Kas kardad surma?

Mitte eriliselt. Mina näen surma kui järgmist etappi. Ükskõik mis seal ka oleks, või ei oleks, oleksin ma seal niivõinaa lõpetanud.
Why fear the inevitable?

Ma kardan elada.

Noh ma kardan piinarikast surma.. Kui surra nii, et magades siis ma ei karda... Siis ma ei teagi, et suren


Kuigi surm võib olla nii , et ei juhtu mitte midagi... See võib ka tegelikult nii ollagi


Või siis on Paradiis või Põrgu.. ja siis ka taassünd


See on minu arusaam. Ma arvan, et esimene on natukene loogilisem ...


Eks saan ise teada kui suren, ega ma surma eriti ei ootaks mitte praegu, olen alles veel liiga noor...

Kardan sellepärast, et ma ei näe enam oma lähedasi. Kuigi kes teab, mis meid peale surma ees ootab. Võib olla saame kõik taas kokku.

Ei karda, miks ma peaksin ? Nii palju, kui ma sellest kuulnud olen, see tundub ainult hea, kindlasti parem kui elu.

Mina olen üks neist, kes kardab seda, kuid suudab selle kartusega rahulikult edasi elada. Mõnes mõttes oleks ju isegi imelik, kui kõik teised ümber surevad ja mina elan sajandeid edasi. Ma ei karda seda nii paaniliselt, nagu näiteks mõni inimene madusid kardab. Ma võiksin elada koos 10 äblikuga, ilma, et ma neid kardaksin. Samas, sellist loomulikku asja, nagu surma, kardan. Veidi naljakas, kui nii mõtlema hakata.

Enam ei karda väga, mõnikord ma lausa ootan surma.
Samas teinekord eelistan elada.


Kuskilt lugesin, et ''Ära karda surma, karda elu.'' - täiesti nõustun sellega.

[Muudetud: 7-4-2009 WickedMe]

Ei karda, kuid kardan valu ja paanikat enne surma. Jah tahaks ikka rahulikult surra. Vahest mõtisklen, et mis kül peale surma juhtub, mis siis kui ma kohe peaks surema... ei tahaks eriti nii palju on veel tegemata ja nägemata

Tsitaat:Algselt postitas wicce
Ei karda, miks ma peaksin ? Nii palju, kui ma sellest kuulnud olen, see tundub ainult hea, kindlasti parem kui elu.

Täpselt! Sama mõte ka siitpoolt. Surm pidi olema tõeline paradiis võrreldes maise eluga, mida rusub kurbus, kibestus, vaesus jne.

See sõltub kas ma kardan või mitte.Kui ma ei mõtle tõsisemalt surmale ning ei süvene surma teemasse siis ei karda ma seda.Aga kui hakkan ikka mõtlema et äkki on peale surma tühjus ja et ei juhtugi midagi vms siis hakkab kohe päris halb sellele mõeldes

Ei...
Ma tegelikult tihti mõtlen sellest, et kuidas surra ja...
Ma vist veidike isegi tahaks surra juba...

Tsitaat:Algselt postitas BuKi
ja nagu kuulnud olen: surm on parim asi maailmas, kuna see jäetakse elu lõppu. :o

Päris ilus mõte

Aga jah, hing on ju igavene. Sa ei saa mitte eksisteerida, seda tunnet lihtsalt ei saa olla. Siiski ei saa ma päris ausalt öelda, et ma surma ei kardaks. Kardan, aga samas mitte. Kõik mis tulema peab, tuleb nagunii, niiet mis mõtet on põdeda?

Ma ei karda surma. Pigem, kardan seda kuidas ma suren ning mis ma põhjustan sellega oma lähedastele.

Ei karda, kardan pigem seda, et suren liiga vara ja kõik mis elus tahad teha jääb veel tegemata, peale surma ikka paradiis

Ma ei karda surma vaid kardan moodust kuidas ma surra võin,ei tahaks midagi piinarikast lihtsalt kiiret,kui piisavalt kiire siis peaks olema ka ju mitte valulik.

Ise surma ei karda nii palju, kui kardan teadmist, et ma ei tunne enam midagi ega kuule ega näe. Oleks vaid pärast surma igavene unenägu, kus sa ei vananeks ega nooreks, surega ega midagi, kuid saaksid seda alati muuta ja selle lõpetada, millal tahad.

Mina siiski arvan, et kui inimene sureb, siis kuskil maailmas sünnib beebi, kelle hing on selle surnu oma, kuid lihtsalt ilma oma mälestuse ega millegita. Ehk siis hingi taaskäideltatakse, lihtsalt võetakse mälestused ja oskused ära.

Ei noh, surma saada ei taha, seega kui keegi ähvardab, et lööb mättasse siis see tiba hirmutab, aga vanadusse surra küll hirmus pole, sellist surma küll ei karda.

Tsitaat:Algselt postitas Blink.
Mina siiski arvan, et kui inimene sureb, siis kuskil maailmas sünnib beebi, kelle hing on selle surnu oma, kuid lihtsalt ilma oma mälestuse ega millegita. Ehk siis hingi taaskäideltatakse, lihtsalt võetakse mälestused ja oskused ära.

See ei saa ju nii olla, kuidas siis inimeste arv Maal suureneb koguaeg?

[Muudetud: 17-9-2009 THOR-00]

Tegelikult kui täiesti aus olla siis surma ei karda, aga seevastu elu tundub küll päris hirmuäratav. Mõnikord tekkib tunne, et ei jaksa ega suuda enam.
Mind on reaalselt ähvardatud surmaga ja seda siis ka tõsiselt mõeldud. Mu esimene mõtte oli sel hetkel, et ma ei pea enam kannatama, kõik saab läbi.
Aga siis jõudis mingi mööduja ja röövlid jooksid minema. Kõik ei saanudki läbi
Igivanaks mina jääda küll ei tahaks, ma ei taha, et teised minu eest peaksid hoolitsema ega midagi.
Mulle meeldib elu, aga ma olen uudishimulik inimene ja mind huvitab väga mis pärast surma tuleb.
Enesetappu ma siiski ei teeks, elul on veel päris palju pakkuda.

ma ei karda surma kuna mis selles hirmsat on üks hetk ja pilt eest läinud aga inimestele on kõige hirmutavam see et nad ei taha lähedastest ilma jääda aga see on paratamatu sured ära ärkad uuesti :S ärge kartke me jääme neist nigunii ilma

Ei karda.

Oleneb kui hull see on.
Ilmselt vist kardan küll, aga ma ei tea, miski suunab mind koguaeg surma poole T_T
Mul tekib masendus iseenesest ja siis järgneb üsna tavaline asi noorte seas; ma hakkan lõikuma. (Ohjaa, ma tean, et kohe hakatakse kritiseerima ja emoks nimetama, aga darn, suva mis stiilis ma riietun, ma pole emo!)
Olen üritanud ennast puua ja uputada, aga lõppudelõpuks püsin elusana.

Lugesin selle teema postitused läbi.
Siin räägitakse põhiliselt surmast, kui protsessist.

Surma asja saab üldiselt jagada kolmeks. Üks on eespool nimetatud protsess. Teine sündmus, mille läbi toimub suremine. Kolmas on surm, kui isiksus. Pean silmas energiat või kogumit.

99,99% maakera elanikkonnast on see energia koguaeg kaasas. Väidetakse, et vasaku õla taga. Hetkel ka minul.

Seda pole mõtet karta. See on loomulik meie elu osa. Nagu selgus, kardab enamik protsessi (kuidas see toimub). Kõik tuleb omal ajal, nii kui kellelegi määratud. Mõnele on vaja sellist kogemust, teisel teist.

Tekkis hoopis küsimus. Paljud on oma surma, kui energiat (indiviidi) näinud?
Näiteks mina olen viimase aasta jooksul, näinud oma kolm korda. On selline ca meetri pikkune tegelane. Kohe küsitakse, et kuidas sa tead? Sisetunne on see, mis asjad paika paneb.

Lapsepõlves kartsin samuti surma. Loogiline arusaam asjadest. Noorukieas kartsin isegi veel surnuid. Nüüd vanemaks saades ja elu üle järele mõeldes, asetuvad asjad paika. Kui määratud, siis tuleb. Ju on siis kõik vajalik tehtud ja surm loomulik, et ei vaja mingit arutelusid. Üldiselt on nii, et kui inimene sureb, siis on see ettemääratud.

Ja nagu ütles kellamees Lible „See aeg, mis Sinule on määratud, on lõppenud.“








[Muudetud: 11-9-2009 kulfing]

Mõned mõtted, mida tasuks teada Surma teemal ja sellega seoses:

Kahjuks väga paljud inimesed tunnevad hirmu surma ees.
Surm pole aga muud kui nimi, mis on antud hinge kogemusele, kui ta muudab oma keha ja mõistuse energiat, taasühinedes Jumaliku Vaimuga, kust ta enne sündi pärines, ja kus on tema päriskodu.

Vaid siis, kui inimene usub elusse peale surma, on tema maise elu lõpul, tema surmal, mõistlik eesmärk

Uni on lühike Surm, Surm on pikk uni

Valud, mis mõnikord surmamomendiga kaasnevad, on vaimudele rõõmuks, sest et vaim näeb liginemas oma katseaja lõppu

Kui võrrelda omavahel sünni-ja surmahetke, siis on sündimise füüsiline shokk palju suurem.

Surmahetkel ei taju te elust lahkumist, vaid naudite lihtsalt seda kõrgemal tasemel

Kui olete kehast lahkunud, üllatab teid tohutult silmapilkse ja ilmse seose nägemine oma mõtete ja loodu vahel. Meie maine elu kulgeb aja illusioonis. Peale surma saab hing naasta oma loomulikku olekusse, oma normaalseisundisse.

Surm pole kunagi lõpp, vaid on alati algus. Surm on ukse avamine, mitte sulgemine

Saad teada, et surma pole, ning see, mida oled kutsunud eluks ja surmaks, on mõlemad sama lõpmatu kogemuse osad.

Alles surmahetkel avastate, kes te tegelikult olete.

Peale surma avaneb kõik sulle, sest siis on sellest teadmisest, kes sa olid, kasu

Enamus inimesi kardavad nii kangesti suremist, et nad on hakanud kartma elamist

Valgust,

iitt

Milline suurejooneline reaalsus ja imelised kogemused ootavad kehast lahkuvat rõõmsat hinge !

Ma paar päeva tagasi nägin unes, et hakkan surema. Inimesed mu ümber ka. Igal pool oli paanika, kõik jooksid kuhugi. Korraks oleks nagu aeg minus seisma jäänud ja siis jõudis mulle ja mind ümbritsevatele inimestele kohale, et see polegi lõpp kui keha sureb ning hirm kadus.

Näen pidevalt unes, kuidas tuleb maailmalõpp, mis on ühtlasi mu suurim hirm (!) ja ärgates tunnen reaalselt, et sõdurid või karud kes mind unes taga ajasid astuvad kohe uksest sisse. Ei julge liigutada, mõnikord ootan mitukümmend minutit, siis kontrollin kodu üle igaks juhuks. Kardan väga surra, sest olen 110% veendunud, et ma ei sure tavaliselt. Kindlasti mingisuguses friikõnnetuses.