Oled sa näinud mõnda vaimu/kummitust/midagi taolist meenutav

mis mõtet on välja neid kutsuda kui nad on kogu aeg väljas, olemas ja meie ümber. Õpi neid nägema siis näed.. üldiselt ise olen näinud teede ääres..eriti just vanemate teede ääres. Ise näen neid kui hallide kujudena.nagu mingid suured piklikud mättad..ja üldiselt sise tunne ütleb kas see on meessoost või naissoost...ma ei oska seda tunnet kirjeldada.

Aga kas siit foorumist on siis keegi üritanud vaime välja kutsuda, et milliste tulemustega siis? Ise tahaks küll proovida, sest tegelikult ma vaime ei usu. Peaks varsti asja käsile võtma.

olen küll . Nägime vanas majas kus käisime (kõik rääkisid et kummitab) Ja siis me läksime vaatama ja nägime .

+ enda juures ka . peeglist nägime sõbrannaga kuidas must kogu läks sealt mööda ,

ühes vanas tuletõrje depoos. õudne oli.. me läksime sõbraga uurima, sest öeldi, et seal kummitab ja kuna me olime veel 10. aastased tundus see hirmus põnev, aga pärast enam nii põnev ei olnud.. nimelt, kui me sisse astusime tundsime kellegi pilke seljas, mis ei olnud mõnus. järgmisena, kui edasi astusime, hakkas teisel korrusel midagi kolisema ja hirmus külmaks läks, hetk pärast seda kukkusid 3 tulekustutit ja riiul, millel olid kirsad ja kiivrid lendas ka maha. hiljem on inimesed, kes peale meid sees käisid öelnud, et nendega olevat juhtunud enam-vähem sarnane asi. aga kõige huvitavam oli see, et kui ma küsisin enda sõbra käest, kes peale mind seal käis, et kas kiivrite ja kirsade riiul oli korras ja tulekustutid seina ääres, vastas sõber jaatavalt. :o

ma nägin kunagi väiksena,peale õe surma päris mitu päeva kuidas mu õde öösiti minu kõrval voodiäärel istus,hommikul ärgates jooksin alati vaatama kus õde on.pettumus oli suur kui teda ei leidnud...
õnneks enam ple kaua aega näind aga vahest on tunne küll et kui raske on,siis õde on su kõrval ja aitab.
aga peale seda kui kohtasin üht väga kallist inimest,ple ma õde ei näind ega tunnetand,ju andis ohjad üle olendile,kes on lihast ja luust

seda olen ma korduvalt kõigile rääkinud aga noh: kunagi oli ühes jutukas üks tüüp kelle sugulaste juures kummitas peale vanatädi surma vms. kõik lendas ringi, nii mitu päeva, öösel mõni tund said sugulased magada vist. käisid kuskil kirikuõpetaja juures, see ütles, et eks jah selline asi mõned korrad aastas juhtub vms, arvasid et kui teevad kristlikud matused siis asi lõppeb, ei tea kas tegid, asi igatahes lõppes nii, et kutsuti kersna kohale, kes kutsus ghostbusterid ja oran¾ plasmakera lendas aknast välja. pildid hävitati kuna see võivat vaimu tagasi tuua.

siinkohal ka palve, et kui te vaimudest pilte postitate, siis tehke seda lingiga mitte otse foorumisse. ma tõesti ei taha neid näha. jätsin selle teema lugesime pooleli mingi pildi pärast, ok pigem lihtsalt ei viitsinud rohkem lugeda, aga pildist skrollisin kiiremas korras alla

enivei, ainus minu konkreetne vaimulaadne kogemus on see et: mustamäe majas, kus ma enne teisel korrusel elasin, suri kord üks vanem naine oma korteris korrus allpool üks korter kõrvale, mitu päeva oli korteris laip enne kui keegi ta leidis. siis kui ta veel elus oli käis tihti tema juures aknataga mingi sõbranna temaga rääkimas, hüüdis "eenja eenja" pikalt kuni see aknale tuli, mitu korda äratasid nad mind nii üles, tüütu. mingi pool aastat kuni aasta peale naise surma kuulsin arvutitaga istudes kuidas keegi aknaall jälle "eenja" hüüab, kergelt ehmusin ja läksin kohe aknast alla vaatama, mitte kedagi ei seisnud seal. ju sõbranna ka suri ja tuli teda otsima. rohkem midagi sellist ei kordunud.

Ei tule kohe meelde, kas olen vaimu näinud või mitte, kuid mõned momendid mis meenuvad on olemas:
suhteliselt ammu, kui olin poolunes, tundsin, et keegi sisenes tuppa, kuna aga kõik rahvas magas sügavalt (mina uinun alati viimasena), siis aimasin, et see on keegi muu (loomi meil tol ajal ei olnud). Tundsin nagu miski rõhuks mind & mu meeli, midagi rasket, läbi poolavatud silmade piilusin tuba, aga ei näinud midagi, tundsin küll! Tekkis tohutut tahtmine rabeleda & kiljuda, et see "asi" eemale peletada, aga ei mõjunud. Jäin lõpuks magama, ma nagu ei teinud välja sellest enam. Kusjuures selliseid rõhuvaid asju on minuga varem juhtunud. Nagu mingi suur energia kogum lämmataks. Olen unest nuttes üles ärganud & aastaid hiljem on see segunenud mu unega.

Jeaps... tahaks ise ka mõnda sellist tüüpi näha! Kuigi endal hull vaimufoobia. Vaikselt üritan üle saada. Kordan endale, et mul on kaitseinglid ja et teised on ka pimedas käinud jms.
Kodus käivad vahest imelikud hääled. Aga see on weird, sest me elame täiesti uues majas. Enne oli siin heinamaa. Ma ei usu, et nad nüüd suvalisse majja kummitama tulevad.
Aga ma olen kuulnud ühte lugu:
Nimelt... Mu onutütar töötab ühes vanas majas lillepoes. Kuusalus asub see. See on tavaline vana maja, kus kunagi elas üks mees, kes kahjuks ennast üles poos. Ja nüüd- talviti, kui juba kella kuuest pimedaks läheb on seal päris kõhe olla. Kui mu nõbu seal vahest üksi õhtuti on, siis võib teiselt korruselt kuulda täismehe samme. Puu krigiseb, nagu mingi raskus rõhuks sinna peale. Ja neil on selle tagaruumi ja müügiruumi vahel need rippkardinad. Need, mis nagu bambusest on või nii...(loodan, et aru ikka saite) Need kolisevad niimoodi, nagu keegi lükkaks neid ja kõnniks (hyes) sealt siis läbi... Suht kriipi minu jaoks.

Muudetud: 30-8-07 kell 10:16:01 TheDarkest

Mnjaa.. kogemusi nendega on.. võin paarist ka lähemalt rääkida.
Näiteks ei ole vaid ühe korra juhtunud, et tunned kedagi enda selja tagant mööda minemas, aga üle õla vaadates pole kedagi - see pole ainult minuga juhtunud. Hiljem kellelegi sõna poetades olen saanud imestuse osaliseks, kui kuulen teiselt samas kohas sama kogevat.
Suri üks sugulane kunagi ära. Keegi oli samal päeval tema tütrele helistanud ja küsinud, et kas Surm on kodus. Hiljem surnuaialt lahkudes hakkas meie auto kahtlaseid trikke tegema, ei tahtnud meid minema lasta.. koju tulles keeras kell ennast seina peal tagurpidi ja aknalaualt kukkus kohvimasin maha, mis ei saanud mingil viisil juhus ega
õnnetus olla. Tol päeval juhtus veel imelikke asju, aga ilmselt on kahtlasem seda ise kogeda kui teile siin rääkida..

Ma olin mingi 10 aastane kuid see juhtus.
nii et siis :Ma mängisin koos oma sõbrannaga kodus modelle:Dme mängisime seda niukses toas kus on maast leani aknad nii et kogu hoovi on näha . mingi kõndisime seal kui sõbranna ütles et nägid vä.ma ütlesin mida ma nägema pidin?ta ütles et ta nägi aia nurgas mingit vanainimest.Pärast vaatasime mingiseid vanu pilte kui sõbranna ütles et seda ma nägingi :see kellepeale ta näitas see oli mu surnud vanavanavanatädi:SVäga imelik et ta teda nägi kuna see vanatädi ei ole kunagi isegi meie juures käinud ammugi elanud!

Tsitaat:Algselt postitas: hiidlane
kui tuleb järgmine suvi, siis lähme sinna metsa telkima, mitmeks päevaks:o.

See keda ma kirjeldasin, et keda nägin, see võis tegelikult olla ka täiesti vabalt mingi valgusemäng. Päike paistab siit aknast natust sisse, siis näen siukest naljakat kogu, siis tuleb päikesele pilv ette, ja kadunud ta ongi. Ja, et liikuv, et päike läbi puuokste paistab on mingi tuuleiil, et oks liigub ja valgusekiired nagu liiguksid. Aga see oli üpris tõeline nähtus, kui ise nägin.

Selleks aastaks telkimas juba ära käidud seal metsas ?
Kui on siis, kuidas elamus oli ?

Vat pole vaime küll näinud,aga "tundnud" arvatavasti küll !
Näiteks,kui kass ära suri siis tundsin öösel enne magama jäämist ,justkui kass kõnnib tekil ja läbi teki oli tunda tema käppasid
Ja teine tunne ,mida tuntud ja siiani kestab ,kui keegi sulle kõrva juskui sosistab ja armastavalt õrna tuult näkku puhub -teatud mõttes on see hirmuäratav ! Kuigi pole välistatud,et tegemist on vaimuga või siis hoopis suure närvipingega !
Selle peale tahaks veel ära mainida,et inimesed usuvad seda,mida nad uskuda tahavad ja sellest ka pettekujutlused ning järeldused.

Cherrycat-sinu kirjeldus kummituse nägemisest on justkui filmist "The Ring 2"! Aga kirjelda lähemalt, et kuidas sa siis neil piltidel surid? Ja millal fotokas katki läks?

Aga endal on mul küll kogemusi kummitustega. Alustaksin sellest, kuidas me vennaga kunagi nägime öösel ema-isa toas valget "kuju" seismas. Täiesti inimese piirjoontega ja ta kummardas nende kohale. Ja siiamaani (ehk siis 7-9 aastat hiljem) on mul see pilt silme ees.
Vanaisa-vanaema juures käisime suviti tihti, jäime sageli nädalaks-kaheks sinna. Tookord venda polnud, olin üksi nende pool ja tahtsin üleval, teisel korrusel magada, kus oli üks suurem tuba milles isa ja tema vend elasid. Kellaaega ma ei tea aga mingil hetkel ärkasin sammude peale, mis käisid samas toas kus viibisin edasi-tagasi. Need sammud käisid hommikuni-kui õues valgeks läks. Tuld põlema ei saanud panna, kuna lüliti asus teises toa otsas. Siiamaani seal toas ma enam pole maganud. Oleksin olnud justkui vangistatud-tuld põlema panna ei saanud, liigutada ei julgenud, lihtsalt pidin neid samme kuulma, minuteid lugema ja ootama, kuni õues valgeks läheb.
Samme aga olen veel kuulnud... Oma majas, kuhu kolisime umbes 2 aastat tagasi. Magasime voodis kui kuulen, et sammud lähevad vannitoa poole. Olen sellise ärksa unega. Mõtlesin veel, et elukaaslane läks wc-sse ja pöörasin külge. Ja nägin, et ta magab minu kõrval. Tol ajal oli meil veel koer, kes mõnikord suvalise koha peale haukus. Tookord tundsin aasta või veidike kauem järjepidevalt, et keegi mind jälgib. Nii ööl kui päeval. Mingil hetkel see aga enam ei häirinud mind. On juhtunud küll selliseid väikeseid asju- näiteks võinuga lendas kaarega köögi põrandale, vannitoaukse link vajutati alla ja uks läks lahti just siis kui mõtlesin, et peaksin minema pesu kuivama panema. Oli see juhus või tõesti keegi avas mulle ukse... Alles juhtus selline asi, et tulin sõbrannaga peolt ja suuretoa põranda vaiba keskelt selline ümmargune osa lirtsus veest. Ja elukaaslane ütleb, et tema pole midagi maha ajanud ka. Uurisime ja puurisime, et kuidas ta märjaks oleks võinud saada ja ei saanudki teada...

Muudetud: 23-2-08 kell 11:45:23 Anzie

mina näinud ei ole, aga tundnud ja kuulnud küll.

näiteks, lugu juhtus paar aastat tagasi, kui ma üksi kodus olin ja diivani peal magasin. ärkasin sellepeale, et keegi minu näo ees plaksutas. kui silmad lahti tegin polnud kedagi kuulda, ega näha.

teine lugu juhtus hiljuti, kui ma magama õhtul jäin. tõmbasin teki peaaegu üle pea ja panin silmad kinni ja äkki tundsin, kuidas keegi mind läbi teki kallistab. alguses kõvemini ja pärast tasemini. teki alt välja ma ei julgenud tulla, ega vaadata, kes see oli. igatahes, mingi aja möödudes ma enam ei tundnud midagi ja jäin magama.

seda et keegi kallistab, on tundnud mu ema ka.

Tsitaat:Algselt postitas: hiidlane

Ise olen näinud vanas maamajas ringi liikumas mingeid heledeaid kogusi, kuigi seal majas keegi pole nagu ära surnud. Tavaline maamaja, siis peeglist näen, et mingi hall kogu liiguks nagu, keeran järsku ümber, pole ju kedagi, ja seal samas üleval rämpsu täis pööningul olen näinud seda kogu vilksamas ühest kohast teise päris mitu korda.

Vastan algsele küsimusele.

Kui sa näed vaimu peeglist, aga vaadates sinna silmadega, siis ei tähenda et sa teda ei näe. Tegelikkult sa näed teda, aga tema ektoplasma pole nii võimsalt tasemel, et teda oleks palja silmaga näha. Ma arvan, et ta liigub seal siiamaani ringi ning näed sa teda ainult mingi kindla nurga alt peeglist. Kui julged, võta kord sõbrad kaasa ja mine hämaras koos kaasaskantava peegliga vaimu otsima.

Lasnamäel kahetoalises korteris elades nägin igaõhtu vannikohal mingit kahtlast kuju. Seda niikua kui ma endaolemasolu mäletan ja sinnamaani kuni ära kolisin. Tihti juhtus veel, et asju nö. lendas ja arvuti tegi ebanormaalseid asju. Aga muidu seda oli kohe tajuda, et see olevus oli väga heatahtlik.

ma olin 4 aastane ja nägin uens kuidas üx tüdruk laulis mõisa ees äkki tulid mõisast välja kax meest naien käe vangus ja mees kes oli autos lasi naisele kuuli pähe naien pandi autosse ja tüdruk hakkas nutma mehed kes seda märkasid läxid tüdruku juurde panid talel migni asja pähe ja vajutasid nuppu see plõxas kinni ja tüdruku pea kukkus otsast.nii oli iga päev ja tüdruk läx vanemax lõpux kui naien oli nii vana et luud jne paistsid oli see mu jaox väga jube ma tegin silmad lahti mu poole tuli punase ristiga kummitus(naine) ma kiljusin ja edasist asju ma ei mäleta kui ma sain 8 ja olin laagris nägin ma kummitust öösel õues ja siis kui ma sain 12 ja olin laagris ja mingid pliakd leidsid mingi keldri vms tohisoo mõisa juurde ja räkisid et kuulsid hääli läxiem me seda sekkama sõpsidega nad panid plehkat kui hääli kuulsid ja siis ma jäin sinan olin suu ammuli ja tulid umbes sellised sõnad;PUNANE RIST,PUNANE RiSt'' ma olin näost valge ja ma rääkisin sõpsidele mis juhtus ......millegi pärast eelmine suvi kui ma olin 13 ja olin ühe tüdrukuga oma sugulase juures ...mul oli pissi häda ja läxin vetsu ...merilin tuli ja pani tule naljaga kustu ma ei näinud ust lahti teha ega midagi siis ma võtsin tasku lambi panin põlema ja nägi net mu ees oli kummitus see sama naine ma hakkasin kiljuma ja nüüd kus ma olen 14 tean ma ette kui midagi halba juhtub mu parim sõber koer suri vähki ja nüdü jaanuaris mu vend samasse asja ja ma teadsin juba väiksena et kellelgil mu peres juhtub midagi halba ja sellex oli mu vend

Kummitusi ma näinud ei ole,küll aga kuulnud.Elan sellises majas kus mu vanaonu suri(see oligi tema maja)Enam-vähem paar kuud peale ta surma kolisime sisse siia.Ärkasime terve perega päris mitmel ööl üles selle peale,et keldris oleks keegi nagu haamriga koksinud ja saaginud(vanaonu armastas oma eluajal puutööd teha)Isa läks siis keldrisse vaatama ja peale seda oli täielik vaikus.Olen isegi nende häälte peale keldrisse vaatama läinud,aga alati on peale seda vaikne jälle.Siiamaani on vahel sellist koksimist kuulda,aga nüüd oleme sellega juba harjunud ja hirmu ei ole.(13 aastat juba elatud siin)Vahel vajub ka ukselink iseenesest alla ja tõuseb vaikselt üles tagasi-nagu keegi vajutaks selle alla ja tõstaks üles tagasi.Ehk veab kunagi ja õnnestub ka näha teda

Olen näinud üht kummitus-noormeest oma korteri koridoris. Oletatavasti mingist rokk-bändist. Hoone ise on ehitatud 1980-nendate lõpuviiendal.

Mul on väiksena paar väikest asja juhtunud.
Ma olin mingi 6-7 aastane ja üks ööse ei tahtnud üldsegi magama jääda. Siis järsku tekkis kapi ette mingi pikka kasvu ja tugeva kehaehitusega mehe moodi vaim vms. Ja kusjuures see pilt on mul nii hästi veel silme ees. Ja see oli seal tükkaega. Selle kapi peal ei olnud mitte ühtegi valget riiet ega muud sellist. Ma ikka päris kartsin ja ei julgenud hingatagi, liigutamisest rääkimata, kuid siis võtsin end kuidagi moodi kokku (see võttis vist pool tundi aega) ja kutsusin ema, et ta mind pissile viiks, kuigi ma ei tahtnud pissile minna. Ma lihtsalt kartsin nii väga ja emale ka sellest ei rääkinud ja siiamaani rääkinud pole. Nojh eks siis ema tuligi ja võtis mult käest kinni ja viis mind siis vetsu. Ja nii, kui ma kapist möödusin, näitasin ma sinnapoole keskmist näppu ja tegin tigedat nägu ka nii, et ema ei näinud. Ja tagasitulles seda enam seal polnud.

Teine lugu on natuke offtopic. Kui mu vend veel päris pisike oli ja magas sellises voodis, millel on pulgad ees (ei mäleta, mis selle nimi oli) ja jälle öösel nägin mingit värgendit tema juures tegutsemas. See küll ei olnud vaimu moodi, vaid oli mingi koletise moodi vms. Tal oli selline pruunikas nahk, mis peegeldas natuke valget vms. Vähemalt ma nägin nii ja veel pimedas. Jälle ei julgenud ennast liigutada ja hingata ka mitte ja ma olin üleni teki all, kaasa arvatud pea. Ainult ma olin kuidagi teki nii pannud, et ma näeks, mida see värgend seal teeb. Ma ei teinud mitte mingit piiksugi ja ajapikku jäin magama. Unes nägin, et olin vanaema juures üleval korrusel ja me hakkasime mingisuguse kambaga teisse tuppa minema. Mina olin kõige taga ja ma mäletan, et keegi häästi koleda välimusega olend jooksis mulle kiirelt järgi ja oiii millised külmavärinad mul üle terve keha käisid. Edasi ma ei mäleta, mis juhtus igatahes, kui mulle midagi kohale hakkas jõudma, kisasime me mõlemad mu vend ja mina nagu mingised segased üle korteri ja ema ning isa jooksid kohe meie tuppa vaatama, mis toimub. Meie vennaga muidugi kisasime natuke edasi, kuid siis rahunesime maha ja mina värisesin üleni. Nojh mulle tundus, et ema ja isa naersid selle üle natuke... Igatahes mina oma tuppa jääda enam ei julgenud ja läksin vanemate voodisse ja mu vend jäi sinna tuppa ning tõmbas teki üle pea.

Mina ei tea, kas ma kujutasin seda "vaimu" ja "koletist" endale ette või oli see päriselt. Igatahes see kisamise värk on tõsi.


Kolmas lugu juhtus paar aastat tagasi, kui vanaema juurde ööseks jäin. Magasin üksinda ühes suuremas toas ja mu vend ning onu magasid kõrval toas. Ülejäänud rahvas oli köögis. Hakkan siis juba unne jääma, kuid siis käis silme eest välk läbi. Tegin ruttu suured silmad pähe ja ei saanud aru mis toimus. Varsti sain teada, et köögis tehti fotokaga pilte, kuigi köök asub teisel pool maja. Natukese aja pärast kuulen samme. Need olid üleval korrusel ja need sammud olid päris hästi läbi lae kuulda. Need olid sellised aeglased ja nagu nimelt oleks keegi täiega prõmminud vms vastu põrandat. Ma panin täiega jooksu sealt toast kööki ning käskisin, et keegi tooks mu venna sinna tuppa magama. Kusjuures ma küsisin veel üle, et kas keegi oli ennem üleval korrusel. Mull öeldi, et ei olnud.

Praegu küll rohkem pähe ei tule.

Tsitaat:Algselt postitas: Cthepy
Teine lugu on natuke offtopic. Kui mu vend veel päris pisike oli ja magas sellises voodis, millel on pulgad ees (ei mäleta, mis selle nimi oli) ja jälle öösel nägin mingit värgendit tema juures tegutsemas. See küll ei olnud vaimu moodi, vaid oli mingi koletise moodi vms. Tal oli selline pruunikas nahk, mis peegeldas natuke valget vms. Vähemalt ma nägin nii ja veel pimedas. Jälle ei julgenud ennast liigutada ja hingata ka mitte ja ma olin üleni teki all, kaasa arvatud pea. Ainult ma olin kuidagi teki nii pannud, et ma näeks, mida see värgend seal teeb. Ma ei teinud mitte mingit piiksugi ja ajapikku jäin magama. Unes nägin, et olin vanaema juures üleval korrusel ja me hakkasime mingisuguse kambaga teisse tuppa minema. Mina olin kõige taga ja ma mäletan, et keegi häästi koleda välimusega olend jooksis mulle kiirelt järgi ja oiii millised külmavärinad mul üle terve keha käisid. Edasi ma ei mäleta, mis juhtus igatahes, kui mulle midagi kohale hakkas jõudma, kisasime me mõlemad mu vend ja mina nagu mingised segased üle korteri ja ema ning isa jooksid kohe meie tuppa vaatama, mis toimub. Meie vennaga muidugi kisasime natuke edasi, kuid siis rahunesime maha ja mina värisesin üleni. Nojh mulle tundus, et ema ja isa naersid selle üle natuke... Igatahes mina oma tuppa jääda enam ei julgenud ja läksin vanemate voodisse ja mu vend jäi sinna tuppa ning tõmbas teki üle pea.

Mul on juhtunud samuti midagi taolist. Ööseks oli jäetud meie toa uks lahti ja ema isa toa uks ka st. seda, et nägime täpselt ema-isa tuppa. Olin magama jäänud kui vend äratas mind kuna ütles, et näeb mingit üleni valget meest ema-isa toas nende kohale kummardumas. Ja siis ma nägin teda ka. Ei saanudki täpselt aru, et mis ta seal tegi. Oli ta kaitseingel või keegi muu...

Vaimu näinud olen ( kutsusime ise välja, kuid sellest olen vist rääkinud teise teema all ). Siia postitaks siis teise juhtumi ( arvan, et tegu oli vaimudega, kuid kindel pole ). Nimelt käisime sõbraga vanas kuivatis kolamas. Liikusime keldrisse ja uurisime, mida huvitavat sealt leiame. Järsku hakkasime hästi kaugelt kuulma mingit haukumise laadset häält ning see tuli järjest lähemale. Algul jäime ehmatusega kuulama, kuid kui hääl tundus juba ähvardavalt lähedal olevat, panime jooksu. Välja joostes lükkasime ukse kinni seega, kui see oleks elus loom olnud, pidanuks ta endiselt seal keldris olema. Kuid kui väheke suurema pundiga tagasi läksime ( kaksi ei julgend ), siis oli kelder tühi ning mingit häält ka polnud.

Vot selline veider kogemus siis. Kas tegu oli vaimuga, seda ei oska öelda. Ise arvan, et oli.

Lisaks oli sugulastel kodus vaimud. Tuled läksid öösel ise põlema, maja elanikud kuulsid enda taga hingamist jne. Siis räägiti sellest kohalikule preestrile ning too pritsis toas vett ( või mis iganes ta tegi - ise seda ei näinud ja täpselt uurinud pole ). Peale seda pole enam veidraid asju seal majas juhtunud.

Nii juhtus siis selline asi, et käisime sellel talvel klassiga suusalaagris, mille käigus külastasimega Vörus olevad Kreutzwaldi majamuuesumit. Meile näidati maja, kus ta kunagi elas. Saime minna ka kööki, kuhu tegelikult vist inimesi väga ei lastud, aga selle tädi arvates seal olime me väga viisakad jms. Aga igatahes, vaatasime siis seal köögis ringi ja tädike rääkis meile vanades köögiriistatest ja asjadest ning siis hakkasime köögist ära minema. Aga köögis oli üks väike uks, kust kunagi käisid köögitöölised ja teenrid toast sisse-välja. Ja see uks läks järsku lahti. Mötlesime, et keegi praegustest muuseumi töötajatest tuli ukse kaudu sisse, aga ei uks läks täiesti ise lahti ja tädike, kes meile seal ekskursiooni tegi tömbas ukse kinni ja ütles, et perenaine tuli vaatama, kes talle külla on tulnud. Sellepeale küsis keegi, kas siin majas siis kummitab ja vastuseks öeldi talle, et muidugi kummitab..
See oli ikka päris öudne. Kuigi jamh, ma töesti ei oska arvata, kas see oli päriselt ka siis Kreutzwaldi naise vaim vms, aga tol hetkel vöttis köhedaks küll.

Olen neid näinud.Ja nii mõnigi kord on mind mõni vaim ise külastanud.Ning ka mu nime on hüütud.Ma olen muidugi hüüde suuunas läind.Enamasti kui hüütakse,siis kaob see nii pea kui kohale jõuan.

Ise ei ole näinud ja ma usun, et vaimud on olemas, kuid selleks on mul ka põhjus.
kui ma väiksem olin, siis mu vanavanaema jutustas mulle ja mu õele, kuidas ta kunagi oli näinud... ja ta ei olnud ainus, kes oli seda vaimu näinud. lugu oli siis järgmine:
Mu vanavanaema (edaspidi räägin temast kui mammast, sest mamma oli ta kõigile) töötas ühes vanas koolis või kultuurimajas, see asus kusagil Pärnumaal ja oli jõe kaldal. ühel päeval kui ta koos oma kolleegidega lauas istus, tulid sinna kaks naist, kes olid näost valged ja hirmul, kui küsiti, mis juhtus, ütlesid nad, et keegi piilus ühte neist klaveri tagant (too oli olnud valges kleidis ja ise ka valge). loomulikult lauas istunud mehed naersid nad selle jutu peale välja, kuid mamma uskus seda natuke. mõni aeg hiljem, jäi mamma saali kauemaks, sest ta pidi asju seal korda panema. Ühel hetkel liugles üle lava üks värisevate kätega valges kleidis daam. kui mamma jõudis teiste juurde, küsiti talt ka- mis juhtus. kuid mamma ütles, et ta ei ütle, sest teda ei usuta ikka. kuid mehed said aru, millest jutt käis ja küsisid: "kas sa nägid ka "teda"? mehed ise olid ka üks õhtu näinud valges kleidis daami.
lisaksin märkuseks, et selle hoone lähedal oli/on kaks hauaplaati, mis oli/on vanad ja sammaldunud, nii ei saadud välja lugeda, kes sinna maetud olid. Hiljem lükati need noorte poolt ümber.