Kas kardad surma?

On huvitav tõdeda,et vastupidiselt Sinule "Gunnar",süüdistatakse Isa Narsust, ja eriti mind, nähtuste lihtsustamises! Niisiis on kompromissi leidmine sõnumi ja inimeste keele-meele vahel äärmiselt keeruline eesmärk...
Jah,Sul on õigus Jumala nime kasutamise kohta: ega seda pole vaja küll! Häda on inimeses eneses: kui keegi või miski on nii meeletult erinev,nii meeletult enam arenenu,nii meeletult "kõrgem",siis puudub inimkeeles-meeles sõna,mis kujutaks olemasolevat vahemaad "Jumalast" paremini ... Ja tõsiasi,et üpris suurele osale inimestest EI OLE kahjuks paljusid asju mõistuse abil selgeks teha,on ka kurvastustväärt tõsiasi. Palve sugereeriva jõu,jooga (de) õpetuste ja kehalise tegevuse läbi omandatu annab oskuse liikuda lihtsa tõeni ... Elu Imelisuse=harukordsuse juurde tagasi! Jah,pikk on inimese tee ülilihtsate tõdedeni! Ja kui neid tõdesi muul viisil (mõistuse abil ,näiteks) selgeks ei saa,peab Jumal appi tulema ...
Rohukandle helin = looduse hääled-sõnum ... aga ka väljend T.Capote ühest imeliseimast teosest.
Alati mõtisklemisvalmina tervitades!

Mis puutub suremisse siis ise kardan seda...võimalik, et see on hirm teadmatuse ees ja sammuti ka valu mis suremine kaasa toob...vahest on lihtsalt halb mõelda, et oleme siin maailmas evulotsioon, nagu putukad või loomad...mmm, aga kui arvate, et inimene sünnib uuesti..siis mul on üks küsimus, nimelt: kui ma kogemata putukale peale astun, siis mis putukaga juhtub, kas sünnib "mardikana" uuesti?...ja sama võib ka loomade kohta küsida.Aga kui nad ei sünni uuesti või ega neil mingit omalaadset paradiisi ei ole, kas siis inimene on erand...
hmmm...tsipa keeruline ju kas te ei arva?...kas paljud usuvad teist jumalasse kui küsida võib?...aga mille pärast te usute jumalasse?..kas see pärast, et teadvustada endale, kui kunagi surm maise elu ära lõpetab, et siis on hea teada, et eksisteerime mingis olekus edasi ning on mingi parem koht kus olla...aga äkki inimesed usuvad selliseid asju sellepärast, et peletada surmahirmu ning teadvustada, et lõpp pole veel lõpp?

...päris "sitt" on ju mõelda endast kui evulotsioonist...tulin...olen...ja the end

tulen ... olen... ja.the end!
Aga olla vaid üks osaline lõputus evolutsiooniahelas (mis ju ka varem või hiljem lõpeb!) on ka vastumeelne ... Ja see uuestisünni ning putuka laiaksastumine ei taha ka ühele valgustsusaja läbinud eurooplasele eriti peale minna ...
Igati loll olukord! Tahan, ja ei taha ka! Usun, ja ei usu ka! Kardan ... Kuidas sisustada oma kõrvade vahel olevat materjali nii,et inimsus saaks ülendatud (mitte kellegi Eva pattude pärast igavesest ajast kuni viimse kohtupäevani ALANDATUD),et elule tekiks MÕTE,et surm ei oleks hirmu allikaks ... jne,jne?
Üks vastustest-valikutest: http:www.narsussociety.com
Vaata ka minu blogi: http://blog.delfi.ee/user/Narsiaanlane
Tervitades ja küsimustele vastamiseks valmis (UZU on ka olemas!),Narsiaanlane.

Võin kah öelda ,et ei karda justkui surma.samas mingi aeg tagasi õhtul voodis olles mõtlesin ma selle üle väga sügavalt ning lausa tunnetasin end surmale lähenemas.korraks oli väga jube,ängistav tunne.

ma ei karda surma ma lihtsalt juba tean teda kui oma vana sõpra juba pool aastat. oleksin korra peaaegu surnud mul oli 42,5 palavik ning ma ei läinud arsti juurde. ma kül ei näinud mingit valgus tunnelit kuid kui ma oleksin aiguse ajal pea ära surnud ma minestasin ning toibusin neli tundi. peale minestamist olin ma nädala pärast koolis tagasin ning ole poole aastaga palju paranormaalseid asju näinud. alustades kahtlaste varjudega kuni lõpetades päris kumituste ning öösel kuulduvate põranda peal liikumistega kuigi kuskil ei ole midagi näha olnud. Järgmisek kavatsen kutsuda välja vaimud!!! (i)

Muudetud: 22-5-08 kell 18:16:41 58003314

Kui sa surma ei karda, siis pole vist mõtet üldse midagi karta, sest kardetakse ju asju mis saavad sulle viga teha või tappa tegelt õudukaid ka

Ei karda, ja ei peakski kartma. Olen noor ja kui surma tõesti kardan, siis pigem oma sugulaste oma. Ei taha neid kaotada, kardan vms. Ma ei ole nendega lähedane, nad võibolla ei tea mu nimegi, aga nad on mulle kallid, väga!

Ma kardan surma. Sest kui ma magan, on pimedus enne kui üles ärkan. Äkki on surm sama- tuleb pimedus, sa ei saa hingata, liikuda, kuulda ega midagi. Ja sa oled terve igavik nii.. Sellepärast ongi paljud usklikud. Nad loodavad midagi enamat kui pimedust.. Aga see selleks.. Loomulikult kardan ma surma. Ja kui mul olekski relv otsmikult, siis ma arvatavasti nutaks ja paluks täiega oma elue eest Vot nii

Surm pole mind millegipärast kunagi hirmutanud, ma kardan elu rohkem. Surm tuleb, rahulikult ja kindlakäeliselt, see on möödapääsmatu fakt. Milleks seda karta? Isiklikult mingi alateadvus ütleb, et teine elu on olemas - võibolla seepärast ma ei kardagi surma.

Tsitaat:Surm tuleb, rahulikult ja kindlakäeliselt, see on möödapääsmatu fakt.

Kust sa tead, et ta rahulikult tuleb? Äkki on valus ja viimased minutit tunduvad päevadena. Ebaloomulikest surmadest rääkimata.

No filosofeerida selle ümber annab kõvasti. Äkki tuleb vikatimees ka ja paneb kondise käe õlale - seda teised ei näe. Seda, rahulikult ja kindlakäeliselt rohkem isikustasin ma, justkui surm oleks isik.

Eriti mitte. Ma usun, et ma sünnin uuestu ja siis kellegi teisena, näiteks taimena ja siis keegi korjab mu ülesse ja viib mu vaasi oma koju. Ja ma arvan seda ka, et kui meie vaimud on veel maa peal, siis me saame sel ajal ennast ise juhtida

milleks karta seda, mis tingimata tuleb.

öeldakse, et eluga pole keegi pääsenud.

Vaata surm on niii loomulik asi:/
Varem või hiljem lähevad kõik, nii on ette määratud!
Aga mis see sulle annaks kui elaksid igavesti???
Sa ei saaks luua pere kuna kõik sinu ümber sureksid, sa ei saaks inimestega pikemat suhet luua kuna sa ei vananeks ega midagi
Aga hull julgelt pole ka mõttet surma otsida nii, et ela kaua elad ja ela hästi
Haara võimalustest!

Mina ei karda ka surma. Mina kardan valu. Vaimset valu, mitte mingeid surmapiinasid vms. Ma kardan näiteks varemeteks variseda, kui mul keegi lähedastest sureb või midagi taolist. Seda ma kardan. Aga enda surma ma kardan ainult selles mõttes, et jällegi on kahju sellest valust, mis minu pärast tuntakse. Aga muidu surma, kui sündmust, keha maha jätmist jne, seda ei karda ma üldse.

JAH, ma kardan surma... Ma kardan, et ma lähen just siis ära kui põnevaks muutub.

Mina ei karda surma. Lugesin hiljuti, et inimesed, kes surma äärel on, tihtipeale pahandavad, kui neid elustatakse (ellu äratatakse), sest neil oli nii hea teispoolsuses olla.

Otseselt nad just ehk ei pahanda, aga lihtsalt see mis nad näevad seal teispoolsuses on nii hea ja lummav, tekib selline tunne, et see koht kus teised on, see on imelik ja hea, tänu sellele ka inimesed muutuvad täiesti peale sellist kogemust, kes hakkab usklikuks ja kes hakkab uskuma hoopis teisi asju, kuid ega surm ei ole ju loll, see võib ka vabalt peibutis olla.Ma usun sellesse, et surm on meist vasakulpool kogu aeg ja jälgib meid, kuid inimese meeled ei suuda seda tunnetada..

Hetkel peab tunnistama et kardan. Ehk on asi teadmatuses. Kui teaks mis peale surma tuleb siis ehk ei kardaks.

Ei karda surma , kuid kardan surra.

Mul on yks pluus, millel on kiri "one, who scares death, does not enjoy life. " ma arvan, et see on siiski sedasi

Haha. Kindlasti mitte. sest ma ei sure

okei, kui sa isegi sureks/sureksin, ja tuleks tühjus. Kuna seal oleks tühjus siis tühjuses ei saaks eksisteerida midagi. ning seal "midagi"'s ei saaks eksisteerida ka sinu/minu teadvust, mis kardaks kedagi või midagi või seda tühjust.

Tehke silmad lahti inimesed

Hmmm. Kohe kindlasti ei karda surma, seda karta on liiga tobe, olen sellest üsna palju ka erinevat kirjandust surma kohta lugenud ja ei näe selles midagi kartmisväärset - kunagi, kui noorem olin, siis küll kartsin. Eriti veel siis, kui avastasin selle vaimudemaailma jne, siis oli see lausa taunitav igas mõttes, aga enam mitte... Paljud, kes on ka surma kogenud, on avastanud, et tõesti see meie füüsiline maailm on palju kohutavam, kui maailm "teistpoolsuses".

ma vastasin ei.See ju kahe otsaga asi,kui võtta piinarikast surma siis kardan jah,aga kiiret.NO!Selleks ei pea kohe äss olema,et sa ei karda surma noh.

Sama siin. Ma kardan, kui asi on piinarikas, eriti kardan lämbumist või uppumist, aga kui käib kiire asi, näiteks lastakse püssiga maha, miski kukub peale, mille tagajärjel saan silmapilkselt surma või nii, siis ei karda.
Ja mul on see asi, et ma olen mõelnud, et kui meil eestis oleks vulkaan ja see purskaks, tuleks maavärin või meteoriit, siis ma olen jumala rahulikult ja ütlen teistele, kes paanitsevad, et vahet pole, põgeneda pole niikuinii kuskile ja surm tuleb niikuinii, aga kui nüüd võtta seda reaalsuses, siis ma oleks täiesti kreisi ja jookseks kuhugile suvalisse kohta.
(hyes)(hyes)