läheks. Kõigil vendadel kartus kiriku eest: ei julge kolmekesigi kirikusse minna.
Korra juhtunud kiriku pühkimise ajal kana kuue pojaga kirikusse; teised jäänud välja poole kirikut. Kirik paukuma ja pragisema. Kirikumees juhtunud pragisemist ja paukumist kuulma. Kihutanud kana kõigi poegadega välja.
Seda viisi jäänud kirik seisma.
Korra aga juhtunud Tarvastust seitse venda ühel ajal Viljandisse. Ilma et teine teisest midagi oleks teadnud, läinud kõik vennad pühapäeval kirikusse. Peale selle ei aimanud vennad, et Viljandi kiriku ehituse ajal sarnane tõotus antud.
Nii pea kui seitsmes vend kirikusse astub, hakkab kirik pragisema ja vajuma. Kirikulised märkavad, et vist seitse venda kirikus: jooksevad, mis suudavad, kirikust välja. Seitse venda aga jäävad ammuli suuga vaatama, miks inimesed kirikust jooksevad. Ei saa esiti sugugi kiriku vajumisest aru.
Kirik jääb kirikulistest tühjaks. Nüüd alles märkavad vennad lugu. Kipuvad kirikust välja, aga jalgadel nagu tina sees. Vennad ei suuda neid tõsta. Kirik aga vajub suure tuhinaga madalamasse. Pea ei paista kirikust enam torni ristigi.
Endise kiriku asemel nüüd veel sügav lohk näha.
Jõulu, uueaasta ja Jaani öösel lohu põhjast orila ja kellade häält kuulda. Orila ja kellade heliga annab ära vajunud kirik enesest veel tunnistust.

82. Koeru kirik

Ennemuiste vajunud mõned kirikud maa alla, teised jälle kerkinud maa seest maa peale ülesse. Nii kerkinud ka praegune Koeru kirik maa peale, ilma et keegi kirikut oleks ehitanud.
Korra hoidnud karjane karja suures metsas. Äkisti kuuleb koera haukumist kaugelt. Imestab, mis haukumine see on. Tema koer ta juures; kelle koer seal laialdases laanes haugub? Läheb vaatama. Leiab ilusa kiriku metsast. Kiriku uksed lahti, koerad kirikus. Üks koer haugub ukse ees.
Karjane läheb tagasi, kuulutab külarahvale, et kiriku leidnud. Külarahvas tuleb vaatama: kena kirik, pole paremat tahtagi. Kõik ümbruskaudsed elanikud uue kiriku pärast väga rõõmsad, sest neil polnud ligidal ühtki kirikut. Raiuvad tee läbi metsa kiriku juurde. Õpetaja seatakse ametisse, kirikus hakatakse teenistust pidama.
Varsti laastatakse kiriku ümbruses metsa, tehakse kütiseid, ehitatakse elumajasid. Mets kaob, haritud maa astub asemele.
Kaua ei teata, kudas kirikut nimetada. Et koera haukumine kiriku kätte juhatanud, otsustatakse tänutäheks kättejuhatajale kirikut koerte kirikuks nimetada. Koerte kiriku muutis rahvasuu hiljemini nime halva kõla pärast Koeru kirikuks.

Allikas:
Teised Eesti kohalikud muistejutud.
Matthias Johann Eisen

http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad...index.html

http://www.folklore.ee peal ehk nn haldjaportaalis leidub niisugust laadi rahvalugusid palju.

Muudetud: 26-6-07 kell 14:46:21 ilus

Ühes nõukaaja 5. klassi lugemikus oli selline jutuke...

Legend Tsirguliinast (minu versioon-ei mäleta enam täpselt, panen mälu järgi)...

Oli Väike-Emajõe ääres küla, kus elas kaunis neitsi, kelle hoolde oli usaldatud Taara talisman, mida ta siis kaitsma pidi. Ühel päeval tulnud sõda meie maile ja vaenlased (vist ristirüütlid) jõudnud ka selle küla juurde. Neiu haaras talismani, kargas hobusele ja proovis põgeneda, aga nagu selgus, oli ainus vaba suund Väike-Emajõgi, mis tollal olla olnud kõvasti laiem ja sügavam kui praegu. Eks kihutas neitsi hobuse seljas jõe äärde, vaatas korra seljataha ja siis sundis hobuse jõkke hüppama. Üle ta siiski ei saanud, vaid uppus sinna ja nüüd siis igal jaaniööl ta tõusvat pinnale, hoides käes Taara talismani, ja laulvat väga kauni häälega. Näha saavat teda siiski vaid sama puhtad hinged nagu oli tema... Kuna aga neitsit tema lauluhääle tõttu Tsirgu-Liinaks kutsuti, sai ka küla tema järgi omale nime.


Okei. Mõni aasta tagasi lõpuks võtsin viitsimise kokku ja sõitsin jaanilaupäeval jalgrattaga Tartust Tsirguliinasse ekstra mõttega Väike-Emajõe ääres ööbida. Jah, see sai teoks, kuid ju siis polnud ma piisavalt puhas hing, kuna Liinat ma ei näinud Muidu ilus ja rahulik koht, kus jõe äärde saamisega on siiski kergeid raskusi-kui peidetud radasid üles ei leia, tuleb minna läbi eravalduste.

Mingi aeg siis võtsin ühendust meie maausulistega http://www.maavald.ee/, uurides nende käest, et kust see legend ikkagi võis alguse saada. Mul nimelt olid kerged kahtlused-sarnase legendiga kohti terve Eesti paksult täis, kõik nii hollallaa üles haibitud ja ära kaunistatud, et... Maausulised vastasidki, et see võib olla mingi saksameelse kirjaniku õhtuse sulelutsutamise resultaat. Et tegelikult võis seal kunagi asuda võrulaste linnus ja nimi tähendavatki võru keeles "Linnulinna" ehk siis Lindude Linna.

The sagas tell about some pre-historic Swedish Kings, who met their death here, but also about the war and the fall of the fourth Swedish King Ingvar, about AD 600. "And in the next summer the great soldier Östen's son Ingvar went with his army to Estonia and they plundered around the place called Stein. But Estonians gathered a large army and began the battle. The army was big and the Swedes didn't resist for long. Ingvar fell and the soldiers fled. The King is buried on the coast at a place called Adalsysla.

http://www.viking.no/e/info-sheets/estonia/estonia.htm

Huvitav kas see koht kuhu Ingvar maeti võiks olla kuskil Saaremaal, kõige rootsipoolsemal küljel ? Vaevalt, et nad palju ümber saare ringi viitsisid seilata....

Üks vahvamaid on tegelt see Ülemiste vanakese legend.
Üsna ebaloogiline, sest eeldatavasti ei saagi ju Tallinn kunagi 'valmis'. Iseasi, mida selle all täpsemalt mõeldakse.

Arvatavasti on neil lugudel ikkagi mingisugune tõepõhi all ja ka päriselt juhtunud, kuna aga aastasadade jooksul kirjaoskust ei tuntud, siis räägiti neid lugusid suust suhu ja vägagi võimalik, et mõni "vajumine" võis aset leida ka kuskil 1400-1500.

Täna sain ühe mõtlemapaneva kettkirja, mida tahaksin ka Teiega jagada. Vabandan, et ei ole päris õige teema, aga sellist kirja on raske kusagile sokutada ja uut teemat ei hakanud tegema.

Märka inimesi!

Washington, metroojaam ühel külmal jaanuari hommikul 2007. Üks mees
mängib viiulil Bachi kuut lugu umbes 45 min. Selle aja jooksul läbib seda
Jaama umbes 2 tuhat inimest, enamus neist läheb tööle.

3 minuti möödudes üks keskealine mees märkab, et keegi muusik mängib. Ta
Aeglustab sammu aga siis kiirustab edasi.

4 min hiljem:
Viiuldaja saab oma esimese dollari: üks naine viskab selle ta mütsi ja
jätkab peatumatult oma teed.

6 min hiljem:
Üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma kella
Ja alustab edasiminekut.

10 min hiljem:
3-a poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatud
jälle, et viiuldajat vaadata, aga ema tõmbab teda kõvasti ja laps jätkab
kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead. See kordub mitu korda teiste
Lastega. Iga lapsevanem, ilma erandita, sunnib oma lapsi kiiresti edasi
Minema.

45 min:
Muusik mängib katkestamatult. Ainult 6 inimest on seisatanud, kuulanud
lühikest aega. Umbes 20 inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma
Endisel sammul. Mees kogus kokku 32 dollarit.

1 tund:
At lõpetab mängimise ja vaikus võtab maad. Mitte keegi ei märka. Keegi ei
Aplodeeri. Pole mitte mingit reaktsiooni.

Keegi ei teadnud seda, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks
Suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes
Kirjutatud, viiulil, mis on väärt 3,5 milj. dollarit. Kaks päeva varem
Oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, koht maksis 100
Dollarit.


See on tõsilugu. Joshua Bell mängis inkognito metroojaamas, see oli
Organiseeritud Washington Post'i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist
Märkamine, maitse ja prioriteedid'. Tõusis küsimus: kas me märkame ilu
Tavalises kohas mitte mingil erilisel kellaajal? Kas me peatume, et seda
väärtustada? Kas me tunneme ära andekuse mitteoodatud kontekstis?

Üks võimalik kokkuvõte, mis sellest katsest võiks tuleneda, oleks
järgmine: kui meil ei ole aega momendiks, et peatuda ja kuulata ühte
Maailma parimat muusikut, kes mängib ühte paremat muusikat, mis kunagi on

Kirjutatud, ühel parimal pillil, mis iganes on valmistatud... kui palju
Teisi asju meil märkamata jääb?

*Hea Sõber, märka inimesi, kes Su lähedal, kes Sulle märkamatult toeks ja

Abiks! Leia see hetk ja küsi talt:" Kuidas Sul läheb, on Sul kõik hästi?"


[Muudetud: 11-30-2009 KrayonFänn]

Hea Sõber, märka inimesi, kes Su lähedal, kes Sulle märkamatult toeks ja
Abiks! Leia see hetk ja küsi talt:" Kuidas Sul läheb, on Sul kõik hästi?"


"..kui tahad näljast inimest aidata, siis kingi talle kala. Kui tahad teda terve elu toita, siis õpeta ta kala püüdma..."
Sa võid küll abiks olla, kuid kui inimene ei lase ennast aidata, siis... sorry.
Arvan siiski; et igaüks aitab ennekõike iseennast.


[Muudetud: 11-30-2009 ayyu]

(26-06-2007 07:54 )Aerling Kirjutas:  Sattusin lugema mõningaid legende ning tekkis mõte kas need on kõik puhas fantaasia või on nende aluseks ikka olnud mõni fakt mille ümber siis aja mõõdudes legend punutud.

Siin üks :

Uulu Kabeli ase. - Rahwa jutu järele olnud seal ligidal ka üks kabel, kellel kuld kala lipuks otsas olnud. Kui selle nina mere poole seisnud, siis läinud rahwas meresse kalu püüdma, milll head saaki saadud. - Selle kabeli juures olla aga üks tõotus olnud, et kui 7 wenda korraga kirikusse lähwad, et kirik siis ära wajuda. Lugu juhtunud ka nii, et 7 wenda korraga kirikusse läinud ja kirik ära wajunud.
J. Jung. Muinasaja teadus Eestlaste maal I (II) osa. Kogunud ja väljaandnud J. Jung Jurjewis, 1898. Tln., 2000

Küllap see legend on.
Aga Uulu küla peidab endas küll hästi hoitud saladusi.
Nimelt kunagise mõisapargi teerajad viivad kunagise kohaliku paruni roosiaeda, muulile ning salapärasele erakalmistule, mille olemasolu teavad vähesed.
Seal tammepargis on peidus ka vana luteri kirik.
Kiriku rajas aastal 1880 toonane Uulu mõisnik ja Peterburi õukonnategelane parun Gotthard Reinhold Stael von Holstein.
Kunagi kiriku juurde kuulunud väikene kabel ja lehtla pole tänaseks säilinud. Aeg on teinud oma töö.

Uulu parun aga polnud niisama lihtne mees, ta lasi vana merekalda sisse endale rajada suure võlvidega ja raudustega hauakambri, milles oli kaks sammassaali ning kust legendide kohaselt viis salakäik mõisa. Haud püsis puutumatuna kuni Teise maailmasõja lõpuni. Just siis tulid kohalike juttude kohaselt vene soldatid, kes otsustasid hauakambri kulla ja muu varanduse leidmise eesmärgil avada...
Tänaseks on kamber muldvalliga suletud. Hauakohta tähistavad vaid kaks kiviposti.
1880. aastal külastas paruniperet ja Uulu muuli Vene riigi troonipärija, kes paar aastat hiljem asus troonile Aleksander III nime all.

http://ajakirinaised.ee/maa_ja_ilm/18656/#Uulu küla hästi hoitud saladused
Huvitav muidugi, et see teema esipostituses toodud Uulu legend oli kirjas Jurjevis (Taaralinnas) kirja pandud 1898 ilmunud teoses.

(24-08-2014 19:09 )Müstik Kirjutas:  

(26-06-2007 07:54 )Aerling Kirjutas:  Sattusin lugema mõningaid legende ning tekkis mõte kas need on kõik puhas fantaasia või on nende aluseks ikka olnud mõni fakt mille ümber siis aja mõõdudes legend punutud.

Siin üks :

Uulu Kabeli ase. - Rahwa jutu järele olnud seal ligidal ka üks kabel, kellel kuld kala lipuks otsas olnud. Kui selle nina mere poole seisnud, siis läinud rahwas meresse kalu püüdma, milll head saaki saadud. - Selle kabeli juures olla aga üks tõotus olnud, et kui 7 wenda korraga kirikusse lähwad, et kirik siis ära wajuda. Lugu juhtunud ka nii, et 7 wenda korraga kirikusse läinud ja kirik ära wajunud.
J. Jung. Muinasaja teadus Eestlaste maal I (II) osa. Kogunud ja väljaandnud J. Jung Jurjewis, 1898. Tln., 2000

Küllap see legend on.
Aga Uulu küla peidab endas küll hästi hoitud saladusi.
Nimelt kunagise mõisapargi teerajad viivad kunagise kohaliku paruni roosiaeda, muulile ning salapärasele erakalmistule, mille olemasolu teavad vähesed.
Seal tammepargis on peidus ka vana luteri kirik.
Kiriku rajas aastal 1880 toonane Uulu mõisnik ja Peterburi õukonnategelane parun Gotthard Reinhold Stael von Holstein.
Kunagi kiriku juurde kuulunud väikene kabel ja lehtla pole tänaseks säilinud. Aeg on teinud oma töö.

Uulu parun aga polnud niisama lihtne mees, ta lasi vana merekalda sisse endale rajada suure võlvidega ja raudustega hauakambri, milles oli kaks sammassaali ning kust legendide kohaselt viis salakäik mõisa. Haud püsis puutumatuna kuni Teise maailmasõja lõpuni. Just siis tulid kohalike juttude kohaselt vene soldatid, kes otsustasid hauakambri kulla ja muu varanduse leidmise eesmärgil avada...
Tänaseks on kamber muldvalliga suletud. Hauakohta tähistavad vaid kaks kiviposti.
1880. aastal külastas paruniperet ja Uulu muuli Vene riigi troonipärija, kes paar aastat hiljem asus troonile Aleksander III nime all.

http://ajakirinaised.ee/maa_ja_ilm/18656/#Uulu küla hästi hoitud saladused
Huvitav muidugi, et see teema esipostituses toodud Uulu legend oli kirjas Jurjevis (Taaralinnas) kirja pandud 1898 ilmunud teoses.

Selles kaldasse tehtud hauakambris olen ma kunagi sees käinud. See oli sügaval nõukaajal kaheksakümnendate alguse poole. Kogu sisu oli ära viidud. Kamber ise ei olnud kuigi suur ,taga seinas oli mingi ava suunaga ülesse (ventilatsioon ehk) ja kumer võlvlagi oli. Põrandas aga oli kandiline ava (umbes 20x20 cm) mille sügavust ei õnnestunud välja selgitada.
kas oli seal all veel üks korrus ,mida ei olnud keegi avanud?
Liikus legend ,et maaalune käik läheb lossist sinna. Käik pidi olema "Akaatsia tee" all. Akaatsia tee on sealt läbi metsa Uulu suunas minev sirge kitsas tee.lossist endast pole alles midagi.

(26-06-2007 13:40 )ilus Kirjutas:  Samal teemal (kirikute ja kabelite maa alla vajumine ja tõusmine, seitsme venna hukatuslik mõju jne) on eesti rahvaluules väga palju legende ja muistseid jutte.

Üks seletus linnade (linnuste), kirikute-kabelite maa-alla vajumislegendidele on pikka aega ühes paigas elanud inimeste väga palju inimpõlvi tagasi ulatuv mälu. Sellised legendid viitavad tihtilugu päris reaalselt olemasolnud asulakohale või mingile muule arheoloogilisele objektile. Mäletatakse, et sellel-ja-sellel künkal asunud kunagi linn või kirik. Seda, kuidas see ära on kadunud, seda konkreetselt rahva mälus aga ei ole. Siis on tüüplahendus mingi needus, mis pani ehitise maa alla vajuma vms.
Ainuüksi Eestile pidi aga olema iseloomulik rändavate järvede temaatika. Eiseni Eesti mütoloogia. Ise tahaks seletada ikka sellesama ülipikaaegse kohamäluga. Pluss siiski veel midagi. Sest ajaloo jooksul on Eesti pinnal tohutu hulk järvi kadunud, osa meie rabadest olid veel vaaraode ajal järved; palju järvi on muutunud soisteks rohumaadeks. Kuid järvede juurdetekkimist pole eriti toimunud. Kuid musta pilvena mahasadav järv on väga levinud motiiv.

Kui siin on räägitud meie rahva legendidest, mis pajatavad ärakadunud linnadest, siis lapsepõlvest mäletan sellist lugu, kus õitsiline suveööl hobuseid valvates uhkesse linna sattunud , kus ilmatuma sõbralik linnarahvas olnud j turuplats koos häbematult odavate kaupadega . Asjad maksnud ainult kopika, ja noormehelt palutud kolm asja osta. Kaks ostu ta sai sooritada, aga kolmanda ostu jaoks enam raha ei jagunud.
Seda nähes hakkasid linnakodanikud haledasti nutma , ja ütlesid et peavad veel järgmiseks sajandiks maa alla jääma .
Valju mürinaga hakanud linn maa alla tagasi vajuma. Ei olnud ühtäkki enam inimesi , maju ega turuplatsigi. Ainult hobused sõid välul , ja noormees seisis keset heinamaad,ainsaks tunnistajaks öisest külaskäigust maaaluse linna turult ostetud valjad ja päitsed .

(25-08-2014 16:02 )Mannu Kirjutas:  ttp://et.wikisource.org/wiki/Lehek%C3%BClg:Eesti_M%C3%BCtoloogia_IV_Eisen.djvu/86]Eiseni Eesti mütoloogia[/url].

Rahvaluuleteadlane professor Matthias Johann Eisen kogus ligi viiel aastal rahva seast jutte ka Moosese seitsmendast raamatust, samuti on ta saanud selle kohta andmeid naabermaadest Lätist, Soomest ja Rootsist. Kõige selle tulemusena on temalt 1896. aastal ilmunud uurimistöö kokkuvõte “Seitse Moosese raamatut kui katse kuuenda ja seitsmenda Moosese raamatu selgituseks”, mille koostamisel on ta kasutanud ja kokku võtnud rahvaluulekogujate poolt kirja pandud märkmeid.

See kõik sai võimalikuks, sest poolteist sajandit tagasi, ajal, mil Eisen neid materjale kogus, oli eesti rahva hulgas sügavalt juurdunud usk kõnealuse raamatu olemasolusse ja imevõimu.

http://eestielu.delfi.ee/jogevamaa/kodul...d=71023213