[Ibanezman]

Närvid.
Muud põhjust su sipelgatele leida ei oska.
Lisaks veel kommenteeriks ühe eeskõneleja sõnu selle kohta, et kassid justkui suudaksid leida vaimudega ühise keele ja seeläbi luua rahu - seda ei ole.
Kassid ja koerad mõlemad jäävad vaimu teele ette ja kardavad neid nagu vanakurat välku.
Hea olendi puhul ehk veel saavad hakkama, aga pahatahtliku kummitusega on jutt hoopis teine.
On ju kassid lennanud trepist alla, vastu seinu jne ja seda täiesti tühja koha pealt.
Seega kassiteraapia tõenäoliselt korda ei läheks.

Mul endal pole veel teadlikult vaimudega kokkupuudet olnud, kuid kes teab, ehk kunagi juhtub ka seda.

[Väärtus]

Tere, olen siin foorumis juba pikalt teemasid lugenud ja kirjutanud vaid ühel korral
Mina olen näinud mitmed aastad tagasi suurt halli varju, mis tuli trepist alla. Nimelt ärkasin öösel üles ja läksin WC-d külastama ja mõõdusin välisuksest ja tuli tahmine uksesilmast piiluda, kes öösel liigub (anduriga oli valgustus trepikojas). Ja kui ma seal vaatasin, siis nägin suurt halli kogu trepist alla tulemas (5kordne maja) ja see meeletu hirm mind valdas ja paigalt liikuda ei saanud.Ja järgmiseks hetkeks oli kõik mõõdas.
Nüüd elan uues kohas ja siin korteris on nagu miskit. Keset ööd hakkab lapse mänguasi tööle, käib emale kõrva vilistamas jne. Ma ei kartnud teda ja naersin,et on heatahtlik. Aga nüüd olen näinud 2korda juba unes teda (arvan, et teda) esimesel korral ma naersin unes,et mulle ei saa midagi teha et mul kaitse peal ja ta näpistas mind kõvasti käest, et saab küll teha ja ma ärkasin üles ja koht oli valus. Ja nüüd eile varahommikul kella 5 aeg nägin unes kuidas ma tõusin voodist ja läksin kirja kirjutama ja koridoris oli selline sähviv kuju, kes võttis kinni mu pluusist ja ma tahtsin mees appi karjuda aga siis ma ei saanud liigutada ega karjuda ja ma rabelesin ja hääl tuli mul nagu selline korisev ,kuniks ärkasin :/ Ja ärgates oli nii jube tunne. Mul oleks vaja lahti saada sellest, kes nüüd siis kiusamist on alustanud. Ma ei tea, kas kirjutasin õigesse alafoorumisse.
Ja pean lisama,et üleöö tekkis 2kuud tagasi otsaette kriimustus (nagu kass oleks kriimustanud) ja see kriimustus on otsa ees nagu arm.

[Nephily]

Minulgi on kokkupuuteid olnud kummitustega!

Alustan sellest, et läksin Itaaliasse Verona lähedale maalilisse külakesse 3ks kuuks lapsehoidjaks. Neil oli suur 3korruseline maja. Pere elas 3ndal korrusel. Minu tööks oli 7.30 - 16.00 1,5 aastast tüdrukutirtsu hoida esmaspäevast reedeni.
Juba esimestel päevadel nägin ma silmanurgast liikuvaid varje. Need korrad läksid kogu aeg tihedamaks. Midagi otseselt ma ei näinud, aga tihti "kuskil miski liikus". Ühel hommikul hommikusöögilauas küsisin pereemalt nii muuseas "Kuule, kas siin majas kummitab?", mille peale tuli üllatav vastus "Jaa! Sa oled ka tähele pannud?" Tema rääkis, et pesu pestes kontrollib ta alati musta pesu kasti üle, et see tühi oleks, paneb siis pesumasina pesema ning kui tagasi kasti vaatab, on selle põhjas ALATI tema tütre väike roosa sokk. Pereema arvates on see jube tüütu ning et kummitus on ilmselt keegi, kes tahab lihtsalt mängida.

Ühel päeval lõuna paiku jäi laps minu süles magama ning viisin ta vanemate magamistuppa voodisse. Panin ukse vahepealt kinni, et elutoas seni telekat vaadata. Kuulsin korduvalt sellest toast lapse nuttu, väikseid sammukesi ukse poole tulevat ja jooksin iga kord ust avama (lapseke ise veel ei ulatunud). Iga kord tuli mulle üllatusena, et laps magas sügavalt. Jooksutamisest tüdinenult, ütlesin omaette "Lõpeta juba ära, ma ei viitsi rohkem kontrollima minna!" Siis lõppes see ära ja sel päeval enam midagi ei juhtunud.

Kuna me mõlemad uskusime, et seal majas kummitab, otsustasime pereemaga vaime välja kutsuda. Ostsime Ouija-laua ning hakkasime kutsuma. Tuli välja, et seal kummitab pereema lapsepõlvesõber Dennis, kes hukkus 7-aastaselt autoavariis. (Kõlab veidi liiga hästi, aga ma räägin nii, kuidas oli ja oma arvamuse võib iga üks ise kujundada)

Pool aastat hiljem läksin sellele perele jõuludeks külla. Mängisime lastega legodega ja üks tükk kukkus laua alla. Otsisime seda kõik koos, aga see oli kadunud nagu tina tuhka. Pereema lausus siis, et tal on tihti asjadega samamoodi ja ta paneb sellegi kummituste arvele. Lõpuks tuli see tükike muidugi välja otse minu nina alt.

Kokkuvõttes läks õnneks, et tegu oli sõbraliku kummitusega, kes tahtis lihtsalt mängida, sest tundis ennast üksildaselt. Majas veedetud aja jooksul ei tundnud ma kordagi kõhedust või hirmu.

Selline on siis minu lugu ja kokkupuude kummitustega

[Ibanezman]

See on vähemalt usutav jutt, mis on midagi uut selle teema juures.

[siilupart]

Näinud ei ole, aga tundnud olen küll. Üks mu tuttav töötas kunagi ühes sellises poes, ma käisin seal paar korda külas aga see oli ka nii vastumeelne minemine siis. Ka tuttav ja tema mees olid kuulnud mingit uksekolksatust, aga poes pole olnud peale nende kahe mitte kedagi teist. Kuulsin hiljem, et see pood oli olnud kunagi söökla, enne seda ma ei tea kas oli ka aga seal selles hoones oli ennast üks meremees ülesse poonud. Imelik tunne tuli alati selles poes peale, nagu ihukarvad tõuseksid kohe automaatselt püsti. Oli ka mingi aeg kaltsupood, aga see pani üsna ruttu oma uksed kinni. See koht seisab hetkel tühjana ka. Kohe kirjutan sellest kohast täpsemalt ühes teises postis.

[pipp]

Ühe minu tuttavaga juhtus selline lugu: oli talvine aeg, väljas pime juba, aga mingi tänavavalgustus oli ka. Keegi vana, kenasti riides proua küsis tema käest viisakalt: kus siin surnuaed on? Tuttav juhatas, hakkas edasi minema, tahtis veel midagi öelda, pöördus ümber, aga kedagi polnud!, ka jälgi lumel mitte, kuigi oleks pidanud olema! Lumel, mida vaikselt juurde sadas, olid ainult tema enda jäljed ja kuhugile nurga taha ta nii kiiresti poleks jõunud!
Ütles, et tal käis külmavärin üle selja, aga nojah, mis siis ikka!

[murmur]

Muidu kogu iseseisva elu ei ole kedagi näinud, ka mitte kohtades kus teiste väitel t6esti kummitab. Paar päeva tagasi tegelesin hingamisharjutustega ja nägin k6rvalpilguga justkui üks valge kogu piiluks kapi nurga tagant, sinnapoole vaadates kogu kadus. Asi kordus ja t6usin juba püsti et vaadata lähemalt kuna arvasin, et mu poeg tembutab. Tegelikult aga oli mu toa uks lukus ja poeg sootuks oma toas sel hetkel.

[Tondinahk]

Näinud ei ole, tundnud... vist küll.
Kuna olen niiöelda "öine" inimene siis pole minu jaoks probleem öösel üleval passida. Ka sõbrants mul selline. Vahel ta helistab öösel pool 2 , et kuule, ma tegin kooki, tule sööma! Egas midagi, jalad selga ja minek. Otseteed kasutades jõuan tema juurde umbes 10 minutiga, väikese ringina minnes umbes 15 minutiga. Ringiga lähen siis kui otsetee on "ohtlik".
Otsetee läheb mööda hooldekodust ja seal asub ka surnukuur. Vahel harva juhtub, et sealt möödudes tekib paaniline hirm ja külmatunne, lausa jäine külm. Seljataha ei julge vaadata, aga tunned iga pagana keharakuga, et keegi kõnnib kannul. Kuklakarvad tõusevad hirmust turri! Tavaliselt sõbrantsi juurest tagasi tulles lähen pikemat teed mööda. Järgmisel õhtul, öösel sealt mööda minnes ei tunne midagi. tavaline koht. Seega, mitte iga kord ei teki sellist paanika ja hirmu tunnet. Vahel läheb mitu kuud mööda, asi lausa ununeb ja siis taas mõnel ööl sealt möödudes tunnen taas, et keegi kõnnib kannul, kuklakarvad tõusevad turri ja külm higi hakkab voolma mööda selga alla. Päeval sealt möödudes ei ole kordagi midagi tundnud.
Ka sõbrants on öelnud, et vahet kohe "ei taha" seda teed pidi minu juurde tulla, tema kasutab enamasti pikemat teed. Kord tuli ta minu juurde ja oli näost täitsa valge, ütles et "see asjandus" tuli tema kannul pea-aegu minu majani välja. Tavaliselt on tunda kannul kõndijat miski 25-30 meetrit, siis kaob ära. Nagu mingi piiratud ala, millest ta kaugemale ei tule.

[Nandi]

Sellised kogemused siis 10. maist Viljandis Bonifatiuse Gildis. Meil oli seal luule ja muusika üritus, mida 23 paiku hakkasime lõpetama, palusin pojal, et ta viiks maas isumiseks mõeldud madratsid pööningule tagasi. Tagasi tulles rääkis ta, kuidas ta silmanurgast nägi pikemate heledate juustega naist seismas ja lihtsalt teda jälgimas. Pool tunnikest hiljem, kui olime oma asjad korda ajanud ja mõtlesime koju minema hakata, käisime perenaisega rääkimas, mida poiss nägi. Gildi perenaine rääkis meile keldrist, kuhu ta ise eriti minna ei julge. Läksime õue koos perenaise ja pojaga. Väljas oli juba pime, vaid tänavalaternate valgust paistis kuigi palju hoovi. Osa seltskonda, kes vahepeal oli väljas istunud, olid sinna jätnud küünla. Perenaine andis meile keldri võtme. Esialgu mõtlesime, et lähemegi küünla valgel keldrisse, aga siiski liiga pime oli ja me ei näinud astmeid. Saime perenaiselt tema taskulambiga mobiiltelefoni ühes ja kõndisime alla. Keldril olid väikesed aknaorvid, mis enamus olid kaltse täis topitud ja esimene suurem ruum oli pime. Poiss astus tagumisse ruumi, mis viis väikese võlvkaare alt läbi, järgnesin talle ja samal hetkel tundsin, kuidas miski mu kõri korra poos. Hirmu ei tundnud ma hetkekski, ainult kurb oli. Poiss oli akna juures, minu poole peaaegu seljaga ja viitas käega ukse suunas, samal ajal ütles "seal!" Ütlesin vastu vaid, et "tean. Kas poodud, või kägistatud?" "Poodud" oli poiss kindel. Ma palusin Temalt vabandust, et majas ehk liiga suurt lärmi põhjustasime. Kui üles tagasi hakkasime minema, siis olin trepist esimesena üles minemas, üles jõudes väitis poiss, et keegi oli teda pükste küljes olevast ketist tagasi sikutanud. Samuti rääkis, et kui all olime, oli ta kõike teadnud, mid Tema mõtleb, hiljem see teadmine kustus. Nii palju, kui meie arvasime endid tajuvat, siis arvame, et ta ei taha niivõrd ära ega abi, vaid tähelepanu,olla märgatud. Koju jõudes ütles poiss mulle, et ta on energiast täiesti tühi ja vääga väsinud. Samas minul oli energiat tavatult palju, arvestades, et olin peaaegu 22 tundi järjest üleval olnud. Et selline lugu siis siin Viljandis.

[Black Goat]

Olen ka näinud kuulnud ühe teist aga ei hakka siin avalikult sellest rääkima