Huvitavad uneelamused

1.) Luupainaja: Pole elu sees kogenud ja ei taha ka.
2.) Unes kukkumine: Pole sedagi kunagi kogenud, kuid tahaks tunda küll, mis tunne on kuskilt kõrgelt kukkuda.
3.) Unes lendamine: Päris mitu korda olen unes näinud, et ma saan lennata, väga huvitavad unenäod need.

Luupainaja on kunagi olnud...ja väga hirmus ja vastik oli! Unes olen ka kukkunud ning lennanud.
Aga kõige vastikumad unenäod on need kui mind on tulistatud - väga reaalne tundus. Ning see kui mingi natuke moondunud huulega ja punakate juustega mees virutas mulle noa näkku (ma ei maganud küll, heitsin pikali, panin silmad kinni suhteliselt hetkeks ja siis kui need avasin, siis võpatasin - nuga näkku). Õnneks oli vaid ettekujutus! Ma loodan...

Paar päeva tagasi oli mul järjekordselt üks "selline" unenägemine.

Nimelt kõndisin unes ca 3 meetriste sammudega. Olin nagu ise kah jälle üllatunud, et - oops - ah et täna oleme siis järjekordselt "sellises" situatsioonis. Sest ega ma ise ei oska neid imelikke unenägusid esile kutsuda. See lihtsalt juhtub ...

Kõndisin-hõljusin seal nende ülipikkade sammudega ja mõtlesin, et mis paganama värk mul sellega on, et nagunii kui üles ärkan, ei oska ma järjekordselt midagi ja ei saa aru, kuidas ma seda unes oskasin. Nii et ma saan situatsioonist täiesti aru ja mäletan kõike, kuid loomulikult ei aita see arusaamine mind kuidagi ärkvel olles lennata oskama.

Proovisin siis unes ikka ühtpidi ja teistpidi, venitasin samme veelgi pikemaks,mingi 5-6 meetrini, ei olnud mingit probleemi. See sammumine ei olnud seal mitte mingi üles-alla hüplemine, vaid täiesti tasane rahulik libisemine-hõljumine. Mu jalad ei tõusnud maapinnast mitte rohkem kõrgemale kui tavalise kõndimise puhul. Lihtsalt enne kui sammu võttev jalg taas maad puudutas, oli ta mingi 3-5- meetrit juba edasi libisenud. Ja uskuge, see oli ikka maru mõnus tunne! Nii et ma aina vihisesein seal läbi õhu ja aina imestasin, et küll ma ikka olen üks tubli sell Kaifisin ja samal ajal ka valutasin südant, et hommikul ei suuda ma nagunii aru saada sellest.

Hommikul kui üles hakkasin ärkama, sain veel viimasel minutil endale stopi peale panna ja jääda sellisesse pool-une seisundisse. Proovisin kas pool-unes see asi ka õnnestub. Õnnestus! Nii ma aina libisesin ja libisesin ja ei raatsinud ärgata, kuid paraku selline pikk une venitamine kisub sind lõpuks ikka aina rohkem ärkvele ja ühel hetkel ma adusin, et nii, enam ei õnnestu, järelikult olen tagasi ...

Aga see hea tunne kestab veel mitu päeva