Kas kardad surma?

Jah kardan

kui ma mõtlen et pean kunagi surema tuleb lausa nutt.nii jube on mõelda et sellega kaasneb tühjus.

Mina tahan naq elus enne põhiasjad ja eesmärgid ära savutada kui ma suren......Ja see et mina teda eikarda...see on tavaline asi...Ta tuleb niikuinii......Aga ega teda just ei taha.....Ja piinelda ka ei tahaks...

Arvan, et ei karda. Pigem jälgin huviga.

Surma ei karda a ega ei oota ka seda
samas tahaks ka igavesti elada... kahepoole asi vast...

mina kardan xD mina kardan sellist piinlemissurma vms . ei tahaks piinelda enne surma , kui mingi autoõnnetus võimuu selline on . ;p
aga vanaduses ongi vist koguaeg selline mõte ,et tahaks surra võinii .sest nagu umbesnii ,et niikaua on siin maailmas juba oldud ,et tahaks ära . mina arvan vähemalt nii aga ma pole kellegilt vanalt inimeselt nii küsinud .

enda surma mitte .

Tsitaat:Algselt postitas: piret-
mina kardan xD mina kardan sellist piinlemissurma vms . ei tahaks piinelda enne surma ,

Uppumine pidavat kõige "meeldivaim" surmaviis olema... mitte et ma millegile vihjaks ...a vanaduses võib kasuks tulla ( nagu öeldud ...paljud vanuris soovivad surma )

surma ootamine on piinarikkam kui surm ise

Tsitaat:Algselt postitas: Spirit007
surma ootamine on piinarikkam kui surm ise

O-rly???

Mul on nii: sured, siis sured, midagi pole teha
Kuigi mõnikord mõtlen, et kas on valus või nii. Siis nagu tekib hästi natukeseks hirmutunne, aga jh üldiselt ei karda

Sa ei mäleta oma algust ja sa ei tea kus on sinu lõpp st. sinu loomus on "algamattus" ja lõpmatus(võib defineerida igavikuks).
Kui tavaline inimolend teaks, kus ja kuidas ta otsa saab(kui ültse saab), siis tal puuduks enesekaitse kui ka ellujäämis vajadused(instinktid)!
Mõtle nüüd kas teadmine surmast kui tundmatust terminist inimteadvuse jaoks, hoiabgi sind elus, kui see on süsteem, siis mis on selle põhimõte?

Tsitaat:Algselt postitas: lendorav
Sa ei mäleta oma algust ja sa ei tea kus on sinu lõpp st. sinu loomus on "algamattus" ja lõpmatus(võib defineerida igavikuks).
Kui tavaline inimolend teaks, kus ja kuidas ta otsa saab(kui ültse saab), siis tal puuduks enesekaitse kui ka ellujäämis vajadused(instinktid)!
Mõtle nüüd kas teadmine surmast kui tundmatust terminist inimteadvuse jaoks, hoiabgi sind elus, kui see on süsteem, siis mis on selle põhimõte?

ega nii ongi...kui ma tean et ma suren KINDLALT näiteks aastal 1060 siis hüppaks iga päev mõne maja katuselt alla või peataks mõrvareid (i)

Mina näiteks usun, et kui inimene on koomas, siis teda oli "õiges" elus vaja ja ta käis korraks ära. Need keda oli väga vaja, ei tulnudki tagasi...Sama lugu on suremisega. Need keda nii väga vaja ei ole, neid saab elusatada, aga need, kellele anti mingi töö/käsk vms, nemad surevad meie jaoks. Samas, aga saame sda võtta ka teistpidi, et neid keda selles (meie) elus on veel vaja jäävad siia (maale), aga neid keda enam siin (maal) vaja ei ole saavad puhkama minna.
Mina olen ikka surma kartnud, aga arvan, et toimub rekarnatsioon - see tähendab, et inimese sünnib uuesti ja saab endale uue elu ja uued võimalused. Kas elada siis paremini või halvemini. Ma arvan, et ennem kui me jõuame järgmiste kõrgemte tasanditeni peame me siin maal hulgaliselt kadalippe läbima. Ainult üks küsimus on mind selle juures vaevanud. Kui me sünnime näiteks uuesti, siis miks ma ei mäleta oma vanast elust mitte midagi? Kas põhjuseks võib olla see, et me saaksime alustada puhta lehena, mitte vigu tehes jne?

Mm ... Ma varem kartsin surma, kuid nüüd enam ei karda. Lihtsalt on ükskõik, kas ma suren või ei ...

Aga jah, ma olen nõus selle rekarnatsiooni ( vms ) värgiga. Inimene sureb ja sünnib . Talle antakse uued võimalused. Mõned täidavad oma eelmise elu ülesande lõpuni ja surevad siis uuesti või elavad oma elu ise lõpuni, tegematta midagi et ta sureks ( vs kui keegi ei tee ka talle, et ta ära sureks vms ) .

Terve oma maise elu hangime me surmaeelseid kogemusi. Kogu elu ongi üks surmaeelne kogemus! Aga ma võin pessimiste lohutada ja optimiste jahutada: see läheb kindlasti üle!
Kas karta surma? Miks ja mida? Meie veendumus ütleb,et "vaatamata oma vastuolulisusele ja ebatäiuslikkusele on elu kõige täiuslikum ja imeliseim,mis kõiksuses-lõpmatuses tekkinud". Atmani teekond Jumalas - kehatuna,energeetilise nähusena,tõeliselt targana-osana Jumalast ja Tema teadmistest,oleme me võitnud surma ja aja,kuid kaotanud kõik kehalise elu valud ja võlud... Kehaline elu - see on olnud Jumala sünnikodu,on edasi osa jumaliku jõu allikatest ...
Jah,kehalisest elust lahkumine on sageli kurb ... aga orgaanikal põhinevas-toimivas maailmas on see paratamatu. "Jumal vajab meid kõiki! Me kõik saame osaks Jumalast" - need kaks suurepärast rõõmusõnumit on meile lohutuseks siit ilmast lahkumisel. Aga kurb on ikkagi ...

Tsitaat:Algselt postitas: NarsiaanlaneJah,kehalisest elust lahkumine on sageli kurb ... aga orgaanikal põhinevas-toimivas maailmas on see paratamatu. "Jumal vajab meid kõiki! Me kõik saame osaks Jumalast" - need kaks suurepärast rõõmusõnumit on meile lohutuseks siit ilmast lahkumisel. Aga kurb on ikkagi ...

Ah et me kõik saame osaks mingist "jumalast"? Ja see on veel rõõmusõnum kah? No mulle oleks see küll vaid suureks pettumuseks. Sel juhul hakka või surma kartma. Aga jah, õnneks on see vaid sinu uskumus millel minu arvates pole reaalsusega mingit pistmist.
Kui sinu uskumuse kohaselt pole vaja surma karta seetõttu, et nii saad oskas jumalast, siis minu uskumuse järgi pole vaja surma karta kuna surmale järgneb alati uus algus, uus elu.

Igal õhtul, kui magama läheme, on see, kui väikene surm, teadvus nihkub ja hommikul ärgates oleme jälle, kui uuesti sündinud Seega, teeme me peaaegu igal õhtul enda teadmata, ''suremise proove'' ja, kui aus olla, siis surma ei karda, olen 'seda' juba kogenud ja ainuke mida pelgan või kardan, on see moment, kui see kätte jõuab. Keegi siin ütles, et hea, et ei teata oma surma aega. Kuid on ka erandeid! Tean ühte inimest Saaremaal, kes ise on elus, kuid on hauakivi peale juba oma surma kuupäeva ka kirja pannud. Mõne jaoks haiglane, kuid tema jaoks mitte, lihtsalt selline on elu ja tema uskumus on tema uskumus ja ei maksa nüüd küll arvata, et hulluga tegu. Vahel lihtsalt teavad mõned inimesed, millal see aeg käes ja, kui nüüd keegi selle päeva enda hauakivile kirjutab, siis näitab see hoopis seda, et ta on surmast üle ja on sellega leppinud. Tihtipeale on nii, et me ei taha, ei suuda surmaga leppida ja kohutavalt kahju on lähedase minek, nii ebaõiglane ja kohutav. Kuid see kuulub elu juurde ja on selle osa, niinagu sünd ja kõik ülejäänu, mida me eluks nimetame...

Gunnar,ole nii kena ja anna mulle ka teada,kuidas või misläbi "Sinu" uskumus on enam reaalsus kui minu?! "Minu" reaalsusel on ilmselge põhjendus olemas:aja ehk surma võitmine ELU edendamise-paljundamise eesmärgil kõiksuses,sest ühel planeedil tärganu on liialt habras ... Mis on "Sinu reaalse" uskumuse loogiline põhjus-eesmärk? Milleks peaks keegi tahtma,et Sa uuesti sünniksid? Kas uuestisünd on samane klassikursuse kordamisega põhikoolis või lausa uus katse Sinust midagi-kedagi vormida?

No uuesti sündimine on ka siiski mitmetes uskumustes ju täiesti olemas ja on ka küllalt neid inimesi, kes väidavad, et mäletavad oma eelmist elu.

Tsitaat:Algselt postitas: Narsiaanlane
Gunnar,ole nii kena ja anna mulle ka teada,kuidas või misläbi "Sinu" uskumus on enam reaalsus kui minu?!

Võib-olla ma väljendasin end sõna "reaalsus" kasutades valesti. Mõte oli selles, et minu maailmapilt ei lähe sinu maailmapildiga sugugi kokku. See mis ka objektiivses mõttes reaalsus on, ei tea sellistes küsimustes keegi.

Tsitaat:Algselt postitas: NarsiaanlaneMis on "Sinu reaalse" uskumuse loogiline põhjus-eesmärk? Milleks peaks keegi tahtma,et Sa uuesti sünniksid? Kas uuestisünd on samane klassikursuse kordamisega põhikoolis või lausa uus katse Sinust midagi-kedagi vormida?

Mina usun eelkõige loodusesse (looduslikesse protsessidesse). Kui vaatad enda ümber siis näed, et suurem osa neist protsessidest moodustavad ringi. Alates sellest kuidas galaktika osad tiirlevad ümber oma keskme, kuidas planeedid tiirlevad ümber päikese, kuidas taimed lagunevad et vabanenud ained saaksid osaks uuest taimest, kuidas vesi aurustudes rändab pilvedena mujale ning sajab vihmana maale et siis taas aurustudes pilvi moodustada jne. Seega on loodus üks suur ringkäik. Sellest on aga loogiline järeldada, et ka inimese hing käib mööda sarnast ringi.
Küsid, et miks peaks keegi tahtma, et ma uuesti sünniksin? Ei peagi. Sellist kõrgemat tahet pole olemas. Elu eesmärk on elu ise ning uuestisünd pole niiöelda klassikursuse kordamine. Uuestisünd on vaid looduslik protsess mida ei valitse mingi kõrgem jõud. Uuestisünni läbi omandab hing taas orgaanilise keha mille läbi ta saab end füüsilises maailmas teostada ehk lihtsalt elada.

"mustade aukude" olemasolu on jälle kinnitust leidnud ...! Mõte Elu primaarsusest,elu mõtte peitumisest elus eneses,elu tähtsusest kõiksuses,jne on kellelegi vastumeelne. Seepärast saadan Sulle eraviisiliselt oma nägemuse narsiaanluse olemusest ...

Lugesin. Mõne seisukohaga nõustun, mõnega mitte. Aga miks on vaja üldse sisse tuua selline mõiste nagu "jumal?" See on minu arvates täiesti üleliigne pagas. Maailm toimib väga edukalt ka ilma kõrgema tahte olemasoluta.
Ja veel üks küsimus. Miks peavad kõik säärased õpetused olema nii segaselt kirja pandud. Kas elu elementaarseid tõdesid pole võimalik siis tavainimesele arusaadavalt väljendada kasutamata lauseid nagu "Tee iseendani kulgeb läbi Jumala rohukandle helina." Milleks on selline hämamine vajalik?

see mis peale surma on loomulik nagu hetkel ja elu peale surma ei saa olla sest keha lihtsalt sureb ja aju on asi mis meile abil me tajume ymbrust

Ise surra veel ei taha, tahaks surra vanadusse. Surma ei karda, kuid valu küll :/