Miks me õpetame?

Miks on nii, et midagi teada saades me alati tahame sellest ka teistele teada anda, tundes alateadlikult, et meie mõtete puhul on tegemist selle kõikse õigemaga.

Paar mõtet, mis mulle enesele on pähe kumisema jäänud:

Soov teistele oma maailmavaadet tutvustada on kolme otsaga asi.
EGO väidab et peab seda tegema enda eksponeerimiseks.
HING väidab et seda peab tegema teiste hingede tarbeks.
VAIM väidab et teisi õpetades me õpime ka ise.


Mida arvad sina?

Tsitaat:Algselt postitas: Celtic
EGO väidab et peab seda tegema enda eksponeerimiseks.

EGO arvamuses on tubli jupp tõtt. Aga eksponeerimine vaevalt saab olla eesmärk omaette. Selle kaudu tahetakse alati midagi saavutada: kuulajate (või ka ühe konkreetse kuulaja) tähelepanu ja sedakaudu mõju nendele. Minu jaoks on loeng alati väike eksperiment: kas saab nad "pihku" või mitte?

Tsitaat:HING väidab et seda peab tegema teiste hingede tarbeks.

Ka HINGel on õigus. Millegi uue teadasaamine on õnnestav emotsioon, selle vastupeegeldus kuulajate nägudelt lubab seda veel ja veel üle elada.

Tsitaat:VAIM väidab et teisi õpetades me õpime ka ise.

Ja VAIMulgi on õigus - teiste õpetamiseks pead endale asjad palju paremini selgeks tegema, kui vaid "enda jaoks" õppides. Muidugi - küllap on ka nii tugeva iseloomuga inimesi, kes ka vaid enda jaoks õppides asjad "põhjani" selgeks teevad. Aga ikkagi - kuulajate (lugejate) küsimused ja vastuväited näitavad sulle kätte lüngad ja puudused su aruteludes (viitega ühele isiklikule kogemusele siin foorumis).

Mis järjekorda ma enda puhul need asjad paneks? Kõige parema meelega ei paneks üldse, aga kui just peab, siis: HING (olulisimana) - EGO - VAIM.

Ma usun, et sel õpetamisel on rohkem otsi kui ainult kolm.

Me küll tahame õpetada, aga kas me tahame õpetada kõiki?
Ma kahtlen selles, sest hoolimata, mida EGO käsib, siiski oleme me vahest pisut kadedad. Kui mina nägin vaeva millegi õppimisega, siis, miks peaks ma laduma oma teadmised mingi tegelase ette, kes loodab lihtsalt hakkama saada? Kuid, miks me ei peaks laskma EGOl vabalt tegutseda, kui silmapiiril mõni sümpaatne inimene?

Kas me tahame õpetada kõike, mida teame?
Ma arvan, et vahest on asju, n. teadmised, mida me tahame pidada täiesti enda omadeks, kuni otsustame neid jagada. Kui üldse....

Kuidas me õpetame?
Õpetamine ei pruugi toimuda vaid nii, et lihtsalt ütleme välja, mida teame. Miks mitte lasta teisel jõuda samade teadmisteni läbi väikeste raskuste?!

Aga miks me õpime? Miks me kuulame teiste juttu ning võtame seda tõepähe (sõnu võib väga vabalt väänata igas suunas)?

Lisaks Celtic'u nimekirjale veel ühe:
KAINE MÕISTUS väidab, et nii saame vahel enda elu lihtsamaks muuta.

Üldiselt on soov õpetada väga individuaalne. Mina näiteks ei tunne erilist vajadust kõigest, mida tean, kuhugi rääkima/kirjutama minna, samas küsijale enamasti suu pihta ei löö.... või kui, siis õrnalt(loe: annan õnge mitte kala).

GoreLord, mis oleks sinu arvates siis alternatiiv? Selleks, et teiste jutu õigsus kahtluse alla seda, peab seda juttu kõigepealt kuulama. Ainult enda vigadest/kogemustest teadmisi ammutades ei jõuaks inimene oma lühikese elu jooksul kuigi kaugele. Nalja uute avastuste kohta teavad vist kõik ja eks sealgi ole omajagu tõtt ning ega iga juttu pea alati kuulama/uskuma, kuid teist äärmust vaadates pole ka kuigi mõistlik avastada, et mingi asi teeb rinnas tuks-tuks ja hakata uurima, mis/miks see on

Ma ei ütleks, et teisi ei peaks kuulama - peab, kuid peab hoolega valima keda kuulata.
Maailmas on lihtsalt liiga palju valet, mida ei saa uskuda, kuna see pole tõde. Samas jah, kui pole absoluutset tõde ega valet, mis on siis tõde ja vale?

Kõik oleneb mida me teada saime. Kui selleks on midagi põrutavat, siis juba puht uudishimust tahame me seda kellegagi jagada. Näiteks kuidas kaaslane uudist kuuldes reageerib, mida mõtleb jne.
Inimene on ikkagi ju sotsiaalne olevus

Küllap on õpetamise üks põhjus soov endast jälg järele jätta.
Teine võiks olla altruism -- tahtmine kedagi oma teadmiste ja kogemustega aidata.
Kolmas on kindlasti teatud egoism -- hea arvamus endast ja usk, et just minu teadmine on see kõige õigem.
Neljas on tahtmine saada endale ustavaid jüngreid, neid, kes on meile tänulikud ja meist vaimustatud.
Viies... nii võiks tegelikult lõputult jätkata.

Isetust soovist maailma parandada lähtuvad vist vähesed õpetajad.

Mul seostub selle teemaga kohe üks vanasõna: Ei ole olemas nii rumalat inimest, kes ei oskaks õpetada....

Isiklikult arvan, et see on erinevate tegurite kombinatsioon: endal hakkab parem, kui oleme kedagi aidanud oma tarkusega (või "tarkusega", oleneb juhust), lisaks veel vajadus oma teadmisi edasi anda võimalikult mitmetele (sotsiaalne faktor) ning egoistlik(?) tahe (oma väikest) maailma paremaks muuta. Lisaks on tihti nii, et mingit asja korduvalt üle seletades (st teisi õpetades), võib hakata seda teemat ise tajuma erinevate külgede alt, mis peegelduvad õpetatava maailmapildist, ehk siis too vaimu aspekt, mis celtic ka mainis.

mäletan, et lugesin kunagi või kuulsin kusagil kursusel, et inimene on olevus, kellele meeldib alati rääkida mina-vormis.
elik, iga jutt, mida räägime, peab kuidagi seostuma meie endiga.
ja see õpetamisvajadus või üldse õpetamine; olen nõus eespool kirjutatuga. tegelikult on ju ka loomariigis nii, et vanemad õpetavad lapsi. ju see on meile sisse kodeeritud. ja eks ta üks kogemuste vahetamine ole, kuigi öeldakse, et inimene õpib vaid läbi enda kogemuste.
kes teab, võib-olla loodab ta niiviisi hoiatada teisi või aidata neil paremini midagi mõista.