Türi

1. lugu:
Türil on kirik, kui ma kirikusse esimest korda sisenesin, tundsin ma külmalainet ja nägin, kuidas Jeeseuse pilt seinal muutus kurjaks ja koledaks. Mulle tundus, nagu oleks kõik verega kattunud ja mulle peale pressinud. Selle kogemuse hetkel olin 5-6 aastane. Hiljem tuli välja, et kiriku lähedal oli igasugu asju toimunud, ka kirikus oli palju halbu asju aset leidnud..
2. lugu:
Kui me Türil elasime, omasime me maja kesklinnas, see on suur ja ilus maja, täpselt nagu villa. Praegu on seal majas autokool. Kuid ka maja legend on ilus. Rahva jutu järgi olevat majas olnud polikliinik, haigla, tuletõrje, politsei ja isegi KGB peakorter. Peale selle olevat maja esimesed elanikud ja ühtlasi ka maja ehitajad küüditatud Siberisse. Kui me sinna kolisime, tundus maja mulle suur ja hirmuäratav, aga mitte niisama. Näiteks maja ülemisel korrusel, kus ma koos emaga elasin, käisid sammud. Kui sa seisid trepil, kust sai teiselt korruselt õue, võisid kuulda, kuidas väike tüdruk hüüdis ema ja isa.. Hetkel me õnneks enam seal majas ei ela, juba 2. aastat, mille üle on mul ainult hea meel. Ainus asi, millest ma puuudust tunnen oli maja suur aed, kus meil kasvasid maasikad, kirsid ja ploomid.
3. lugu:
Ühel vanal ehitusplatsil, mida kasutatakse hetkel vanaraua vastuvõtu punktina, asub üks hoone. Tegelikult on seal palju hooneid, kuid mina räägin ühest kindlast hoonest. Hoone oli suur, 2 korruseline. Kunagi oli ta tõenäoliselt olnud seotud tuletõrjega, kuna seal sees olid tuletõrjekiivrid, -riided, -kirsad ja voolikud. Kui ma oma sõbraga hoonesse akna kaudu sisenesime, hakkasid meile esimese asjana silma metallkapid, mida kunagi oli arvatavasti kasutatud garderoobikappidena, nagu ujulas. Kui me natuke kaugemale jalutasime, kuulsime me oma selja taga samme ja tundsime nagu oleks keegi meid jälginud, väga ebamugav tunne oli. Algul ei pannud me seda tähele ja arasime, et küllap mõni kass meid jälitab. Hiljem kukkus kaks tulekustutit, väga kauge vahemaaga, ise maha ja peale seda jooksime välja ja tagasi enam ei läinud. Kui me välja jõudsime, tundsime, kuidas nahk soojemaks läks ja enesetunne paranes..

Muudetud: 23-6-07 kell 10:57:15 Woow

Kui kirikus on palju asju toimunud siis see peab kohe halb koht olema? tavaliselt inimesed ise sildistavad kohti ja kujutavad endale ette. see et kõik kohad olid verd täis, oli ka sinu enda ettekujutus. üks asi on siis ettekujutus ja teine on siis tajumine. paranormaalseid nähtusi saab tajuda mitte endale ettekujutama. eks ise tead kas kujutasid ette või tajusid.

Selle tüdrukuga, kes ema-isa kutsus, on nii, et seda kontrollida ei saa. Tüdruk võis kuskil mujal karjuda ja reaalselt olemas olla. lihtsalt teatud füüsikaliste nähtuste tõttu tundus nagu tegu on paranormaalse nähtusega.

kui tegu oli piisavalt suure hoonea siis on piisavalt suur tõenäosus et keegi teid jälitas, mõni 'füüsiline' isik. Ebameeldiv tunne alati ei näita paranormaalsust. Pigem tahtsite seda ise tunda paranormaalsena. see on nn ise-teadvus

Tsitaat:Algselt postitas: Flash
Selle tüdrukuga, kes ema-isa kutsus, on nii, et seda kontrollida ei saa. Tüdruk võis kuskil mujal karjuda ja reaalselt olemas olla. lihtsalt teatud füüsikaliste nähtuste tõttu tundus nagu tegu on paranormaalse nähtusega.
paranormaalsena. see on nn ise-teadvus

Reaalses maailmas, mitu korda, yhtemoodi?

ema-isa peaks siis igakord erinevalt kutsuma? kui tihti siis kutsuti või noh kui tihti sa seal trepil seisid kust 'õue' sai...

Ma kipun ka arvama, et antud juhtumi korral pole tegemist paranormaalsusega.

Tsitaat:Algselt postitas: Woow
1. lugu:
Türil on kirik, kui ma kirikusse esimest korda sisenesin, tundsin ma külmalainet

Kirikud on enamasti kivist ja selge see, et eriti just palaval suvepäeval kirikusse sisenedes võib külmalainet tunda.

Mis aga puudutab hääli- siis ka mina liigitaksin selle kujutlusvõime alla.
Inimese kujutlusvõime kohta on tehtud igasuguseid katseid. Nt on inimesi panded helikindlasse ruumi ning neid jälgitud. Uuringute tulemusena täheldati, et inimesed kuulsid ruumis olles hääli ja mõned isegi nägemusi.